Thursday, 15 July 2021

TASEMEGRUPID JA UUS VÕÕRKEEL

Eile (õigemini üleeile, sest mul venib selle postituse kirjutamine) oli ikka üks väga 'üles-alla' päev. Hommikul pidid meile kell 8.15 tulema 'puu' inimesed maja ees olevat hekki pügama ja puid-põõsaid kärpima, aga lõpuks jäid tulemata, sest üks töömees oli koroonasse haigestunud (hiljem lisatud: Pete ütles et see firma on oma töö tänaseks täielikult pausile pannud, sest ka teised töötajad haigestusid koroonasse. Ta oli firma juhiga rääkinud, et välja selgitada millan nad meie juurde uuesti saavad tulla).

Minul oli plaan hommikul triikraud kalkkivist puhtaks puhastada ja kohe kui Greta oli kooli läinud hakkasingi selle tööga pihta. 2 min hiljem hüüab mulle Pete ülemiselt korruselt, et internet ei tööta enam. Läks lahti hull paanika, sest Petel oli kohe tähtis koosolek algamas, aga ta ei saanud oma arvutit tööle. Natuke hiljem tuli välja, et see oli mu triikraud mis korgid oli läbi löönud. Õnneks sai probleem ühe liigutusega lahendatud ja Pete-i tööpäev päästetud, aga mul ei lubatud triikrauda kuni Pete-i tööpäeva lõpuni kasutada.

Tund hiljem saime koolist ühe emaili mis tõi endaga kaasa rõõmusõnumeid (kohe kirjutan sellest pikemalt). Rõõmustasime ja olime elevil. 30 minutit hiljem saatis Greta sõnumi, et ta on isolatsioonis ja et ta saadetakse kohe varsti koju. Tore lugu küll?!!

Rõõmutunde tõmbas omakorda kraadi võrra alla järjekordne email koolist, mille kaudu saime teada, et Greta klassijuhataja lahkub. 

See oli väga kurb uudis nii Gretale kui ka meile, sest tegu oli VÄGA toreda noore mehega. Ta on selline rahulik ja hea huumoriga ning ta oska noortega imeliselt rääkida. Meile oleks nii meeldinud, kui ta oleks Greta klassi juurde saanud põhikooli lõpuni jääda. Kui meil aasta alguses täielikus lockdownis olime ja Greta distantsõppel, siis ma paaril korral kuulasin salaja Greta klassijuhatajatunde pealt ja mulle väga meeldis kuidas ta oma õpilastega rääkis - ka nendega, kes natuke liiga palju küsimusi tahtsid esitada või niisama rääkida :) (Greta klassis on üks käitumishäirega poiss)

Emailiga oli kaasas ka Greta klassile suunatud kiri nende klassijuhataja poolt:

Hiljem lisatud: Kuulasin jälle pealt Greta klassijuhatajatundi ja see on lihtsalt imeline kuidas õpetaja oma lahkumisest õpilastele rääkis ning nendega kui täiskasvanutega vestles (kuigi pea kõik õpetajad suhtlevad õpilastega kui täiskasvanutega ja mitte nagu alamatega). Jutu käigus tegi ta nii häid väikeseid nalju, et isegi mina kihistasin ukse taga vaikselt naerda. Tunni lõpus tuli uus klassijuhataja korraks lastele 'tere' ütlema ning ennast tutvustama, kuigi õpilased tunnevad teda juba ka kokanduse ja tekstiilitundidest (ta õpetab neid aineid). Vahe vana klassijuhatajaga oli nagu öö ja päev. Uueks klassijuhatajaks on vanem range naine ja Gretale ta üldse ei meeldi. 

Samas on nagu on. Võimalik, et ta ei osutugi nii puiseks ja rangeks kui lapsed teda siiani tunnevad, aga sellegi poolest kahju, et nad oma vanast õpetajast ilma jäid ja nüüd järgmised 4 aastat uuega peavad hakkama saama...  

Kooli emaile saime me sel päeval veel üsna mitu lisaks, aga need õnneks ei olnud sellise sisuga, mis me meeleolu oleks mõjutanud.

Kui ma Greta koolist koju oli toonud, sõitsin kohe raamatukokku Gretale raamatuid laenutama. Kuna otsustasin sel korral minna ühte kaugemasse, sest seal oli kohe saada kahte raamatut mida ma tahtsin, siis see käik võttis pea kaks tundi aega. Sõit ise küll vaid 20 min üks ots, aga ma kolasin seal linnakese ka veel natuke heategevuspoodides ringi (raamatuid otsides) ja pärast üsna pikalt ka veel raamatukogus.

Õhtul, kui Pete oli oma tööpäeva lõpetanud, otsustasin ma oma triikrauda taas puhastama hakata, aga kohe kui ma olin juhtme seina pistnud käis jälle üks klikk ja elekter läks ära. Sellega lõppes ühtlasi ka mu triikraua puhastamine ning algas internetist uue otsimine ja ostmine. Ma olin üsna pahane, sest mul tõesti ei olnud plaanis uut triikrauda muretsema hakata, aga midagi polnud parata. Lohutasin end sellega, et triikraud oligi juba päris mitu aastat vana, aga sellegipoolest jätan nüüd meelde, et tulevikus peab triikimisega kaasas käima ka regulaarne triikraua kalkkivi puhastamine. 

Ma olin õhtuks emotsiooniliselt täitsa väsinud sellest pidevast ülesse-alla tunnete virr-varrist.

Aga nüüd natuke täpsemalt sellest rõõmusõnumiga emailist millest ma üleval pool mainisin. Postituse pealkiri reedab küll juba ära, et jutt tuleb Greta kooli tasemegruppidest.

Ma olen oma eelnevates koolipostitustes seda juba maininud, et alates järgmisest kooliaastast, 6.klassis, hakkavad õpilased õppima matemaatikas, teaduses (science) ja emakeeles vastavalt iga õpilase tasemele eraldi tasemegruppides. 

Matemaatika ja teaduse (füüsika,keemia,bioloogi) taset hinnatakse skaalaga 1-4 (1 kõige kõrgem tase).

Emakeeles jaotatakse õpilased samuti 4 eri gruppi, aga kaks esimest gruppi on sama tasemega. Gruppidel on kuulsate autorite/kirjanike nimed. 


Samuti jaotatakse kõik 6.klassis õppima hakkavad lapsed järgmiseks aastaks kahte eraldi gruppi X ja Y

Selgituseks seda, et neil on koolis kokku 7 paralleelklassi. Omavahel segatakse, minu teada, küll vaid nelja paralleelklassi lapsed ja siis ülejäänud 3 klassi omad omavahel. Kui kõiki 230 last omavahel segama hakata, siis läheks ju liiga pudruks ja kapsaks ning oleks palju raskem tekitada ühitse kogukonna tunnet.

X grupi (tabelis population) lapsed hakkavad teise võõrkeelena, prantsuskeelele lisaks, õppima saksa keelt ja Y grupi lapsed hispaania keelt. Millist keelt keegi õppima hakkab määrab kool, õpilased ise valida ei saa. Meile küll anti võimalus oma soovi avaldada, juhul KUI selleks on peres tõesti pädev põhjus (näiteks kui üks vanematest või vanavanematest on sakaslane/hispaanlane või kui laps on seda keelt juba varem õppinud jne), aga kool ütles ka kohe, et nad saavad seda soovi täita vaid siis, kui numbrid klapivad. Tänaseks on teada, et kõik soovid said rahuldatud. 

Meile rõhutati korduvalt, et need tasemegrupid ei ole fikseeritud ja need ei mõjuta hilisemaid eksamitulemusi (GSEC eksamid, mis nad teevad 8.klassi lõpus). Iga õpilase arengut ja õppeprotsessi jälgitakse pidevalt ning kui mingid muutused toimuvad, siis tõstetakse ka õpilane talle vastavasse gruppi üle. Kui ma õigesti aru sain, siis selline liikumine toimub poole aasta pealt ja aasta lõpus järgmiseks kooliaastaks. 

Tasemegruppidesse määramine ei toimu ainuüksi kooliaasta lõpueksami/testi tulemuste järgi, kuigi neil on kõige suurem mõju, vaid ka kõigi varasemate andmete põhjal, kaasa arvatud algkooli lõputulemused, vestlused vastava aine õpetajaga, tunnis kaasa tehtud töö jne. Ehk siis määravaks ei saa vaid ühel päeval ühe eksami eest saadud 'hinne' vaid kogu aasta jooksul antud panus ning iga õpilase isiklik potensiaal.

Mis meile selle aga selle emaili juures rõõmu valmistas oli loomulikult see, et Greta määrati nii matemaatikas, teaduses kui ka emakeeles kõige kõrgemasse tasemegruppi! 

Teise võõrkeelena hakkab ta aga õppima saksa keelt, mille üle mul samuti hea meel on, kuigi meil mingit eelistust keelete puhul ei olnud. Mulle otseselt ei meeldi saksa keele kõla, aga kuna ma ise olen rohkem saksa keelega lapsepõlves kokku puutunud (näiteks kasvõi Bummi ajakirjade vahendusel :D), siis see tundub mulle kuidagi kodusem kui hispaania keel. Gretal on hea vaist võõrkeelte peale ja ma arvan et talle hakkab saksa keel sama palju meeldima kui prantsuse keel. Ta ise aga tahaks hirmsasti veel ka vene keelt õppida ja me isegi täitsa kaalutleme talle eraõpetaja otsimist. Ma küll ei tea kust, aga võib-olla kuidagi õnnestuks.

Siit tabelist on näha Greta tasemegrupi info. 
8X/Armitage tähendab: 
Year8 (6.klass) ja X Saksa grupp ning Armitage kõrgemat emakeele gruppi. 
Ma1 tähendab matemaatika 1 taseme grupp.

Sakas keelt ja hispaania keelt õppivad lapsed ei ole ka emakeele või teaduse ja matemaatika tundides omavahel segamini vaid saksa keelt õppivad lapsed on alati ka teistes tasemegruppides koos (vastavalt siis igaühe tasemele). 

Greta oli oma tulemustega väga rahul ja ühtlasi ka natuke üllatunud. Ta parimad sõbrannad kahjuks temaga koos samadesse gruppidesse ei sattunud, välja arvatud üks, kellega ta küll väljaspool kooli koos ei käi, aga kellega saab hästi läbi. Paar sõbrannat küll olid samuti kõige kõrgemates tasemegruppides, aga hispaani keele poolel ja need kes Gretaga koos saksa keele poolele said, need on kahjuks natuke madalamal tasemel teistes ainetes. Aga kuna meile ei edestata andmeid kus grupis keegi teine õpilane õppima hakkab, siis eks me kuule täpsemalt alles järgmise kooliaasta alguses millised lapsed Gretaga koos samadesse gruppidesse sattusid.

4 koolipäeva veel ja siis algab suvevaheaeg! 

PS. Just saime teada, et alatest homsest läheb Greta kool täielikult distantsõppele üle, sest 20 õpetajat on kas koroonas või peavad karantiinis istuma, lisaks sadadele õpilastele, ja koolil ei ole sedasi võimalik lapsi korralikult õpetada. Sellest tulenevalt otsus distantsõppele üle minna.

Selle uudise kõrval on ikka väga imelik mõelda, et alatest järgmisest esmaspäevast kaotab valitsus pea kõik koroonaga seotud piirangud.

Wednesday, 14 July 2021

LAPS SAADETI KARANTIINI

Alustasin selle postituse kirjutamist eile hommikul, aga postitamiseni jõudsin alles südaööl.

Greta saatis mulle koolist just sõnumi, et ta peab karantiini minema!!! 

Ühele poisile lisaks oli täna hommikul ka üks nende klassi tüdruk positiivne ning kuna tegu oli Greta ühe sõbrannaga, kellega ta pidevalt koos aega veedab ja kellega nad ka nädalalõpul koos sünnipäeval käisid, siis nüüd on ka Greta lähikontaksena sunnitud karantiini jääma. Gretal on koolis 8-liikmeline sõbrantside kamp kellega koos suheldakse igapäevaselt koolis ja tihti ka väljaspool kooli ja nüüd saadetakse nad kõik koju karantiini. 

Eile saadeti ta klassist 20 last karantiini ja nüüd siis järgmine ports. Praegu on ta klassis järgi vaid 8 õpilast kes koolis edasi saavad käia.

Kool peaks minuga iga minut ühendust võtma, et see teade ka ametlikult edasi anda. Kui see tehtud, siis lastakse laps koju. Praegu istub ta koos teiste karantiini minevate lastega kuskil eraldi ruumis ja ootavad millal kooli juhtkond on nende vanematele teate edastanud. Kuna neil lubati telefoni kasutada (muidu on neil koolis mobiilide kasutamine rangelt keelatud), siis Greta sai mulle jooksvat infot otse tegevuspaigalt saata.

Kurb, et Greta kooliaasta nüüd sellise lõpu saab, aga õnneks on nad koolis jõudnud kõik koolitöödega seotud testid ja arvestused juba viimaste nädalatega ära teha, seega akadeemiliselt ei tohiks Greta suurt midagi kaotada. Päris puhkusele ta loomulikult veel ei pääse, sest peab viimased 6 päeva distantsõppega jätkama. 

Isolatsiooni pandid ta ka kahjuks just 10 minutit enne viimase viiulitunni algust, mille tõttu jäi tal tund ära ja ka õpetajale kingitus andmata. Pole hullu, meil on viiuliõpetaja aadress olemas ja ma viin siis kingi talle hoopis ükspäev ukse taha. 

Koolist tuligi just kõne. Ma lähen nüüd ruttu Gretale järgi ning kirjutan pärast edasi. 


Ok, nüüd on vahepeal juba õhtu kätte jõudnud ja ma jätkan kirjutamist. 

Saime täna koolist kokku 6 emaili!! Üks nendest oli loomulikult koroonateemaline ning juhenditega selle kohta, mis nüüd edasi hakkab juhtuma ja mida Greta tohib või ei tohi teha. 

See on imetlusväärne, kui hästi on kool kõik asjad korraldanud ja kuidas infot jagatakse. Distantsõppe juhised ja ülesanded on kooli veebilehel vastavalt vanusegruppidele väljas nii, et kohe kui keegi karantiini jääb on tal järgmiseks päevaks juba neljas aines (emakeel, matemaatika, kunst ja kehaline kasvatus) materjalid ja ülesanded õppimiseks olemas. Teisel distantsõppe päeval õpivad nad juba neid samu asju mida teised koolis, aga teevad seda lihtsalt päevase hilinemisega. Sedasi jääb õpetajatel piisavalt aega distantsõppe materjalid ette valimistada ja google Classroomi ülesse panna.

Väga harjumatu on see karantiini värk aga küll.

Vaatasin just, et meil tuleb pühapäeval 27 kraadi sooja ja hõikasin juba rõõmsalt Petele, et me saame pühapäeval randa minna, taipamata et Greta on ju karantiinis ja pole siin mingit randa minemist. Mõtlesin siis, et tühja kah, et lähme siis kuhugi mujale ja hakkasin juba mingit teist kohta välja mõtlema kui taas taipasin, et üks meist siin ju karantiinis. 

Siis mõtlesin hirmuga, et mida ma selle lapsega kõik need 10 päeva nüüd kodus peale hakkan. Õppimine võtab tal kohe kindlasti vähem aega kui päris koolitunnid või koolipäev ning ma ei saa tal ju lasta kogu ülejäänud aja ekraanide ees passida. Ta just lõpetas ka virna raamatute lugemise ja kuna ta koolis enam käia ei saa, siis ei saa ta ka kooliraamatukogust raamtuid juurde võtta. Korraks tekkis peas taas plaan temaga kohe meie kohalikku raamatukokku sõita, et sealt siis portsu raamatuid tal lasta valida, aga siis muidugi taipasin, et on teine karantiinis ju...


Edit: Lugesin BBC lehelt, et viimaste nädalatega on koolilaste nakatuminste arv silmnähtavalt tõusnud. Eelmisel nädalal puudus Inglismaal koolidest peaaegu 1,5 miljonit õpilast!!! 

Sunday, 11 July 2021

KOROONAKOLLE

Eelmise nädala keskel saime koolist taas emaili. Meile anti täpselt teada mitu õpilast või kooli kogukonna liiget kokku on koroonapositiivsed ja kuidas need numbrid on klasside vahel jaotatud ning mitu õpilast selle tagajärjel on pidanud karantiini jääma.

Allolevast tabelist on neid numbreid võimalik näha. 
Klasside puhul teadmiseks, et year group 7 tähendab Eesti mõistes 5.klassi ja Year8 6.klassi jne, ehk siis numbrist tuleb võtta ära 2 aastat, et saada Eesti koolisüsteemiga võrdne aastagrupp.

Eelmisel nädalal diagnoositi positiivseteks kokku 31 õpilast. Kõige rohkem haigestunuid oli 7.klassis, kokku 13, ja selle tagajärjel oli sunnitud karantiini minema 186 õpilast. 
Kõik 7,8 ja 10. klassi lapsed jäeti paariks päevaks distantõppele, aga õnneks vaid paariks. Homme toimub õppetöö taas kooliseinte vahel. 
Haiged lapsed loomulikult kooli veel ei naase, vaid paranevad kodus. 

Eilse seisuga oli UK kokku 32,367 koroonapositiivset inimest, õnneks surnuid küll vaid 34 ja ka selle numbri puhul pole teada mitu suri päriselt vaid koroonasse ja mitu inimest olid surres lihtsalt koroonapositiivsed. 

Hetkel ma küll nende suurte numbrite puhul palju ei imesta, sest 'tänu' Euroopa jalgpallivõistlustele ja Wimbledoni tenniseturniirile on inimesi igal pool pidevalt koos massides ning testitakse ka vaat et kolm korda rohkem, kui enamustes teistes Euroopa riikides. 

Samas aga teeb mind kurvaks ja väga kurjaks, et Wembley staadionil lubatakse 60 000 inimest jalgpalli vaatama ja seal karjuma, aga laste õues toimuvad spordipäevad koolides keelatakse ära, või kui ei keelata, siis ei lubata vanematel pealtvaatajateks tulla. 

Makes no sense! 

Pilt siit

Edit: Täna, 12 juulil, saadeti Greta klassist 20 last karantiini. Õnneks Greta nende laste hulgas ei olnud, aga suur osa ta sõbrannasid küll. Ka need, kellega ta koos kaks päeva varem sünnipäevapeol käis. Samuti lahkus poole päeva pealt matemaatika õpetaja, sest ta ei tundnud ennast hästi. Lähikontaktis olnud lapsed saavad homme teada, kas nad peavad karantiini jääma või võivad tagasi kooli tulla. 

Alates järgmisest esmaspäevast kaotatakse meil kõik piirangud ära.

Wednesday, 7 July 2021

JÄRJEKORDNE VÄIKE VÄLJASÕIT LOODUSESSE

Mul ikka jätkub veel neid väljasõidu postitusi. Praeguse seisuga on kaks veel tulekul, aga ma proovin vahelduseks järgmise postituse kooliteemalise teha, enne kui koolaasta täitsa otsa saab.

5. juunil käisime Pete vanematega järjekordses National Trust kohas nimega Vyne
Meil oli algul plaan sinna üks teine meie hea tuttav vanaproua kaasa võtta ja broneerisime tema jaoks ka juba pileti ära, aga kahjuks ta ei saanud sel päeval meiega kaasa tulla. Oleksime võinud vabalt ka üksinda minna, aga mõtlesime igaks juhuks siiski Pete vanematelt küsida, et äkki on neil soov meiega taas üks laupäev koos veeta, vaatama sellele, et alles nädal/kaks tagasi me juba käisime nendega koos väljas. 
Olime kindlad, et nad ütlevad 'ei', seda enam, et esitasime neile kutse õhtul enne väljasõitu aga neile tavaliselt meeldib väljasõitudest natuke varem teada, et siis ennast nii vaimselt kui füüsiliselt ette valmistada. Meie üllatuseks ja heameeleks võtsid nad aga meie kutse kohe vastu. 

Ma ei tea kuidas see on nii juhtunud, et me ei ole Vyne kohas kunagi varem käinud, vaatamata sellele, et see kohta ei asu meie kodust üldsegi mitte kaugel (jääb tunnise autosõidu sisse, mis on meie mõistes lähedal). Ka Pete vanemate jaoks oli see esimene kord Vyne külastada, kuigi see koht on nende soovinimekirjas juba pikemat aega olnud. 


Uskumatu mõelda, et kaks nädalat tagasi, mai lõpus, olid meil mai kohta erakordselt külmad ilmad ja me kandsime vaat et talveriideid. Selline tunne, et sellest koosviibimisest oli mitu kuud möödas, sest paar päeva peale seda väljasõitu saabus meile lõpuks ikka ka suvi ja meie järgmisel kohtumisel olime juba ikka vastavalt aastaajale suviselt riides :)



Kuna me broneerisime oma väljasõidu piletid taas vaid õhtu enne minekut, siis palju vabu aegu ei olnud enam järgi ja kõik need mis olid, olid kas 14.30-ks või hiljemaks kellaajaks. Valisimegi siis kohe esimese vaba aja 14.30-ks.
Alles autos Vyne poole sõites mainis Pete ema, et kas me ikka teame, et maja on vaid kella 4 lahti ja ei tea kas me ikka jõuame piisavalt vara kohale, et ka maja seest näha. Meile tuli see üllatuseks, et maja nii vara kinni pannakse, aga olime kindlad, et kui me ka pool tundi peaksime hiljaks jääma, siis meil on ikkagi veel tund aega maja külastamiseks aega.

Kahjuks läks meil linnast välja sõiduga palju rohkem aega kui oleks pidanud minema, sest millegipärast oli IGAL pool hirmus palju autosid ja ummikuid. Arvatavasti olid kuskil kas mingid teetööd või üritus, mis neid ummikuid tekitas. Sellest sõltuvalt jõudsimegi kohale alles kella 3 ajal ja seega majja sisse meid enam ei lastud. Tegelikult poleks me ka vist õigel ajal kohale jõudes enam sisse saanud, sest viimane sissepääs oligi 14.30 ajal, aga meil oleks autoparklast majani kõndides veel omajagu aega läinud, sest Pete ema liigub ikkagi üsna aeglaselt. 
Õnneks öeldi meile aga et sel päeval oli neil nagunii vaid ainult 3 tuba külastajatele avatud, sest neil ei olnud piisavalt vabatahtlike, kes ülejäänud tube oleks saanud valvata ja seega me kaotus ei olnud suur. Pigem just tore, et meil on nüüd hea põhjust sinna varsti uuesti tagasi minna.

Me Petega küll algul natuke muretsesime, et kuidas Pete ema pikale jalutuskäigule vastu peab, aga õnneks tundis ema ennast väga turvaliselt Pete käevangus olles ja seega oli pigem just tema see, kes meile jautamiseks pikemaid teeotsi aina valis. 
Töötajad lubasid meil ka koroonareeglitele vaatamata vastassuunas jalutada, sest sedasi oli lühem tee kõigepealt peahoone, kohviku ja WC juurde ja alles siis pikk jalutuskäik. Sedasi jõudsime me ilusti veel ka enne jalutama hakkamist kohvi juua ja kooki süüa ning korraks suveniiripoest läbi hüpata. Pärast poleks need kohad enam lahti olnud. 

Tegu väga ilusa kohaga ja me nautisime oma jalutuskäiku täiega. 




Mul on silma jäänud, et sel aastal soodustatakse meil pea IGAL POOL metsikute niitude/niidulillede kasvamist. Seda nii maakohtades asuvate vaatamisväärtuste juures, parkides, kui ka täiesti linna sees. Meile saatis mingi aeg tagasi lausa kohalik omavalitsus eraldi emaili, kus öeldi, et seal ja seal piirkonnas olev pikk hein ei ole seal sellepärast, et me oleme koha hooletusse jätnud või keegi pole oma tööd korralikult teinud, vaid sellepärast, et toetada metsiku looduse kasvu ning ligi meelitada igasugu putukaid. 
Ka paarilt selles postituses olevalt pildilt on seda näha, kuidas jalutusradade ääred on vaid natuke ära niidetud või selle asemel et kogu niit ära niita, nagu vanasti, on heina sisse tehtud vaid rajad/alad mida mööda inimesed saavad jalutada või neid pikniku pidamiseks kasutada. Mu järgmiste väljasõidu postituste piltide juures on sama asja näha, sest see paistab nüüd vist üleriigiline nõudmine olevat. 
Mul on neid pilte rohkemgi, aga ma ei hakka kõiki oma postitustesse panema või neid isegi koha peal olles pildistama :)






Selle rõdu mõte jääb küll natuke lahtiseks, aga kuna tegu on 16 sajandi majaga, siis arvata võib, et mingil ajal oli selle rõdu juures ikka ka uks, mille kaudu rõdule pääses :)

















Ma kahjuks tegin pilti just sel ajal, kui Pete ema ennast paremini istuma kohendama hakkas...ja minut hiljem, kui tema kaamerasse vaatas, olid mehed juba läinud.


Jõe ääres olid väga imelikud 'köndid' mitmes kohas maas. Nägid välja nagu kellegi poolikud jalad :O







Väike tiir ka maja vilja-ja maitseaineteaias, aga seal ei olnud suurt midagi imetleda.


Monday, 5 July 2021

KOROONA MURRAB LAPSI

Alates koroona algusest kuni siiamaani on Greta koolis olnud vaid käputäis lapsi, kes on koroonasse haigestunud. Peamiselt 8. klassi või vanemad õpilased. Greta vanusegrupi hulgast mitte ühtegi (neil on kokku seitse 5.klassi)

Viimase kuu jooksul oleme me aga koolist saanud emaile, kus antakse teada positiivsetest juhtumitest ja eelmisel nädalal haigestus ka üks 5.klassi laps. See laps ei käinud küll Greta klassis, aga kuna paar poissi Greta klassist olid olnud temaga lähikontaktis, siis pidid ka nemad koju jääma.

Täna saatis meile kooli direktor uue emaili. Ta ütles, et alates 21 juunist kuni tänaseni on neil koolis olnud kokku 21 koroonapositiivset õpilast, nendest 15 on diagnoositud viimase 4 päeva jooksul!!!! 

Kuigi haigestunud õpilasi oli läbi kõikide eagruppide, siis kõige rohkem oli neid 7. ja 8.klassi õpilaste seas ja seega võttis kool vastu otsuse jätta nende kahe eagrupi õpilased kuniks reedeni distantsõppele. Sedasi saab kool tagada kõigile asjaosalistele korralikud otsetunnid olemasoleva tunniplaani järgi läbi Google Meet ja mitte olla olukorras, kus ainetundides on vähem õpilasi kohal, kui kodus iseseisvalt õppivaid. 

Uskumatu, et nüüd, kui meil paari nädala pärast kõik piirangud plaanitakse kaotada, on koroona lapsed enda valdusse haaranud. Võib-olla sellepärast, et kõik täiskasvanud on meil ju nüüd suures osas juba vaksineeritud, aga lapsed mitte ja seega hea target koroonale.

Nii kahju, et kogu see jama vaid paar nädalat enne kooli lõppu jõudis juhtuda, sest nüüd on sunnitud Greta kool ka spordipäeva ära jätma...juba teist aastat järjest :( :( Mul on selle üle kurb meel, sest koolide spordipäevad on siin nii ägedad üritused ja Greta jaoks oleks see olnud ta esimene teiseastme kooli spordipäev. 

Aga midagi pole teha, jääb vaid loota, et aasta pärast on koroona maha rahunenud ja lapsed saavad normaalselt koolis käia ja kõike kooliga seotud täies mahus nautida.



Wednesday, 30 June 2021

MUINASJUTULINE KOHAKE

30.mail, pühapäeval, kibelesime taas kuhugi väljasõidule minna, nagu enamustel nädalalõppudel. Sel korral oli tegemist veel ka Bank Holiday nädalalõpuga ning meil seega lausa kolm vaba päeva puhkamiseks. Päev varem käisime Wisley-s millest ma juba tegin postituse ja päev hiljem kirbukal ja niisama meie linnas shoppamas, millest ma samuti juba selles postituses kirjutasin.

Sel korral valisime sihtkohaks ühe väikese National Trust maja nimega Smallhythe Place. Põhjus, miks me nii tihti just National Trust kohti külastame (enamuses siis mingeid ajalooliseid mõisaid ja maju) kõikide teiste võimalike kohtade seast mida Inglismaa rikkalikult pakub, on see, et nende külastamine läheb meile kõige vähem maksma, aga samas pakub meile kõike seda mida me hing sel hetkel ihkab. Kuna oleme liikmed, siis sissemaksu eest me maksma ei pea, autosõit samuti pea tasuta, kohapeal saame alati ilusat loodust ja ajalugu nautida, tassi teed juua ja jäätist süüa, natuke suveniiripoes ringi vaadata ning kui hästi läheb, siis veel ka kasutatud raamatute poes käia ja sealt midagi põnevat leida. Ehk siis ühesõnaga odav lõbu võrreldes mõne teise koha külastamisega.

Smallhythe maja asub kohas nimega Small Hythe, Tenterden linna lähedal Kent maakonnas. Ma alles nüüd seda postitust kirjutades õppisin, et Small Hythe on HAMLET. Kui seda Google abiga tõlkida eesti keelde, siis tuleb vastuseks alevik või küla, aga kui vaadata ingliskeelset seletust, siis on tegu hoopis külast väiksema kohaga ja UK-s rangelt sellisega, kus ei ole kirikut!
See kiriku asi tekitab minus nüüd natuke segadust, sest kirik oli Small Hythes kohe kindlasti olemas ja nagu ma praegu loen, siis seda juba alates 1401 aastast!!! Nägime seda kirikut ka oma silmaga, sest see asus peaaegu maja kõrval.

No olgu selle kirikuga kuidas on, igaljuhul oli tegu tõesti väga väikese kohaga. Kohe nii väikesega, et kui me kohale jõudsime, siis imestasime, et National Trust autoparklaks oli vaid paar parkimiskohta kohe maantee servas. Tegu ei olnud küll suure maanteega, aga sellegipoolest. Meil oli isegi natuke probleeme sinna parkimisega, sest me auto oli nii pikk, et ristipidi parkides jäi autonina maanteele. Suure ukerdamise peale saime siiki auto turvaliselt pargitud.

Aga kõigepealt paar pilti autoaknast teel Small Hythe poole
  


Teeäärseid pügatud puud ja põõsad


Ja taas need ilmatu kõrged hekid, mille taga on kõik imelised vaated alati peidus



Läbi imetillukeste külade



Ja olimegi kohal


Smallhythe maja pärineb 16 sajandi algusest, kui Smallhythe oli edukas sadama- ja laevaehituslinn. Maja ehitati Rother jõe kaldale. Jõgi voolas kunagi läbi Smallhythe Rye linnakeseni ning sealt otse merre. 
Maja ees seistes ei oleks ma küll osanud arvata, et sealt kunagi jõgi mööda jooksis. Ma ei suutnud ette kujutada kuidas põllu peal mingi sadam või laevad saaksid olla. Aga jõgi seal tõesti kunagi ammu oli ja nii Henry V kui ka Henry VIII parimad laevad ehitati just seal asuvas laevatöökojas.

1600-aastal tõi jõe settimine endaga kaasa jõe ümbersuunamise ja selle tagajärjel suri välja ka kuninglik laevaehitus. Peale seda sai majast talu, kus kasvatati loomi ja hariti viljapõlde kuni 19-sajandini kui maja uueks omanikuks sai Ellen Terry (ma kohe kirjutan temast lähemalt). Kui naine maja ostis, siis oli see väga halvas seisus. Maja ülakorrus oli täis lambavilla ja maja seintes olid augud. 






Väravast sisse astudes sattusime me justkui teise maailma. Meid vallutas vaikus ja rahu. Kuulda oli vaid tuules kahisevaid puulehti ja kuskil kauguses krooksuvat konna.
Koht paistis olevat inimtühi kuigi meile lisaks oli seal veel kaks perekonda, aga kuna me liikusime erinevatel trajektooridel, siis aeg-ajalt tundus nagu me oleks seal täiesti üksinda olnud.

Kuna me teadsime juba ette, et kroona tõttu ei ole neil kohapeal veel väikene kohvik (õigemini teetuba) lahti, aga lubatud on tulla oma piknikuga, siis käisime enne kohale jõudmist korraks toidupoes läbi ja ostsime endale võilevad ning nipet-näpet muud söögikraami kaasa. 



Hiline lõunapaus






Alates aastast 1899 kuulus Smallhythe maja ühele väga kuulsale inglise näitlejatarile Ellen Terry'le (Alice Ellen Terry), kes elas seal majas kuni ta surmani. Ellen suri 1928 aasta suvel.

Ellen sündis näitlejate perre. Mõlemad ta vanemad olid näitlejad ja samuti olid ka nende 11-st lapsest 7 ühel või teisel moel seotud näitlemisega või teatriga. Ellen astus Londonis lavale juba 9-aastaselt ning temast sai väga ruttu selle aja kuulsamaid näitlejaid. Ta mängis paljudes Shakespeare-i rollides ning hilisemas elus reisis kogu maailmas ringi andes loenguid Shakespearist. Aastatel 1916-1922 esines ta teatatri kõrvalt ka filmides. Tema karjäär kestis ligi seitse aastakümmet.

Ellen Terry elas üsna värvikat armuelu. Ta oli kolm korda abielus, aga ta kahe lapse, poja ja tütre, isaks oli hoopis ta armuke, arhitekt ja disainer Edward Godwin. Esimest korda abiellus ta 16-aastaselt 46-aastase kunstniku George Frederic Watts-iga, aga nende abielu kestis vaid 10 kuud. Tema teine abielu, aastal 1877, näitleja ja ajakirjaniku Charles Kelly-ga kestis neli aastat. Sellele lisaks oli tal ka kirglik kirjalik armusuhe George Bernard Shaw-ga, aga kui nad lõpuks päris elus kokku said, siis olid nad mõlemad üheteisest kergelt pettunud. 

1907 aasta märtsis abiellus ta oma kaasstaari ameeriklase James Carew-iga, kes oli temas 30 aastat noorem, ning kellega nad läksid kahe aasta pärast lahku (aga ametlikult ei lahutanud nad kunagi). Sinna kuskile vahele mahtus veel ka arvatavasti armusuhe Londoni Lyceum teatri juhataja Henry Irving-iga, kes oli ka Elleni mõlema lapse ristiisaks, aga see võib ka olla vaid spekulatsioon, et nende professionaalsele suhtele lisaks olid nad ka romantiliselt suhtes. Koos töötamisele lisaks käisid nadka koos puhkamas ning Irving kirjutas Ellenile hellitavaid kirjakesi. 
Mitmekesiseid armusuhteid paistis harrastavat ka Ellen Terry poeg, Edward Gordon Craig, kes usutavasti oli saanud 13 last 8 eri naisega!

Ellen ostis selle maja endale selleks, et oleks kuhu kiire ja kärarikka Londoni elu eest peitu tulla. Kuigi ta omas mitut maja ka Londonis, siis oma viimased 30 eluaastat elas Terry Smallhythes. 

Ellen pärandas maja oma tütrele, Edy Craig-ile, kes otsustas selle muuta oma ema mälestusmärgiks. Vaatamata suurtele rahalistele raskustele õnnestus tal siiski aasta hiljem maja muuta muuseumiks ja ait/küün töötavaks teatriks. 
1939 aastal kinkis Edy Craig nii maja, kui ka maja juurde kuuluva teatri National Trust organisatsioonile. 

Ellen Terry majamuuseum on täis Elleni mälestusesemeid, kuulsaid ajaloolisi teatrikostüüme ning rekvisiite.
Terry kõige kuulsam ja hinnatum kostüüm on mardikakleit, mis valmistati tema Leedi Macbethi rolli jaoks. Selle sädeleva rohelise kostüümi tegi kuulsaks kuntsnik John Singer Sargent Terry maalil. Maali ennast on võimalik näha Londoni Tate galleriis.


Minu teada ei olnud seda mardika kleiti majas vaatamiseks välja pandud, kui meie seal käisime, aga ma võin eksida. Küsisin Petelt, tema ei mäleta midagi, hea et ültse mäletas milline see koht välja nägi kus me käisime. Greta ütles kohe, kui ma talle internetist leitud pilti sellest toast näitasin kus kleit väljas oli, et me käisime selles toas ja et seal oli see sama kleit väljas. Mulle meenub nüüd ka, et see kleit vist ikkagi oli seal kuigi praegu loen National Trust lehelt teksti mis ütleb, et kuna kleit on minemas (või juba on läinud) näitusele Tate Britain-i muuseumisse ja Bostoni kaunite kunstide muuseumisse, siis on see liiga habras, et seda enne lahkumis uuesti külastajatele välja panna, kuigi ta on Smallhythe majas hoiul. 
Võib olla siis oli seal toas lihtsalt pilt väljas ja taustal mängis video, et me sedasi segasus oleme. Aga ega me ei olekski osanud sellele kleidile nagunii seal olles nii suurt tähelepanu pöörata, sest me ei teadnud siis veel, et tegu on nii kuulsa esemega. 

Kleit taastati ja taaselustati 2011 aastal. Kleidi konserveerimistööd kestsid kokku kaks aastat ning see taastustöö läks maksma üle £110 000. See kleit oli üle elanud mitmeid rahvusvahelisi reise ja Ellen Terry-t ennast, kes oli tundud selle poolest, et ta tihti saabus etendustele viimasel minutil ja siis riietus kiirustades, rebides endale kleidid kiiresti selga.

See on tegelikult üsna harukordne, et ühel näitlejal on olnud võimalik nii paljusid kostüüme ja etenduste rekvisiite endale jätta. Ma kaotasin selle artikli kahjuks ära, kus oli kirjas kuidas Terry-l see õnnestus, aga tühja sellest. Me kohapeal ei vaadanud ka igat eset peensusteni ega lugenud välja pandud kirju, aga kuna ma olen nüüd nii palju uurimistööd teinud ja lisa infot selle maja kohta kogunud, siis järgmine kord kui me sinna läheme, oskan ma juba palju rohkematele esemetele tähelepanu pöörata.

Aga siit nüüd mõned pildid 





Vaade ülemise korruse aknast


Enne majja sisenemist leppisime omavahel kokku, et igaüks meist leiab seda kohta külastades ja seal ringi uudistades ühe huvitava fakti või info Ellen Terry kohta, mida me siis hiljem koduteel omavahel jagame. 

Minu huvitavaks faktiks oli see, et Ellen Terry oli nii kuulus ja populaarne, et tema palk oli £200 NÄDALAS! Tänapäeva rahasse ümber pannes oleks see £24 000 nädalas!!!! Minu jaoks jõudis just läbi selle fakti kohale KUI kuulus Terry omalajal oli. Ta oli üks kõrgema sissetulekuga naine kogu riigis. 







Terry raamatukogu põrand oli täiesti lopergune


Greta foto jaoks demostreerimas kui kaldus see põrand päriselt oli



Magamistuba valvav vabatahtlik proua paistis Terry ja maja kohta huvitavaid fakte teadvat, aga kahjuks oli seal üks naine temaga väga pikalt rääkimas ja me lõpuks ei jõudnudki nende vestluse lõppu ära oodata, et ka ise paar küsimust küsida. Kõrvalt kuuldes sain teada, et see külastaja naine oli kuidagi Terry-ga suguluses või tundis kuskilt otsast kedagi Terryga seotud inimest ja seega neil oli palju millest rääkida :)



Kassikorv ja Terry käekott



Õmbluskarp











Seal oli igal pool kuidagi väga mõnus atmosfäär. Kindlasti aitas asjale kaasa ka see, et päike paistis ja linnud laulsid ning konnad krooksusid, aga mul on tunne, et ka vihmaste ilmadega oleks seal majas ja maja ümbruses mõnus lõõgastuda ja puhata. Ma tundsin väga tugevalt kuidas see koht justkui kiirgas inspiratsiooni ja hubasust.



Selle suure ohakalise, või mis tahes taimega tegu oli, lehe tippud olid nii teravad, et ma tunnen ka praegu veel, seda pilti vaid vaadates, kui valusasti ma selle vastu minnes torgata sain. 


1929 aastal, peale ema surma, rajas ta tütar maja territooriumil olevasse aita teatri. Alates sellest ajast on seal igal aastal ema surmapäeval (21 juulil) mängitud Shakespeare'i näidendeid. See traditsioon jätkub tänaseni, aga loomulikult jäi eelmine aasta koroona tõttu vahele ja võib-olla jääb ka see aasta.




Maja kõrval asus ka viljaaed, mis nägi samuti väga romantiline välja. Ma täiega tahaks sellises kohas 'vanaema' või ka vabalt kellegi võõra vanakese juures suviti suvitamas käia. Tegu oli, minu jaoks, lihtsalt nii muinasjutulise kohaga!








Auto oli meil sellise ilusa viljapõllu äärde tee peale pargitud


Tegu oli väga väikese kohaga, aga meil õnnestus seal sellegi poolest poolteist tundi aega veeta. Kui kell ei oleks juba pool neli õhtul olnud, siis oleksime vabalt võinud piknikuteki kuskile puuviljaaeda või viljapõllu äärde maha laotada ja niisama päikese käes mõnuleda ning mõtteid mõlgutada. 

Ma olen kindel, et me läheme sinna kohta kunagi veel uuesti tagasi.

Siin on kellegi video, mis nad on kohapeal teinud ja kust teil on võimalik seda maja nii seest, kui ka väljast näha. Nende videol ei ole küll tegu päiksepaistelise ilmaga ja seega ei anna nii hästi ehk edasi seda munasjutulist atmosfääri, mida meie kohapeal olles tundsime, aga teil on sellegi poolest võimalus seda kohta natuke ka elavaspildis läbi selle video näha.