Wednesday, 25 August 2010

COCKERMOUTH

Otsustasime jätkata sõitu nii umbes tunni aja võrra ja minna vaatama WORDSWORTH HOUSE, mis asus väikeses linnakeses nimega Cockermouth. Kuna Greta magas sinna jõudes otsustasime lasta tal natuke veel magada. Jätsin Pete Greta und autosse valvama ja ise läksin natuke linna peale kolama. See oli ilus väikene ja värviline linn aga millegi pärast oli mul seal ringikäies imelik tunne. Kõik poed ja majad mis olid kasutusel õhkasid oma värskuse poolest ja sisse astudes oli igal pool värsket värvi lõhna tunda. Samas aga oli pea iga teine pood-äri kas täiesti tühjaks tehtud või remondis. Algul mõtlesin et võib olla on kogu linn mingi uuenduse mõju all. Nagu perestroika või midagi selle sarnast. Mida rohkem ma edasi kõndisin seda rohkem tundus mu kahtlustus paika pidavat.







Kui ma kella 4ks tagasi auto juurde läksin äratasime me lapse ülesse ja seadsime sammud Wordsworth maja poole (mis seekord täitsa linna sees oli). Piltide pealt tundub nagu oleks tegu kogu aeg ilusa ilmaga, tegelikkuses aga tibutas iga natukese aja tagant ja kohe kui päike ära läks oli õues väga jahe. Vihm meid aga ei kimbutanud kuna seda maja oli just reklaamitud kui hea koht mida võib vihmastel päevadel külastada ja kus on palju lastel midagi huvitavat teha. Kui me siis maja väravani jõudsime tuli välja et maja oli kinni. Meie SUUUREKS üllatuseks pandi see maja juba kella 4st kinni ja seda veel suve ajal kui turiste kuhjaga ringi liikumas. Olime täesti löödud. Kogu pikk tee autosõitu ilma asjata. Maja suveniiri pood oli aga veel lahti nii et läksime sinna sisse oma ebaõnne kurtma. Poemüüjal hakkas meist kahju ja tegi meile väikese erandi ning lasi meid maja esihoovi natuke jalutama. Nii et mul õnnestus seal 3 pilti teha....vähemalt sedagi!


Egas midagi, hakkasime tagasi auto juurde sammuma kui äkki märkasime poodi mille aknaraamile olid pandud mingid mõõdud. Siis taipas Pete et tegu on linnakesega mis eelmise aasta oktoobris suure vihmasaju ajal uputuse all kannatada oli saanud ja millest uudistes palju juttu oli olnud. Kui ta ei eksi siis oli isegi vist üks politseinik õnnetult surma saanud suure veelaviini alla jäädes. Samal tänaval kus me kõndisime oli vesi olnud üle meie peade ja oli kahjustanud kõik tänaval olnud poed ja ärid. Sellest siis ka see värske värvi lõhn poodides ja palju kinni olevaid firmasid. Kuni selle suveni oli linn kui välja surnud ja alles nüüd ellu ärkamas.

Nii et eelmise aasta oktoobris oleks Pete seal tänaval olles peatpidi vee all olnud.

2 comments:

  1. Tegelikult on ju selle üle nii sürr mõelda. No kohe üldse ei kujuta seda üleujutust ette, mõistus kohe ei taha ette kujutada... :/

    ReplyDelete
  2. Täpselt. Nagu et kuidas saab selline suur kogus korraga igal pool olla, või nii palju taevast alla sadada.

    ReplyDelete