Täna on laupäev ja no mitte midagi ei ole nädalalõpuga peale hakata. Mitte kuskile ei ole ega ei tohi minna ja kuna õues sajab täna vihma, siis jääb ka ümber maja kõndimine ära (mille üle ma küll üldse ei kurvasta, sest mul on sellest juba ammu täielikult kopp ees).
Aga tõesti, see on kohutavalt väsitav päevast päeva TÄPSELT SAMA elu elada. Elu mõte kaob sedasi juba vaikselt ära ja ma üldse ei imesta kui mõnel ka elu isu sedasi täielikult otsa saab.
Mitte midagi otseselt ei tee ja mida vähem teed, seda rohkem väsinud oled. Pete 'peab' küll iga nädal 50km kõndima, et oma elukindlustuse punktid kätte saada ja seega kõnnib pea iga päev keskmiselt 10km (vahel enne tööd hommikul, vahel kas lõuna tunnil ning õhtul peale tööd) ja seega on vähemalt oma väsimuse kõndimisega või töö tegemisega ära teeninud, aga teda jälle väsitab teistmoodi selline üksluine ja piiratud elu. Sama rutiin, sama orjatöö ilma naudingu või puhkuseta ja enam pole isegi 'kodu' kuhu töö eest peitu paariks tunniks tulla, sest kodust ongi töökoht saanud.
Ausalt selline tunne on, et trellid vaid puuduvad veel akende eest, et päris vangla mõõdu annaks.
Kui esimese lockdown ajal asendus tegematus pideva söömisega, siis nüüd ei ole meil erilist isu ka tavaliste söömaaegadel süüa. Sellele vaatamata veedan ma enamus oma nädalapäevadest siiski köögis. Hommikusööki võtab Greta küll ise, aga see ei päästa suurt midagi. Asi ei olegi nii palju söögi tegemises endas, vaid pigem selles, et kõigi me söögikorrad on eri aegadel.
Minu hommik algab tavaliselt köögi koristamisega. Ise söön ma hommikust alles kuskil kella 10 või 11 ajal. Kui mina olen vaevalt saanud oma hommikusöögiga ühele poole on juba peaaegu Greta lõunasöögi aeg käes. Enne enda hommikusööki viin Gretale väikese snäkis (tavaliselt viilutatud puuvilju või juustu oliividega). Jõuan natuke veel koristada ja siis hakkan Gretale lõunat valmistama. Greta lõuna on kella 1 ja 2 vahel, sest nii näeb tunniplaan ette (teisipäeviti on tal lõunatunni ajal viiuligrupi zoomitund millele järgneb klassijuhataja live lesson ja seega on ta sunnitud lõunat sööma hoopis mingi teise koolitunni ajal). Kuna mu hommikusöök jääb tavaliselt nii hilja peale, siis enamustel päevadel ma lõunat ei söö, aga vahel midagi väikest siiski. Kui hästi läheb, siis saan vahepeal korraks maha istuda enne, kui Greta kodukoolipäev kella 3 ajal lõppeb ja ma ta natukeseks õue jalutama viin.
Õuest tagasi tulles jõuan natuke internetist surfata või raamatut lugeda, kui on juba jälle aeg sammud köögi poole seada ja õhtusööki valistama hakata. Sööki valmistades proovin jooksvalt kööki korras hoida ja peale sööki paneb Greta, kui hästi läheb, meie taldrikud nõudepesumasinasse, aga potte ja panne ma küll õhtul enam pesema ei suuda hakata. Sellest sõltuvalt alustan uut hommikut pottide ja pannide pesemisega ja kogu rutiin algab taas otsast peale...ja nii päevast päeva!
Jube!
Õnneks nädalalõppude kokkamine on täielikult Pete töö ja ma võin kööki täielikult vältida. Mõnel nädalalõpu hommikul toob Pete mulle hommikusöögi kogunisti voodisse.
Aga söögitegemisest rääkides, siis ma ükspäev nägin Briti blogist, või oli see ta Instas, et nende uue kodu pliit on vaid KOLMEkohaline ja et neil on vaid üks ahi ja seda kuue pereliikme kohta!!! Meid on peres vaid kolm ja meil on viiekohaline pliit ning KAKS ahju ning meil jääb tihti ka sellest veel väheks.
Hetkel pildil olevad potid on kõik kas väikesed või väga väikesed, aga kui ma suuremate pottidega süüa teen, siis ei mahu kõigele lisaks veel ka viis potti või panni korraga pliidile ära ja ma olengi sunnitud mõne asja keetmise jaoks kas siis väiksemat potti kasutama kui võimalik või siis lihtsalt ootama, kui üks asi valmis saa. Brokoli ja rohelised oad (kas siis prantsuse või lapikud oad) panen alati nagunii ühte potti, sest eraldi ei mahuks, aga nende valmistamine võtab õnneks nagunii ühepalju aega.
Söögi/toiduteemadel jätkates, siis eelmisel laupäeval käisime Pete koos toidupoes. Ta vajas samuti vaheldust ja seega oli nõus minuga korraks poodi kaasa tulema. Ma tavaliselt teda niisama poodi kaasa ei vea või ei saada, sest ma tahan teda iga hinna eest tervena hoida, aga sel päeval tegime erandi.
Sõitsime oma kodulähedasse Waitrose-i mis ei ole väga suur, aga samas ka mitte väga väike. Ütleme, et umbes Tallinna Ujula juures oleva Rimi suurune (seal vist on Rimi ja mitte Selver ja ma loodan, et seda ei ole vahepeal suuremaks ehitatud). Kuna meil soovitatakse hetkel poes üksinda käia ja kuna poodi sõites nägime, et ukse taga oli väikene järjekord, siis ütlesin Petel, et nüüd teeme nii, et mina sind ei tunne ja seisame järjekorras eraldi.
Seda, kas sa tuled poodi üksi või kahekesi, tavaliselt suurte poodide juures ei kontrollita, aga kuna tegu oli natuke väiksema poega, siis uksel seisev turvatädi oleks selle kohta meie puhul kindlasti märkuse teinud (ära poleks arvatavasti saatnud, aga endal oleks paha tunne olnud ja Pete oleks kindlasti sel juhul tulemata jätnud).
Ma teadsin seda juba ette, aga kuna ma tõesti ei tahtnud üksinda poes olles otsustada mida me nädalalõpul TAAS sööme, siis tahtsin, et Pete minuga poes kaasas oleks ja ise selle otsuse enda peale võtaks.
Mängisime siis Petega poes võõraid nii palju kui see võimalik oli ja no täitsa kriminaali tunne tuli peale. Pete võttis isegi endale eraldi korvi, et oleks näha, et ta seal poes ikka asja eest on kuigi ta pärast tühendas selle minu kärusse ja sammus kaks kätt taskus poest välja ning jättis mind maksma.
On ikka hull lugu küll! Nagunii pole inimestel kuskile minna ega mitte midagi teha ja nüüd ei saa isegi enam oma abikaasaga koos toidupoes käia ja seda väikestki vaheldust nautida :( ... Ok suuremas poes saaks, aga ma ei hakka Pete sinna niisama ka vedama, kuigi suuremas poes oleks ka koroona pärast palju turvalisem olla.
Ja ega ma tegelikult ei tüki ka ise enam kuskile kus maski peab kandma, sest mu näonahk on maski kandmisest täiesti 'põlenud'. Ma ei teagi kuidas seda paremini kirjeldada, aga mu nina küljed, teatud osa põskedest, suunurga ülemised ääred ning mõnikord ka osa lõuast on nagu päiksepõletust saanud ja valusad. Koguni nii palju, et nahk kestendab. Vahepeal rahuneb nahk maha, aga kui ma kord nädalas suures toidupoes toidukraami ostmas käin ja maski pikemalt sellepärast kandma pean, siis on nägu pärast jälle nii punane ja valus. Ükski kreem või imerohi seda punetust täielikult ära ei võta, lihtsalt rahustab natukeseks ajaks maha.
Mul pole kunagi varem nahaga sellist probleemi olnud ja ka nüüd tundub see imelik, sest kuna ma ju ei käi KUSKIL kus maski kandma peab peale toidupoe ja sedagi vaid kord nädalas suures poes ja vahel ehk kord kaks 10 minutit väiksemas poes, siis ei tohiks see ju nüüd nii kahjustav mu näonahale olla. Meil on nii poes kui õues peaaegu sama temperatuur (ei ole ei liiga jahe, ega liiga külm) ja mu mask ei lähe kandes üldse märjaks. Imevähe ehk niiskeks, sest ma siiski hingan sinna sisse, aga ära võttes on enam vähem samas seisus, kui ette pannes oli. Kasutan kõige tavalisemat ühekordset maski, sest sellega saan ma kõige paremini hingata ja ma usaldan seda rohkem, kui tavalisest materjalist õmmeldud maske.
Ma ei kujuta ette mis siis saaks, kui ma peaks maskis kandma iga päev mitu tundi järjest. Mul vist ei jääks siis näost midagi järgi :I
Ja üldse on kogu see koroona jama ja kõik need liikumispiirangud mu tervisele nii negatiivselt mõjunud, et kui see jama ka ükskord otsa peaks saama, siis mul võtab taastumine kohe kindlasti vähemalt aasta või isegi rohkem aega.
Panen siia ajaloo tarbeks kirja ka meie lockdowni reeglid. Pealkiri ütleb UUE lockdowni reeglid Inglismaal, aga tegu ikkagi samase reeglitega kui varem. Ja üldse mulle tundub, et meil muud elu ei olegi siin enam olnud kui vaid üks suur lockdown. Ma ei mäletagi enam mida sõpradega koos olemine või isegi nende nägemine endast kujutab.
Vaesed väikesed lapsed, nende jaoks on sõpradega koosolemine ju lausa arenguliselt tähtis. Neile ka palju raske seletada miks nad enam kodust välja ei saa minna ja oma sõpru ei tohi näha. Ma näen juba isegi Greta pealt, et talle hakkab see nelja seina vahel elamine masendavaks muutuma.
Kurb on ka see, et Greta sünnipäevani on jäänud vaid natuke rohkem kui kuuaega. Juba teist aastat järjest peab ta oma sünnipäevast loobuma. Ta küll ei ole enam väike ja suudab sellega leppida, aga sellegi poolest on tal kurb meel kuigi ta seda otseselt välja ei näita.
Meil on ka raskusi talle sünnipäevakinki teha. Plaan oli talle suur kaheinimese voodi sünnipäevaks osta ja ta tuba ringi tõsta ning värvida. Ta narivoodi 'lammutasime' kaheks eraldi voodiks juba mitu kuud tagasi ja hetkel ongi tal need lihtsalt kokku lükatud ja ta magab ühel neist. Oleks me seda teadnud, et me saame taas vaat et pool aastat lukus istuda ja kodukoolis käia, siis oleksin ma need voodid siiski nariks jätnud. Praegu on tal toas selle võrra vähem ruumi, aga samas talle endale meeldib ja ega tal ei olekski rohkema ruumiga nagunii midagi peale hakata.
Ja nüüd olemegi situatsioonis kus narivoodit me ära müüa ei saa, sest lockdowni ajal ei tohi keegi sellele järgi tulla ning uut voodit ei saa samuti osta, sest kõik mööblipoed on ju kinni. IKEA-s on küll kaks õige pikkuse ja tegumoega voodit mis ta tuppa võiks sobiks, aga ma ei julge ilma voodeid oma käega katsumata ja silmaga nägemata ostma hakata. Ilma voodita, aga ei saa ma ka ülejäänud tuba disainida või värvida, sest ma ei tea mis värvi voodi me lõpuks valime.
Midagi muud aga peale 'uue toa' ei oska me Gretale kinkida või tema midagi tahta ja nii ongi oht, et Greta jääb peole lisaks ka veel kingitustest ilma. Lootus, et nad poed nii pea lahti teevad on pea olematu, sest kui nad lapsigi ei lase tagasi kooli suure tõenäolisusega enne Lihavõttepühi, siis mis lootust poodidel veel on.
Aga noh, on nagu on, midagi pole teha...
Lõpetuseks üks pilt Jostenist. Sain taas peaaegu südamerabanduse kui ma ta sedasi Pete kontorist magamas leidsin. Ta magab viimasel ajal KOGUAEG selles korvikeses ja nüüd siis äkki sedasi keset põrandat korvi ees! See oli just sel päeval kui meil lumi maha tuli ja ma tõesti korraks mõtlesin, et Josten on otsad andnud :)
