Sunday, 29 August 2021

TÄIESTI NÄSSU LÄINUD AIANDUS

Ma iga aasta suve lõpus halan selle üle kui hullult raske see aedniku töö ikka on ja kuidas lõpuks on väljaminekud mitu koda suuremad kui kasu, aga kõigele sellele vaatamata alustan järgmisel kevadel ikka taimede ostmise ja istutamisega.

Sel suvel läks mul aiapidamine täiega metsa. Kui eelmisel aastal oli meil juba aprillis kuumalaine ja kogu suvi mõnusalt soe, siis sel aastal oli kevadel pikalt jahe ja vihmane ning ka augustikuu on olnud üsna märg. Ma tegelikult ilma üle ÜLDSE ei kurda, sest ma valiks iga kell pigem vihma kui kuumalaine. Mul hakkas juba sellest nädalasest või paarinädalasest kuumalainest, mis meid suve jooksul korra külastas, nii paha, et minu poolest oleks võinud ka kohe talv tulla ja ma oleks õnnelik olnud. 

Nagu ma mingi aeg tagasi selles postituses kirjutasin, siis eelnevatel aastatel on mul juba osa vilju selleks ajaks valmis, kui ma sel aastal alles taimi istutama hakkasin. Enne seda oli õues öösiti ikka veel liiga jahe, et tomatitaimed lageda taeva alla kasvama panna.

Ilmaga oli nagu oli, aga kõige suuremaks mureks olid sel aastal hoopis nälkjad. Eks ma maadlesin nendega juba ka eelneval ja üleeelneval aastal, aga sel aastal tundus asi veel kuidagi eriti hull olevat. Neid lihtsalt oli igal pool nii palju ja nad sõid mu taimi hullu kiirusega. Suvikõrvitsa taimed sõid nad vaat et ühe ööga ära ja ma olin sunnitud pärast uued ostma. Paar esimest korda püüdsin neid õllelõksu, aga siis sai mul väike pudel õlut, mis meil mingist peost oli vist üle jäänud ja juba paar aastat kapis istunud, otsa ja mu käsi ei tõusnud spetsiaalselt vaid nälkjate jaoks poest õlut ostma hakata (meie ise ei joo õlut). Peale selle on see ka üsna jäle vaatepilt pärast neid õlles ligunevaid nälkjaid näha ja neid siis kuskile ära visata...

Lõpuks otsustasin ikka nälkjate tapmiseks mõeldud 'kristallkuulikesi' kasutama hakata vaatamata sellele, et need võivad Jostenile ohtlikuks osutuda. Puistasin neid kohtadesse kuhu Jostenil otseselt asja ei ole ja nii, et need välja ei paistnud. See vaatepilt pärast oli tegelikult veelgi hullem, kui õlles hõljuvad nälkjad, aga neile surnutele nälkjatele sain ma hiljem vähemalt neid puudutamata lihtsalt mulla peale lükata. 

Nälkjatele lisaks kimbutasid erinevaid taimi ja lilli ka veel igasugu muud väikesed putukad keda ma proovisin kas käsitsi taimedelt eemaldada, aga korra kasutasin ka spetsiaalset tõrjet (spray). 

Herneid ei saanud ma sel aastal peaagu üldse. Esiteks olin ostnud vist mingi minisordi, mis heal juhul sirgus vaid 20cm. Paar kauna jõudis ka külge kasvatada enne, kui kas siis nälkjad või mingid muud röövikud hernetaimi hävitama hakkasid.
Ma ei mäleta enam kui palju ma nende taimede eest maksin, aga kindlasti kõvasti rohkem, kui paar kauna seda väärt olid.


Haigust täis vaarikad ja ära näritud hernetaimed


Ma ei tea, miks mul kahel viimasel aastal on vaarikataimed juba suvel kollakaks läinud ja marajad varrel ära kuivanud. Probleem ei tohiks olla ei kuivuses ega ka liiga märjas mullas. Pigem kahtlustan, et äkki tegin neile väetisega liiga. Õnneks ma paar peotäit vaarikaid siiski sain, aga noh see pigem rohkem narrimine. Praegu vaatasin, et üks uus ilusate lehtedega vars kasvab ja kasvatab ka vaarikaid, aga millal need veel ükskord punaseks lähevad?

Juuni alguses nägi mu üks lillepeenar välja selline nagu alloleval fotol. Olin sinna just ostnud ühed ilusad moonid, selle kollase lilletaime ja tumepunaste lehtedega roosa õitega taime. Seda ilu jätkus mul vaid paariks päevaks.


Nälkjad tegid väga lühikese ajaga kõigile neile taimedele üks null. Allolev esimene foto on küll natuke hiljem tehtud (taimel on juba seemned küljes), aga lehed söödi pea kohe ära. Roosa õiega lill kaudus ka vaat et üleöö ja sama lugu moonidega. Õnneks ma suutsin selle kollaste õitega lille siiski päästa nälkjamürki kasutama hakates, aga teistele lilletaimedele kulutatud raha läks kõik raisku. 


Oataimi oli mul algul kokku vist kuus või kaheksa, aga praegu on alles neist vist vaid 3. Algul paistis nendega kõik hästi minevat ja nad hakkasid üsna hoogsalt kasvama, aga siis ühel hommikul läksin neid vaatama ja mulle avanes selline vaatepilt. No täitsa nutma ajas! Seda enam, et ubade ette olin ma istutanud kolm suvikõrvitsa taime ja need söödi juba paari päevaga ära ning nüüd siis oli kord jõudnud ubade kätte.


Kuidagi õnnestus mul siiski need taimed päästa ja täna näevad need, vähemalt ülevalt, väga rohelised välja ja kohe varsti saan esimest saaki korjama hakata. Ega need paar peotäit ube loomulikult poeskäimisest ei päästa, aga asi seegi. 



Roosil on samuti mingi haigus küljes. Ma peaks tegelikult putukate ja haiguste kohta juba talvel lugema hakkama, et siis suvel teaks mida ma valesti teen või mida üldse tegema peaks juba varem, et taim tervena hoida. Järgmisel kevadel ma jätan kindlasti putukatõrje ja väetamise ära. Roosidele tuleb mul alati pungade külge hästi palju väikeseid rohelisi putukaid. Sel aastal ma korjasin neid vahepeal ka käsitsi lehtede ja pungade küljest ära, aga kuna pritsisin ka mürgiga, siis ma nüüd ei teagi kas lehed lähevad pruuniks putukate või mürgi tagajärjel. Igaljuhul läksid kõik lehed üsna ruttu kollaseks ja kukkusid ära. 

Õnneks see roos on selline mis kaks korda suve jooksul õitseb ja teise ringiga oli asi natuke parem, aga sellegi poolest väga niru võrreldes eelmiste aastatega. 

Vanas kodus polnud mul selle sama roosiga kordagi mingeid probleeme. Kasvas nagu džungel.


Clematise kohta pean ma ka rohkem lugema, sest sellel taimel on juba mitmendat aastat hallitushaigus kallal (või nii ma vähemalt kahtlustan), väikestele mustatele puntukatele lisaks. Algul kasvab ilusti, aga siis hakkavad osad alumised lehed kollakaks minema ja kuivavad ära. Ma kuskilt lugesin, et siis peaks selle osa kohe ära lõikama, aga kui ma seda oleks teinud, siis poleks taimest midagi järgi jäänud. 
Mul on kodus isegi spetsiaalne Clematise raamat olemas, aga mul pole kunagi aega või meeles olnud seda korralikult lugeda. Pean ülesse otsima ja voodi kõrvale tõstma, et siis vabal hetkel lehitseda.

Õied kasvavad suureks, aga siis kattuvad justkui hallitusega ja kärbuvad ära :(

Vahepeal tundus mulle juba, et kõikidel me taimedel aias on mingi haigus küljes ja ainuke asi mis aitaks oleks kogu aed üles künda ja uuesti alustada. Mingi mutt vist luges mu mõtteid, sest ühel hommikul leidsin ma tagaaiast 12 mutimullahunnikut!! Mutid meil veel tõesti puudusid, nii et nüüd saime siis selle linnukese ka kirja. 

Õunapuu on meil aga tubli. Iga aasta kannab palju õunu, kuigi suurem osa neist läheb niisama raisku, sest kui ma just Petele ja Gretale neid kätte ei anna või viiludeks ei lõika, siis keegi peale minu neid ei söö. Nädalalõppudel teen küll ka apple crumble või ühte teist õunakooki, aga ega Pete ja Greta ei jaksa iga nädalalõpp ka neid süüa. Osadest õuntest saavad ka linnud kõhud täis söödud, nii et natuke rõõmu kõigile.

Kasutasin sel aastal taas õunapuu koi püüniseid ja neist paistab tõesti palju kasu olevat. Osa õunu on küll ussitanud, aga suurem osa siiski mitte. Vanasti oli vastupidi.


Viinamarju on meil järgi 4 istikut. Nendest kaks kannavad sel aastal marju ja kahel ülejäänul on samuti mingi haigus küljes. Lehed ei kasva korralikult ja need vähesedki lähevad kiiresti kollaseks/punaseks ning kuivavad ära. Kuna sel suvel on võrreldes eelmiste aastatega vähe päikest olnud, siis marjad ei ole magusad...või siis vähemalt mitte veel. Ega neid keegi peale minu nagunii ei söö ka, seega vahet pole. Tegelikult ega minagi ei söö, lihtsalt vahel mööda minnes nokin. Erinevus poe viinamarjadega on näiteks see, et meie kobarad on NII tihedalt marju täis, et sealt on üsna raske üksikuid marju eemaldada.  


Esimesed mulda pandud suvikõrvitsa taimed sõid nälkjad ära. Ostsin uued ja jätsin potti. Paari päeva pärast olin sunnitud potid lausa toolidele tõstma, sest nälkjad tulid ka terassile neid öösel sööma. Vahepeal nägid taimed juba üsna kobedad välja ja õitsesid samuti ilusti, aga siis hakkasid ka suvikõrvitsate lehed järjest kollaseks minema ja kuivasid ära. Algul tegelikult tekkis lehtedele valkjad plekid ja siis muutusid kollaseks.

Praegu on kasvamas VAID kaks kõrvitsakest, aga ühel neist paistab ots pehmeks minevat. Paar uut beebid on tulemas, aga mul ei ole nendesse enam mingit usku. Taas täiesti luhta läinud töö ja vaev.

Enam vähem sama lugu ka tomatitega. Natuke ikka oleme saanud ja natuke on veel ka tulemas, aga ma taas küsin endalt MIKS? Miks ma iga aasta otsustan nendega jamama hakata kui tegelikult naudin ma poest ostetuid tomateid palju rohkem? Ja mul on tunne, et järgmisel kevadel ei muutu midagi ja ma vean ikkagi meile taimed koju ning kogu protsess algab algusest peale :)


Liiliad olid ainukesed lilled mis päriselt terved ja ilusad püsisid ning ka nälkjate poolt söömata jäid. Nendega ei olnud mingit muud vaevaga kui vaid vahel kasta. 


Ah jah,mingi aeg tagasi õnnestus meil ka kaua oodatud aiamööbel lõpuks kätte saada, või siis üldse kõige pealt tellida. Kojutoimetamisega läks neil küll mõned nädalad rohkem aega kui algul lubatud oli, aga kuna nad andsid meile pidevalt teada mis toimub ja millal uus kojutoomise aeg on, siis me ei kaeba. Saime hästi aru, et probleemiks nii koroonakarantiinid, kui ka Suessi kanalisee kinni jäänud laev. 

Nüüd on meil küll see mööbel juba mõnda aega siin olnud, aga külalistega pole meil sellegipoolest olnud võimalust aias istuda. Ilm ei ole ka selline olnud mis õhtul aeda istuma kutsuks, kuigi on endiselt üsna soe ning nädalalõppudel käime me ise kuskil ringi sõitmas. Mööbliga aga oleme väga rahul. Plaan on väikseid seljatoe patju juurde osta, aga mitte enam sel aastal, sest pole mõtet neid talveks kuuri niisama järgmist suve ootama jätta. 

Sellel pildil on üks tool puudu ja need kaks väikest patja kuuluvad tegelikult keerutooli juurde.  

Tänaseks on ka teine aiapaneel värvitud ning samuti need tumepruunid aknaraamid valgeks. Kahe esimese aiapaneeli peale on meil plaanis osta veel eraldi üks kõrgendav osa ning siis veel ka maja seina äärde wisteria puu, aga seda taas mitte vastu talve, vaid pigem kevadel. 
Terass näeb küll endiselt nii jube välja, et ma isegi ei hakanud sel suvel oma aega ja energiat selle pesemise peale raiskama. Loodan endiselt lotovõidule, et heledad plaadid saaks lasta maha panna, kuigi meist keegi lotot ei mängi :0

Tegelikult me aiamööblit selle koha peal ei hoia, sest siin ei ole õhtupoolikul enam päikest, aga ma algul lihsalt proovisin eri variante.

Vot sellised aialood siis täna. Võttis küll mitu päeva aega, et see postitus lõpuks valmis kirjutada, aga valmis ta sai. Kui ma nüüd sama tubli ka kõigi ülejäänud postitustega oleks, siis oleks tore, aga ma ei usu, et ma enne kooli algust siia just eriti tihti pääsen. Aga ma proovin...


EDIT 26. september
Et ei jääks muljet, et kogu aiandus on lõplikult untsu läinud, siis lisan siia väikese update-i septembri lõpus toimuvast olukorrast.
Rohelised oad on tänaseks tõhusalt kasvanud ja me oleme vähemalt 4 õhtusöögi jagu ube saanud. Hästi hea ja värske maitsega. Just korjasime siit ühe hunniku ube õhtusöögiks



Samuti oleme paar peotäit ilusaid vaarikaid saanud ja tomatid kasvavad samuti edukalt edasi, kuigi suured tomatid lähevad aeglaselt punaseks.

Saturday, 14 August 2021

EILE OLI SIIS SELLINE PÄEV

Päev algas imeliselt. Juba hommikul kell 10 olime Wisley aia peaukse juures ja ootasime Greta sõbrannat, sõbranna vendi ja emat. Päike paistis ja oli meeldivalt soe ilm. Kohati isegi natuke liiga palav, aga õnneks puhkas päike vahetevahel pilve taga.

Peale seda, kui me mais Wisley liikmeteks saime, oleme me seal juba 5 korda käinud ja igal korral on aed just kui uue kuue selga tõmmanud. Nii palju uusi lilli ja taimi seal, kus enne täiesti teistsugused lilled ja taimed kasvasid. Veetsime Wisleys kokku 5 tundi. Lapsed jooksid niisama ringi ja osa ajast mängisid väga ilusal mänguväljakul. Kuna me lapsed on juba suured ja ei vaja pidevat järelvalvet, siis saime meie, emad, suurema osa ajast rahus jutustada, samal ajal kui lapsed ennast lõbustasid.
Ehk siis esimene pool päevast oli imeline. 
Siit mõned pildid







Üks väike osa Wisley mänguväljakust 


Pilt siit 

Kell 16.15 istus kumbki pere oma autosse ja hakkas kodu poole sõitma. 
Ma jõudsin vaevalt Wisley-st välja keerata ja olin peaaegu juba suure kiirteega liitumas, kui mu auto armatuurlaual äkki üks ohutuluke põlema läks. 
Tänu sellele, et mootoriteel juhtus just sel hetkel mingi ummik olevat ja autod sõitsid väga aeglaselt ning minu kiirele reageerimisele, õnnestus mul enne veel kui kiirteega liitusin kiirteega liituval teel peatuda. Õnneks oli seal suurte veoautode vahel minu jaoks just parajalt suur auk kuhu ma sain kiiresti sisse pöörata ning Petele helistada.

Pete ütles, et kui tegu on kollase ohutulega, siis ei tohiks suurt häda olla ja parem oleks kui ma prooviks ikka koju sõita. Seda enam, et mu auto oli just paar päeva tagasi ülevaatusel käinud ja selle ilma ühegi probleemita läbinud. 
Ma nii julge siiski ei olnud, et kohe tagasi mootoriteele oleks kihutanud, aga panin auto uuesti käima ja plaanisin ennast kõigepealt natuke paremini parkida ning ühtlasi vaadata, kas ohutuled tulevad uuesit peale või mitte.

Kohe kui olin auto käima pannud, tuli kollasele ohutulele lisaks ka juba punane ja sõnumisse sõna URGENT! 


Ja järgmisel katsel juba sõnum, et pidurid ei tööta!!!


Helistasin uuesti Petele. Tal oli loomulikult taas koosolek käimas ja seepärast ei saanud ta minuga korralikult rääkida (tal on pidevalt mingi koosolek). Sain talle siiski ette kantud, et siit ma ei liigu omal jõul küll enam kuskile. Saatsin talle pildid nendest hoiatavatest sõnumitest, mida auto mulle ette viskas ning palusin tal mulle autoabi järgi kutsuda. 

Kuna kiirtee ääres peatudes ei tohi kunagi autosse istuma jääda, vaid peab autost välja tulema ja autost eemale liikuma, siis kobisimegi Gretaga autost välja. Me küll olime kiirteega liituval teel ja seega nats ohutumas kohas, aga kuna päike paistis otse auto peale ja õues oli soe, siis meil oleks autos istudes nagunii hirmus palav hakanud.


Mõtlesime Gretaga, et võtame autost piknikuteki ja laotame selle metsa alla maha ning istume/pikutame seal siis nii kaua kui autoabi kohale jõuab. Mõte oli meil hea, aga kui me väikest rada pidi metsa hakkasime sisenema, siis sai meile üsna ruttu selgeks see, et tegu ei ole lihtsalt metsaga, vaid kaubaautojuhtide WC-ga!! Võite kindlasit isegi ette kujutada milline pilt meile sealt avanes.

Kahjuks oli see mets ka paksult sõnajala sarnaseid kõrgeid taimi täis millest oli võimatu läbi pääseda, või kuidagi nende peale oma piknikutekki panna, seega keerasime otsa ringi ja kobisime tagasi teeäärde. Pean siinkohas tunnistama, et ma ise olin samuti sunnitud seda metsaalust WC kahel korral sel õhtupoolikul kasutama. Ah jaa, kõigele lisaks oli seal ka veel hirmus palju nõgeseid ja me saime mitmel korral isegi lihtsalt teeääres istudes kõrvetada.


Istusime siis niisama mõnda aega seal teepervel kahe suure transportauto vahel, aga kui meie taga olev auto ära sõitis, oli mul üsna kõhe liikuvatele autodele nii 'avatuks' jääda. Kui transportauto oli ära sõitnud märkasime, et selle taga oli peidus üks bussipeatus koos katusealusega. Ma ei kujuta ette, miks sellisesse kohta üldse bussipeatus on püsti pandud või kes sinna üldse bussi ootama tuleks, aga meie õnneks ta seal oli ja me ei nurisenud. Mind jättis isegi üsna külmaks see, et ka see bussipeatusemajake haises seest hirmsasti uriini järele. Greta samas küll nii leplik ei olnud ja paaril korral ikka kaebas paha haisu üle, aga midagi polnud teha. Ma olin rahul, et ei pidanud vähemalt maas kuse sees istuma vaid sain normaal kõrgusega pingil aega surnuks lüüa. 


Kell oli 16.30 kui kogu se jama pihta hakkas. Pete andis autoabile edasi mu kordinaadid ja telefoni numbri ning nad siis usinalt saatsid mulle iga 30 minuti tagant vabandavaid sõnumeid sellest, kui erakordselt kiire neil just sel päeval minu piirkonnas on ja et nad annavad mulle 30 min pärast uuesti teada, kui kiire neil on...

Mina ise olin jumala rahulik. Ma olin nii tänulik, et kogu see jama juhtus enne, kui ma kiirteele jõudsin pöörata ning veel ka kohas, kus oli võimalik parkida. Asi oleks ikka kordadest hullem olnud kui mu auto oleks ise keset kiirteed seisma jäänud. Ma ei taha üldse ettegi kujutada mis me siis peale oleks hakanud või mis meiega juhtuda oleks võinud. 

Samuti oli mul väga hea meel selle üle, et me olime Wisleys kõhud täis söönud ja me ei pidanud teeääres näljastena oodatama. Greta küll nats hädaldas ja kibeles koju, et arvuti või teleka ette pääseda, aga mitte piisavalt kõvasti, et see mulle närvidele oleks käinud. Osa ajast lõbustas ta meid kõva häälega laulmisega, mis oli teatud piirini üsna tore meelelahutus.

Kell 17.30 lõpetas Pete töö ja sõitis Gretale järgi ning tõi ühtlasi mulle ka ühe banaani, natuke vett ja lugemiseks 2 raamatut. Ma teadsin, et ma ei pääse sealt teeäärest veel nii pea koju ja seega olin väga tänulik, et Petel õnnestus mulle mu pooleli olev raamat lugemiseks tuua. Muidugi oleks ma saanud end ka telefonis surfates lõbustades, aga kuna mul oli vaja telefoni akut säästa, siis telefoni püsis kinni. 

Hea asi oli ka see, et Wisley asub me kodust vaid 20min autosõidu kaugusel ja Petel ei võtnud kaua aega meie juurde jõudmisega. 

Kui Pete ja Greta olid lahkunud, jätkas autoabi mulle iga 30minuti tagant sõnumite saatmist. Iga (automaat) sõnum algas põhjaliku vabandusega, aga ükski neist sõnumitest ei andnud mingit aimu sellest, kui kaua neil siis lõpuks aega läheb kuniks nad minuni jõuavad. Vähemalt ei istunud ma enam haisvas bussipeatuses, vaid tagasi autos, sest Pete ütles, et selle koha peal on lubatud peatuvas autos istuda. No ja kõik transpordiautode juhid magasid ju ka nagunii seal teeääres oma autodes. Selleks ajaks ei olnud päike ka enam nii kuum, et autos palav oleks hakanud.

Kui kell sai kaheksa ja õues hakkas vaikselt hämaraks minema, tuli Pete uuesti minu juurde. Kuna ümbritsev piirkond oli mulle tuttav, siis mul otsest hirmu seal üksinda oodates ei olnud, aga samas mine sa tea kes hull võib pimedas mu kõrvale ennast parkida või kui usaldavad on mu ümber parkinud kaugsõiduautode juhid. Pissile tahtsin ka minna, aga ei julgenud üks olles autost välja minna :).

Kella 20.40 ajal helistas Pete autoabile, et uurida mis toimub ja miks keegi pole meile teada andnud kui kaua aega veel läheb. Autoabi keskusest öeldi et peame veel 54 minutit ootama!!! Nautke aega hiljem sain ma uue sõnumi teatega, et JOHN peaks meie juures olema järgmise 30 minuti jooksul ja ei läinudki kaua aega mööda, kui John juba ise mulle helistas et teada anda, et ta on kohe kohal.


Peale peaaegu 4-tunnilist ootamist tuldi mind siis lõpuks päästma


John käis iPad-iga tiiru ümber mu auto, tegi korraks kapoti lahti, katsus autos juhi kõrval oleva istme juures midagi, pani auto käima ja naeratas. Ütles, et sõidame nüüd koos koju - sina ees ja mina järgi ning kui tee peal peaks taas ohutuled põlema minema, siis uurime asja uuesti.



Uurisin väriseva südamega, et kas ta tõesti tahab, et ma piduriteta auto rooli istun ja kiirteele suundun ja kuigi ta kinnitas, et piduritega ei ole mu autol midagi viga, siis ma siiski oleks parema meelega tema auto rooli istunud ja jätnud oma auto juhtimise tema hooleks. Sain muidugi aru, et mingit muud varianti ei ole ja mul ei jää muud üle kui julgus kokku võtta ning teele asuda.

Väiksele hirmule vaatamata sõitis auto täiesti normaalselt koju. Ei ühtegi vilkuvat tuld või muud probleemi. Paistab, ja me südamest loodame, et probleemiks taas sama asi mis meil ka kord varem on juhutunud. Nimelt on Volvodel (ma ei tea kas kõigil või vaid minu auto margil) juhi kõrval oleva tooli istme juures mingi tähtis ühendus. Just seal kohas kuhu kõrval istuja sõidu ajal oma väljasirutatud jalgadega kergesti vastu võib minna. Meil olid paar aastat tagasi toredad blogisõbrad külas ja siis juhtus sama asi. Kutsusime samuti autoabi, kes sel korral küll õnneks väga kiiresti kohale tuli, ning kui kiirtestid mingit selgust ei andnud teadis ta kohe millega tegu võib olla. Läks 5 minutit ja probleem oli lahendatud. See, et nii palju igasugu erinevaid ohusõnumeid ette tuli, pidi tavaline elektroonika hull käitumine olevat, et kord kui hulluks läheb, siis kohe korralikult :)
Reet sa kindlasti mäletad seda väikest seiklust :)

No ja sel korral paistab vist sama lugu olevat. Autoabi mees ei julgenud küll pead anda, aga ega ta midagi paremat seletuseks ka ei osanud pakkuda. Igal juhul rääkis ta meiega pärast kodu ukse ees kogu maailma asjadest mitu korda pikemalt, kui varem mu auto probleemi otsides/lahendades. Kohe nii pikalt, et Petel ei jäänud lõpuks midagi muud üle, kui pidi ennast pissihädaga välja vabandama, et me lõpuks tuppa pääseks. Ma ei tea, kas tal oli nagunii tööpäev juba läbi saamas või ta meelega venitas ja lasi kellegil teisel kuskil teeääres 'vabandame, aga me oleme hetkel väga hõivatud' sõnumeid saama.

Et siis selline päev! Viietunnilisele lõbule järgnes viis tundi kannatust.

Ma nüüd väga loodan, et probleem sai sellega lahendatud ja et me ei pea hakkama auto parandamise peale raha kulutama. Täna käisin uuesti sõitmas ja kõik paistis korras olevat ning ma südamest loodan, et see 'nali' enam uuesti ei kordu. Greta saadan aga autoga sõitma minnes mõneks ajaks tagapingle istuma, kuigi see tema viga ei olnud :)

Monday, 9 August 2021

MEIE SUVEPUHKUSE ALGUS

Eelmine nädalalõpp oli meie jaoks täis võrratuid elamusi. See oli meie selle suve puhkus ja ühtlasi ka meie pulma-aastapäeva kingitus meile endile. Tavaliselt ühte ööd kodust eemal just suvepuhkuseks ei nimetata, aga kuna välismaale sõit on hetkel nii keeruliseks ja kalliks tehtud ning Petel ei tasu vaid Inglismaal puhkamiseks töölt vabu päevi võtta, sest  see ei oleks kaotatud raha väärt, siis olimegi sunnitud leppima vaid nädalalõpu puhkusega.

Oh kuidas ma tahaks, et ma suudaks kõik need elamused siia kohe ruttu kirja panna enne, kui emotsioonid vaibuvad ja uute sündmuste materjal peale tuleb, aga selleks, et seda saavutada, oleks mul võlukeppikest vaja. Mul on nimelt telefonis hetkel üle 600 pildi mis nüüd kõik sorteerimist ja töötlemist vajavad, enne kui ma nad blogisse ülesse saan panna. Sellele lisaks on mu arvuti kõvaketas nii täis, et mul ei mahu need pildid enam arvutisse ära (mu iPhotos sisaldab hetkel 35 065 fotot!!!).
Pusingi nüüd siin tasapisi ja proovin osasid vanu fotosid eest ära kustutada, et uutele ruumi teha ning samaaegselt proovin siis ka uusi postitusi blogisse kirjutada.

Sellest kuidas meil nii tore nädalalõpp õnnestus organiseerida kirjutan ma lähemalt mu järgmises postituses. Praegu näitan ma teile vaid paari pilti ühest väikesest Inglismaa linnakesest kus me ööbisime.

Sõit sinna kestis meie kodust umbes 2 tundi (143km).


Tegu on ühe väga, väga vana linnaga, mille nimeks on MALMESBURY ja mis asub Inglismaal Wiltshire maakonnas.
See on üks vanemaid linnu Inglismaal. Kuna siin asub mitmeid mageveeallikaid, siis juba rauaajal asusid siia inimesed elama ja ehitasid kindluse. Anglo-Saxonite ajal (alates aastast 410) ehitati siia klooster mis sai ruttu kuulsaks kui 'õppekeskus'. Raua-ajal püsti pandud kindlus osutus hiljem aga heaks kaitseks viikingitega sõdides. 
Tänapäeval on Malmesbury kuulus eelkõige just seal asuva 675-ndal aastal ehitatud kloostri tõttu. Sellest kloostrist kirjutan ma natuke rohkem hiljem. 
Aastal 1066 oli Malmesbury üks tähtsamaid linnu Inglismaal ja sellepärast asub nüüd selle linna piirides üle 300 kaitseasluse hoone (listed buildings -Grade I ja Grade II). Seda on rohkem kui üheski teises Inglismaa linnas.

Siit mõned pildid 







Malmesbury klooster (Malmesbury Abbey)


Meie sõitsime sinna linnakesse sellepärast, et seal asus meie öömaja. Sellest öömajast teen ma eraldi postituse, sest see oli lihtsalt VÕRRATU kOHT koos IMELISTE INIMESTEGA ja vajab kohe kindlasti eraldi postitust. Meie öömaja asus kohe kloostri kõrval. Tegelikult oli see kunagi ammu osa kloostrist, aga sellest ka juba mu järgmises postituses.
Kuna me võõrustajad teadsid, et me jõuame kohale kella 4-ks (me tegime teel sinna väikese peatuse Swindon-is, kus me käisime natuke uudistamas outlet ostukeskuses), siis parkisimegi Malmesbury jõudes kõigepealt auto öömaja juurde ja läksime võõrustajatele tere ütlema. 

Meie öömajal olid sellised suured väravad


Ja siit vaid üks väikene pilt selles, milline vaade meile majale lähenedes kõigepealt avanes.


Kui meile oli ära näidatud kus me tuba asub ja tehtud maja peal väikene ekskursioon, siis otsustasime minna linna peale jalutama ning õhtust sööma. Võõrustajad soovitasid meile paari kohaliku restorani ja me valisime algul välja pubi nimega 'The Whole Hog'. Panime telefoni teel laua kinni ja kuna meil oli veel küllalt aega õhtusöögini, siis kõigepealt uudistasime meie võõrustaja aias ringi ning alles siis läksime linna peale jalutama. 


See oli see pubi kus me algul sööma oleks pidanud, aga kuna me leidsime linna peal jalutades ühe palju ilusama koha söömiseks, siis tühistasime oma broneeringu. 
See pubi nägi ja lõhnas natuke liiga palju õlle järgi ja oli lärmakaid inimesi täis ning kuigi restorani osa oli eraldi ruumis, siis seegi osa ei näinud just eriti ahvatlev meie jaoks välja. 


Kohe pubi lähedal asus aga üks Itaalia restoran mille menüü ja miljöö meile palju rohkem meelt mööda oli ning läbi mingi ime õnnestus meil sinna ka kohe vaba laud saada, Kõikidele teistele, kes peale meid restorani tulid või helistasid, öeldi et esimest vaba lauda on võimalik alles kella 21.15-ks saada (me istusime kohe baarileti juures ja seega kuulsime igat telefoni kõnet).

Me jäime oma õhtusöögiga VÄGA rahule. Eriti veel Pete!


Peale sööki jätkasime oma jalutuskäiguga, sest me polnud jõudnud veel selle väikese linnakesega korralikult tutvuda ning kell oli ka alles 7 õhtul.



Selliseid erinevaid kujukesi nägime linna peal üsna mitmeid. Pärast tuli välja, et neil oligi linna peale igale poole erinevaid hernehirmutisi püsti pandud ja inimesed said neid siis üles otsida. Neil oli selleks kohe eraldi kaart olemas, aga kuna kell oli palju, siis oli turismibüroo juba kinni aga meil õnnestus nii mõnigi hernehirmutis ka ilma juhisteta ülesse leida. Või noh õigemini need jäid meile lihtsalt jalutades ette :D











Kaks elusat 'hernehirmutist' :D


See oli osa veskihoonest, aga me ei jaksanud enam veskit lähemalt uudistama minna. Tegelikult ega ma ei teagi, kas seal oli midagi rohkemat uudistada, sest me ei läinud võlvi alt sisse. Võib-olla oli tegu lihtsalt elumajaga, mis asus vana veski majas ja sellepärast siis ka selline nimi. 

Imetlesime niisama jõe Avonil ujuvaid luikesid ja pardikesi.

Muideks The River Avon tähendab tõlkides River River ehk siis jõgi Jõgi, sest sõna Avon on tulnud kõmri sõnas AFON ja tähendab jõge.





Paar toredat sildikest ka. 
Meil nimelt ei ole enam maskid kohustuslikud, aga osa poode või asutusi siiski soovitavad maskikandmist. Loomulikult tehakse seda meil, nagu inglastele ikka omane, üli viisakalt ja heatahtlikult :D


Veel paar tee peal leitud hernehirmutist.







Kloostri endine külalistemaja 'The Old Bell Hotel' pärineb juba 13. sajandi algusest. Hoonet laiendati ja muudeti 15. sajandi lõpus või 16. sajandi alguses ja alates 1530 aastast kasutati seda William Stumpe riidetehasena (mingil ajal oli William Stumpe ka kuulsa kloostri omanik). Tänapäeval toimib see hotellina ja väidetavalt on tegu Inglismaa vanima hotelliga. Ma oleks tahtnud seda hotelli ka seest näha, ukselt piiludes nägi väga ilus välja. Vaatasin just internetist ja sain kinnitust, et tegu on imelise kohaga.








Siis jõudsimegi oma jalutuskäiguga tagasi kloostri juurde. Ma ei hakka siia kogu kloostri ajalugu ümber tõlkima, sest kuna on tegu väga vana ehitisega siis loomulikult on selle ehitise ajalugu samuti väga kirev ja sündmusrohke, aga panen mõned pildid ja paar tähtsat märget, sest see klooster on ka meie majutuskohaga väga tihedalt seotud.


Kunagi oli see klooster kolm kord suurem kui praegu ja kattis ka maa-ala kus meie ööbimiskoht asus. 




Seda küll keegi täpselt ei tea, aga jutud käivad, et aastal 1542 lõi välk kloostri torni mille tagajärjel üle poole kloostrist hävis. Ehk siis just see pool, kus meie öömaja praegu asub. 


Pildid siit 

Siit on hästi näha mis osa kloostrist on hävinud ja mis veel tänapäeval püsti.

Klooster on ka tähtis selle poolest, et sinna maeti aastal AD 941 Inglismaa esimene kuningas, Æthelstan.

Ja olimegi ringiga tagasi meie öömaja juures


Ma loodan nüüd kuskilt ekstra aega ja arvutiruumi näpata, et kiiresti ka järgmine postitus meie ööbimiskohast valmis saada. Kuna mul on nii palju imelisi pilte, siis ma juba tean, et nende sorteerimine ja töötlemine ei saa kerge olema, aga ma proovin tubli olla.