Thursday, 31 December 2020

GOODBYE AASTA 2020

Mul ei ole aasta 2020 kohta ühtegi head sõna öelda. 
Ainuke hea asi on see, et 2020 saab kohe otsa, AGA kuna 2021 toob endaga taaskord kaasa karmid piirangud ja vähemalt kahenädalase distantsõppe, siis ma ei julge midagi suurt ka 2021 aastalt oodata.

Tunne on küll selline, et see on nüüd vaid aja küsimus kui keegi ka meist koroonasse jääb, sest kui ikka iga päev üle 50 000 inimese positiivseid tulemusi saavad ja juba ka su tuttavad, mitte ainult võõrad, koroonasse haigestuvad, siis vaevalt et meilgi pääsu on. Ma küll hirmsasti tahaks maailma koroona andmeid vaadates teada, kui palju igas riigis iga päev neid teste tehakse, et aru saada, kuidas on see võimalik, et UK on maailmas USA järele ainuke riik kus nii palju koroonapositiivseid teste päevas saadakse.  

Ma nii igatsen inimesi, nende puudutusi, põsemusisid ja lihtsalt nende keskel olemist. Seda melu ja saginat mis nüüd taustalt on kadunud ja kõiki neid sõbralikke ja tihti humoorikaid väikeseid vestlusi, millega me enne igapäevaselt kokku puutusime. Samuti igatseme me teatrit ja kontserdeid. Huvitaval kombel ei ole ma kordagi puudust tundnud reisimisest. Hetkel tundub isegi toidupoodi sõitmine juba nagu reis. Pete see-eest unistab aga küll iga päev kõrvetavast päikesest ja ookeanilainetest. 

Koroona ei ole mulle näidanud kui palju me ümber on HÄID ja abistavaid inimesi, sest ma teadsin seda juba varem. See teadmine annab turvatunde ja aitab lootust elus hoida nii enda, kui ka kõigi teiste jaoks. Minu jaoks ei ole koroona ühtegi inimest kurjemaks või halvemaks muutnud, kuigi eks leidu ka selliseid inimesi. 
 
See aasta on olnud meile väga raske ja stressirohke aasta. Seda isegi juba enne seda, kui koroona oli jõudnud ellu ärgata. Oli päevi ja isegi nädalaid, kui me sammusime justkui programmeeritud robotid proovides mitte millegile mõelda ja lastes saatusel end edasi lohistada. Loomulikult oli ka helgemaid hetki ja rõõmu, aga raske koorem tundus sellegi poolest pidevalt turjal istuvat. 

Aga oli kuidas oli, elu läheb edasi.

Fotomosaiike kokku pannes jäi aga küll selline mulje nagu oleks tegu olnud täiesti tavalise aastaga. Rangetele koroona ja karantiinipiirangutele vaatamata õnnestus meil siiski üllatavalt palju teha ja näha ning piltidelt ei paista 'koroona' peaaegu üldse välja.


Kui jaanuari pildiseeriasse on mul tavaliselt vaid paar pilti panna, sest jaanuaris ei toimu meil peale minu sünnipäeva suurt midagi, siis sel aastal alustasime kohe kahe suursündmusega. 
  • Sõpradega Harry Potteri maailmas
  • Öö Ritz hotellis mille põhjuseks ei olnud küll mu sünnipäev, aga mis sai mu sünnipäevaga kokku viidud. 


  • Pete vanematega Grange Park-is (see oli viimane kord kui me Pete vanematele nii lähedal saime sel aastal olla ja neid kallistada)
  • Greta oma sõbrannadega, kellega ta igal kolmapäeval peale kooli koos aega veetis ja siis õhtul jalgpallitrenni läks.
  • Nartrissid hakkasid õitsema

  • Standen House külastus
  • Head sõbrad tulid Greta sünnipäeva puhul korraks külla. Saime teada, et naisel on diagnoositud rinnavähk.
  • Greta sünnipäev. Kõik sünnipäevapeod jäid Gretal sel aastal ära.
  • Käisime Londonis Greta sünnipäevakinki, Harry Potter-i kahte etendust vaatamas. See oli ühtlasi me viimane väljaskäik enne karantiini minekut ja meil hullult vedas, et olime just selleks nädalalõpuks piletid ostnud. Paar päeva hiljem läksid kõik teatrid kinni ja on seda siiani. 
  • Greta viimane koolipäev enne karantiini minekut
  • KOROONA algus-LOCKDOWN-TÜHJAD TOIDUPOED
  • Pete vanemate vangistuse algus
  • Üleriigilised neljapäevaõhtused meditsiinitöötajatele plaksutamised 


  • 'Suve' algus - suviselt soojad ilmad (kuni +25). Ilusat ilma jätkus meile pea terveks kevadeks ja suveks.
  • Koduõpe mis kestis peaaegu 3 kuud
  • Kuninganna 'koroona' kõne
  • Tom Moore - 100-aastane kangelane, kes lühikese ajaga kogus annetuste näol kokku £39 miljonit NHS-le, meie medistsiinisüsteemile, kõndides iga päev oma õuel edasi tagasi oma 100-nda sünnipäevani. Ta algupärane eesmärgiks oli koguda £1000
  • Lihavõttepühad ja munajaht
  • Aiatööde algus


  • Josteni silmavigastus
  • VE-Day
  • Karantiini lõpp ja üle pika aja saime valitsuselt loa kodust kaugemale sõiduks. Jalutuskäik Chiddingstone-is
  • Greta nägi üle hulga aja näost näkku taas oma sõbrannat
  • Väljasõit Aylesford-i

  • Pete vennaga jalutamas ja aias koogitamas. Tohtisime teatud arv inimestega vaid õues kohtuda, tuppa ei olnud lubatud minna
  • Jalutuskäik sõpradega
  • Osa algkooli lapsi said loa paariks viimaseks nädalaks tagasi kooli minna (kaks kõige noorema vanusegruppi ja algkooli viimased klassid). Ülejäänud lapsed olid peaaegu kuus kuud ilma hariduseta.
  • Käisime Pete vanemaid vaatamas, aias istudes
  • Greta ja Pete jalgrattasõidud
  • Sõpradel külas (rinnavähi operatsioon läks hästi ja naine paraneb)
  • Õunad, kreegid, herned valmivad
  • Jalutuskäik Box Hill-il
  • Mayfield Lavendlipõllul
  • Päev Rochesteris
  • Greta viimane päev algkoolis
  • Jalutuskäik Westerham linnakeses ja Emmett's Garden
  • Esimene koroonaaja restoranikülastus - Eat out, Help out (et aidata restorane elus püsida meelitas valitsus inimesi restorani minema makstes poole sinu restoraniarvest kinni).
  • Teine Eat out, Help out restoranikülastus
  • Greta Petega meres ujumas
  • Tomatiuputus
  • Greta lõikas oma pikad juuksed lühikeseks
  • Öö Bath-is
  • Koroonaaja kinokülastus, Tenet

  • Greta elu esimene koolipäev uues suures teiseastme koolis
  • Viinamarjade ja ubade uputus

  • Pete sünnipäev
  • Päev Battle Abbey-s 
  • Pete vanemad tähistasid oma teemandpulmi
  • Halloween
  • Järjekordse karantiini/lockdown väljakuulutamine

  • Istume karantiinis


  • Saime kaheks nädalaks karantiinist välja ja siis uuesti tagasi karantiini
  • Kuuse ostmine
  • Pete onu (pilti pole) ja Pete vend käisid meile ukse pealt tere ütlemas ja häid jõule soovimas
  • Käisime Pete vanemaid läbi akna vaatamas
  • Jõuluõhtu kõne Eesti vanaema ja minu venna perega läbi arvuti
  • Jõuluhommik
  • Tantsides uuele aastale vastu!

Tuleb välja, et vaatamata koroonale ja kõikidele piirangutele ja karantiinidele õnnestus meil aastal 2020 siiski ka üllatavalt palju teatris ja kinos käia. Aasta alguse teatri- ja kinokülastused tunduvad küll nii kaugest minevikust olevat, et ma pidin mitu korda isegi kontrollima, et kas tegu ikka tõesti selle aasta külastustega või eelmise. 

Veel enne koroona väljakuulutamist käisime kolmel korral teatris. Harry Potteri etendust võiks isegi lausa eraldi kaheks teatrikülastuseks lugeda, sest tegu oligi ju kahe 3-tunnise etendusega





Kinos õnnestus meil kuut filmi vaadata. Kusjuures ma siiani ei usu, et Parasite selle aasta film oli. 






Vana-aasta õhtul istume me sel korral kõik üleval, et 2020 ära saata ja 2021 vastu võtta. Tahaks loota, et uus aasta saab olema parem. Ikkagi aasta võrra vanem ja kogenum. 

Soovime, et algav uus aasta tooks ka teile vähem koroonauudiseid, rohkem rõõmu ning hingerahu ja kõikide te uusaastalubaduste täitumist!

Wednesday, 30 December 2020

RAAMATUD 2020


Kui ma hakkasin kokku lugema mitu raamatut ma selle aastal jooksul läbi lugenud olen, olin ma vastust saades natuke üllatunud. Ma küll ei pea mingit võistlust, ega proovi kellegi teise või enda lugemisrekordeid purustada, aga sellegi poolest olin ma üllatunud, et loetuid raamatuid sai kokku peaaegu sama palju, kui eelmistel aastatel (pluss miinus üks raamat)

Ma ise arvasin, et seoses koroona ja karantiina tõusid ka mu lugemisminutid, aga tegelikult ei tähendanud ju ei koroona ega karantiin minu jaoks ekstra vaba aega või rahastatud puhkust. Pigem just vastupidiselt ei olnud mul sel aastal päris oma vaba aega peaaegu üldse. 
Sellegi poolest sai loetud 29,5 raamatut.

Loetud raamatutest avaldas kõige suuremat elamust ja muljet mulle kaks. Nendele kahele järgnesid omakorda kaks raamatut mis mulle väga meeldisid. Pettumust ei valmistanud otseselt ükski raamata, aga samas, kui mulle mõni raamat juba algusest peale ei istu, siis lasen sel raamatul vabalt minna ja loen parem midagi sellist, mis mulle huvi ja naudingut pakub.  
All olevast üheksast raamatust jäävad pingereas viimaseks 'Our Friends in Berlin' ja 'Painter of Silence' ja 'Lido'


Loetud teraapia ja psühholoogia raamaud meeldisid mulle kõik


Kõigi nende raamatutega jäin samuti rahule


Ja need on minu 2x2 selle aasta kõige meeldejäädavamat raamatut. 
Alice Hoffman 'The World That We Knew' elab minus endiselt edasi. Ma ei oskagi öelda miks, aga samas ma ka ei otsi seda põhjust miks. Raamat lihtsalt oli mu jaoks nii lummav ja võluv ning suutis mulle nii sügavale sisse pugeda, et nüüd ma olengi temaga justkui paaris. 
Ma olin seda raamatut lugema hakates tegelikult alguses väga skeptiline ja oleksin peaaegu lugemise pooleli jätnud. Mulle ei meeldi fantaasia raamatud ja see raamat kiskus kohe algusest peale üsna fantaasialikuks. Ma olen sama autori teisigi raamatuid lugenud ja kuigi ma ei mäleta enam täpselt milliseid, siis seda mäletan ma küll, et ka ta eelmised raamatud olid minu jaoks elamusrohked. 

Kuna mulle aga raamatus jooksev teema siiski huvi pakkus, lihtsalt see fantaasia osa hakkas kahtlusi tekitama, siis lugesin ikka edasi ja mul on nii hea meel et ma seda tegin. Nüüd on see raamat üks mu lemmikutest ja mitte isegi nii palju jutu enda pärast, kui just selle tunde pärast, mis raamat minusse peale lugemist jättis. 
Ma loodan, et keegi ei torma nüüd seda raamatut mu jutu peale kohe ise lugema ja ootama, et ka nemad sama suure elamuse osaliseks saavad kui mina, sest minu jaoks on raamatud sama isiklikud kui lõhnaõlid. Mulle meeldib mõni lõhn või raamat just sellepärast, et ma leian sealt enda jaoks midagi ja mitte sellepärast, et keegi teine seda heaks või halvaks hindab. 
Kindlasti ostan selle raamatu endale raamaturiiulisse 
(Tuli välja, et tegu ei olnudki fantaasia raamatuga, vaid hoopis ajaloolise ilukirjandusega).  

Teine raamat, mis mulle igat pidi väga hinge puges oli David Nott 'War Doctor'. Ma olen seda meest mitmel korral telekas rääkimas näinud ja juba siis avaldas ta mulle väga suurt muljet ja imetlust ning sellest ajast alates olen ma tahtnud ta raamatut lugeda. Raamatu lugemiseni jõudsin aga alles nüüd, mitu aastat hiljem. 
Ma algul natuke kartsin, et võib olla on tegu liiga meditsiinilise või liiga poliitilise kirjutisega ja võib olla ka sellepärast ei tormanud ma seda raamatut kohe ostma või laenutama. Jah, tegu ongi meditsiinilise ja poliitilise looga, sest David Nott on kirurg, kes oma tavalise töö kõrvalt käib kõige jubedamates kriisikolletes vabatahtlikuna arstiabi andmas. Ta kohe kindlasti ei ole kirjanik, aga minu jaoks oskas ta oma lugu kirja panna nii elavalt ja värvikalt, et ma tõesti elasin iga keharakuga ta enda emotsioonidele ja 'seiklustele' kaasa. Selles raamatus oli nii palju ärevat põnevust ja nii palju, ma ütleks lausa, ilusat valu. Mulle tulevad tavaliselt väga raskelt raamatut lugedes pisarad silma, aga see, kui ehtsalt David Nott oskas oma emotsioone mõnes kohas edasi anda ja panna ka mind oma valu, abitust ja ahastust tundma, täitsa üllatas mind.
Raamat mille ma samuti plaanin oma raamaturiiulile osta. 

Kolmandaks lemmikuks osutus sel korral taas ühe kirurgi lugu. Ma ei teagi kuidas sedasi juhtus, sest tavaliselt mulle ei meeldi ei kuulata, ega näha midagi meditsiinilist, sest ma usun, et mida vähem ma tean mis mu kehaga valesti võib minna, seda rahulikum mul elada on. No näiteks, et kui muidu saab võtta pea- või kõhuvalu lihtsalt pea- või kõhuvaluna, aga kui sa tead rohkem mis kõik su peas või kõhus valesti võib minna ja mis imesid arstid mõnikord peavad tegema, et inimesi päästa, siis võib väga kergesti lihtsa peavalu taga hakata oma elu elama midagi muud, kui vaid peavalu. 
Ma olen veel ka äärmiselt visuaalne inimene ja ma näen ja mõtlen piltides, ehk siis kõik need kirurgilised pisidetailid, mida sellises raamatus kirjeldatakse, muutuvad mu peas koheselt filmiks mis väiksemagi puudutuse läbi kohe jooksma hakkab. Ehk siis see raamat on just selline, millest ma peaksin tegelikult eemale hoidma, aga mida ma lõpuks hoopis ei tahtnud kuidagi käest enam ära panna.

Mul on hea meel, et ma lugesin seda raamatut esimesena ja alles siis, David Nott raamatut. Mõlemad lood on head, aga ma arvan, et vastupidises järjekorras lugedes ei oleks see raamat võib-olla mu esikolmikusse sattunud. Ühtepidi on need kaks raamatut väga sarnades, samas aga väga erinevad. 

'The Diary of Two Nobodies' raamatu on kirjutanud üks abielupaar, kes on meil siin tuntud läbi ühe TV saate 'Gogglebox'. Mulle on alati see paar palju huvi ja nalja pakkunud ja ma täiega nautisin nende päevikustiili kirjutatud raamatut. Ma ei oskagi öelda kas või kuidas mulle see raamat oleks meeldinud, kui ma poleks nende inimeste isiksusi ja käitumisstiile juba varem tundnud.  


Hetkel on mul pooleli 'Our House', aga ma ei usu, et ma jõuan selle homse päevaga läbi lugeda. Blogimine röövib mu päevadest nii palju tunde ära, et lugemiseks lihtsalt ei jää piisavalt aega.
Siiamaani tundub raamat aga üsnagi põnev olevat.

Poolikuid raamatuid on mul põrandal tegelikult teisigi virnas ootamas, aga need kohe kindlasti selle aasta nimekirja enam ei jõua. 

PS. Ma olen aasta jooksul ka lasteraamatuid lugenud (eestikeelseid Gretale ja inglise omi vahel niisama), aga lasteraamatuid ma oma loetud raamatute nimekirja tavaliselt ei pane. 

Raamatud mida alustasin, aga mida ma lõpuni ei lugenud olid:
Millegipärast ei võtnud mul selle raamatu lugemine kuidagi vedu. Autor on tuntud ja tunnustatud ja jutt ise oli ka lubav, aga ma ei saanud kuidagi selle raamatuga õigele lainele. Võib olla ka sellepärast, et mul oli nii palju teisi raamatuid ootamas mida ma luged tahtsin ja seega ei pühendunud piisavalt antud raamatule. 

Elena Ferrante raamatud hakkasin lugema, aga kuna ma olin seda raamatukogu raamatut juba mitu korda pikendanud ja enam rohkem pikendada ei saanud, siis andsin alla. Mul õnnestus natuke aega hiljem sama raamat heategevusepoest osta (ja ka sama sarja kolmas või neljas osa) nii et vaarem või hiljem loen läbi. Naljaksa oli see, et kui ma selle raamatu ostsin, siis poemüüja (vanem härrasmees) ütles, et see raamat on täielik rämps! Peale väikest vestlust temaga tuli välja, et ta ise on Napolist pärit ja et elu Napolis ei ole selline nagu raamatus kirjeldatakse. Ma loomulikult ei oskanud ei raamatut ennast, ega ka elu Napolis kommenteerida, aga mehega oli sellegi poolest tore vestelda.
Sandi Toksvig meeldib mulle väga ja just sellepärast olen ma juba mõnda aega tahtnud ta seda raamatut lugeda. Kahjuks ei edenenud mul selle raamatu lugemine kohe mitte üldse.


Mu selle ja eelmiste aastate loetud raamatute fotomosaiigid leiate blogipäises olevate eraldi LOETUD RAAMATUTE lehekülgede alt. 

Monday, 28 December 2020

JÕULUHOMMIK



Küll on hea, kui pole pisikesi lapsi, kes jõuluhommikul juba kell viis ülesse ärkavad ja kingitusi tahvad avama hakata. Gretaga leppisime juba päev varem kokku, et jõuluhommikuga alustame mitte varem kui 7.45. Ta tavaliselt ärkab kell 7. Meie peres ei maga õnneks keegi vabadel päevadel kauem kui kella kaheksani ja seega oli meil ka jõuluhommikul justkui täiesti tavaline äratus. Isegi Josten suutis me magamistoa ukse taga hiirvaikselt oodata, ega ajanud meid varem ülesse. 

Meil on sel aastal väga raske olnud seda õiget jõulutunnet leida. Minu jaoks kindlasti ka sellepärast, et eelmistel aastatel olen ma jõulupäevaks juba nii palju jõululaule kuulnud ja jõulukaunistusi näinud ostukeskusi ja muidu poode külastades. Samuti käinud jõulukontserditel ning sõprade ja tuttavatega jõulusööminguid korraldanud. Ma käisin sel aastal ka poes ja isegi paaril korral õnnestus linnas jõuluoste tegemas käia enne, kui poed taas kinni pandi, aga kõik need käigud on pea joostes läbi viidud, et mitte maski taha ära minestada. Kui aus olla, siis ma ei oska isegi öelda, kas kuskil poodides ka jõululaule mängiti või mitte, sest kogu mu tähelepanu oli suunatud hingamisele ja kiiresti kingituste leidmisele. 

Ka Greta kurtis et tal on raske uskuda, et kohe kohe on jõuluhommik, sest tal pole üldse sellist tunnet. Jõuluõhtuks ilmus siiski sisse väikene elevus mis jõuluhommikuks oli omajagu kasvanud. Ta ei jõudnud ära oodata, et saada kätte üks kaua igatsetud kingitus.

Kingid panime juba õhtul kuuse alla hommikut ootama nagu me seda igal aastal oleme teinud. Mulle endal koduse jõulukingid mingit elevust ei tekita, sest mina tean ainukesena juba ette ära, mis iga paki sees peidus on. Mina ju olen see, kes kõik kingid organiseerib ja suures enamuses ka ära ostab, või siis kinkide lingid Petele saadab. Petel ja Gretal on selle eest aga üllatusmomente küllaga ja mul on selle üle vaid hea meel.

Sel aastal olid meil kuuse all ka Pete vanematelt saadud kingitused. Tavaliselt on meil kokkulepe nendega, et me omavahel kinke ei vaheta ja et nad teevad kingi vaid Gretale, aga sel aastal soovisin nad ka meie jaoks kingiraha anda. Põhjendasid seda sellega, et see aasta on nii keeruline aasta olnud, et me kõik oleme ühe kingituse ära teeninud.
Ja kuna meil ei ole lubatud ka sugulastega koos jõulupidu pidada, siis panime ka Pete venna ja õdede kingitused Gretale meie kuuse alla.
Ka Greta teeb või ostab meile tavaliselt jõulude ajal kingitusi ja seda ka sel aastal. Sel korral küll selle vahega, et tal ei olnud koroona tõttu võimalust samamoodi poodidesse minna ja kingitusi valida, kui eelmistel aastatel ja seega tegin mina tema jaoks selle töö ära. Ehk siis valisin ise endale ja Petele midagi välja ja tema kandis raha minu arvele. 

Pete oma uue mütsiga, et tal oleks piisavalt valgust pimedas õues jalutades või jookstes.



Greta kaua oodatud kingitus - päris oma laptop. Praegustes oludes, kus distantsõpe taas hoogsalt lähenemas on, on oma läpakas hädavajalik... 

...ja sinna juurde kuuluvad sinist valgust blokeerivad arvutiprillid.

Reaksioon raamatutele...mis tänaseks on kõik juba läbi loetud.

Ajaloo tarbeks paar pilti selle aasta kingitustest, sest meile meeldib neid aastaid hiljem vaadata ja meenutada. Pildil on need kingid mis jõuluõhtul saadi. Pete vanematelt läpaka alus/kõrgendus, Pete ühe õe antud £30 eest ostsin Gretale pehme 'öö'pusa ning andsin ülejäänud £10 sularahas, teine õde andis £10 ja vend £15 sularaha, sest Greta eelistas kingituse asemel raha.  
Pete kingituste seast puuduvad Greta poolt kingitud kaks asja, sest ma tegin pilti pakkimise ajal, aga Greta pakkis ta kingitused eraldi ära.

Uus Apple watch oli Pete kingitus iseendale. Selle sai ta läbi meie elu- ja tervisekindlustuse nagu vanagi Apple kella. Selle eest pidi ta tegema vaid väikese sissemakse ja ülejäänud kella eest maksab ta sõna otseses mõttes oma sammudega. Nimelt saame me oma elu- ja tervisekindlustuse firma käest igasugu soodustusi vastavalt sellele, kui tervislikult me elame. Soodustused on näiteks tasuta Amazon Prime liige, tasuta kohvi iga päev, kaks tasuta kinopiletit iga nädal, iga kuu Waitrose toidupoest süüa ostes kuni 40% raha tagasi tervislikelt ostudelt (puu-, juurviljad, liha, kala, piim, munad, leib, jogurt, mahl, juust, jahu jne) jne. Seega Petel on hea põhjus iga päev end liigutada ning jalutamas või jooksmas käia. 

Pete vanemad kinkisid uue kella jaoks natuke teist stiili kellarihma. Fotolt puudub veel üks fotoalbum mille tegemist ma pole veel alustanud ja seda tahtikult. Nimelt kingin ma talle igal aastal fotoalbumi me möödunud aasta tegemistest, aga kuna ma teen seda alati jõulude ajal, siis on see raamat alati ilma jõulupiltideta. Sel korral otsustasin seega uue aasta alguseni oodata, et ma fotoraamatusse ka selle aasta jõulupildid sisse saaksin panna. 

Kuna Pete ei oskanud mulle midagi kinkida ja mina midagi tahta, siis Pete kinkis mulle hoopis raha ja arvutile uue juhtme. Ülejäänud nipet-näpet on niisama vaid selleks, et ka mul oleks jõuluõhtul midagi avada. Raamatud on kõik kasutatud kujul tellitud ja maksid väga vähe, neist pooli olen ma juba varem lugenud, aga soovisin nüüd endale ka raamaturiiulile. Fortnum ja Mason poe vahukommid jäid mul sel aastal saamata, aga Pete kinkis nende asemel ühe teise mu lemmik kommikarbi. Kruusid tellisin Gretalt ja Luuv isepäevituva õli ostin küll endale, aga plaanin Greta peal kasutada. See on Eesti oma toode, aga nüüd on seda võimalik ka Amazonist tellida. 
Pastat käis aga Pete mulle täna poest ostmas. Kuna see väike kotitäis pastat on nii kallis (£5), siis ma ütlesin Petele, et ta võib selle mulle jõulujärgseks kingituseks osta, et ma saaks meile kõigile täna Nigella Lawson pastat teha  :-) 

Tegelikult ainuke kingitus mille üle ma ka tegelikult natuke elevil olin on selle pruuni ümbriku sees, aga selle sisu näitan ma teile siis, kui ma olen sellele sobiva lisaosa leidnud (pean selleks poodi minema, aga poed on kinni)
Selle kingituse eest peaks ma tegelikult 'Koduperenaist' tänama, kes mind selle kingituse juurde juhatas. Ehk siis suured tänud, Reet! :)

Mulle tuli just meelde, et minu ja Pete ühiseks kingituseks oli ka meie voodi madratsi peale käiv paks madratsi 'topper' (ma ei teagi mis see eesti keeles oleks - matratsi lisa), aga kuna see oli nii suures pakis, siis me ei hakanud seda kuuse alla vedama. Selle madratsi lisa oleks me nagunii endale ostnud, aga kuna seda polnud pikka aega saada ja tuli just internetipoodi enne jõule uuesti müügile, siis sattus ostmine jõulude peale. 

Panen siia ajaloo tarbeks ka selle kirja, et jõulude peale kuluva raha kogus Pete aasta jooksul kokku iga nädal teatud summa kõrvale pannes. Eelmise aasta lõpus pani selle tabeli keegi Facebooki Eesti Kogumispäeviku või mingi säästugrupi lehele välja ja ma näitasin seda Petele. Ta oli sellest väga vaimustuses, printis välja ja pani seinale. Iga nädal valis ruudu kus oli kirjas mingi summa, kandis raha eraldi kontole ja tõmbas paberil olevale ruudule risti peale. Jõuludeks oli 1000 naela koos!  

Meil oli küll hirmus kurb meel, et me ei saanud sel korral Pete vanemaid jõulude ajal lõbustada, aga samas oli ka tore, et me ei pidanud kuhugi minema või otseselt ka midagi tegema. Peale kingituste avamist pistis Pete kalkuni ahju, et kella kahe ajal jõululõunat süüa.


Greta oli loomulikult juba oma uue arvuti valduses

Uskumatu oli aga see, et kui veel eelmisel päeval oli meil õues +14 kraadi, siis jõuluhommik võttis meid vastu üsna talviselt karge ilmaga. Meie kanti kahjuks küll lund ei jätkunud, aga rohkem põhjas elavaid inimesi tervitas jõuluhommikul aknast välja vaadates valge lumekate. Me küll olime väga tänulikud ka päikese ja karge õhu eest.


Et natuke rohkem talvetunnet saada, otsustasime väikesele jalutuskäigule minna. Fotodelt ei paista küll üldse välja, et tegu oleks talvega, või vaid +3 kraadise ilmaga. Hea võimalus ka Gretal korraks müts pähe ja soojem mantel selga panna.
Meie kandis kasutavad inimesed oma majade kaunistamiseks vaid ühevärvilisi stiilseid ja romantilisi tulesid/tulukesi, aga see maja, kes Halloweeni ajal oma hoovi uhkel ära kaunistab, teeb seda igal aastal ka jõulude ajal.

Loodus oli ennast värviliste marjade ja lilledega ära ehtinud.


Tagasi koju jõudes leidis Greta ukse ees seisva lillepoti tagant väikese paki ta interneti sõpradelt. Kuna jõulupäeval post ei käi, siis me ei teagi kui kaua see pakk seal seisnud oli. Tavaliselt näeme me oma uksekella lindistustest kes me ukse taga käib, aga postimees juhtus vist just siis tulema, kui Pete kellakaamera patareid laadima oli pannud.

Õnnelik Greta oma sõpradelt (õelt-vennalt) saadud kingitustega. 

See sõprus Greta ja Isle of Wight saarel elava õe-venna vahel sai alguse internetis ühte mängu mängides. Me oleme Gretale alati rääkinud, et internetis peab väga ettevaatlik olema, sest kunagi ei tea kes mingi nime taga tegelikult peidus on ja et päris sõprussuhted näost näkku on alati tähsamad, kui tundmatud inimesed internetis, aga ikkagi juhtus kuidagi nii, et täiesti võõrastest lastest internetis on saanud väga head sõbrad. Seda viimast küll meie range kontrolli all, sest Greta teab, et ta ei tohi oma andmeid või pilte jne ilma meie loata kellegiga internetis jagada. 

Tegelikult ei ole see väga üllatav, et interneti sõbrad hetkel esikohal, sest päris elus ei tohi ju lapsed juba nii pikka aega kooliväliselt oma päris sõpru külla kutsuda, või isegi koduväliselt suhelda. 

Mulle oleks küll rohkem meeldinud, kui sellist sõprust ei oleks tekkinud, sest ma kardan, et nii positiivne kokkusattumus võib Greta ohutunnet nüüd vähendada, aga ega sinna pole enam midagi parata. Tegu on väga toredate lastega (poiss, kellega Greta suurema osa ajast suhtleb, on Gretast aasta noorem ja tüdruk aasta vanem) ja nende vanematega. Kuna Greta mängib ipadi või arvutiga vaid allkorrusel ja tihti meie kuuldavuse ulatuses ning ta räägib nende lastega läbi videokõne, siis on meil küllalt võimalusi olnud veenduda, et tegu on hästi toredate ja korralike lastega. Pete on ka nende laste ja laste isaga rääkinud ning laste ema ka Gretaga. Laste isa on piloot.

Kui koroonat ei oleks, siis oleksime nende perega ka juba kindlasti kuskil kohtumas käinud, sest lapsed tahavad juba pikka aega hirmsasti kokku saada. Eks aeg näita kui kaua selline sõprus üldse kestab, või kui kaugele areneb. 

Vahepeal oli kalkun juba valmis saanud ja mina hakkasin lauda katma










Josten lambaga maailmaasju arutamas 

Kell kolm olime kribinal krabinal teleka ees, et Kuninganna kõnet kuulata

Väga liigutav kõne oli, eriti lõpp. Panen sellest väljalõike ka siia. Tervet kõnet saab kuulata ja lugeda SIIT.

Ja siin BBC lehelt võetud kõne analüüs.

Ülejäänud aja vaatasime telekat või 'mängisime' oma uute 'mänguasjadega'. Josten mõnules samuti suurema osa ajast meie vahel. 


Järgmisel päeval mängisime natuke lauamänge, vaatasime telekat ja vedelesime niisama. Ega midagi rohkemat polegi ju siin lukus istudes teha. Me küll lubasime enne jõule suure suuga, et jõulude ajal mängime iga päev vähemalt ühe lauamängu, aga kui aus olla, siis me oleme ikka üsna viletsad lauamängude mängijad. Valik on meil küll üsna suur, aga mängida eriti ei viitsi. Meile meeldib rohkem viktoriinide tüüpi mängud ja seega eelistame telekast tulevaid mälumänge ja viktoriine kaasa mängida. Meil on neid valikus nii mitmes eri formaadis, et igale maitsele leiab midagi.


Harry Potteri Cluedot mängisime ka viimati vist eelmiste jõulude ajal, kuigi tundub nagu alles paar kuud tagasi. Täitsa tore mäng on, aga mitu korda järjest küll ei viitsiks mängida. 
Homme peaks ikka ka 'Ticket to Ride' või 'Carcassonnet' mängima, aga saab näha kas võtame vedu või ei. Kuna me mängime neid mänge nii harva, siis meil võtab üsna palju aega ka see et kõik reeglid uuesti läbi lugeda ja selgeks saada enne kui üldse mängima saab hakata.  

Imelik mõelda, et jõulud ongi juba läbi!