Wednesday, 18 July 2018

PALMA KAASAEGSE KUNSTI MUUSEUM

Palmat külastades oli meie üheks sihtpunktiks 16-sajandi kindlusemüüride vahel ehitatud kaasaegse kunsti muuseum Es Baluard. Kui ma enne Mallorcale minekut natuke eeltööd tegin, et mis oleks need kohad või muuseumid kuhu võiks Palmat külastades minna, siis minu üllatuseks oli valik üsna väike. Kõige rohkem oligi valikus just erinevaid kunstimuuseumeid.

Muuseumi ees oleval platsis tervitas meid selline huvitav majake 


Kui te teate milline näeb välja Tate Modern galerii Londonis, siis Es Baluard oli justkui Tate Moderni minimudel. 
Muuseumis (ma ei teagi miks seda muuseumiks ja mitte galeriiks ei kutsuta) oli meil näiteks võimalus näha Joan Miró töid. Mulle kunagi Miró täitsa meeldis, nii et mina jäin igati rahule et nüüd suuremas koguses tema originaaltöid näha sain. 


Ülemine taldrik ja kaks alumist vaasi on Picasso kätetöö
Tegelikult oli selles suures majas ikka imevähe kunsti väljas. Eks maja ise oli ka justkui kunstitöö oma arhitektuuri poolest ja õuest võis leida omapäraseid (üsna imelikke) skulptuure, aga jah, nats kesine oli neil seal see värk. Samas kui me päeva lõpus Gretalt küsisime, et mis talle tänase päeva juures kõige rohkem meeldis, siis tema vastuseks oli just see kunstimuuseum.


Kahjuks ei olnud (mu mäletamist mööda) ühegi töö või maali nime inglise keelde tõlgitud, seega pidime leppima vaid sellega, mida silmad nägid ja kuidas me endi kujutlusvõime nähtut tõlgendas. 


Üks põhjuseid miks ma teiste kunstimuuseumite seast kõigepealt just selle muuseumi/galerii välja valisin oli see, et teiste külastajate jutu järgi pidi muuseumi katuselt avanema ilus vaade kogu linnale. Seda teades ronisimegi katusele, kus tervitasid meid nii vaated, kui ka hõõguv päike.



Ühtepidi oli mul hea meel, et galeriis nii vähe eksponaate väljas oli, sest kuna me olime juba nagunii väsinud, siis ega me ei oleks jaksanudki seal pikalt ringi uudistada. Samas aga jättis kogu see kompleks nii kõleda, tühja ja mahajäetud tunde. Kui seal Miró töid ei oleks väljas olnud, siis ei olekski seal suurt midagi vaadata olnud. 


Tuesday, 17 July 2018

PALMA KÜLASTUS

Palmas, Mallorca pealinnas, käisime sel korral isegi kahel korral. 
Teist Palma külastust polnud me küll plaaninud, aga kuna ühel hommikul tibutas vihma ja ilmajaam näitas, et vihm jääb järgi alles kella 5 ajal õhtul, siis ei viitsinud me tervet päeva hotellitoas mööda saata. Kahjuks oli pühapäev ja Palmas kõik väiksemad poed ja ostukeskused kinni (kuhu vihma eest peitu plaanisime minna), aga õnneks üsna kohe kui me Palmasse olime jõudnud tuli päike välja ja polnudki vaja kuhugile peitu pugeda. 

Esimene Palma külastus tuli samuti üsna ootamatult. Hommik algas nagu enamus hommikuid basseini ääres vedeledes. 


Pete üritas Greta delfiini selga ronida, aga lendas kohe uperpalli
Üsna varsti aga tüdinesime basseini ääres istumisest ja kuna ilmajaam näitas järgnevateks päevadeks palju kuumemat temperatuuri, siis mõtlesime ülejäänud päevaks Palmasse sõita. Meil oli juba eelnevalt plaan valmis tehtud puhkuse ajal Palmasse muuseumitesse minekuks. 

Mõeldud tehtud. Pete käis sel ajal kui meie kiiresti riideid vahetasime hotelli registratuurist bussiaegu küsimas. Tuli välja, et järgmise bussini on umbes 40 min aega. Kuna Petele öeldi, et hotellist on bussipeatuseni umbes 8min kõndimist, siis otsustasime kiiresti hotlli baarist endale friikad ja beekoniga datlid kaasa tellida, et siis need kiiresti teel bussipeatusse ära süüa. 

Plaan oli hea, AGA kuna friikate valmistamine võttis millegipärast nii kaua aega, siis otsustasime meie Gretaga juba vaikselt bussipeatuse poole kõndima hakata ja jätsime Pete toitu ootama. Pete lubas kohe kui söögid kätte on saanud meile järgi joosta. 

Hakkasime siis Gretaga kõndima. Kõnnime ja kõnnime juba mõnda aega, aga ikka veel ei paista ei ees olevat bussipeatust, ega ka meile järgi jooksvat Pete. Vaatan et bussi väljumiseni ei ole enam palju aega järgi jäänud ja seega otsustasime Gretaga oma sammu kiirendada. Vahepeal isegi juba sörkisime natuke. Teekond tundus küll palju pikem kui vaid 8 min ja Pete ka ei olnud ikka veel kuskilt näha. Lõpuks siis nägime teda kaugelt söögikarpidega meie poole jooksmas. Pistsime kohe ise ka kiiremini plagama, sest nüüd oli juba tõeline oht et jääme bussist maha.

Meie teekond nägi välja selline (pildid google map-ist)


Kui me selle veadukti alt läbi olime jooksnus, siis õnnestus meil vaid bussi tagumikku näha!

No egas midagi. Ühtepidi oligi parem et bussile ei jõudnud, sest saime nüüd vähemalt rahus maha istuda, hinge tõmmata ja oma sööki pugima hakata. Järgmise bussini oli 30 min aega. 
Need all olevad pildid tegin ma ühel teisel päeval, aga just nii me sinna peatusse jooksime ja maha istusime :)
Nii umbes 15-20 min enne bussi plaanitud väljumist ütles Pete, et tema jookseb nüüd ruttu üle tee asuvasse väikesesse poodi meile vett ostma. Mina vastu et ära mine, et muidu võib veel juhtuda et me jääme ka järgmisest bussist maha. Pete uuesti vastu et tal võtab see käik maksimum 7min aega ja läinud ta oligi....No ja mis te arvate mis juhtus? 
Petel ei läinud poes tõesti rohkem kui 5 min aega, aga selle eest saabus buss peatusesse 10 minutit varem! 

Bussi ma nägin kaugelt bussi lähenemas, siis mind valdas vaikselt paanika. Esimene reaksioon oli Pete kõva häälega hüüdma hakata, aga õnneks suutsin siiski kõripaelad kinni hoida, sest ma oleks ikka väga kõva häälega pidanud karjuma, et Pete mind sinna poodi kuulnud oleks. Käsi liikus juba vaikselt kotis oleva telefoni järgi kui taipasin, et Petele helistamine mitte ei kiirendaks asja, vaid hoopis aeglustaks, sest ostmise asemel oleks pidanud ta ju siis hoopis püksitaskust mobiili välja tirima hakkama. 

Ega mul seal suurt midagi mõelda ei olnudki, sest selleks ajaks oli buss juba meie ees peatunud ja uksed lahti teinud. Õnneks jõudis peatusesse veel paar inimest kes sama bussiga sõita soovisid. Haakusin end nende taha järjekorda ja hakkasin mõtlema mis imetrikkidega mul õnnestuks bussijuhti kinni hoida nii kaua kui Pete kohale jõuab. Õnneks osutus imetrikiks see, et Pete pistis pea poeukse vahelt välja ja andis jalgadele juba teist korda viimase tunni jooksul tuld. 

Lõpp hea, kõik hea ja tühja sellest jooksmisest. Lõppkokkuvõttes olid meil ju kõhud täis, janu kustutatud ja bussis mõnusad toolid ning jahutav õhk. 

Sellelt fotolt on näha kui kaugel/lähedal asus bussipeatusest see pood kuhu Pete vett ostma läks. Pood on siis see kollaste 'rippkatustega' maja.
Ma pärast vaatasin google map-ilt, et kui pikk maa sealt hotellist siis bussipeatuseni ka päriselt oli. Jaaaa oli ta küll 8 min!?!? Tegelikult oli tegu 1.6km pikkuse teekonnaga mis võtab keskmiselt 19 min kõndimist. 
Ja nüüd pildid Palmast


Kuna Palma katedraal sai meil nähtud juba eelmisel suvel, siis sel korral otsustasime minna uudistama katedraali kõrval asuvat La Almudaina Kuningliku lossi. 




Ma ei hakka siia lossi ajalugu kirja panema, sest seda saavad kõik tahtjad ise ka internetist või reisiraamatutest lugeda. 

Meie jaoks huvitav tähelepanek oli see, et lossitöötajatel ei paistnud sooja ega külma olevat lossikülastajatest. Meil võttis isegi piletite ostmine 10 min aega, kuigi meie ees ei olnud ühtegi teist inimest, sest piletimüüja (kes ühtlasi oli ka suveniiripoemüüja) lobises pikalt telefoni otsas ja täiega ignoreeris meid. Samas kes teab, võib-olla oli tal mingi tähtis vestlus, sest ega meie ju hispaania keelest aru ei saanud, aga sellegipoolest oleks siis võinud pärast viisakalt vabandada, et meid sinna leti ette nii pikalt ootama jättis. Meil õnneks kuskile kiiret ei olnud ja kuna seisime varjus, siis polnud erilist probleemi see 10 min seal oodata ka, aga ikkagi nii ebaviisakas.

Lossi esimesse ruumi sisse astudes leidsime järgmised töötajad kohe ukse juures omavahel elavalt lobisemas ja meie tervitust järjekordselt eiramas. Vaatasid korraks tõsiste nägudega ülevalt alla kes me sellised oleme ja jätkasid oma vestlust. Me oleks lossi kohta tahtnud paari küsimust esitada, aga tundus ebaviisakas neid segama hakata ja seega jätsime küsimata. Vaevalt me midagi suurt kaotasime :)
Aga loss nägi ise väga ilus ja huvitav välja. Otseselt ei midagi erilist, aga vahelduseks oli täitsa huvitav näiteks lossi aknast palme näha. Inglismaa losside aknast avanevad ju alati täiesti teistsugused vaated.


Kui lossitöötajad me vastu suurt huvi välja ei näidanud, siis üks turvamees vastupidiselt lausa jälitas meid. Ma ei tea mida ta küll kartis et me seal lossis tegema hakkame. Kuna enamus ruume olid täitsa tühjad või sisaldasid vaid paari lillepotti, siis varastada või lõhkuda ei olnud seal suurt midagi. Õnneks päris WC-sse ta meile järgi ei tulnud, aga lossi terrassil, kus me üsna pikalt uudistasime, käis küll meid vähemalt neljal korral kontrollimas. Meile hakkas see juba täitsa nalja tegema kui nägime teda taas kuskilt nurga tagant meie järgi piilumas.
  
Terrass ise ja sealt avanevad vaated olid aga väga ilusad.








Minu jaoks olidki lossi kõige ilusamad osad terrass ja sisehoov ning akendest avanevad vaated merele



Üles-alla
Pete jautab jaheda kivi vastas oma jalga.
Palace of La Almudaina on Hispaania kuningapere ametlik suve'maja'. Ma küll ei tea kui tihti või mis ajal kuningapere lossis aega veedab ja kas siis ka nendes ruumides mida meil oli võimalik näha, aga paaris lossiruumis oli tõesit ka natuke mööblit ja kaunistusi näha. Ma siiski eeldan, et kui pere lossis peatub, siis elavad nad ikka nats modernsemalt sisustatud ruumides mis arvatavasti asuvad lossi selles osas kuhu külastajaid ei lasta. 







Lossist lahkudes jalutasime Palma katedraalist mööda. See ehitis on ikka hirmuäratavalt võimas. Täitsa uskumatu, et midagi sellist on inimesed oma kätega valmis ehitanud. 
Vanalinnas olid meile (õigem oleks vist siiski öelda mulle) juba kõik kohad eelmisest aastast tuttavad. Sellegipoolest oli seal mõnus niisama ringi jalutada ja uudistada. Tänu kõrgetele majadele mis päikese ära varjasid oli linnas sees palju talutavam temperatuur kui lageda taeva all.  






Jäätisevitriinid nägid igal pool nii isuäratavad välja





Sellega me Palma külastus tegelikult veel ei lõppenud, aga et postitust mitte liiga pikaks ajada, siis ülejäänud jutt tueb juba järgnevas postituses.