Friday, 24 September 2021

ÜKS HÄDA AJAB TEIST TAGA

Meil on õues endiselt üle 20 kraadi sooja, aga meie Gretaga oleme olime nohus!! See septembrikuu nohu on kohe kindlasti lockdownide tulemus, sest mitte ühelgi aastal varem, kui sel ja eelmisel septembril, ei ole nii paljud koolilapsed septembris juba nohus olnud. 

Tegelikult pole see mingi ime ja meid on siin ka ju hoiatatud, et pika isolatsioonis istumise tagajärjel on nüüd gripi/nohupisikud palju jõulisemad ja selle tagajärjel ei puudu nüüd koolist mitte ainult koroonasse haigestunud, vaid ka nohus olijad. Greta ütles, et koolis on nii paljud 'haiged'. Õnneks meil küll koolides sellist kommet ei ole, et nohu või köhaga koju peab jääma, aga sellegi poolest otsustasin Greta ühel päeval koolist koju jätta. Sama otsuse olid langetanud ka osad ta sõbrannade vanemad, kuigi vaid ühel lapsel oli nohule lisaks ka palavik. 

Gretal kestis õnneks nohu ja väike köha üsna lühikest aega ja ma ise arvasin ka, et pääsen vaid kahepäevase valusa kurguga, aga nüüd aevastan nii et vähe ei ole ja nina jookseb pidevalt vett...

***

Pete õde ja ta kolmest lapsest kaks last on hetkel koroonas ja samuti see Greta sõbrer ja ta ema, kellega me mõned nädalad tagasi koos Wisley aias käisime. Õnneks kõik põevad koroonat üsna kergelt, emad küll raskemal kui lapsed. Mõlemad emad olid vaksineeritud.

***

Gretal on hambad nii palju liikunud, et ta ei pea enam kumme suus kandma ja alumisel hammastel olev vedru võeti ka ära. Vimane kord nägi suu välja selline. Minu jaoks täielik ime et hambad võivad nii lühikese ajaga nii palju liikuda. Sel korral pandi talle ülesse uus raud ja pingutati alt natuke, aga ei midagi nii hullult, et Greta oleks pärast valus olnud või ebamugavust tundnud. Esimesel korral oli ta sunnitud kahel esimesel päeval valuvaigisteid võtma. 8 nädala pärast on tal uus vastuvõtt ja eks siis ole taas näha, mis uued muutused selle ajaga on jõudnud toimuda.

***

Vähe sellest, et kõik meediakanalid on hetkel täis uudiseid suurest  energiahindade tõusust ja energiafirmade pankroti minekutest ning veokijuhtide massilisest puudusest, mille tagajärjel poeletid on hõredada ja nüüd siis juba ka ei ole juhte, kes kütust tanklatesse saaks vedada mis omakorda tekitab kütuse nappust ja paanika ostmist, on meil siin nüüd ka kamp keskkonnaaktiviste, kes oma streigiga juba terve nädala on eri kohtades kiirteid sulgenud. 

Üks päev nägi meie lähedal asuval kiirteel olukord välja selline


Inimesed istusid tunde ummikutes. Kes ei pääsenud vähi operatsioonile, mida ta oli kaks aastat oodanud, kes matustele, kes tööle ja kooli jne. Paljudele inimestele läks ummikus istumine kalliks maksma ja üks vanem naine, kes oli 6 tundi ummikus kinni, jäi koguni osaliselt halvatuks insuldi tagajärjel. Kui ma õigesti kuulsin, siis keegi sai ka autoõnnetuse tagajärjel surma, aga ma hetkel ei leia selle kohta täpsemat infot.

Meie lähedal õnneks ei jõudnud aktivistid ennast veel kiirteele kinni liimida kui politsei nad sealt juba ära tassis, aga mõnes teises kohas võttis nende teelt eemaldamine politseil lausa pool päeva aega.



Nüüd õnneks võeti vastu seadus, mille alusel saab neid kiirteid sulgevaid aktiviste arreteerida ja vangi panna. Eelmistel kordadel nad küll tassiti sealt ära ja viidi politseijaoskonda, aga lasti hiljem lahti ning nad kõik tulid järgmisel päeval tagasi ennast kiirteele kinni liimima. 

***
Ühel hommikul saime koolist emaili, et veokijuhtide nappuse tõttu on ka neil nüüd probleeme toidu kohaletoimetamisega ja et sel hommikul juhtus see koolile ette teatamata. Kool küll ütles, et nad on optimistlikud, et neil on küllaldaselt varusid võileibade ja wrappide jaoks, aga nad ei saa garanteerida kuuma toidu võimalust. Lapsevanematel paluti lastele kas ise lõunasöök kaasa panna või neid siis lisa snäkkidega igaks juhuks varustada. Õnneks on neil sel nädalal koolis kaks lühikest päeva ja sel juhul lõunat ei pakutagi (snäkke saab alati osta) ning sel päeval, kui meile see email saadeti, oleks Greta nagunii ise lõunasöögi kaasa võtnud, sest tal oli koolis lõuna ajal viiuligrupi tund ja tal poleks olnud aega ise süüa osta. Tegelikult jäi Greta sel päeval üldse nohu pärast koju ja seega pääsesin ma võileibade tegemisest täielikult. 

***

Just kuulan raadiost ja loen kohaliku kogukonna FB lehelt, et kõikides tanklates on meeletult pikad järjekorrad. Ja mida rohkem meedia seda teemat kajastab, seda suuremaks paanika kasvab. 
Mul õnneks on kaks kriipsu kütust paagis järgi, aga kui see paanika veel pikalt kestab, siis pean vist küll Pete autoga sõitmise ära õppima, et ikka toidupoodi pääseks.



***
Heaks uudis on aga see, et Martin Clunes ütles, et järmgmisel aastal algab 'Doc Martini' uus hooaeg (10-s) :) :) Me ei jõua ära oodata.

Pilt siit

***

Vahel tundub, et kassidel on nii mõnus elu. Aina söövad ja magavad ning alati on keegi kes paitab või silitab. Ei mingit stressi. 




Siis aga vaatan kuidas Jostenil iga väikese paugu või võõra hääle peale silmad kohe suureks ja kõrvad taha poole kikki lähevad ning paaniliselt ringi vaatama hakkab ja saan aru, et pole ta elu midagi nii stressivaba. Sinna otsa siis veel kõik lähikonna kassid ja rebased, kellega territooriumi pärast peab kaklema või nende eest ära jooksma ning terve nimekiri igasugu väiksemaid ja suuremaid vigastusi. 

Sunday, 19 September 2021

PETE-i IGAPÄEV VIIMASED 18 KUUD



* Istub sama koha peal 40 tundi nädalas
Pete puhul küll pigem vähemalt 50 tundi nädalas pluss mõned nädalalõpud sinna otsa.

* Minimaalne näost näkku suhtlemine teiste inimestega

* 8 tundi irratsionaalset hirmu, et teda vallandatakse

* Sulgeb igal õhtul arvuti, et 'lõõgastuda' umbes 2m kaugusel        samas toas.

* Pühapäeva õhtu: 'Miks ma põen ärevust?'

Friday, 17 September 2021

MERE ÄÄRES

Eelmisel laupäeval langetasin otsuse, et Pete peab kindlasti enne sügise/talve tulekut mereäärde saama. Ma ei teagi hetkel miks me alles nüüd selle reisi ette võtsime, kuigi meie päralt oli terve suvi, aga ju siis meil olid mingid teised tegemised plaanis või siis ei sattunud varem vabale nädalalõpule sobivat rannailma. Ega ju tegelikult suve jooksul ei olegi neid nädalalõppe kokku nii palju.

Sihtkohaks valisime sellise mereäärse linnakese nagu Eastbourne, sest Pete ja Greta käisid seal ka eelmisel aastal ja seal ei olnud palju rahvast. Meie kodust on sinna umbes poolteist tundi autosõitu mis meie jaoks ei ole kaugel. Igaks juhuks mainin ära, et me ei ela all oleval kaardil märgitud Leatherhead-is, aga blogi jaoks kasutasin just seda alguspunkti, et meie asukohta natuke varjata.


Kui me olime ümbes tunnikese sõitnud jäi meile ette teeviit Lewes-isse ja Pete arvas millegipärast, et seal peaks ka rand olema. Lasime Gretal ruttu Googledada oma mobiiliga infot Lewes ranna kohta, et otsustada kas keerata sinna teelõigule või mitte. Mõtlesime, et milleks kaugemale sõita, kui juba lähedal imeline rand olemas on. 

Greta näitas meile telefonist imeliusaid valge liivaga Lewesi rannapilte mille peale me koheselt suuna Lewesi peale keerasime.


15 minutit hiljem Lewesisse jõudes ei olnud seal haisugi mingist rannast!!!


Tuli välja, et Lewesess on küll imelised liivarannad, aga see Lewes asub Ameerikas!!! :D 
Huvitav selle asja juures on veel ka see, et Ameerika Lewes asub ka Ameerikas Sussexi maakonnas, nagu Inglismaalgi, ehk siis pole ime, et Greta nii ruttu pihta ei saanud, et tegu hoopis Ameerika oli.
 
Samas tänu sellele apsakale avastasime me enda jaoks väga armsa väikese linnakese mida me tahame mõnel teisel nädalalõpul kindlasti uuesti uudistama minna. Ajaloolisele linnakesele lisaks on seal kandis ka imeline loodus.
 
Egas midagi, keerasime suuna õigeks ja hakkasime mere poole sõitma. Kuna me olime juba nagunii rannajoonele üsna lähedal ja seal kandis on mitmeid väikeseid ja suuremaid linnakesi, mis asuvad mereääres ja kus saab ujumas käia, siis me ei hakanud enam uuesti Eastbourne poole minema. Brighton oleks meile kõige lähedamal olnud, aga kuna me teadsime juba ette, et seal linnas on meeletult raske mereääres parkimiskohta leida, siis otsustasime hoopis Brightonist läbi sõita ja Worthingusse minna. Brighton on tunduvalt suurem ja populaarsem linn kui Worthing ja seega on seal alati palju rahvast ringi liikumas. 




Ei läinudki kaua aega kui me olimegi juba Worthingus ning täiesti juhuslikult õnnestus meil ka kohe rannajoone juures parkimiskoht leida.



Õues oli soe, kuskil 22-23 kraadi. Minu jaoks, kes meres nagunii ei käi ujumas, oli selline temperatuur ideaalne. Õues puhus küll üsna kõva tuul, aga õnneks oli tuul soe. 



Fotonäitus rannas

Lõbusad rannalised

Greta kaalutleb kas minna ujuma või mitte


Minu üllatuseks oli väga vähe inimesi ujumas, või tegelikult üldse rannas. Võib olla ka sellepärast, et meri oli tõesti väga tugevate lainetega ja sinna tundus algul lausa ohtlik sisse minna.


Ma algul ütlesingi Petele, et ujumisest ei tule teil täna küll vist kahjuks midagi välja ja piirduge vaid jalgupidi vees olemisest, aga õnneks leidsime siiski ühe natuke rahulikuma rannasopi kus isegi paari inimest ujumas nägime. Muideks need inimesed, neid oli kokku 4 sõpra, hullasid seal vees kõvasti üle tunni aja. Jälgisime neid algul ja kuna laineid neid ära ei viinud, siis oli mul julgem tunne ka Gretat ja Pete-i vette lubada. 

Ma ei tea mis inimene mina olen, aga mind vesi üldse ei tõmba. Ma ei tahtnud sel korral isegi mitte jalgupidi vette minna. Mulle hirmsasti meeldib mererannas päevitada ja niisama mõnuleda, aga vette ujuma lähen ma tavaliselt ainult siis, kui tõesti meeletult palav on ja ilma jahutamata hakkaks juba ära sulama. Mulle lihtsalt ei meeldi märjaks saada või pärast märgade riietega olla. Tavaliselt ei ole rannas ka kuskil riideid vahetada, kas enne või pärast ujumist ja see teeb kogu ujuma minemise minu jaoks veelgi vastumeelsemaks. Mõnes kohas on vähemalt WC olemas, aga ka see ei ole just kõige puhtam või sobivam koht kus ma riideid vahetada tahaks. 


Mul oli nii hea meel, et Petel õnnestus siiski vette minna ja pesta endalt maha kasvõi natuke tööstressi ja igapäevamuresid. Pool tundi ujumist ei asenda küll korraliku puhkust ja lõõgastumist, aga ikkagi parem kui mitte midagi.





Worthingu rannas (ja minu mäletamist mööda ka Brightoni omas, sest nad asjuvad nagunii samal rannajoonel) on hästi palju teokarpe. Selle hunniku korjasin ma paari minutiga lihtsalt rannalinal istudes oma käeulatusest.


Minul isiklikult ei ole vahet kas tegu on liiva- või kivirannaga. Mõlema puhul on plusse ja miinuseid. Liivarannas on see häda, et liiv kleepub alati keha ja rätikute külge ning tuul puhub ka kotid liiva täis mis siis omakorda pärast koju tassitakse. Kiviranna miinuseks aga see, et ujumas käies on vette minnes ja veest tulles paljajalu kivide peal ebamugav käia, aga kuna mina tavaliselt ujumas ei käi, siis minul seda probleemi pole :) Kivide peal ei ole aga üldse ebamugav lamada.

Loomulikult ei möödu ükski korralik inglise rannakülastus ilma traditsioonilise Fish and Chips-ita. 



Me ei ole küll suured 'fish and chips' fännid, aga rannaskäigu juurde sobib selline suutäis alati kui rusikas silmaauku.
 

Wednesday, 15 September 2021

VIIMASE KUU NOPPEID

Täna on ajalooline päev - Pete läks esimest korda viimase 18 kuu jooksul Londoni kontorisse tööle ja Greta on koolis. Ma olen üle pika pika aja LÕPUKS üksinda kodus!!

Tegelikult käis Pete juba üleeelmisel nädalal korra Londoni kontoris, aga siis ei olnud Gretal veel uus kooliaasta alanud ja ta oli kodus. 

Ma südamest loodan, et koroona lubab Petel päris kontoripäevadega jätkata ja ei sunni teda taas mitmeks kuuks või aastaks koju nelja seina vahele vangistusse. Kuigi ta on ka mõned aastad tagasi üsna pikalt kodukontoris töötanud, siis viimased 18 kuud on olnud ikka midagi täiesti teistsugust ja selline kodus töötamine on ta vaimsele tervisele väga laastavalt mõjunud.
Praegu on neil tööl organiseeritud nii, et tema meeskond saab kolmapäeviti ja reedeti kontoris käia ja ülejäänud päevadel kodust töötada. Vähemalt mingigi vaheldus ja võimalus lõpuks oma kolleege ka näost näkku näha. Kuigi ta on uues kohas töötanud nüüd juba peaaegu 9 kuud, siis nägi ta alles täna millised osad ta kolleegid, kellega ta läbi arvuti siiani töötanud on, välja näevad. 

Samuti loodan ma, et koolilastele uusi piiranguid peale ei panda. Paar päeva tagasi otsustas valitsus siiski anda rohelise tule ka 12-15 aastaste laste vaksineerimisele vaatamata sellele, et teadlased ütlesid, et tervetel lastel ei ole sellest vaksiinist suurt mingit isikliku kasu ja et sellega siiski kaasnevad ka omad ohud. 
Eks seda oligi arvata, et ega seda asja niisama ei jäeta ja et küll teadus lõpuks ikkagi poliitiliseks keeratakse, aga noh nüüd saavad siis vähemalt need lapsed vaksineeritud, kelle vanematel on julgust seda teha lasta. Meil on hetkel 12-15 aastastele ette nähtud vaid ÜKS doos vaksiini. 

***

Ka räägitakse meil siin juba uuest lockdownist, või siis õigemini hoiatatakse, et kui haiglad on taas haigete all murdumas, siis ei välistata uut lockdowni. No ma ei tea, meditsiinisüsteem oli meil igal talvel ka ilma koroonata murdumas, nii et huvitav, kas nüüd hakkabki uus normaalsus selline välja nägema, et me peame talviti lukustatud olema.

Kui ma seda uudist kuulsin, siis otsustasin kohe poest natuke ekstra toitu koju varuda. Ma tegin seda ka 2020 aasta lõpus igaks juhuks, sest uuest aastast läks Brexit täielikult jõusse ja juhul kui see oleks mingeid toiduga seotuid probleeme kaasa toonud, siis me poleks kohe täiesti nälga jäänud. Samuti panin ma kirja me tavalise ostukorvi sisu ja hinnad, et hiljem võrrelda kas hinnad on tõusnud või mitte. Kuna ma tegin sellise postituse ka mitu aastat tagasi, siis otsustasingi näiteks iga 5 aasta tagant sellist toiduainete hindade võrdlust teha. 
Aga nagu ikka, siis ei olnud mul sel ajal aega seda postitust valmis kirjutada ja see jäi loomulikult taas postitamata. Õnneks on mul selle postituse mustand endiselt olemas ja seega ma loodan selle postituse ühel päeval siiski valmis kirjutada. 

Eelmisest toiduvarust on meil osa asju veel alles (meil on spets toidukast pööningul) ja osa oleme ära söönud. Hästi mugav oli sealt vahel midagi võtmas käia kui kuu lõpus oli mul söögiraha lõpukorras ja ma ei tahtnud miinustesse minna. Sel korral ostsin juurde sellise hunniku asju. Siit pildilt hästi ei paista, aga see pastakott on hirmus suur. Mõtlesin algu hästi suure riisikoti ka osta, aga nende suurte kottidega on alati see häda, et neid on raske kuskil köögis hoida kord kui need on lahti tehtud. Märgin igaks juhuks kohe ka ära, et mulle ei meeldi toiduaineid eraldi plastmassist või metallist karpides/purkides hoida. 


***

Ilmad on meil veel hetkel mõnusalt soojad. Sellised 20-23 kraadi ringis. Septembri alguses oli küll paar päeva koguni 30 kraadi, aga õnneks see hullus ei kestnud pikalt. 
Eelmisel laupäeval käisime ka esimest korda selle suve jooksul mereääres ujumas. Õigemini siis Greta ja Pete ujusid ja mina vaatasin pealt ning hoidsin hinge kinni, et lained neid ära ei viiks. Ma teen sellest väljasõidust mälestuseks eraldi postituse, aga panen siia praegu siiski ühe pildi. 



***

Gretal on nüüd peaaegu kuu aega breketid suus olnud ja see on uskumatu kui palju ta hambad selle aja jooksul liikunud on. Need augud mis tal algul nende kohtade peal olid kust tal 4 hammast välja tõmmati on peaaegu kadunud. Kihvad on samuti ülevalt ilusti alla kukkunud ja osa alumistest esihammastest on täiesti teise asendisse nihkunud. Mul puudub igasugune kogemus breketitega ja ma ei tea kuidas see protsess täpselt kulgeb, aga nii kiiret muutust ma ei osanud küll oodata, eriti veel kui öeldi, et breketeid peab kuni 18 kuud kandma. Laupäeval läheme ortodondi juurde ülevaatusele ja eks siis kuule, mida tema selle muutuse kohta kostab. 

***

Vahepeal lasime Greta pikad juuksed lühikeseks lõigata. Aastaga olid juuksed taas nii pikaks kasvanud, et tal oli valus ja raske neid isegi hobusesabas kanda, pesemisest ja kuivatamisest rääkimata. 
Greta ise tahtis vaat et täielikku poisipead, aga meie Petega ei olnud nõus. Pakkusin küll igasugu muid erinevaid variante, aga Gretale ei meeldinud ükski ja kui aus olla, siis ega ma ise ka ju ei tea ette kui hästi talle mingi soeng ka päriselt sobiks ja kui kerge mingi sellise soengu eest ka pärast hoolitseda oleks. Lõpuks pakkus juuksur ise välja lõigata alt natuke järguliselt, et juuksed kergemad tunduks ja Greta jäi tulemusega väga rahule. 
Klambreid, nagu all oleval pildil näha võib, kannab ta küll juustes kahjuks väga harva. Enamalt lihtsalt lahtiselt nii, et keskel on seitel ja juuksed siis langevad kas näo ette või lükatakse kõrva taha. Viisin eile hommikul Greta autoga kooli ja märkasin, et KÕIKIDEL tüdrukutel, kes kooli kõndisid, on täpselt sama stiil! Nii nendel, kel pikemad juuksed, kui ka neil, kel Greta pikkused. 

Siit paar pilti meie järjekordselt Wisley aia külastuselt. Selle poisiga on Greta sõber olnud sellest ajast peale, kui nad 18-kuud vanad olid.


Üks Wisley kohvikutest näeb nii äge välja



***

Wisleys käisin ma ka eelmisel nädalal. Me hea tuttav vanaproua Jenny pidi sinna lillenäitusele oma tütrega minema, aga kuna tütar käis perega Hispaanias puhkamas ja pidi peale reisi karantiinis istuma, siis ei saanud ta emaga kaasa minna. Jenny kutsus siis kohe mind endaga kaasa. Mitmepäevane lillenäitus toimub Wisleys kord aastas ja rohkem kui 20 aastat tagasi käisin ma Jenny-ga täpselt samal näitusel. Siis oli meiega ka mu ema kaasas. Mul peaks kuskil ka sellest käigust fotod (paberil) alles olema, aga ma praegu ei taha neid kapist otsima minna. Võib olla kunagi hiljem lisan.

Meie sattusime näitusele just sel päeval kui oli HIRMUS palav, aga õnneks me siiski ära ei sulanud. Vahepeal tundus mulle, et ma olen kogu ürituse peale ainuke nooremapoolne inimene. Enamik külastajaid olid vanemas eas prouad ja härrad. Nii tore oli vaadata, et kõik vanemas eas naised kandsid värvilisi ja stiilseid kleidikesi ja nägid väga värsked ja nooruslikud välja. Vanast east hoolimata olid nende riided nii moekad ja ilusad, et ma oleks nii mõnegi kleidi hea meelega oma kappi võtnud. Samas ega ma ise ju ka tegelikult ei ole enam nii noor, aga sellegi poolest ikkagi noorem, kui enamus sealseid prouasid :) 
Mul oli pärast täitsa kahju, et ma neist prouadest rohkem pilte ei teinud.
PS. Vanemad härrad olid samuti enamuses ilusates triiksärkides ja kandsid õlgkaabusid.






Jenny ostis endale näituselt sünnipäevaks kalakese. See nägi tõesti kõikide teiste kujude seast kõige armsam välja ja köitis kohe ta tähelepanu. Jenny hoiab kala praegu toas, aga tegelikult muutub kala õues vihma käes olles veelgi värvilisemaks kui kuivana.


Jenny tahtis mulle ka hirmsasti mingit taime või lille mälestuseks osta ja kuigi ma proovisin teda ümber rääkida ja veenda, et mul ei ole midagi vaja ja et ta ei pea mulle midagi ostma, siis lõpuks ta siiski võitis ja ostis mulle ühe ilusa ronilille CAMPSIS. Ma postitan siia selle lille pildi koos nimega juhuks, kui see kogemata peaks ära surema või nälkjad ära sööma, et ma oskaks siis uue asemele osta.



***

Eelmisel pühapäeval käisime ühtede meie naabrite juures väikesel aiapeol. Nimelt tahtis see pere tänada kõiki neid naabreid, kes on aastate jooksul neid aidanud. Tegu on ühe hästi toreda perega, aga kahjuks on saatus selele perele pidevalt kaikaid kodaratesse visanud. 

Ma ei mäleta enam täpselt kas naine sündis juba natuke erinevate jalgadega või ta põdes lapsena mingit haigust mille tagajärjel üks ta jalgadest palju peenem oli, aga üsna varsti peale seda, kui pereisa ja ema aastaid tagasi abiellusid, diagnoositi naisel MS (Multiple Sclerosis). Selle tagajärjel muutus ta liikumine iga aastaga aina vaevalisemaks ja praegu saab ta karkude abil ainult väga lühikest maad kõndida. MS-le vaatamata otsustasid nad pere luua. Nii rasedus kui ka sünnitus möödusid ilma vahejuhtumiteta ning neist said väikese tüdruku vanemad. Rõõm oli aga lühike, sest paar päeva pärast sündi tabas väikest beebib infarkt. Õnneks suutsid arstid beebi päästa ja tänaseks on sellest beebist sirgunud 24 aastane noor naine. Infarkti tagajärjel on tal paar sõrme natuke liikumatud, aga ma sain sellest alles seal peol teada. Ma enne ei olnud midagi märganud.

Paar aastat hiljem sooviti veel ühte perelisa, aga ühe beebi asemel sündis neile kaks poissi. Ka sel korral ei lastud neil pikalt rõõmustada, sest juba mõne kuu pärast oli märgata, et üks beebi ei arene päris samas rütmis kui teine. Hiljem sai see beebi endale autisti diagnoosi ja sellest ajast alates on ta vanemad pidanud temaga suurt vaeva nägema. Tänaseks on tast sirgunud 21 aastane noormees kes ei oska sõnagi rääkida ja kes elab hooldekodus, sest ta vanemad on ise liiga haiged, et suuta ta eest hommikut õhtuni hoolitseda.

Nii umbes 5 aastat tagasi, üsna pea peale seda kui meie olime siia kolinud, diagnoositi pereisal epilepsia. See oli perele suur hoop, sest kui senini oli pereisa see, kes pereema eest hoolitses, siis nüüd oli tal seda mitu korda raskem teha. Haiguse tagajärel ei olnud tal võimalik ka enam autot juhtida ja seega oli liikumine nende mõlema jaoks omakorda veelgi keeruliseks muutunud.

Nagu sellest kõigest oleks veel vähe olnud, siis aasta hiljem diagnoositi mehel ka veel Alzheimeri tõbi!!!

See on täiesti uskumatu, kui positiivsed ja ettevõtlikud nad suudavad kõigile nendele takistustele vaatamata olla. Hetkel elab nende juures vaid nende tütar, kes on vähemalt natukenegi abiks, kuigi tal ei ole autojuhilube (poeg elab teises linnas ja käib seal ülikoolis). Enne koroonat käis see mees ja naine vähemalt korra aastas ümber maailma kruiisidel. Ma ise ei suuda seda isegi mitte ette kujutada kuidas nad sellise asjaga hakkama on saanud, sest naine on ju ratastoolis ja haiguse tõttu unustab mees vahel ära kus ta on või mida teeb. 

See naine rääkis mulle korra kuidas eelmine kord kui nad kruiisilt tagasi koju hakkasid lendama, kadus mees lennujaamas ära. Läks korraks kohvi ostma, jättis naise ratastooliga saali ootama ja kuigi kohvipood oli vaid paari saamu kaugusel õnnestus mehel ära unustada kuhu ta naise oli jätnud. Mingi ime läbi leidis siiski naise üsna ruttu ülesse ja naine sai sellest seiklusest alles hiljem teada. 

Ja sedasi ongi meie naabruskonnas hulk inimesi kellest on saanud selle pere tugivõrgustik, kes neid siis vajadusel viivad kas arsti juurde, poodi, apteeki või kuhu iganes või käivad niisama koos teed joomas ja juttu ajamas. Eelmisel pühapäeval korraldaski pereisa naisele väikese üllatuse kutsudes kõik abilised kokku, et neid siis väikese peoga tänada ja kuna meie oleme samuti ühed nendest abilistest, siis olime ka meie seal peol. Enamus meie naabritest on küll vanemad kui meie ja nende lapsed juba vahemikus 21-30 aastat, aga kuna me saame hästi läbi igas vanuses inimestega, siis seega meid vanusevahed ei häiri. 

Peolt hüppasid korraks läbi ka meie uued naabrid, kes alles sel suvel sisse kolisid ja kelle lapsed Gretaga samas koolis käivad. Nemad on enam-vähem meie vanused, või nats nooremad. Kuigi me oleme nendega ka varem paar sõna mööda minnes vahetanud ja alati kasvõi kaugelt teretanud, siis nüüd oli meil hea võimalus nendega ka natuke pikemalt jutustada. Kuigi me vanad naabrid juba ära kolides ütlesid meile, et tegu on väga toredate inimestega, siis me saime taas kinnitust, et nii see tõesti on. 

Pereisa kõnet pidamas


Enamus peol olnud inimesi/naabreid tunneme me nagunii juba enne ka ja osadega neist oleme ka teistel koosviibimistel koos olnud, aga sellegi poolest oli paar inimest kellega me esimest korda kohtusime.

Näiteks oli seal üks inglise naine oma prantslasest mehega. See mees on meie naabrite aednik ning naine on prantsuse keele õpetaja. Kohe kui see naine kuulis, et ma olen eestlane küsis ta mu käest, et kas ma vene keelt ka oskan. Nimelt on ta kunagi ammu ülikoolis vene keelt õppinud ning paar kuud Venemaal elanud ja oskab seepärast üsna hästi vene keelt rääkida ning tahtis natuke keelt minuga praktiseerida :) Ja nii juhtuski, et suurema osa ajast me rääkisimegi omavahel vene keeles. Ma ise küll ei osanud enam midagi suurt vene keeles öelda, kui vaid üksikuid lauseid ja sõnu, aga ma sain kõigest aru mida see naine mulle ütles ja ma täiega nautisin seda võimalust üle pika aja taas vene keeles rääkida.

Ok, ma lõpetan nüüd selle pika postituse siin ära ja lähen õhtusööki tegema. Loodetavasti õnnestub mul varsti taas blogida kõikidest nendest toredatest kohtadest kus me viimaste kuude jooksul käinud oleme ja natuke ka Greta koolist. 

Monday, 6 September 2021

LAPS LÄKS KUUENDASSE KLASSI

Gretal algas täna kool (tegelikult käis ta juba eelmisel nädalal kahel korral korraks koolis, ühel korral koroonatesti tegemas ja teisel tunniplaani kätte saamas). Sel aastal ei olnud mul talle kooli alguseks mitte ühtegi asja vaja osta. Koolivorm ja kingad on kõik veel parajad, kirjutusvahendid ka veel eelmisest aastast olemas ning kogu ülejäänud kraami saavad nad koolist tasuta (peamiselt siis vihikud ja päeviku, sest muud neil polegi vaja).

Meil on viimasel paaril nädalal olnud selline natuke õnnetu ilm. Ei ole olnud külm või otseselt vihma sadanud, aga lihtsalt selline hall ja igav. Ja nüüd, nagu kiuste, läks ilm just kooli alguseks äkki väga palavaks!!! Taevaisa oleks võinud need kuumad ilmad siiski lastele viimaseks koolivaheaja nädalaks kinkida, mitte nüüd kooli alguseks, aga noh on kuidas on. 
Greta tuli just koolist koju koolipluus läbimärg, aga laps ise väga õnnelik.


Gretal algas teine aasta põhikoolis ja ta läks eesti mõistes 6.klassi (Inglismaal Y8, ehk siis juba üheksas kooliaasta).

6.klass toob endaga taas kaasa üsna suuri muudatusi. Seda me teadsime juba eelmisel aastal, et alatest 6.klassist hakkavad lapsed matemaatikas, teaduses ja emakeeles õppima eraldi tasemegruppides ning prantsuse keelele lisaks hakkavad nad õppima veel ühte võõrkeelt (saksa või hispaania)

Need õpilased, kel emakeele, matemaatika või teaduse teadmised on alla soovitud taseme, või nad on hädas nende ainetega, nemad teist võõrkeelt õppima ei hakka. Nemad saavad teise võõrkeele asemel lisatunde mahajäänud põhiainetes. 

Teiseks suureks muutuseks on aga ka see, et alates 6.klassist ei õpi õpilased ka ülejäänud tundides enam oma vana klassi õpilastega koos, vaid lapsed on ka nendes ainetes teiste klassidega ära segatud ning paljud aineõpetajad on nüüd samuti uued. Ehk siis Gretal on nüüd IGAS tunnis erinevad õpilased (ja paar vana klassi last ka). Ainult klassijuhatajatundides saab vana klass täies koosseisus kokku (ehk siis kord päevas).

Eelmisel aastal sai Greta, vaatamata koroonale ja lockdownile, väga headeks sõbradeks oma klassi seitsme tüdrukuga. Kõik uued tüdrukud keda ta varem ei tundnud. Ongi selline suur tüdrukute grupp kes kõik koos suhtlevad ja kokku saavad. Nendest kahega käib ta veel eriti tihedalt läbi. Nüüd on aga nii, et ühega neist kahest käib ta vaid kehalises koos ja teisega ei ole tal mitte ühtegi tundi peale klassijuhatajatunni koos. 

Kui ma sellisest muutusest esimest korda kuulsin, siis MINA olin kohe kindlasti sellepärast palju rohkem mures, kui Greta või ta sõbrannad, sest mulle on minu kooliajast ikka nii sisse juurdunud see mudel, kus üks klass püsib enam-vähem samas koosseisus kooli algusest kuni lõpuni välja koos. 

Greta algkooliaastate jooksul olen ma küll juba harjunud sellega ja täielikult pooldan nii klasside segamist, kui ka õpetajaga iga kooliaastaga vahetumist, aga sellegipoolest tundus mulle nüüd see järjekordne täielik klasside pea peale pööramine natuke hirmutavana. Samas siinsete laste jaoks ei ole sellised muutused midagi uut ja seega ei paista nad muutustest liialt heidutatud olema isegi siis, kui nad selle käigus ei saa enam igas tunnis oma parimate sõbrannadega koos olla (loomulikult on ka lapsi, kes nendest muudatustest rohkem häiritud on, aga suurema osa jaoks ei tekita see siiski mingeid erilisi probleeme). Ühtlasi annab selline klasside segamine veelgi rohkem võimalusi uute tutvuste ja sõpruste loomiseks.

Järgmisel kooliaastal küll uut segamist ei tule ja kõik õpilased õpivad igas aines samas koosseisus kui sel aastal, aga siis 8. klassis hakkab iga laps nagunii õppima põhiainetele lisaks vaid neid aineid, mis nad ise põhikooli lõpueksamiteks välja valivad ja seega jaotuvad õpilased vastavalt sellele taas eraldi gruppidesse. 

Tunde on neil endiselt iga päev kokku 5, nagu ka kõigil ülejäänud põhikooli õpilastel ja tunniplaan on kahenädalase tsükkliga. Greta koolis on reede raha kokkuhoidmise tõttu lühem ja nad saavad kella kolme asemel koju kell 13.30.

Greta 6.klassi tunniplaan (igal lapsel on erinev)

Sel aastal on neil kahe nädala peale kokku selline number ainetunde:

Sulgudes on eelmise aasta tundide arv

6 Teadus (keemia/füüsika/bioloogia) (6)
6 Matemaatika (6)

5 Emakeel (7, üks nendest raamatukogu tund)
1 Raamatukogu tund 
3 Prantsuse keel (4)
3 Saksa või hispaania keel (0)
3 Ajalugu (3)
3 Geograafia (3)
2 Kunst (2)
3 Disain ja Tehnoloogia (3)
4 Kehaline kasvatus   (3)
2 Muusika (2)
2 Arvutiõpetus (2)
2 Filosoofia, eetika, usuõpetus (2)
2 Draama (1)
1 Kodanikuõpetus (1)

Ehk siis võrreldes eelmise aastaga on neil ühe tunni võrra vähem emakeele tunde, üks tund vähem prantsuse keelt, aga lisaks 3 tundi saksa keelt (Greta hakkab saksa keelt õppima). Kehalist kasvatust on üks tund rohkem, aga selle asemel ei ole enam eraldi tantsutundi. Greta arvab et see on siiski olemas, aga lihtsalt loetud kehalise alla. Draama tunde aga sel aastal jälle ühe asemel kaks.

Nüüd jääb vaid loota, et koroona taas koolielu ära ei riku. Praegu ei ole vähemalt Greta koolis maskid kohustuslikud, küll aga soovituslikud koridorides. Õnneks nad koridorides liiguvad vaid õue ja pärast õuest jälle tagasi klassidesse, seega need kes maski kannavad saavad seda üsna lühikest aega teha. 

Loomulikult olenevalt olukorrast võivad kõik reeglid aja jooksul muutuda.

Greta teatas rõõmsalt, et neil oli täna ka esimest korda assembly aulas olnud, nagu see tavaliselt peakski olema, aga kogu eelmise kooliaasta jooksul ei saanud õpilased koroona tõttu kordagi aulasse koguneda. Praeguste andmete kohaselt peaks sel aastal ka kõik huviringid toimuma hakkama, koorilaul ja üldse laulmised kaasa arvatud ja ma tahan südamest loota, et see ka nii saab olema.

Mis puutub laste vaksineerimisse, siis Inglismaal anti just teada, et teadlased ei soovita siin terveid 12-15aastaseid lapsi vaksineerida. Vastav artikel SIIN (Eesti lehed loomulikult sellist uudist ei kajastanud, kui muidu tõlgitakse küll igasugu mõtetuid uudiseid pidevalt Inglismaa kohta). Valitsus tahab küll seda teadlaste otsust ümber lükata ja arvata võib, et lõpuks lükkabki, aga eks siis need vanemad, kes oma lapsi vaksineerida tahavad, saa selleks õiguse ja rahu majas.  

Lõpetuseks kaks pilti sellest, kuidas Josten õhtuti meie vahel diivanil mõnuleb.