Sunday, 31 January 2021

VANGIELU

Täna on laupäev ja no mitte midagi ei ole nädalalõpuga peale hakata. Mitte kuskile ei ole ega ei tohi minna ja kuna õues sajab täna vihma, siis jääb ka ümber maja kõndimine ära (mille üle ma küll üldse ei kurvasta, sest mul on sellest juba ammu täielikult kopp ees).

Aga tõesti, see on kohutavalt väsitav päevast päeva TÄPSELT SAMA elu elada. Elu mõte kaob sedasi juba vaikselt ära ja ma üldse ei imesta kui mõnel ka elu isu sedasi täielikult otsa saab.

Mitte midagi otseselt ei tee ja mida vähem teed, seda rohkem väsinud oled. Pete 'peab' küll iga nädal 50km kõndima, et oma elukindlustuse punktid kätte saada ja seega kõnnib pea iga päev keskmiselt 10km (vahel enne tööd hommikul, vahel kas lõuna tunnil ning õhtul peale tööd) ja seega on vähemalt oma väsimuse kõndimisega või töö tegemisega ära teeninud, aga teda jälle väsitab teistmoodi selline üksluine ja piiratud elu. Sama rutiin, sama orjatöö ilma naudingu või puhkuseta ja enam pole isegi 'kodu' kuhu töö eest peitu paariks tunniks tulla, sest kodust ongi töökoht saanud.

Ausalt selline tunne on, et trellid vaid puuduvad veel akende eest, et päris vangla mõõdu annaks. 

Kui esimese lockdown ajal asendus tegematus pideva söömisega, siis nüüd ei ole meil erilist isu ka tavaliste söömaaegadel süüa. Sellele vaatamata veedan ma enamus oma nädalapäevadest siiski köögis. Hommikusööki võtab Greta küll ise, aga see ei päästa suurt midagi. Asi ei olegi nii palju söögi tegemises endas, vaid pigem selles, et kõigi me söögikorrad on eri aegadel. 

Minu hommik algab tavaliselt köögi koristamisega. Ise söön ma hommikust alles kuskil kella 10 või 11 ajal. Kui mina olen vaevalt saanud oma hommikusöögiga ühele poole on juba peaaegu Greta lõunasöögi aeg käes. Enne enda hommikusööki viin Gretale väikese snäkis (tavaliselt viilutatud puuvilju või juustu oliividega). Jõuan natuke veel koristada ja siis hakkan Gretale lõunat valmistama. Greta lõuna on kella 1 ja 2 vahel, sest nii näeb tunniplaan ette (teisipäeviti on tal lõunatunni ajal viiuligrupi zoomitund millele järgneb klassijuhataja live lesson ja seega on ta sunnitud lõunat sööma hoopis mingi teise koolitunni ajal). Kuna mu hommikusöök jääb tavaliselt nii hilja peale, siis enamustel päevadel ma lõunat ei söö, aga vahel midagi väikest siiski. Kui hästi läheb, siis saan vahepeal korraks maha istuda enne, kui Greta kodukoolipäev kella 3 ajal lõppeb ja ma ta natukeseks õue jalutama viin. 

Õuest tagasi tulles jõuan natuke internetist surfata või raamatut lugeda, kui on juba jälle aeg sammud köögi poole seada ja õhtusööki valistama hakata. Sööki valmistades proovin jooksvalt kööki korras hoida ja peale sööki paneb Greta, kui hästi läheb, meie taldrikud nõudepesumasinasse, aga potte ja panne ma küll õhtul enam pesema ei suuda hakata. Sellest sõltuvalt alustan uut hommikut pottide ja pannide pesemisega ja kogu rutiin algab taas otsast peale...ja nii päevast päeva!

Jube! 

Õnneks nädalalõppude kokkamine on täielikult Pete töö ja ma võin kööki täielikult vältida. Mõnel nädalalõpu hommikul toob Pete mulle hommikusöögi kogunisti voodisse. 

Aga söögitegemisest rääkides, siis ma ükspäev nägin Briti blogist, või oli see ta Instas, et nende uue kodu pliit on vaid KOLMEkohaline ja et neil on vaid üks ahi ja seda kuue pereliikme kohta!!! Meid on peres vaid kolm ja meil on viiekohaline pliit ning KAKS ahju ning meil jääb tihti ka sellest veel väheks. 

Hetkel pildil olevad potid on kõik kas väikesed või väga väikesed, aga kui ma suuremate pottidega süüa teen, siis ei mahu kõigele lisaks veel ka viis potti või panni korraga pliidile ära ja ma olengi sunnitud mõne asja keetmise jaoks kas siis väiksemat potti kasutama kui võimalik või siis lihtsalt ootama, kui üks asi valmis saa. Brokoli ja rohelised oad (kas siis prantsuse või lapikud oad) panen alati nagunii ühte potti, sest eraldi ei mahuks, aga nende valmistamine võtab õnneks nagunii ühepalju aega. 


Söögi/toiduteemadel jätkates, siis eelmisel laupäeval käisime Pete koos toidupoes. Ta vajas samuti vaheldust ja seega oli nõus minuga korraks poodi kaasa tulema. Ma tavaliselt teda niisama poodi kaasa ei vea või ei saada, sest ma tahan teda iga hinna eest tervena hoida, aga sel päeval tegime erandi.

Sõitsime oma kodulähedasse Waitrose-i mis ei ole väga suur, aga samas ka mitte väga väike. Ütleme, et umbes Tallinna Ujula juures oleva Rimi suurune (seal vist on Rimi ja mitte Selver ja ma loodan, et seda ei ole vahepeal suuremaks ehitatud). Kuna meil soovitatakse hetkel poes üksinda käia ja kuna poodi sõites nägime, et ukse taga oli väikene järjekord, siis ütlesin Petel, et nüüd teeme nii, et mina sind ei tunne ja seisame järjekorras eraldi. 

Seda, kas sa tuled poodi üksi või kahekesi, tavaliselt suurte poodide juures ei kontrollita, aga kuna tegu oli natuke väiksema poega, siis uksel seisev turvatädi oleks selle kohta meie puhul kindlasti märkuse teinud (ära poleks arvatavasti saatnud, aga endal oleks paha tunne olnud ja Pete oleks kindlasti sel juhul tulemata jätnud)

Ma teadsin seda juba ette, aga kuna ma tõesti ei tahtnud üksinda poes olles otsustada mida me nädalalõpul TAAS sööme, siis tahtsin, et Pete minuga poes kaasas oleks ja ise selle otsuse enda peale võtaks. 

Mängisime siis Petega poes võõraid nii palju kui see võimalik oli ja no täitsa kriminaali tunne tuli peale. Pete võttis isegi endale eraldi korvi, et oleks näha, et ta seal poes ikka asja eest on kuigi ta pärast tühendas selle minu kärusse ja sammus kaks kätt taskus poest välja ning jättis mind maksma. 

On ikka hull lugu küll! Nagunii pole inimestel kuskile minna ega mitte midagi teha ja nüüd ei saa isegi enam oma abikaasaga koos toidupoes käia ja seda väikestki vaheldust nautida :( ... Ok suuremas poes saaks, aga ma ei hakka Pete sinna niisama ka vedama, kuigi suuremas poes oleks ka koroona pärast palju turvalisem olla.  

Ja ega ma tegelikult ei tüki ka ise enam kuskile kus maski peab kandma, sest mu näonahk on maski kandmisest täiesti 'põlenud'. Ma ei teagi kuidas seda paremini kirjeldada, aga mu nina küljed, teatud osa põskedest, suunurga ülemised ääred ning mõnikord ka osa lõuast on nagu päiksepõletust saanud ja valusad. Koguni nii palju, et nahk kestendab. Vahepeal rahuneb nahk maha, aga kui ma kord nädalas suures toidupoes toidukraami ostmas käin ja maski pikemalt sellepärast kandma pean, siis on nägu pärast jälle nii punane ja valus. Ükski kreem või imerohi seda punetust täielikult ära ei võta, lihtsalt rahustab natukeseks ajaks maha.

Mul pole kunagi varem nahaga sellist probleemi olnud ja ka nüüd tundub see imelik, sest kuna ma ju ei käi KUSKIL kus maski kandma peab peale toidupoe ja sedagi vaid kord nädalas suures poes ja vahel ehk kord kaks 10 minutit väiksemas poes, siis ei tohiks see ju nüüd nii kahjustav mu näonahale olla. Meil on nii poes kui õues peaaegu sama temperatuur (ei ole ei liiga jahe, ega liiga külm) ja mu mask ei lähe kandes üldse märjaks. Imevähe ehk niiskeks, sest ma siiski hingan sinna sisse, aga ära võttes on enam vähem samas seisus, kui ette pannes oli. Kasutan kõige tavalisemat ühekordset maski, sest sellega saan ma kõige paremini hingata ja ma usaldan seda rohkem, kui tavalisest materjalist õmmeldud maske.

Ma ei kujuta ette mis siis saaks, kui ma peaks maskis kandma iga päev mitu tundi järjest. Mul vist ei jääks siis näost midagi järgi :I

Ja üldse on kogu see koroona jama ja kõik need liikumispiirangud mu tervisele nii negatiivselt mõjunud, et kui see jama ka ükskord otsa peaks saama, siis mul võtab taastumine kohe kindlasti vähemalt aasta või isegi rohkem aega.  


Panen siia ajaloo tarbeks kirja ka meie lockdowni reeglid. Pealkiri ütleb UUE lockdowni reeglid Inglismaal, aga tegu ikkagi samase reeglitega kui varem. Ja üldse mulle tundub, et meil muud elu ei olegi siin enam olnud kui vaid üks suur lockdown. Ma ei mäletagi enam mida sõpradega koos olemine või isegi nende nägemine endast kujutab. 

Vaesed väikesed lapsed, nende jaoks on sõpradega koosolemine ju lausa arenguliselt tähtis. Neile ka palju raske seletada miks nad enam kodust välja ei saa minna ja oma sõpru ei tohi näha. Ma näen juba isegi Greta pealt, et talle hakkab see nelja seina vahel elamine masendavaks muutuma.

1. Püsi kodus, lubatud on vaid tööl käia kui kodust töötada ei ole võimalik,  hädavajalikud poekülastused, sportimine õues ning arstil käimised.
2. Sportida on lubatud vaid korra päevas ja oma kodu lähistel. Sportida on lubatud koos sama elukohaga inimestel, inimestel kes on moodustanud hooldus 'mulli' ja vaid ühe väljaspool kodu elava inimesega (pidades distantsi).
3. Koolid on lahti vaid kriisitöötajate ja ohurühma lastele, ülikooliõpe on online, väljaarvatud teatud õppealad. 
4. Teise elukohaga inimestega kokkus saamine sise- või välisruumides on keelatud, väljaarvatud hooldusmulli või lapsehoidjamulli inimestele.
5. Kõik mitte hädavajalike kaupade poed ning vabaaja ja meelelahutusasutused on suletud. 
6. Pubid ja restoranid on kinni, aga takeaway toit on lubatud.


18. jaanuaril süstiti Inglismaal 140 vaksiinidoosi minutis. 
20. jaanuaril oli minutis süstitavate vaksiinide arv juba tõusnud 200-ni. 
Tänaseks on rohkem kui 7.8 miljonit UK elaniku saanud esimese doosi vaksiini ja rohkem kui 450 000 saanud ka teise doosi juba kätte. 

Pete vanemad ja mõned meie vanemad sõbrad/tuttavad on esimese vaksiinidoosi juba kätte saanud. Pete onul, kes küll oma vanuse poolest pole veel vaksiininimekirjas, õnnestus aga juba kaks doosi endale saada. Nimelt oli ta oma naisega detsembri alguses haiglas kaasas (mitte koroonaga seoses) ja kuna haiglas olid mõned vaksiinid üle, mis ei oleks järgmise päevani enam säilinud, siis käisid medõed haigla peal ringi ja pakkusid neid kõigile soovijatele kes olid 70+ vanuses. Kuna Pete onu oli just 70-aastaseks saanud, siis pani ta kohe käe püsti ja saigi esimese süsti kätte ning tänaseks on ta ka juba teise doosiga kaitstud.

Siin on tabel mille alusel UK-s vaksineeritakse

Kahjuks vaksineerimisele ning lockdownile vaatamata sureb meil IGA PÄEV ikka veel ÜLE TUHANDE inimese. Õigem oleks tegelikult öelda natuke alla 2000, sest paljudel päevadel on numbrid suuremad kui 1500 või 1600, ühel päeval isegi üle 1800!

Kui enne tundus 600 ja 800 surma päevas kohutavalt palju, siis nüüd ei jõua ma ära oodata, et numbrid nii 'madalale' langeks. Õnneks lockdown abiga on päevas koroonasse haigestunute arv 50 000-60 000 pealt enam vähem 30 000 peale langenud, aga ikkagi nii meeletult palju. 
Haiglad on kohe kohe lõhkemas ülekoormuse all ja meditsiinitöötajad suurest töökoormusest ja lõputust pingest stressis ning läbipõlenud. 

Nii pikk maa veel minna...

UK on tänaseks juba üle 100 000 inimese koroonasse surnud. Kolmapäeval on me sõbra matused kuhu me loomulikult minna ei saa ja ka ei julgeks minna. Väike lohutus seegi, et saame kogu tseremooniat otseülekandena läbi interneti vaadata. 


Kurb on ka see, et Greta sünnipäevani on jäänud vaid natuke rohkem kui kuuaega. Juba teist aastat järjest peab ta oma sünnipäevast loobuma. Ta küll ei ole enam väike ja suudab sellega leppida, aga sellegi poolest on tal kurb meel kuigi ta seda otseselt välja ei näita.

Meil on ka raskusi talle sünnipäevakinki teha. Plaan oli talle suur kaheinimese voodi sünnipäevaks osta ja ta tuba ringi tõsta ning värvida. Ta narivoodi 'lammutasime' kaheks eraldi voodiks juba mitu kuud tagasi ja hetkel ongi tal need lihtsalt kokku lükatud ja ta magab ühel neist. Oleks me seda teadnud, et me saame taas vaat et pool aastat lukus istuda ja kodukoolis käia, siis oleksin ma need voodid siiski nariks jätnud. Praegu on tal toas selle võrra vähem ruumi, aga samas talle endale meeldib ja ega tal ei olekski rohkema ruumiga nagunii midagi peale hakata.

Ja nüüd olemegi situatsioonis kus narivoodit me ära müüa ei saa, sest lockdowni ajal ei tohi keegi sellele järgi tulla ning uut voodit ei saa samuti osta, sest kõik mööblipoed on ju kinni. IKEA-s on küll kaks õige pikkuse ja tegumoega voodit mis ta tuppa võiks sobiks, aga ma ei julge ilma voodeid oma käega katsumata ja silmaga nägemata ostma hakata. Ilma voodita, aga ei saa ma ka ülejäänud tuba disainida või värvida, sest ma ei tea mis värvi voodi me lõpuks valime. 

Midagi muud aga peale 'uue toa' ei oska me Gretale kinkida või tema midagi tahta ja nii ongi oht, et Greta jääb peole lisaks ka veel kingitustest ilma. Lootus, et nad poed nii pea lahti teevad on pea olematu, sest kui nad lapsigi ei lase tagasi kooli suure tõenäolisusega enne Lihavõttepühi, siis mis lootust poodidel veel on.

Aga noh, on nagu on, midagi pole teha...


Lõpetuseks üks pilt Jostenist. Sain taas peaaegu südamerabanduse kui ma ta sedasi Pete kontorist magamas leidsin. Ta magab viimasel ajal KOGUAEG selles korvikeses ja nüüd siis äkki sedasi keset põrandat korvi ees! See oli just sel päeval kui meil lumi maha tuli ja ma tõesti korraks mõtlesin, et Josten on otsad andnud :)

Sunday, 24 January 2021

HOMMIKUNE ÜLLATUS!

Mul oli plaan täna üks koroonaline postitus teha, aga kui ma hommikul ülesse ärkasin, või siis õigemini kui Pete hommikul kardinad akna eest ära tõmbas, vaatas mulle sealt vastu lumesadu!!

Ühe tunni jooksul toimuv muutus



Hullumeelne Greta läks algul lühikeste pidžaamapükstega õue, tõmbas ainult jope peale. Pete kutsus ta tuppa tagasi ja järgmine kord kui ma Gretat õue nägin sõi ta seal lund!

Kuna meil oli täna nagunii plaan raamatukokku jalutada ja hunnik raamatuid tagastada (raamatukogud on loomulikult hetkel kinni, aga raamatuid on võimalik endiselt tagasi viia ja vist ka tellida), siis lumega oli seda loomulikult palju lõbusam teha.

Üks isa oma last rattaga vedamas



Õues ei olnud üldse külm ilm, aga kuna meie joped ei ole vihma või lumesaju kindlad, siis mina ja Pete tõmbasime oma talvejopede peale veel ka vihmajoped. Nägime välja nagu tõelised kumbujussid. Gretale andsin selga oma vana vihma/kevadjope mida ma ise ei ole juba pikka aega kandnud ja mis võibki nüüd vabalt tema omaks saada.

Värske lumi


Piltidelt ei ole seda näha, aga tänavatel oli palju kelkudega peresid ja iga minutiga kasvas lumememmede arv.



Greta oma mini lumememmega jalutamas


Lumi pakkus rõõmu paljudele, aga kindlasti mitte neile, kes täna lume tõttu vaksineerima ei pääsenud. Meie kandis õnneks lugu nii hull ei olnud, aga kuskil mujal Inglismaal jäid kolmel või neljal vaksineerimiskeskusel lume tõttu uksed suletuks. 

Raamatukogu ees olev väikene küngas muutus täna kelgumäeks. Kui lumi meile pikemaks ajaks maha jääks, siis saaks autoparklast ka liuvälja teha, aga sellest võime me muidugi vaid unistada. 

 Raamatud läbi luugi raamatukokku tagastatud


Talv, kevad ja sügis kõik ühes


Jalutuskäik tagasi koju

Väike lumesõda koduukse ees



Koju jõudes oli Gretal juba lumest isu täis ja ta eelistas lumele hoopis oma sõbrale helistada, aga mina ei saanud lund ilma lumememme tegemata minema lasta. Veeretasin kiiresti paar palli ja valmis. 

Imelik mõelda, et alles eile pildistasin ma maja ees kasvavaid kannikesi ja täna ehitan lumememme.


Tore, et meile korraks lumi maha tuli ja me jalutuskäikudele natuke vaheldust pakkus. Tore ka see, et lumi just pühapäevase päeva peale sattus. Homme ei oleks lapsed saanud seda sama palju ja pikalt nautida kui täna ja paljud poleks ka siis lume tõttu tööle pääsenud. Lumi kahjuks distantsõppe ajal kooliskäimisest ei vabasta, vanasti oleks lapsed lumega koolist vaba päev saanud. 

Samas mul on aga ka hea meel, et meil seda lund vaid nii vähe ja lühikeseks ajaks pakutakse. Mida aastad edasi, seda vähem ma lund igatsen. Selline ühepäevane lumi on minu jaoks just kõige sobivam variant.

Saturday, 23 January 2021

RAAMATUKOLLEKTSIOON

Teen vahelduseks ühe raamatupostituse. Kuna me ei saa lockdown-i pärast kuskile minna või midagi teha ja seda arvatavasti veel VÄHEMALT kaks kuud (või kes teab kui kaua), siis loodusest, mõisatest või teistest huvitavatest ja ilusatest kohtades midagi kirjutada või pilte panna ei ole. Paari viimase koolipostituse kirjutamiseks puudub mul samuti hetkel igasugune motivatsioon, kuigi ma tahaks nendega ka lõpuks ühele poole saada.

Seega näitan teile täna hoopis ühte mu raamatukollektsiooni. Ma olen tahtnud siia blogisse juba mõnda aega need pildid ülesse panna, sest vahel, kui ma taas kuskil selle tuntud ja armastatud autori/illustraatori raamatute peale satun, peamiselt internetis surfates, ei mäleta ma tavaliselt enam mis raamatud mul juba olemas on ja mis mitte ning blogist oleks väga mugav ja kiire kohe üle kontrollida.

Muideks ma meelega ei taha siia kirja panna millise autoriga tegu on, sest ma ei taha et keegi seda nime googledades siia minu postituse peale satuks. Ma nimelt eile avastasin ühe MINU TEHTUD pildimosaiigi, kus Greta ja mu ema ka peal olid, ühe teise inimese blogist ja ma ei taha, et keegi ka neid pilte enda tarbeks kasutama hakkaks.
(PS. Ma loomulikult tean seda, et avaliku blogi pidades ei saa ma kedagi peatada siit pilte näppamast, aga jättes autori nime mainimata on lootust, et esimesena kohe siia teed ei leita).

Kõigepealt siis need eestikeelsed raamatud mis on autori enda poolt kirjutatud või siis autori enda elust. Pildil olevad raamatud on kõik, väljaarvatud esimene, ostetud poest uutena. 'Pikk-pikk teekond' raamatut proovisin ma pikalt kasutatul kujul osta, aga õnneks tehti sellest alles hiljuti kordustrükk ja seda on ka praegu Rahvaraamatu poes müügil. 'Sammeli, Epp ja mina' raamatu peale aga sattusin ma täiesti juhuslikult eelmisel või üleelmisel aastal osta.ee lehel . Mäletamist mööda maksis üllatavalt vähe.

Siin on kõik mu jõuluteemalised raamatud. 
'Rõõmsaid Jõule' on kogumik mis sisaldab ka 'Vaata, Madicken, lund sajab!' juttu.



Minul on 'õnnestunud' kuidagi täiesti Bullerby kaugeks inimeseks jääda ja mul ei ole absoluutselt mingi Bullerby vaimustust. Mul oli see raamat lapsena olemas ja ma eeldan, et ma seda ka lugesin, aga mingit erilist mälestust või elamust see mulle ei jätnud. Kui Greta noorem oli, siis proovisin talle Bullerby raamatuid lugeda, aga ka talle ei läinud need jutud eriti peale. Ma ei teagi miks, vist olid alguses natuke igavad või ta ise oli liiga noor nende jaoks, aga samas olen ma neid jõulujutte ka hiljem ette lugenud ja kuigi tal ei ole otseselt nende vastu midagi olnud, siis ise ta neid ettelugemiseks välja ei valiks. 
Natuke teine lugu oli Bullerby DVD-ga, kui ta noorem oli. Need talle meeldisid, samas aga taas mitte nii palju kui näiteks 'Lärmisepa tänava Lota' filmid. 

Ma ei teagi mis selle raamatu fenomen on/oli. Vanasti võib-olla tõmbas paljusid see välismaa/Rootsi elu ja eluviis mida raamatus kirjeldati. See kogukond kus naabrilapsed tihedalt suhtlesid ja koos tegutsesid. Samas minu lapsepõlv möödus samuti tihedalt naabrilastega koos mängides ja tegutsedes, seega mina sellisest suhtlusest puudust ei tundnud. 

Nende vanade raamatute pildilt puudub mul 'Tjorven, Pootsman ja Mooses' raamat. Ma arvasin, et mul on see kodus olemas, aga praegu hakkasin otsima ja ei leidnud seega ma vist ei võtnud seda viimati Eestis käies ema juurest kaasa. 

'Päevanurme' raamatu ostsin ma aga eile osta. ee-st. Ma otsisin midagi google imagest ning selle raamatu pilt jäi juhuslikult ette. Klikkisin pildile ja sattusin otsa.ee-sse. Tavaliselt on sedasi klikkides tegu mingite vanade piltide/linkidega ja oksionid ammu lõppenud, aga sel korral oli tegu elava oksjoniga ning mul oli võimalus see raamat ka kohe 3.95 euro eest osta. Ma siiani ei usu, et mul õnnestus see raamat nii suvalaliselt leida. Loodetavasti polnud tegu mingi unenäoga ja raamat jõuab ikka ilusti kohale ka.


Kahel korral on mul õnnestunud enam vähem samal viisil ka Tallinna Raamatukoi poest kogemata kaks allolevat raamatut leida. Kuna raamatute autoriks on keegi teine, kui I.W, siis ei tule tihti otsingutes need raamatud välja ja mul ei olnud õrna aimugi, et sellised raamatud üldse eksisteerivad. Viimasel korral sobrasin seal poes niisama lasteraamatute riiulil kui korraga jäi pihku 'Õhtujutud' raamat mille pildid ma kohe ära tundsin. Ma olin nii õnnelik! Enam vähem sama lugu oli ka 'Ai! Valus on!' raamatuga.


Mingi aeg tagasi hakkasin ma aga mõtlema, et mis kasu nendest eestikeelsetest raamatutest on, kui Greta vaevalt et neid kunagi oma lastele ette lugema hakkab. Piltide vaatamiseks muidugi ilusad, aga palju toredam oleks kui lapselapsed ka neid ükspäev ise lugeda saaksid. Peale seda hakkasin oma kogusse hoopis I.W inglisekeelseid raamatuid otsima. Kerge see ei ole olnud, sest väga paljud raamatud ei ole ilmunud inglise keeles või kui on, siis on need üsna vanad ja ka üsna kallid. Mõned raamatud on mul siiski õnnestunud leida ka normaalse raha eest. 


Rootsist ostsin kunagi ilusate piltide pärast rootsikeelse 'Lotta' raamatu, keskmise raamatu ostsin samuti piltide pärast vist ebayst või Amazonist ning viimase raamatu leidsin ükskord meie heategevusepoest. 

Ema juurde Eestisse tellisin ma hiljuti ka venekeelse Bullerby ja 'Jõulud Bullerbys', mis mingi aeg tagasi taas kordustrükki tuli.

Juturaamatutele lisaks on mul ka muud kraami mis I.W-ga seotus on. Näiteks see värviraamat. Ma nii tahaks neid pilte värvida, aga ei raatsi. Praegu on kahju, et ma neid värviraamatuid topelt ei ostnud, aga samas ma mäletan, et mulle tundus ostes palju juba ka ainult ühe värviraamatu eest 6 või 7 eurot maksta.

Mõned postkaardid ja muuseumi piletid

Selle kuubiku puzzle ostsin ma Stockholmi Junibackenist.

Need postkaardid koos markidega tellisin mäletamist mööda ebayst. Kui ma ei eksi, siis sellesse sarja kuulub veel 5 marki ja postkaardi.

Need margid õnnestus mul samuti juhuslikult internetist leida. Ma tõesti ei tegele kogu selle kogumisega intensiivselt, vaid vahel mööda minnes või igavusest lihtsalt googeldan ja sattun selliste leidude peale.

Panen siia lõppu ka mõned pildid paari raamatu sisust. 

'Anni uhke uudis' raamatut ei olnud ma enne tellimist näinud ja kui kätte sain olin algul natuke pettunud. Ma vist ootasin rohkem I.W-di tüüpi raamatut, aga kuna raamatu autoriks on hoopis Leelo Tungal, siis arusaadavalt on ka sisu teist stiili. Samas pildid olid ka tegelikult üsna samalaadsed, aga loomulikult olen ma oma ostuga rahul. Ootused olid lihtsalt liiga kõrged.  





Paar pilti ka 'Õhtujutud' raamatust




Gretale on alati meeldinud sellised elulised raamatud, eriti veel kui seal mõni vigastus või õnnetus peaosalisega juhtub. Näiteks seda allolevat lugu tahtis ta kohe kuulda kui verist pilti nägi.

Ilusate piltidega luuleraamat





See raamat on nii piltide kui sisu poolest väga liigutav. Läbi ja lõhki ilus raamat.Ma preaegu ei mäletagi enam kummas keeles raamat 'parem' oli, inglise või eesti keeles.




Ja lõpetuseks kaks pilti värviraamatust


Sellega mu kollektsioon hetkel piirdub, aga mul on paar asja juba vaateväljas mida ma soetada soovin ;) Ootan palgapäeva ära ja siis otsustan.