MEIE UUED LASTERAAMATUD VOL1

Sellise hunniku lasteraamatutega tulin ma siis sel korral Eestist tagasi. Kui aus olla siis ega väga suurt valikut sel korral ei olnudki. Käisin mitmel päeval poes, aga otseselt midagi ei leidnud, või siis ei raatsinud osta, sest hinnad olid mõnde raamatute puhul ikka hullult kallid. 

Eelviimasel päeval, kui Greta vanaemaga kinos oli, kammisin ühe Apollo poe lasteosakonna taaskord otsast lõpuni läbi ja valisin mõned raamatud välja. 

Sel korral tutvustan kõige pealt kolme raamatut, mille oleme juba jõudnud läbi lugedad

'Vapustav härra Rebane' raamat oli meie jaoks vapustavalt hea. Greta nautis täiega. Ta ei jõudnud ära oodata millal me jälle lugema hakkame, sest talle nii meeldis see jutt ja aina korrutas kui vahva raamat see on. 
Ma olin ise ka üllatunud, et mulle see raamat nii palju meeldis. Roald Dahl on meil Inglismaal VÄGA, VÄGA kuulus ja tunnustatud autor ja vist pea iga laps on, kui mitte kõiki, siis paljusid tema raamatuid lugenud. Mind pole see kirjanik aga millegipärast kunagi 'kutsunud'. 'Charlie ja sokolaadivabrikust' olen alati suure kaarega ringi käinud (kuigi seda tuleb siin igapäevaselt nii ustest kui akendest sisse ja Greta on selle raamatu põhjal tehtud filmi laule nii koolis kui ka teatrikoolis laulnud ja näidendis mänginud). 'James ja hiigelvirsik' on ka millegipärast mind alati eemale tõuganud ja noh 'Matilda' film oli küll tore, aga raamatut kätte võtma ikka ei ole kutsunud.

Kuniks ma siis seisin Apollo poes riiuli eest kuhu olid välja pandud Roald Dahl-i raamatud. Need haarasid oma värviliste kaantega kohe mu tähelepanu ja mu käsi lausa kiskus neid katsuma. Kord kui olin katsunud oli raske neid uuesti käest ära panna. Ma mõtlesin, et natuke imelik oleks hakata ostma raamatut mida me saame vabalt ka inglise keeles lugeda ja mille eest ei peaks me nii suurt hingehinda välja maksma. Hoidsin raamatuid käes ja panin tagasi. Kõndisin eemale aga olin varsti uuesti tagasi. No ei suutnud otsustada kas võtta või jätta, aga lõpuks suutis see vapustav rebane mulle nii hinge pugeda, et enam käest ära ei pannud. Hoopis haarasin veel Rebase raamatule lisaks ka riiulist Charlie ja sokolaadivabriku raamatu kaasa. Nii huvitav kuidas mõned raamatud justkui räägivad sinuga ja lausa sunnivad ostma :) :)
Nii need kaks Roald Dahl-i raamatut meiega koju tulidki ja ma ei ole oma ostu kahetsenud. 

Raamat räägib Rebasest kes käib öösiti kolme kurja talumehe Uba, Udu ja Uimerdise tagant toitu näppamas. Kui talumehed jälile jõuavad et vargaks Rebane, siis teevad nad kõik, et Rebane kätte saada. Vapustaval härra Rebasel on aga omad vapustavad plaanid ;) Rohkem ma teile ei räägi, lugege ise ja arvan, et te ei kahetse.
Jutt on ladus ja ilmekas.
Raamatule on joonistanud pildid Quentin Blake, kes on samuti väga kuulus ning tunnustatud kirjanik ja illustraator nii Inglismaal kui ka mujal maailmas. Mulle on ta pildid alati meeldinud.

Uueks leiuks oli LasseMaia detektiivibüroo sarja raamatud. 

Tegu korraliku sarjaga, sest neid raamatuid on ilmunud siiamaani vist mingi 16-ne ringis. 

Mis mulle nende raamatute juures meeldib on see, et need on mõnusa pikkusega (just parajalt lühikesed, aga samas mitte ka liiga lühikesed) ja sobiva tekstiga 6 või 7 aastasele lapsele (Eesti Lastekirjanduse Keskus soovitab küll selle sarja raamatuid 8-12 aastastele). Jutt on põnev, sest tegu ju ikkagi detektiivibürooga.
Mulle on negatiivseks pooleks see, et kuna tegu üsna õhukeste raamatutega siis kui mul raamatukogu laenutuse võimalus oleks olemas ma neid raamatuid ise ei ostaks. 

Tsirkusemõistatuse raamatu lugesime juba Eestis olles läbi ja sealt siis saime indu kohe sama sarja raamatuid juurde osta. Ma valisin välja need kolm mis ma arvasin Gretale olevat nii keele poolest arusaadavad kui teemalt haaravad.

Ma algul ei pannud tähele mis tekst sellel lehel on millest parasjagu pilti hakkasin tegema. Valisin lihtsalt suvaliselt ühe lehe. Tegelikult ei räägi raamat ühekõrvalistest ja ninapurustajatest ega ole mingil muul moel vägivalda propageeriv. Sattus lihtsalt ühe tegelase ja võimaliku kahtlusaluse kirjeldav lehekülg :)

'Loomapoemõistatust' loeme praegu ja meeldib

'Minu Keha On Minu Oma' raamatu reklaami nägin ma juhuslikult kuskil ajakirjas ja seega oskasin poodi otsima minna. Lasteraamatute riiulilt ei oleks ma seda leidnud, sest poes oli see paigutatud mingi teise kategooria alla (enam ei mäleta mis) ja oli lasteraamatutest täiesti eemal. Rahva Raamatu lehel on see raamat küll liigitatud lastekirjanduse ja koolieelikute raamatute kategooriasse, seega võimalik, et mõnes teises poes on seda ikka ka lasteraamaturiiulis väljas.

Raamat räägib lastele arusaadavas keeles kuidas oma keha eest hoolitseda ja kuidas oma keha turvalisena hoida. Mis on erinevused hea ja halva puudutuse vahel ja mis teha kui keegi astub reeglitest üle. Ei midagi graafilist ja koledat, või midagi sellist millest ei tahaks veel lastele rääkida. Kõik väga selgelt ja lihtsalt ära seletatud ja asjad mida peaks iga laps nagunii teadma.

Mul on hea meel, et selline raamat on ilmunud

VÄIKE HAIGUS

Ajaloo huvides panen kirja, et Greta tuli eile koolist kõrge palaviku ja peavaluga. Nägi teine päris õnnetu välja, sest tal oli pea juba lõuna ajal valutama hakanud, aga ta ei olnud õpetajale öelnud. Ütles, et ta hakkas ütlema, aga siis oli õptaja kõigile öelnud, et istuge põrandale ja Greta siis istus ütlemise asemel!! 
Ma sain pahaseks, aga ei näidanud seda Gretale välja. Meil on sellest küllalt juttu olnud, et kui tal kuskilt valutab siis ta PEAB õpetajale ütlema. 

Õpetajad loomulikult ei oska midagi kahtlustada, sest Greta näeb ka üle 39 kraadise palavikuga pealtnäha üsna kobe välja ning sööb isukalt ning nii ta siis seal koolis piinleski pea terve päeva. 

Õnneks läks, et oli neljapäev, sest nüüd puudus ta vaid täna koolist. Homme on juba nädalalõpp ja esmaspäeval on meil siin pühad ja kool seega kinni ning teisipäevaks on ta kindlasti juba terve. Nohu tal ei ole, köha ka mitte, kurk on vist valus, aga ta ei kurda selle üle üldse ainult kui küsin ütleb et on valus.

Ma alati loen esimesest palavikuga päevast kolm päeva tagasi, et näha kust ta selle haiguse saada võis. Kolm päeva tagasi käis ta sõbranna kodus mängimas. Eile kui ma koolis koosolekul olin esitas selle sama sõbranna ema ühe küsimuse ja kuulsin, et tal oli hääl väga ära. Bingo, põhjus leitud :)

Edit: Greta palavik algas poolest päevast koolis, öösel oli tal väga kõrge palavik. Kolme teki all ja ikka värises. Ma olin sunnitud talle andma kahte erinevat palavikualandajat vaheldumisi, sest ühe mõju kadus ära varem kui uut doosi oleks tohtinud anda. Laps ise sel ajal naeratas ja tänas mind iga liigutuse eest. Järgmisel päeval oli tal veel väike palavik ja siis oli ta juba terve. Nii, et Greta oli haige umbes ühe öö ja ühe päeva. Teisel päeval lasin veel toas kosuda, aga kolmandal läksime juba kinno, shoppama ja mõisaaeda jalutama. Pete on meil samasugune- väga harva on haige, aga kui on siis selline ühe- päeva- palaviku- mees ja sellega asi piirdub. Igal juhul ma ei kurda :)

ESIMENE KOOLI POOLAASTA

Märtsi alguses oli koolis järjekordne lastevanemate koosolek ja paar päeva enne seda jagati välja poolaasta niinimetatud 'tunnitused'.

Need arengu- ülevaate- tunnistused antakse alati enne lastevanemate koosolekut kätte, et vanemad saaks nendega enne koosolekut tutvuda ja vajaduse korral koosolekul küsimusi esitada või probleemidest rääkida. 

Greta arengu kokkuvõtte põhjal ei olnud meil õpetajatelt midagi küsida, või millegi üle arutada. Rääkisime niisama need 10 minutit seal juttu kuidas Gretal koolis läheb ja ma küsisin mingeid suvalisi kooliteemalisi küsimusi mida ma isegi enam ei mäleta. 

Greta on koolis rõõmus, enesekindel ja entusiastlik laps. Annab alati endast parima. Viisakas ja heasüdamlik ning alati valmis aitama nii kaasõpilasi kui ka klassiruumis. Ta on alati valmis ennast edasi arendama ja ta reageerib erakordselt hästi tagasisidemele ja võtab seda kohe arvesse. Seda viimast on meile öelnud ka ta teatrikooli õpetajad ja ta ujumistreenrid.

Ma kogu tunnistusel olevat juttu ei hakka ära tõlkima. Tunnistus näeb välja selline

Iga tunnistusega tuleb alati ka kaasa laste endi poolt kirjutatud eesmärgid ja saavutused. Nad ise analüüsivad kas nad on saavutanud need eesmärgid mis nad eelmine kord seadsid ja kui on, siis seavad-kirjutavad uued eesmärgid mille poole hakkavad pürgima.

Saali oli taas välja pandud kõikide laste koolivihikud (või siis õigemini nende laste vihikud kelle vanemad sel päeval õpetajatega rääkima tulid). Ma teen alati nende vihikute sisust pilti, et siis pärast oleks kodus neid parem rahus uurida. Ega ma midagi erilist eest ei leidnuki mida siis eraldi välja tuua. Hästi palju oli igasugu kirjutamist ja ka matemaatika ülesandeid.
Kuna eelmise veerandi teemaks oli Aafrika siis seda kajastus nii kirjanduse, emakeele kui ka ajaloo ning teaduse vihikutes.

Emakeele vihikust leidasin ma ühe luuletuse mis lapsed pidid kirjutama teemal 'Kurbus'. Ma eeldan, et kõikile lastele anti sama teema, aga ma võin ka eksida. Pole praegu Gretat kelle käest küsida. 
Mulle see luuletus väga meeldib. Täitsa luuletuse moodi juba :)

KURBUS

Ma ütlesin päiksele
kui mu vanaema kass ära suri
Kui ma olin esimest korda koolis
ja kui mu ema saab kurjaks
ja need olid kurvemad asjad mida ma tean

Ma ütlesin päiksele
kui ma kolisin
kui ma jooksin isaga bussile ja lõin pea ära
ja kui mu ema ja isa läksid kinno ise (pidades silmas et ilma temata)
ja see oli kurvem asi mida ma tean

Matemaatika vihikud olid kõik igasugu numbreid täis. Liitmised, lahutamised, korrutamised ja jagamised ning murrud. Siit vaid mõned näited

Siit ka üks näide viimase nädala kodutööst. Nagu näha siis kokkukirjutamine edeneb väga hästi. Neile ei ole seatud mingit kindlat aega et näiteks kuu ajaga peavad kõik korralikult kokkukirjutama. Iga laps saab õppida omas rütmis ja enamik lapsi õpib ikkagi kokkukirjutamise enam vähem samal ajal ära. Kodus kokkukirjutamist eraldi harjutama ei pea ja meie ei ole kunagi harjutanud. Kogu töö on koolis ära tehtud ja seal õpitud. Ma pigem olen Gretale just paaril korral spelling-ut tehes öelnud, et ära kokku kirjuta, sest siis ei saa hästi aru mis tähed on. Spelling testi juures on ju just see tähtis, et iga täht on õige, et punkti saada. Nüüd aga kirjutab Greta nii hästi kokku, et seda probleemi eriti enam ei ole.

Kuna meil on siin UK-s emadepäev teisel ajal kui Eestis ja mujal Euroopas, siis mina sain oma emadepäeva kaardi juba märtsis kätte. Great oli selle koolis teinud. Suur oli mu üllatus kui kaardit lahti tehes vaatas mulle sealt vastu eestikeelne tekst. Tavaliselt peavad nad koolis siiski ikka inglise keele juurde jääma.
Greta siis rääkis mulle, et ta oli õpetajalt küsinud, et kas ta võib oma emale eesti keeles kirjutada ja õpetaja oli lubanud. Koosolekul ma tänasin Greta õpetajaid, et nad lasid tal mulle eestikeeles kirjutada ning mainisin, et ma olin tõesti südamest liigutatud sellest kaardist. 
Õpetaja ütles et kui Greta küsima tuli, siis oli ta öelnud et miks mitte ja läks pärast vaatama kuidas see tekst välja näeb. Ütles, et Greta oli talle kogu teksti ära tõlkinud ja nii õpetaja kui ka Greta ise olid tulemusega väga rahul. Õpetaja ütles, et ta oli lausa vaimustuses :) No ja otseloomulikult mina ka :)

Mind ajab alati naerma kuidas Greta kirjutab kaardite alla Minu Gretast mis tuleb inglise keelsest From Greta

Kuna jutt on eesti keele peal, siis ma lisan siia postituse lõppu ka kaks pilti Greta raamatust mille ta mulle Eestis olles tegi. Tal on see raamatute kirjutamise tuhin ikka väga suur...kuigi ega ta tavaliselt esimesest paarist leheküljest kaugemale ei jõua.
Suur oli mu üllatus ja heameel näha et see oli kirjutatud eesti keeles. See on pikim eestikeelne tekst mida ta kunagi kirjutanud on. Hea ülevaade sellest kuidas ta ise eesti keelt räägib :)

'J' tähte ta eesti keeles ei tunnista vaid asendab selle Y-ga, sest inglise keeles hääldatakse Y kui eesti J-i. Samas kui J hääldatakse inglise keeles rohkem kui 'tsh'-i. Ka kasutab ta tihti sõna alguses K asemel C tähte. Täpitähtedest on ta teadlik, aga mitte nii palju, et ta teaks kuhu need täpselt käivad.

Ma just ükspäev mõtlesin, et ma võin vist varsti lasta tal natuke ka eesti keeles kirjutama hakata. Pean siis silmas sellist paari lauselist etteütlust, et talle kas või need j tähed selgeks saada. Liiga intensiivselt muidugi ei taha, sest   kuna nii mõnigi eesti keele ja inglise keele häälik on vastuolus siis ma ei taha, et see tema inglise keele õigekirja mõjutama hakkaks. Aga natuke proovida meeldiks talle kindlasti endalegi...kui me vaid selleks kuskilt aega leiaks.

Tegelikult oleks mul kooliteemadel veel niimõndagi kirjutada. Mõned kuud tagasi korraldas kool ühe põneva loengu ja tutvustuse uuest meetodist mida nad on hakanud koolis kasutama. See oli hästi huvitav ja ma kindlasti tahan seda teiega ka jagada. Kuna selle kirja panemine võtab natuke rohkem aega kui vaid piltide juurde teksti lisamine siis ma ootan millal mul õige vaim peale tuleb ja kui mul selleks aega on.

Samuti tahan ma kirjutada teile Greta vanuste laste järgmise kuu eksamist. Seda ei saa küll tegelikult eksamiks kui selliseks nimetada, aga ütleme nii, et üks suuremat sorti üleriigiline test. Põhjus miks ma seda veel teinud pole on see, et homme toimub koolis lastevanematele seda testi tutvustav väike koosolek kus meile siis sel teemal lähemalt räägitakse. Ma ise olen küll näidis testi küsimusi kõike juba näinud ja saaksin need siia panna, aga ma siiski ootan selle homse koosoleku ära, et kõik teemasse kuuluv ühe postituse alla saada :)

I LOVE, LOVE, LOVE...

COLDPLAY-d 

ja nende järjekordset albumit

ja ka DIDO-t

MÕTISKLUSED

Eestis olles jäi mulle paar asja silma mis aitasid mul arusaada mõnest tähelepanekust mida inimesed on teinud Inglismaa kohta. 

Näite see, et paljudele inimestele on arusaamatu kuidas siin  (ja ka Ameerikas, aga kuna ma Ameerikas ei ela siis jätan selle maa siit jutust praegu välja) paljud inimesed toas välisjalanõudega käivad. 

Kui ma Eestis olles mööda Tallinna tänavaid kõndisin ja vaatasin tänava üldist vaatepilti ning kõiki neid tolmuseid autosid siis sain aru, et tõesti Eesti poolt vaadatuna tundub see millegi väga hulluna tuppa sisejalatsites tungida. Ma ei kujutaks ise ka ette, et ma suudaks oma saabastega Eesti tingimustes otse elutuppa kõmpida ja seda veel eriti juhul kui mu toa põrandaid kataks ülepõranda vaibad. Vihmastest ja lumistest ilmadest rääkimata.

Ma ei ütle, et me kodus sisejalanõudega pidevalt ringi tatsaks, aga see ei ole midagi ainulaadset kui me kingadega läbi maja nii mõnigi kord kõnnime. Samuti, kui keegi võõras korraks läbi hüppab, siis on see täitsa ok kui ta endale kingad jalga jätab. Teisele korrusele ja eriti magamistubadesse me välisjalanõudega üldjuhul ei lähe, aga kui ma näiteks olen endale juba saapad või tennised jalga pannud ja avastan et mobiil jäi ülesse, siis jooksen ma seda ära tooma kohe kindlasti jalatsid jalas, ega viida aega lukude või paelte uuesti lahti ja kinni panemisega. 

Vahe on selles, et meil siin on lihtsalt tänavad aastaringselt väga puhtad ja sellist tolmu nagu Eesti kevadeti tänavatel on ei ole ma siin elatud aastate jooksul veel mitte kunagi näinud (kui just otse kuskile külavahe kruusateele ei lähe). Tolm arvatavasti tuleb lumele pandud liivast ja soolast, aga kuna meil siin lund ei ole, siis pole ka lumel olevat liiva. Vihma küll sajab, aga sel juhul me loomulikult märgade jalanõudega esikust kaugemale ei trügi. 

Nii et jah, sellest välisjalanõudega toas käimise imestusest ja ahastusest saan ma nüüd väga hästi aru :)

Teine asi mis mulle kohe silma jäi ja jälle mõtlema pani oli see, kui soe Eestis igal pool siseruumides on. Mitte ainult soe, vaid lausa palav. No ei ole mingi ime, et Inglise majad Eestist tulnud inimestele külmadena tunduvad :) 

Loomulikult eks see ole individuaalne mis temperatuuri juures keegi oma kodu hoiab, kui radikad on sellised mida annab reguleerida, aga ma julgeks öelda, et ikka palju soojemad kui meil siin tavaks. Ma läksin korra vennal külaskäies nende vannituppa ja arvasin, et tegu on kütma pandud saunaga :)

Sama lugu ostukeskuste ja muidu poodidega. Mul hakkas nendes käies alati nii palav, et pidin jope kohe seljast ära võtma. Reisi lõpupoole me jätsime ostukeskusesse minnes Gretaga joped üldse autosse, et vältida nende pidevalt ringi tassimist. Seda enam et meie sealoleku ajal oli Eestis õues paaril päeval üle 16 kraadi sooja ja mul oli juba õues oma talvisema jopega palav ka siis kui hõlmad olid lahti. 

Mul jooksis higinire mööda selga alla, aga samal ajal kõndisid minu kõrval inimesed kellel olid peas veel mütsid, kaelas paksud sallid ning jalas ka veel karvased saapad! Keegi ei paistnud higistavat või palavuse all piinlevat.

Passi tegemas käies oli sealses suures ruumis samuti nii palav, et kui mu riietus oleks lubanud, siis ma oleks hea meelega ennast lihtsalt vesti väele võtnud. Kusjuures ma mõtlesin, et ma oleks seal vist peale pikka ootamist ära minestanud kui õues oleks olnud talveilm ja mul oleks seljas olnud talveriided (villane kampsun, paksud püksid, talvesaapad jne). Vaevalt see ruum talvel jahedam oleks olnud. 

Samas meie Gretaga olime vist küll ainukesed inimesed kes riideid seljast viskasid, sest paljud istusid seal mütsid peas ja jope lukud kõrini kinni veel ka siis, kui meie juba lahkuma hakkasime.

Mu ema ei saanud ka aru kus kohas see palavus on, et temal küll ei ole. Hakkasin ise ka juba mõtlema, et äkki ma ise olen kuidagi imelik ja et mul endal on midagi viga, et mul iga pool nii palav on. Ma vist olekski jäänud seda uskuma, et viga minus eneses on, kui lennukis ei oleks me kõrvale istuma sattunud ühte inglannat. Hakkasime omavahel rääkima ja kui ma talt küsisin kuidas talle Eestis meeldis, siis hakkas naine kohe Eestit kiitma. Ta oli väga rahul oma majutuskohaga Haapsalus ja toiduga ja talle meeldis Haapsalu linn jne. Ta oli nimelt suur Haapsalu sallide fän ning oligi tulnud Eestisse nende kudumisega lähemalt tutvuma ja salle kuduvate inimestega kohtuma. 

Siis hakkas naine rääkima, et tal oli ainult üks asi millest ta hästi aru ei saanud- miks inimesed nii paksult riides käivad ja miks igal pool siseruumides nii palav on? Ma hakkasin peaaegu käsi plaksutama, sest sain aru, et ma ei olegi mingi imelik higistaja, vaid asi ongi selles, et me siin Inglismaal  lihtsalt ei ole harjunud nii soojade siseruumidega. 

Naine ütles, et kuna ta reisis üksinda, siis tal ei olnud selle küsimuse üle kellegiga arutada ja kuna mitte kellegil teisel ta ümber ei paistnud palavusega mingit probleemi olevat arvas ta lõpuks et ju siis hoopis temas on mingi viga, et tal nii palav igal pool on. Kohas kus ta ööbis oli ta hoidnud akent lahti, aga kuna igal pool mujal oli ikka väga soe, siis ta tundis ennast tihti uimasena ning kerge peavaluga. Ka jäi talle arusaamatuks, et miks inimesed paksude lumesaabastega käivad kui lund ei ole kuskil. 

Ühesõnaga täiesti arusaadav et paljudele eestlastele siin Inglismaal siseruumides külm tundub, sest harjumused on lihtsalt teised.

Kolmas asi mille üle ma mõtteid mõlgutasin Eestis olles oli raha vastuvõtmise teema. Nimelt ma mingi aeg tagasi lugesin kellegi blogist seda, et ühele blogija tuttavale inglasele tundus see nii imelik ja peaaegu et solvav, et Eestis ei vahetata poes raha käest kätte, vaid raha peab asetama sellele mõeldud alusele. 

Ma ise ei olnud seda kunagi tähelepannud, sest ma tavaliselt maksan poes kaardiga ja raha eriti kellegi otse kätte tihti ei anna, aga kui mõtlema hakkasin siis tõesti meil isegi ei eksisteeri selliseid raha'vahetus' aluseid kassades.

Sel korral ma siis oskasin seda asja juba spetsiaalse pilguga vaadata ja tõesti raha pannakse ja võetakse aluselt mitte käest kätte. Paaril korral isegi kui ma harjumusest sularaha müüja poole sirutama hakkasin koputas kassapidaja sõrmega sellele rahaalusele ja andis märku, et ma raha sinna paneksin. Sama asi juhtus korra Gretaga, kui ta poest ise oma jäätise eest tahtis maksta. Mänguasjadepoe müüjad aga nii võtsid, kui andsid Gretale raha otse kätte.  

Mind hakkas siis täitsa huvitama, et kuidas selle raha andmisega ja tagastamisega teistes riikides ka on? Kas kätte või alusele?  
Me tavaliselt võtame välismaal käies pangaautomaadist korraga suurema summa välja ja siis toimetame sularahas, nii et raha käib tihedamine käest kätte kui siin Inglismaal igapäevaselt elades, aga ma ei suuda üldse meenutada kuidas see asi on näiteks Prantsusmaa, Itaalias, Sveitsis või mõnes teises riigis kus me reisinud oleme. Isegi eelmise aasta Rootsi reisilt ei mäleta ma kuhu me makstes raha panime (kadus ta ära igaljuhul :)

SEEMNED OTSE KOSMOSEST

Üks õhtu küsis Greta, nii sama möödaminnes jutu sees, et kas me teame kes Tim Peake on? Me muidugi teadsime. Tim Peake sai meil eelmise aasta lõpus kuulsaks meheks, sest temast sai esimene Briti ESA (European Space Agency) kosmonaut. Meil kõigil oli võimalus telekast otseülekandena ta lendu kosmosesse vaadata. Uskumatu mida tänapäeva tehnoloogia meile võimaldab ja seda nii kosmosesse lendamise osas kui ka selles, et meil kõigil on võimalik seda protsessi oma silmaga pealt vaadata. 
Juunis saab Timil 6 kuud täis ja ta naaseb maale.

Tim ei hõlju maa kohal vaid ilusa vaate pärast, vaid mees teeb seal kõrgel intensiivset tööd. Lisaks sellele, et Tim kosmoses igasugu katseid ja teste ja uurimistöid läbi viib teem ta ka koostööd Briti koolilastega. Ma kuulsin sellest koostööst juba siis kui ta polnud veel maalt lahkunudki, aga ma ei osanud siis arvatagi, et see nii laiahaardeline saab olema ja et ka Greta sellest koostööst osa saab võtma. 

Greta nimelt rääkis meile, et neil olid aiandustunnis seemned mis Tim oli neile kosmosest saatnud. Oli kaks pakki, üks punane ja üks sinine. Lapsed pidid siis arvama milline pakk on Tim-i saadetud. Õiget vastust nad teada ei saanud, küll aga peavad nad mõlema paki seemened maha külvama ja siis nende kasvu jälgima ja kirja panema. Greta ütles ka et nad hakkavad seda filmima. 

Kui Greta meile seda juttu rääkis siis õhutas ta meil youtube-i  otsingusse 'Tim and seeds' panema. Tegime nagu kästud ja saime selge pildi millest jutt käib :)
Vaadake ise

Tegu siis UK kosmose agentuuri ja RHS kooli aianduse kampaania (School gardening) koostööprojektiga Rocket Science Project  millest võtavad osa sajad tuhanded (600 000) Briti koolilapsed. Laste uurimistööks on välja selgitada kuidas mikrogravatsioon ja kosmoselend mõjutavad idanemist ja seemnete kasvu. Selle uurimistöö tulemused aitab kosmonautidel väljaselgitada kas kosmoses oleks võimalik kasvatada oma toitu, mis omakorda tagaks neile pikemad missioonid kosmoses. 

Sel nädalal alustas 10 000 kooli ja haridusgruppi oma uurimistööga. Tegu suurima mass teaduse eksperimendiga mida on kunagi UK koolides läbiviidud. Õpilased üle kogu UK analüüsivad 35 päeva jooksul pealt näha identsete kahe erineva paki rukola* seemnete arengut. 
Seda siis kõike selleks, et äratada laste huvi teaduse ja aianduse vastu, sest on ju võimalik et nende laste seas on tulevased kosmose ja taimeteadlased kes meie arengut edasi viivad.
Leidsin nende facebooki lehelt ja internetist sellised fotod.

Siin sorteeritakse ja pannakse selle eksperimendi jaoks kuuluvaid seemeneid ja brosüüre kokku koolidesse saatmiseks.

Teel koolidesse

 Sellised näevad välja need eri värvi seemnepakid

Greta koolis ilmub igal reedel kooli uudisteleht kus igasugu kooliga toimuvad sündmused ja kuupäevda kirjas. Lugesin just selle nädala uudistelehte ja seal oli ka väike lõik mis rääkis lähemalt sellest eksperimendist. Kooli saadeti 100 kosmoses olnud seemet ja 100 tavalist rukola seemet.

Greta mainis meile filmimist ja nüüd sain teada, et nad kasutavad 'time lapse photogrphy' (ma ei tea mis see eesti keeles oleks) seemnete kasvamise lähedamalt uurimiseks.

Võtsin nende uudistelehelt selle pildi

* Siin on ka tore sõnademäng käigus, sest rukola on inglise keeles ROCKET, ehk siis tähendab ühtlasi ka raketti

Tim Peake korraldab otseülekandena kosmosest ka teadusetunde algkooli lastele. Näiteks vaadake seda videot. Hästi huvitav nii lastele kui ka täiskasvanutele. See veega värk on veel eriti äge :)


EDIT: Nägin täna läbi koolimaja akna neid seemneid juba pottides tärkamas. Aknale oli pandud ka paar pilti ja natuke jutt. 
Siin siis pilt sellest kuidas need seemened kosmosest alla maapinnale saadeti

HAPPY 90TH BIRTHDAY MA'AM!!

Meie Kuninganna sai täna 90-aastaseks. Ma ei imestaks kui 10 aasta pärast tähistame me ta 100 aastaseks saamist. Näeb teine nii ilus ja terve välja, et kindlasti elab saja aastaseni välja, kui mitte isegi rohkem.

Ma ei tea kui palju teie hulgas margi kogujaid on, aga mina igal juhul lähen homme postkontorisse Kuninganna sünnipäeva marke ostma. Ma ei tea mis võlu markides on, aga mind nad kutsuvad. Mu hobi piirdub küll vaid teatud aastapäeva markide ostmisega ja lihtsalt välismaalt tulnud kirjadelt ja pakkidelt tulnud markide kogumisega. 

Ja kui nunnud kõik need lapsed siin pildil on ja need riided. Ah... Ei tea kas väike Mia Tindall pandi Kuninganna kotti hoidama sellepärast, et tal oli seljas liiga tavaline teksaseelik (pildilt tundub et on) ja see ei läinud kuningliku etiketiga kokku ning käekott oli hea asi millega seda viga varjata :)

God save the Queen!

Õhtul

Vaatame Gretaga telekast Kuninganna sünnipäevapidustusi. Greta ütleb, et tema arvab et kui Kuninganna väike oli siis oli ta lemmik värv roosa. 

Ma vastu, et aa sa arvad nii jah?

Greta vastu, et jah ta arvab nii, aga küsime Google käest. Siis hakkab suure õhinaga seletama: 'Google teab KÕIKI asju. Isegi seda kui palju vett me peame päevas jooma! 8 liitrit!!'(tegelikult 8 klaasi) :)

VANAEMA OMAD