IT KEEPS ON GROWING

Ehitustööd käivad täies hoos ja asi hakkab juba täitsa 'veranda' moodi välja nägema. Ehitajad on oma tööga lõpetanud ja telliskivi seina püsti ladunud ning põranda maha valanud. Nendega palju probleemi ei olnud kuigi esimesel hommikul lõikas üks mees juba endale saega keskmise haava jalga ja õnneks oli et meil oli kodus esmaabi karp koos kõige vajalikuga olemas (tänu vanale tuletõrjur Petele).
Eks ma siis puhastasin ja plaasterdasin selle mehe jalga ja salamisi palvetasin et ta ei peaks haiglasse minema kuna siis oleks lükkunud me ehitustööd päeva paari võrra edasi. Õnneks ei tulenud haavast ka palju verd kuna muidu oleksin vist oksendanud ta mõlemad jalad täis.
Noorem ehitaja köhis kogu aeg nagu hobune ja suitsetas vahetpidamatta. Hoidsin sõrmi risti et ta enne meie töid lõpetades kopsuvähki ei sureks....aga tegelikult olid nad head töö tegijad nii et kurta ei saa.
 Eile alustas siis veranda raami kokku panija ja õhtuks oli töö tulemust juba silmaga näha. Täna kuulsin kui ta telefonis rääkis et kuskil on mingi probleem ja et mida nüüd teha. 30 min hiljem oligi ülemus kohal et asja arutada. Mulle nad midagi sellest rääkima ei tulnud nii et ma ei tea mis jama seal on või oli aga noh eks ma hiljem küsi kui mees koju hakkab minema.
Praegu on aed paksult ehitusmaterjale täis ja maja seest poolt näeb ka välja kui sega- summa suvila. Elutoas on välissein suure plaadiga kinni löödud ja toas on seega nii pime nagu koopas. Peale selle on ka enamus ülejäänud tubasid täis vana veranda mööblit ja muud kila kola nii et tihti peab kui karguga asjadest üle hüppama....Ma nii loodan et nad kogu selle ehitusega lõpule saaksid sel nädalalõpul et maja taas valgust täis saada. Peale seda läheb veel nagu nii oma jagu aega kui me ka ka seinad plaasterdatud saame kellegi poolt ja leiame kellegi kes uue puu põranda laoks....

OMA AIA VILJAD 2

Olen nii laisk et ei viitsi oma blogi täiendamisega tegeleda...kogu energia läheb teise inimeste blogide lugemise peale.
Siit mõned pildid meie aia järjekordsetest viljadest. Pildid on vanad ja viljad juba ammu söödud aga siiski tahaks siia mälestuseks mõned pildid jätta. Eile märkasin et uued vaarikad on jälle tulemas nii et varsti saame jälle oma aia vaarikaid süüa. Eestis ei tundu sellised väikesed aiasaadused kindlasti kuidagi eriliselt silma kuna eks seal ole ju täiesti tavaline et igal inimesel oma marjapõõsad ja muud viljad aias kasvamas. Siin on aga selle oma aiaga teine lugu. Paljudel ei ole aeda üldse ja kui on siis harva nii suur kui Eestis kohane.
Ma tegin vaid väikese 'põllukese' (vaevalt meeter korda meeter) enda aeda ja Pete oli eriti imestunud kui palju me sealt oma toidulauale saime. Ainult porganditega ei vedanud kuna tigudel õnnestus need enne ära süüa kui nad isegi kasvama suutsid hakata. Järgmine aasta alustan nende tõrjega juba varakult ja olen kindel et siis suudan oma aia saadused veelgi suuremaks kasvatada.

SUUR PIDU JA PILLERKAAR

Tänane päev on olnud meil täis Eesti pidutsemist. Eestil õnnestus võita ka kuldmedal hõbemedali kõrvale olümpiamängudel. See on küll vaga suur saavutus sellise väikese maa kohta. Olen nii uhke...ja Pete ka. Ta ütles et kuna Eestis on vaid 1.3 miljonit inimest ja Eesti võidab 2 medalit siis Inglismaa oma 63miljoni rahvastiku arvuga (umbes nii või naa palju) peaks võitma 60 medali ümber et sama välja teha. Kahju oli et meil seda otse telekast ei näidatud või kui näidati siis ei sattunud ma sellele peale. Küll aga nägin video klippi BBC spordi interneti lehelt...oleks tahtnud ka näha medali jagamist ja siis Eesti hümni kaasa laulda...ja nutta....

NOH AGA seda laulmist saan ma nüüd teha.
Kell on juba 11 õhtul ja ma istun ees kolm erinevat arvuti ekraani lahti ning jälgin otseülekannet ÖÖLAULUPEOST. Ühelt ekraanilt tuleb otseülekanne, teiselt laulude sõnad ja kolmandat ekraani kasutan blogimiseks...oh seda tehnoloogiat küll.
Just lõpetasin Saaremaa valssi laulmise ja nüüd tuleb Mustamäe Valss. Mis mind imestama paneb on see et ma pole pooli neist lauludest vist küll 20 või rohkem aastaid kuulnud aga laulu sõnad on kui mällu kleepunud...ning mainin veel et ma ei ole isegi mitte mingi suur lauluinimene või viisipidaja.

Selline nostalgiline feeling on peal. Tuleb meelde kui nooruses sai tehtud koolitöid hilisel öötunnil taustal ööraadio mängimas ja ümberringi pimedus ja vaikus...ja meeletu uni.
Just saabus ka öölaulupeole President Ilves ja inimesed plaksutasid ja koorid hüüdsid 'Tervist, härra president'
Pete jooksis ka vannist välja seda momenti vaatama. Ta on juba nii ära harjunud selle isamaalisusega et vahepeal laulab Mu Isamaa on Minu Arm on kõva aksendiga. Ütlesin talle et ta peab veel palju harjutama enne kui ma julgen teda kõva häälega järgmisel suvel Juubeli laulupeole laulma. (Ta lemmik laul on tegelikult Mis on kodu, kus on kodu, kus on kodukoht).

...ja nüüd lauldakse laule filmist Viimne Reliikvia

Noh lõpetan selle otseülekande reportaasi siin ja lähen ja laulan omaette edasi ... Pete just hüüdis alumiselt korruselt et enam ei tohi lauda, et on liiga hilja ja et naabrilapsed magavad.

PS. Presidendi kõneks siirdusin arvutiga (seekord vaid ühega) voodisse. President rääkis oma kõnes palju vabadusest. Pea iga teine sõna oli vabadus. Pete kuulas seda kõnet ühe kõrvaga samal ajal kui proovis magama jääda. Mõne aja pärast küsis ta et miks president kogu aeg VABANDAB (vabadus + vabandust).

EHITUSTÖÖD

ENNE JA PÄRAST peaks see välja nägema selline.
Alustasime sel nädalalõpul oma sinise 'nukumaja' lammutamisega. Süda jooksis küll verd kuna see oli nii ideaalne vanapaberi ja taara kogumis koht ja tihti ka keldri eest aga midagi ei olnud teha. Alguses arvasime et saame seda lihtsalt teise koha peale ümber paigutada aga kui hakkasime seda tükkideks võtma siis selgus et see lihtsalt ei ole võimalik. Eelmine omanik oli selle ise ehitanud ja seda nii hästi teinud et seda ei olnud võimalik isegi mitte korralikult lahti 'harutada'.

BREAKFAST IN BED

Selline näeb välja minu abikaasa poolt tehtud nädalalõpu hommikusöök.