SEIKLUSROHKED KAKS TUNDI!

Greta kahel klassivennal oli täna sünnipäevapidu metsas. Lapsed käisid putukaid otsimas. Pidu kestis kaks tundi. Need vanemad kes tahtsid võisid peole jääda ja need kes ei tahtnud võisid lapsed sinna jätta ja kahe tunni pärast neile järgi tulla. Me Petega otsustasime, et veedame selle aja kuskil mujal. 

Viisime Greta peole ja sõitsime minema. Me isegi ei teadnud kuhu minna, lihtsalt sõitisme. Seal kus pidu toimus oli väga ilus loodus. Väikesed mäekesed, orud, lambad jne. Meie kodust 14minuti kaugusel.

Sõidame siis rõõmsalt ja naudime vaateid kui äkki vaatab Pete tagaaknast välja ja näed suurt suitsupilve. Sekundi pärast hüüab ta, et appikene need oleme ju meie!!! Meie auto tagant tuli nii palju valget suitsu, et võimatu oli isegi meie taga sõitvat autot näha.

Proovisime siis kiiresti kuskile teeäärde seisma jääda, mis oli üsna keeruline, kuna tegu kitsa külateega. Need kes Inglismaal käinud on teavad kui kitsad meil need teed siin on võrreldes Eesti laiade autoteedega (vähemalt meie Eestist tulnud sugulased-tuttavad on kõik seda meile maininud. Meie ise arvame, et teed täiesti normaalse laiusega :). 

Õnneks kohe varsti tuli mingi laovärav mille eest oli ruumi peatada. Selleks ajaks kui me seisma jäime märkasime, et suitsu tuleb ka juba auto seest, käigukangi juurest. Haarasime kotid ja mobiilid ning hüppasime autost välja. Pete helistas kohe tuletõrjesse, kuna me ei olnud kindlad millega tegu. 

Tänu Pete mobiilile oli meil üldse võimalik tuletõrjujatele oma kordinaadid anda, kuna ise meil ei olnud õrna aimugi kus me olime. 

Tuletõrjujad tulid kohale üsna kiiresti, kuigi kui oleks tegu olnud päris tulekahjuga siis oleks mu auto vist küll juba jõudnud plahvatada. Õnneks mu auto on diisli ja mitte bensiiniküttega. 

Viis tuletõrjujat hüppas autost välja ning asusid asja uurima.  

Uurisid ja uurisid, aga aru ei saanud millega tegu. Selleks ajaks ei tulnud enam kuskilt suitsu ka, oli vaid tunda imelikku lõhna. Mina seisin ja imestasin, et kuidas on see võimalik, et minu armas auto suitsu sedasi välja laskma hakkas. Mingit paukku ei käinud ja kuskil mingit teadet ka ei vilkunud (tavaliselt kui midagi on viga siis mu auto annab mulle sellest teada. Noh näiteks, et on vaja lambipirne vahetada jne). Mõtlesin juba hirmuga, et kas tõesti nüüd on lõpp minu autoga.

Kuna leeki kuskilt ei leitud ja suitsu ka enam ei tulnud, siis polnud tuletõrjujatel palju midagi teha ning nad läksid minema. Selleks ajaks olime nagunii juba AA autoavariiabisse, mille liikmed me oleme, helistanud. 

AA autoavariiabi tulid 20 min kohale ja hakkasid asja uurima. Õigemini oli tegu vaid ühe mehega. Me Petega olime kindlad, et nad on sunnitud me auto 'selga' võtma ja meid koju toimetama. Minu mureks oli, et kuidas me Greta sünnipäevalt koju saame. Helistasin ühele isale, kes meie lähedal elab ja kelle laps ka sünnipäeval oli, et küsida kas nemad saaksid Greta enda küüti võtta. Õnneks oli isa sel ajal kodus ja tal oli võimalik kolmas autotool ruttu autosse lisada. Ilma selleta ei tohi nii väikesed lapsed autos sõita. 
Greta pärast me seega muretsema enam ei pidanud. 

AA mees uuris ja puuris, aga ka tema ei suutnud aru saada mis juhtunud oli. Käivitas auto ja kõik toimis ilusti. Ainuke asi oli, et kui gaasi andis siis tuli esimese korraga tossutorust mingit imelikku puru välja. Lõpuks oligi nii, et mees ütles, et tal pole õrna aimugi millega tegu on ning tema arvates võime me selle autoga koju sõita. Ütles, et ta igaksjuhuks sõidab mõnda aega meie taga, et silma peal hoida, aga kui midagi imelikku ei toimu siis tal ei ole siin midagi enam teha. 
Noh ja nii oligi, et lõpuks sõitsime me oma autoga koju nagu poleks midagi juhtunud. 
Täiesti uskumatu lugu. Milleks seda kõike vaja oli? Et meie kahte vabat tundi sisustada? :)

Huvitav oli ka see, et tegelikult oli mul plaan Gretaga ise sünnipäevale sõita, kuna Pete käis blogimaailmas tuntud Mrs.B ja ta mehega meie kodulähedal olevas ronimiskeskuses ronimas. Ta jooksis sinna ja pärast tagasi koju ning poolel teel helistas, et ta vist ikka jõuab ka meiega tulla. Ma istusin tegelikult juba Gretaga autos, valmis minema, kui ta koju jõudis, ruttu dussi all käis ja autosse hüppas. 
Kui Pete meiega kaasa ei oleks tulnud siis oleks see suitsu asi meil Gretaga tee peal juhtunud ja no siis ma küll poleks seal juures seisnud ja pilte klõpsutanud :) :)

Oeh, mul on nii hea meel, et mu armas auto siiski ellu jäi. Pete viib ta esmaspäeval 'arsti' juurde ja ma siis lihtsalt kasutan Pete autot Greta kooliviimiseks ja toomiseks. Veab, et Pete kodust töötab.

Tegelikult me nüüd juba teame millega tegu võis olla. Nimelt on meie naabrimees mehhaanik, kes autode parandamisega tegeleb ning kui me talle seda juttu rääkisime ütles ta kohe millega tegu võib olla. Otse loomulikult ei oska ma teile seda põhjust siia kirja panna, aga see ei ole midagi ennekuulmatut ja ei midagi hullu…kuigi teades, et mu auto tagatuli maksab juba ainuüksi mitusada naela siis võib vaid arvata, et hinna poolest saab see asi kindlasti hull olema...

MAHLATAMISEST

Viimasel nädalal on külmutuskappi avades vastu vaadanud vaid rohelus. Rohelist oleme me alati söönud, aga seoses minu mahlatamisega on roheline värv külmutuskapis hetkel tõesti domineeriv.

Tänaseks olen juba kaks nädalat mahlatanud. Igal hommikul esimese asjana ning vähemalt 40 min enne hommikusööki. Kooli mineku hommikutel on lihtne. Ma nagunii ei söö tavaliselt enne kui olen Greta kooli viinud, seega joon oma mahla ära, viin Greta kooli ja alles siis hakkan hommikusöögi peale mõtlema. 
Minu toormahl koosneb umbes kahest peotäiest spinatist, peotäiest chard-ist (kas siis need peedilehed pildil või curly kale- lokkis lehtkapsas), paar brokoli põõsast ja üks õun. Mõnikord viskan ka väikese kurgijupi või salatilehe sekka. Maitsega olen ära harjunud, kuigi maitse on tegelikult iga kord natuke erinev. Võin öelda, et kui ma panen õuna natuke rohkem siis on maitse VÄGA HEA. Kui vähem siis on rohkem murumaitseline. Samas midagi muud ma 'segusse' lisada ei soovi, kuna just brokolis ja spinatis on seda rohelist 'headust' kõige rohkem (minu jaoks siis ;).

Hetkel ei oska veel öelda, et kas tänu sellele toormahlarutiinile midagi muutunud ka on, aga ega ma mingit suurt nähtavat muutust ei ootagi. Olen küll märganud, et hommikuti ma lausa igatsen toormahla järele ning seda tunnet mis kehas on peale selle 'mürgi' joomist :)

KAS EESTIS ON PALYMOBIL MÄNGUASJU MÜÜGIL?

Imelik mõelda, et paari kuu pärast on Greta esimene kooliaasta lõppemas. Aeg ikka lendab uskumatult kiirest.

Varsti juba jõulud :) :) :)

Kui Greta kooli läks siis me kinkisime talle Playmobil kooli. Ostsime ebayst. Me vahepeal paneme ta pööningule ja siis toome jälle välja. Gretale meeldib sellega nüüd, kui ta on koolis pikemalt käinud, rohkemgi mängida kui alguses. 

Me (mina ja Pete) oleme endiselt nendest playmobil asjadest vaimustuses. Need on nii hästi tehtud. Kõik osad käivad ilusti kokku. Väga vastupidavad ka. Hästi palju armsaid väikseid detaile. Meil pole veel ükski asi katki läinud, kuigi Greta ja ta sõbrad mängivad nendega tõesti IGA PÄEV.

Tahvliga tuli kaasa valge pliiats millega saab tahvlile kirjutada. Parem veel kui kriit. 

Koolis on emakeele ja looduseõpetusklass koos raamatute, ajakirjade, maakeraga jne, muusikaklass koos muusikariistadega (väljaarvatud klaver), kunstiklass koos igasugu värvide, pintslite ja muu sinna juurde kuuluvaga. Puudu ei ole ka kontor koos arvuti, lauatelefoni ja kohvimasinaga. Õpetajatel on ka lahtikäivad laptop arvutid.

Isegi laste ranitsad on sellised kuhu saab raamatu sisse panna

Koolikomplektile saab eraldi juurde osta võimla, mida saab koolimaja külge kinnitada.

Meie pere hinnalgul on Playmobil mänguasjad maailma parimad. Legod ja duplod on ka väga väärtuslikud, aga esikohtast jäävad napilt ilma. 

Huvitav miks Eestis ei ole Playmobil populaarne? Või on? 
Ma olen ainult Tallinnas Rocca al Mares ühes lasteriietepoes väikest väljapanekut näinud. Suurtes mänguasjadepoes on küll igasuguseid võimalikke ja võimatuid mänguasju, aga Playmobil asju ei ole ma veel märganud.
Võib olla ei ole ma lihtsalt korralikult otsinud? 

NO MA EI TEA...

…õues on vaid 12 kraadi sooja ja sajab. Lülitasime  keskkütte tagasi sisse…

Samas ei julge eriti kurta, vähemalt ei ole kuumalainet.

KANAD JA MUUD KOOLIJUTTU

Natuke koolijuttu.

Eelmisel nädalal sai Greta koolis kanamaja valmis ja 12 kana kolisid tagasi koolimaja aeda. 

Esimesed munad on ka juba saadud

Eelmisel nädalal algasid koolis ujumistunnid. Ujumine on osa kehalisekasvatuse tunnist ja kõik klassid ujuvad kord nädalas kuni juuli lõpuni, ning siis uuesti septembrist kuni nii kaua kui ilm seda lubab (tavaliselt poole oktoobrini). 

Greta klass käib ujumas teisipäevati. Teisipäev saab Gretale olema üks väga väsitav päev, kuna juhtus nii, et samal päeval on tal ka veel Multisports Club (trenn kus nad igasugu erinevaid spordialasid teevad). Trenn ei ole osa kooliprogrammist seega selle eest peab maksma. Tore on aga see, et see toimub ühe vahetunni ajal. Nagu ma aru olen saanud siis neil on lõuna ajal pikem vahetund ja kohe kui nad on ära söönud siis need lapsed, kes on mingisse ringi või trenni ennast registreerinud, teevad seda. Teised mängivad niisama õues. 
Neid trenne ja klubisid peetakse ka kohe peale koolipäeva lõppu, aga mitte Greta vanustele (kuna muidu veniks nende päevad liiga pikaks). Üks jooksutrenn aga ka hommikul enne tundide algust. 
Greta prantsuse keele tund toimub samuti neljapäeviti just selle pika vahetunni ajal.

Enne esimest ujumistundi muretsesin ma natuke, et kuidas Greta sellega hakkama saab. Ujumisriided saab ta endale ilusti ise selga, aga ma muretsesin just ta juuste pärast. Meil ei ole ju siin hetkel kuumalainet. Õues on üsna tuuline ja mulle seega ei meeldinud mõte, et laps pärast ujumist märja peaga väljas ringi jookseb. Neil on küll alati abiks kolm ema, kes lapsed ujumisriietesse aitab ja pärast taas koolivormi, aga ega ka nemad ei suuda neid tüdrukute juukseid lihtsalt käterätikuga kuivaks kuivatada. 
Ma andsin lõpuks Gretale ujumismütsi kaasa kuigi seda on hirmus valus lapsel ise pähe panna ja peast ära võtta. Õnneks tal õnnestus seda edukalt kanda ja juuksed jäid kuivaks. Eks näis kas ta järgmine kord ka seda mütsi veel kanda tahab või ei. 

Tund oli Gretale väga meeldinud. Bassein on 20m pikk ja vesi on nii sügav, et väikestel jalad põhja ei ulatu. Ujumisõpetaja olevat tore olnud ja Greta on nõus järgmine nädal uuesti minema (õigemini ülejärgmine nädal, kuna meil on hetkel koolivaheaeg :)

Minu üllatuseks tuli välja, et isegi nende klassijuhataja oli koos ujumisõpetajaga vees. Mul on tõesti suur austus siinsete algklassiõpetajate vastu. Nad ikka teevad väga palju tööd oma palga eest. 

Kuna ma tean, et nii mõnelegi lugejale pakub huvi siinne koolisüsteem siis ma postitan siia paar õppeplaani. Neid on küll võimalik lugeda vaid siis kui klikkate nendele, kuna siia postitades jääb tekst liiga väikeseks, et lugeda. Teadmiseks et tekstidest on ära kustutatud Greta kooli (asukoha) nimi kui peaksite nägema tühimikke :)

All olev plaan on Greta klassi (ehk siis reception klass, 4-5 aastased lapsed) suvekuu õppeplaan.

Sellele plaanile lisaks e-mailitakse meile igal reedel ülevaade mida lapsed on sel nädalal koolis teinud ja õppinud. 

Näiteks üleeelmine nädal õppisid näda koolis selliseid asju:

(Vabandan, aga tõesti ei viitsi teksti eesti keelde ümber tõlkima hakata. Kui kellegil on selleks soovi siis ma loomulikut teen seda, aga hetkel loodan, et kõik asjahuvilised saavad ka inglise keelest aru)

Our topic this term is Home and Away. We have been finding out about Italy.

We have:

• Designed and written our toppings for our pizzas
  
• Created and eaten our pizzas
  
• Made an Italian flag
  
• Found out about famous buildings and people from Italy
  
• Learnt some key phrases in Italian like ‘hello’, ‘goodbye’ and ‘thank you’
  
• Counted to 10 in Italian
  
• Ordered numbers to 20 and named the numbers that are one more or one less than our given number
  
• Independently created our own picture of Mona Lisa
  
• Designed and drawn our favourite ice cream using a mouse in ICT and also created
  a graph to see which flavour was the favourite
  

Practised our large ball skills in PE (throwing, catching, kicking etc.)


As you will have seen from the newsletter, Monday 9th June will be Brazilian Carnival day for Reception. The children will be taking part in three workshops (music, dance and craft) and will present a carnival at the end of the day, which you will be invited to. This ties in nicely with our half term’s learning on Brazil and provides the children with an exciting, hands on stunning start to our Carnival theme. 

Viimane nädal enne koolivaheaega õppisid nad Jaapaniga seotud asju 

Our topic this term is Home and Away. We have been finding out about Japan.

We have:

• Learnt about Tanabata- Star Festival in Japan
• Written our own wishes for Tanabata and our names in Japanese
• Made a Japanese flag
• Found out about Children’s Day in Japan and made ‘Kainobori’ (Carp Fish)
• Learnt some key phrases in Japanese like ‘hello’, ‘goodbye’ and ‘thank you’
• Counted to 5 in Japanese
• Role played in our sushi bar
• Learnt how to do origami
• Constructed Japanese castles
• Had our first swimming lesson of the year
• Been on a 3D shape hunt with cameras and taken pictures of the 3D shapes that we
  found in the environment
• Designed and drawn our favourite ice cream using a mouse in ICT and also created
  a graph to see which flavour was the favourite
• Practised our large ball skills in PE (throwing underarm, aiming etc.) 

Peale koolivaheaega hakkavad nad õppima Brasiiliaga seotud asju ja neil tuleb koolis suur karneval.

Lisan siia ka Year 3 suveveerandi plaani. 
Klassid on siin järgnevas järjestuses Reception (4-5 aastased), Year 1 (5-6), Year 2(6-7), Year 3 (7-8 ehk siis Eesti mõistes esimene klass).

Ja see on Year 6 õppeplaan, ehk siis algkooli viimane klass kus õpivad 10-11 aastased lapsed.

Kõik siinsed fotod kooli veebilehelt.

JOONISTUSED MÄRTS-MAI (Greta 5a - 5a 1k)

Aeg taas ülevaade teha lapse viimase paari kuu kunstisaavutustest. Kui aus olla, siis ega tal ei olegi olnud aega suurt midagi siin joonistada, aga mõned tööd siiski on tehtud.

Üks kuu vist peale kasside suurt midagi ei joonistatutki. 

Viimase paari kuu juures on uueks stiiliks lisandunud joonistatud asjade paberist välja lõikamine.

Tavaliselt käib iga joonistuse juurde väike sõnum mulle, vahel harva ka issile. Ja kindlasti hästi palju punaseid südameid :)

Üks päev tagaaeda astudes avastasin selline nunnu mõmmiku.

Huvitav on see, et Greta alustab tihti inimeste ja loomade (kes inimese kombel kahel jalal seisavad) joonistamist just jalgadest ja kehast ning alles siis teeb pea.
Nendelt fotodelt on kuidagi eriti hästi näha kui mustad me tagaaia kiviplaadid on :( Õue vaadates ei tundu pooltki nii hull, aga mul on plaan nende plaatide puhastamine nagunii lähitulevikus ette võtta nii, et eks siis pärast ole mõnus võrrelda.

Tihti muutub üks lihtne pildike mingiks suuremaks projektiks mis suurema osa põrandast hõlmab. Üks päev leidsin põrandalt sellise nikerduse.

Proovisin just Gretalt uurida, et millega tegu, aga kuna ta on hetkel hõivatud legodega siis sain vastuseks vaid selle, et tegu vist nagu mingite erinevate küladega mida ühendavad teed. Kõik külad on ühesugused ja igal külal on oma päike :) Ma hea meelega tahaks rohkem kuulda nende päikeste kohta, aga ta ei ole huvitatud ise asja seletama. Mul ei tasu ka ise peensusteni küsima  hakkates talle mõtteid pähe panna, seega las siis jääb. Võib olla ta mingi päev seletab mulle selle 'küla' teooria lahti :)

Siit üks näide sellest kuidas ühele pildile lisatakse erinevaid osasid. Kõige pealt joonistatakse kass, siis lõigatakse see välja ja kleebitakse uuesti paberile ning siis joonistatakse kõik vajalik juurde…ja nii kolm korda. Pärast ühendatakse pildid kleeplindiga.

Üksvahe disainiti paberist igasugu asju. Mõned Greta ideed on nii pilvivallutavad, et nendega kaasneb palju rahulolematust, ebaõnnestumist ja nuttu. Kord leidsin ma isegi Pete põrandal istumas ja kirumas, kuna ta ei suutnud välja nuputada kuidas mingit Greta ideed ellu viia :) Pusisid siis mõlemad üle tunni asja kallal, kuniks saavutasid rahuldava tulemuse. Kui ma ei eksi siis oli kord tegu mingi erilise 'lõikega' paberist linnupuuriga.

Mitmel korral on Greta näiteks oma kaisujänkule riideid disaininud. Kui ta mulle mõnest sellisest oma plaanist eelnevalt teatab, siis ma juba õudusega mõtlen, et kuidas ta sellega küll hakkama saab ja juba valmistun väikeseks rahulolematuks väljapurskeks. 

Enamalt, aga õnnestub kõik paremini veel kui ma ise oleksin teha osanud.

Selle kleidi tega laps paar päeva tagasi. Kleidi juurde kuulusid vägevad püksid ka, aga ma unustasin nendest pilti teha ja pärast olid juba jalast ära võetud ning kuskile kadunud. 

Seda on nii huvitav jälgida kuidas laps pükse disainib. Täiesti teise lõikega, kui meie, nii nimetatud õmblejad, teeksime. Või siis tegelikult just nii nagu mina tema Pippi pükse tegin - oli pilt silme eest ja lihtsalt võtsin käärid kätte ja riide ette :)

Kõige rohkem on aga viimaste kuude jooksul ta kirjutanud raamatuid. Neid tehakse tõesti igal võimalikult hetkel. Probleem tihti aga selles, et kui kord on raamatu jaoks lehed kokku köidetud siis on neid lehti seal raamatus üsna palju ja otse loomulikult on siis vaja kõik need lehed ühe korraga täis kirjutada. Selleks aga tavaliselt õhtuti aega ei jätku ja te võite siis ettekujutada seda rahulolematust.

Kuna Greta (veel mõnda aega tagasi) ei jätnud sõnade vahele vahesid siis oli mõnedest ta raamatutest väga raske aru saada. Seda enam, et ta ju kirjutab enamus sõnu hääldamise ja mitte õigekirja järgi.

'Loomaarsti' raamatu kirjutamise ajal ma istusin ta juures ja tuletasin talle meelde kuhu vahed peab jätma. Mõnede sõnade õigekirja aitasin ka. Jutud on tal teksti poolest mõnusad ja enamuses kassidest. Loomulikult on tema vanuses lapse puhul esmajaolt tähtis vaid see, et lapsel on indu üldse kirjutada (kas siis õigesti või valesti) ja et tal on tahtmist selliseid raamatuid teha ja seega ma tavaliselt ta kirjutamistesse ei sekku rohkem kui ta ise küsib. 

Tegelikult nüüd ta juba oskab ise pabereid lõikuda ja kokku 'köita' seega ega me ei teagi enne ta raamatutest midagi, kui need juba valmis on :)

'Vets, people looking after animals'

In the house there was a cat and she ran away. A dog saw a cat. The dog wanted to chase her. 

The mummy was sick and the cat was sad. The cat was thrown out (the hospital)

She went home and she cried.

Ühe suurema tüdruku eeskujule (hello siin ühele lugejale ;) hakkas Greta oma raamatutele hindu taha kirjutama ja siis neid mulle müüma. 'Lost Cat' raamatu hinnaks oli ta alguses tahtnud panna £80 aga kuna ta oli segaduses, et kas 80 kirjutatakse 18 või 80 siis paberile jõudis vaid 8. 
Pete siis soovitas 8 taha 'p' tähe kirjutada, et tegu oleks pennide ja mitte £-ga :) Õnneks oli, et nii läks, sest £80 mul küll ei oleks selle raamatu jaoks välja maksta olnud.

Täna proovis ta jälle mulle ühte raamatut maha ärida, aga kuna selles raamatus oli suurem osa lehti koopiad päris raamatu lehtedest ja ainult kaks ise tehtud siis ma jätsin selle ostmata. Vabandasin, et ei olnud hetkel raha ja pakkusin, et ehk tahavad meile homme lõunale tulevad sugulased selle talt ära osta.

Need rõngakesed selle hinna kõrval on prillid. Raamatu igalt leheküljelt pidi üles otsima prillipaari. Greale antakse koolist koju tihti lugeda ühe teatud sarja raamatuid kus ka peab iga lehepealt prillipaari otsima.

Viimaseks panen siia ühe pildi mis nii hästi näitab kuidas laste joonistused räägivad. 

Te juba kindlasti teate, et ma olen lastejoonistuste fän (ka võõraste laste). Ma tegelikult Greta joonistusi otseselt ei analüüsi. Lihtsalt vaatan ja naudin, ning kui aus olla siis ega nendelt vikerkaarivärvi kassipiltidelt ei olegi midagi nii erilist välja lugeda…

AGA ühel päeval oli meil Gretaga mingi konflikt. Ma ei mäletagi enam täpselt mille pärast. Vist, et ta lollitas ja kallistas ja sorkis mind tugevamini kui normaalne oleks ja ei jätnud järgi kui ma talt mitu korda paluti, enne kui riidlemiseks läks. Pete siis ütles talle, et see teeb emme väga kurvaks kui sa talle haiget teed ja järgi ei jäta kui ta palub. Asi unustati ruttu. Olime natukese aja pärast jälle sõbrad ja elu läks edasi.  Samal õhtul enne magama minekut aga joonistas Greta mulle sellise pildi.

Esmapilgul nagu pilt ikka, AGA vaadake seda musta muda seal rohu all :) Ma ei ole kunagi enne märganud Greta joonistustel sellist musta pinda. Ta küll kasutab musta värvi ja talle see värv isegi väga meeldib, AGA sellel pildil on mustal värvil otsene tähendus.

Ka päike on kahtlaselt punane ja mitte kollane nagu alati ta piltidel.

Kui Greta selle pildi mulle tõi siis ta seletas mis pildil oli ning küsis mult, et kumb kuju ma pildil tahan olla. Mina olin natuke segaduse, sest oletasin automaatselt, et olen see natuke suurem tädi seal. Greta aga andis mulle valiku. Kohe selgus ka põhjus miks. Nimelt, algupäraselt olingi mina see suurem inimene seal, AGA kuna joonistades oli selle tegelase suu natuke koledaks läinud (ei ole ju selline 'puhtalt' naeratav vaid hoopis natuke imelik suu. Nagu naerataks ja nagu oleks ka tõsine) siis Gretal oli arvatavasti paha tunne sellepärast ja seega andis mulle valiku võimaluse (sest ega ta ise ka ei tahtnud vabatahtlikult see imeliku suuga tegelane olla). Greta oli õnnetu, et 'ma' ei tulnud pildil välja ilusa naeratava suuga ning seega tahtis olukorda parandada ja pakkus mulle võimaluse valida kes ma tahan pildil olla. 

Ühesõnaga võisin ma Greta pildist välja lugeda, et tema jaoks oli meie suhe endiselt natuke 'sitt' (muru all olev muda, mille olemas olust ta mulle tähtsalt pilti üle andes teatas). Andes mulle valiku valida kahe erineva ilmega inimese vahel otsis ta selgust kas ma olen veel ta peale pahane või mitte. Kuna ta ANDIS mulle selle valiku siis see tähendas, et ta ostsis lepitust. Vastasel juhul ta oleks lihtsalt öelnud kes kes on :)

Minu jaoks on JUST SEE PILT kõikidest teistest nunnudest kassi ja muidu piltidest kõige hinnalisem. 

Samas ma loomulikult ei proovi tahtlikult luua situatsioone mille käigus selliseid joonistusi juurde tuleks ;)

ODAVAD ILUSAD RAAMATUD APOLLOS

Sain just Apollo uudiste emaili ja nägin sealt, et hetkel on Apollo poes kaks väga ilusat lasteraamatut väga hea hinnaga
Ilon Wiklandi 'KULLAKE' maksab hetkel VAID 1.99!!! 

Astrid Lindgreni ja Ilon Wiklandi raamat 'METSAS POLE MINGEID RÖÖVLEID' maksab praegu 12.35 asemel aga vaid 7.50 eurot. Meie lapse üks lemmikumaid raamatuid.

Ka ülejäänud Lindgreni raamatud on hetkel poes kuni poole hinnaga, aga need kaks on meie pere lemmikud.

Mõtlesin, et kirjutan sellest siin igaks juhuks juhul kui keegi Eestis peaks olema huvitatud, aga pole ise sellest soodustusest teadlik. Soodus kehtib vist kuni pühapäevani, aga ma ei ole kindel. Nii, et kui olete huvitatud siis tasuks kohe poodi minna :)

TAAS LONDONIT VALLUTAMAS

See jutt siis jätkuks sellele jutule kui mu vend ja vennanaine siin olid Aprillis. 

Teisel päeval Londonis oli meie sihiks Science Museum.

Alustame aga metroost

Science Museum-is käisin ma viimati mitu, mitu aastat tagasi. Minu üllatuseks oli kõik muutunud ja minu arvates palju jamamaks. Samas kui aus olla siis ega ma ei mäletagi täpselt kuidas koht enne välja nägi, aga mäletan, et oli muljetavaldav. Sel korral, aga oli esiteks juba nii raske aru saada kus mingid väljapanekuruumid olid ja kui me ühel korral ei oleks küsinud siis oleks üldse pooled asjad nägematta jäänud. 
Mainin siin, et kuna tegu siiski väga suure muuseumiga siis ei olegi eriti võimalik ühe külastusega kõiki asju näha, või kõigisse asjadesse keskenduda, kuid seda enam oleks tore kui ruumide sildistus oleks selgem ja inimesed teaksid kuhu minna või mida vaatamiseks valida.

See kollane on vanaegne hambapuur

See lennukite ruum oleks meil nägematta jäänud, kui meid ei oleks sinna juhatatud. Ega science muuseum ei olegi midagi sellist mis mulle otseselt huvi pakuks, aga poistele ja muidu tehnika huvilistele on seal nii mõndagi uudistamist. No näiteks nagu mu vennale :)

Mulle meeldis muuseumis hoopis muuseumi pood. Seal oli igasugu põnevaid asju. Silma jäi näiteks selline plaksutamise kell. Nägi välja nagu ilus puust kuubik. Kui plaksutasid siis ilmusid kuubikule numbrid. Katsetasin ja täitsa toimis. Mulle ei meeldi kellad kus numbrid kogu öö hiilgavad ja tuppa valgust teevad, seega selline kuubik oleks täiesti tore vidin ühes ilusas modernses magamistoas (mida meil ei ole ;). Teine asi muiduga kuidas Pete sellesse suhtuks, kui ma öösel ärgates kella vaadates plaksutama hakkaks.

Kohe Science  muuseumi kõrval asub suur 'Looduse muuseum' (Natural History Museum). Me seal sel korral sees ei käinud, aga Londonis käies tasub kindlasti külastada. No eriti veel need kellele dinosauruste skeletonid meeldivad. 
Mõlemad muuseumid on tasuta.
Kui satute külastama suvel, turistirohkel ajal, siis tasub muuseumi siseneda külje ustest. Peaukse juures on tihti lausa järjekorrad, et sisse saada. 

Meile jäi silma muuseumi kõrval olev 'kasvuhoone'. Läksime uurima millega tegu.

Telgis sai liblikaid näha. Piletid ei olnud kallid ja mõtlesime, et pistame ninad sisse. 

Ma karstin, et on jama, aga tuli välja, et täitsa vägev. Ma olen enne ka sellistes liblika kasvuhoontes käinud ja see on üsna võimas tunne kui liblikad sulle õla peale lendavad. 

Kuna sellel mehel oli sinine pluus seljas siis üks sinine liblikas ei tahtnud teda kuidagi rahule jätta ;)

Ma aina klõpsutasin, samas mulle jäi mulje, et sellele mehele ei meeldinud, et ma tast pilti tegin. Noh, mul suva, panen ta pildi nüüd siia kõigile nähtavaks ka :)

Need apelsiini söövad liblikad on minu arvates küll üsna jubedad. Ma ei imestaks kui mõnel seda pilti vaadates liblikafoobia peale tuleks. 

Natural History Museumist nurga taga asub Albert and Victoria Museum. Taas üks võimas muuseum kus on palju näha. Sisse ei läinud, aga ma olen seda muuseumi korra juba oma blogis kajastanud. Natuke ülevaadet sellest saate siit. Sissepääs tasuta, väljaarvatud eraldi näitused.

 Selle kaardi peal on näha kui lähstikku need muuseumid asuvad ja kui suured nad oma pindalalt on

Edasi liikusime Harrods-i suunas. Kaardilt on taas näha muuseumite ja Harrodsi asukohta

Tee peal jäi ette üks sellise ilusa kübaraga kojamees

Vahepeal tegime väikese lõuna sellises kohas nagu Pret a Manger. Kohvikukett mis müüb puhast ja enamalt ka mahedat toitu. Mu venna ja ta naise selle reisi lemmikum söömiskoht. Neile väga maitsesid Pret-i võileivad ja sarvesaiad. 

Mina sõin salatit ja jõin ühte selle kohviku maitsvat punast smuudit.

Harrods, Harrods, Harrods! Te kindlasti olete kuulnud sellest Euroopa suurimast kaubamajast mille motoks on: 
Omnia Omnibus Ubique—All Things for All People, Everywhere. 
Kellele koht kust igapäevaseid sisseoste teha (loe väga rikkad inimesed), kellele turisti vaatamisväärsus. Kaubamajas on ka 32 restoran-kohvikut. Üks peenem kui teine. Olen seal ise seal kahes restoranis söömas käinud kui mul veel allergiaid ei olnud. Nimelt mu sõbranna, kes nüüd Ameerikas elab, on suur Harrodsi fän ja tema siis alati vedasgi mind sinna poodi :) 
Harrodsis oli enne selline kord, et sul pidi vastav riietus olema, et üldse kaubamajja sisse saada. Ukselt on ära saadetud vormiriides sõduried, punkari soenguga naine ja 95 kg naine ja üks Ukraina käsipalli meeskond kes kandsid oma meeskonna dresse. Tänapäeval enam nii ranged riietusstiilide vastu ei olda, aga turvamehel on siiski õigus ilma põhjendust andmata uksel mõnedel inimestel sissepääs keelustada. 
Ka nüüd ei lasta kaubamajja inimesi, kes kannavad näiteks rannariideid, jalgratturi pükse, plätusid või kes on higist nõretavad või kes kannavad räpaseid riideid. 
Kaubamajja sisenedes palutakse kõigil oma ranitsaid käes mitte seljas hoida.

Minule meeldib kaubamajas kõige rohkem toiduhall. Toiduhall koosneb eraldi ruumidest kus müüakse siis vastavalt kas kala, liha, leivatooteid, teed-kohvi, sokolaadi jne. Seal on nii põnev kõiksugu asju imetleda (või osta). Ma pean silmas, et üks kord aasta või kahe jooksul on seda põnev teha. 
Panen siia paar pilti, aga ma ei tea kui hea ülevaate see kohast annab. Vähemalt mingi ülevaate. Piltidelt näeb natuke nagu oleks tegu tavalise poega, aga uskuge mind Harrodsi atmosfäär on Harrodsi atmosfäär. Otseselt ei midagi jalustrabavat, aga kui olete Londonis siis tasub külastada ja endale linnuke kirja saada.

Vend raha lugemas :)

Poe üks liftidest näeb välja selline

Kosmeetika osakonnas olid vägevad lillevaasid ja otseloomulikult PÄRIS lilledega

Päeva lõpetasime väikese shoppamisega. Sel korral said oli kõigil meist vähemalt üks kott kraami millega koju tulime, aga no Londonis shoppamine on küll väääägaa väsitav. 

Järgmine järjejutu postitus viib meid Londonist väljapoole.