EILE OLI SIIS SELLINE PÄEV

Päev algas imeliselt. Juba hommikul kell 10 olime Wisley aia peaukse juures ja ootasime Greta sõbrannat, sõbranna vendi ja emat. Päike paistis ja oli meeldivalt soe ilm. Kohati isegi natuke liiga palav, aga õnneks puhkas päike vahetevahel pilve taga.

Peale seda, kui me mais Wisley liikmeteks saime, oleme me seal juba 5 korda käinud ja igal korral on aed just kui uue kuue selga tõmmanud. Nii palju uusi lilli ja taimi seal, kus enne täiesti teistsugused lilled ja taimed kasvasid. Veetsime Wisleys kokku 5 tundi. Lapsed jooksid niisama ringi ja osa ajast mängisid väga ilusal mänguväljakul. Kuna me lapsed on juba suured ja ei vaja pidevat järelvalvet, siis saime meie, emad, suurema osa ajast rahus jutustada, samal ajal kui lapsed ennast lõbustasid.

Ehk siis esimene pool päevast oli imeline. 

Siit mõned pildid

Üks väike osa Wisley mänguväljakust 

Pilt siit 

Kell 16.15 istus kumbki pere oma autosse ja hakkas kodu poole sõitma. 

Ma jõudsin vaevalt Wisley-st välja keerata ja olin peaaegu juba suure kiirteega liitumas, kui mu auto armatuurlaual äkki üks ohutuluke põlema läks. 

Tänu sellele, et mootoriteel juhtus just sel hetkel mingi ummik olevat ja autod sõitsid väga aeglaselt ning minu kiirele reageerimisele, õnnestus mul enne veel kui kiirteega liitusin kiirteega liituval teel peatuda. Õnneks oli seal suurte veoautode vahel minu jaoks just parajalt suur auk kuhu ma sain kiiresti sisse pöörata ning Petele helistada.

Pete ütles, et kui tegu on kollase ohutulega, siis ei tohiks suurt häda olla ja parem oleks kui ma prooviks ikka koju sõita. Seda enam, et mu auto oli just paar päeva tagasi ülevaatusel käinud ja selle ilma ühegi probleemita läbinud. 

Ma nii julge siiski ei olnud, et kohe tagasi mootoriteele oleks kihutanud, aga panin auto uuesti käima ja plaanisin ennast kõigepealt natuke paremini parkida ning ühtlasi vaadata, kas ohutuled tulevad uuesit peale või mitte.

Kohe kui olin auto käima pannud, tuli kollasele ohutulele lisaks ka juba punane ja sõnumisse sõna URGENT! 

Ja järgmisel katsel juba sõnum, et pidurid ei tööta!!!

Helistasin uuesti Petele. Tal oli loomulikult taas koosolek käimas ja seepärast ei saanud ta minuga korralikult rääkida (tal on pidevalt mingi koosolek). Sain talle siiski ette kantud, et siit ma ei liigu omal jõul küll enam kuskile. Saatsin talle pildid nendest hoiatavatest sõnumitest, mida auto mulle ette viskas ning palusin tal mulle autoabi järgi kutsuda. 

Kuna kiirtee ääres peatudes ei tohi kunagi autosse istuma jääda, vaid peab autost välja tulema ja autost eemale liikuma, siis kobisimegi Gretaga autost välja. Me küll olime kiirteega liituval teel ja seega nats ohutumas kohas, aga kuna päike paistis otse auto peale ja õues oli soe, siis meil oleks autos istudes nagunii hirmus palav hakanud.

Mõtlesime Gretaga, et võtame autost piknikuteki ja laotame selle metsa alla maha ning istume/pikutame seal siis nii kaua kui autoabi kohale jõuab. Mõte oli meil hea, aga kui me väikest rada pidi metsa hakkasime sisenema, siis sai meile üsna ruttu selgeks see, et tegu ei ole lihtsalt metsaga, vaid kaubaautojuhtide WC-ga!! Võite kindlasit isegi ette kujutada milline pilt meile sealt avanes.

Kahjuks oli see mets ka paksult sõnajala sarnaseid kõrgeid taimi täis millest oli võimatu läbi pääseda, või kuidagi nende peale oma piknikutekki panna, seega keerasime otsa ringi ja kobisime tagasi teeäärde. Pean siinkohas tunnistama, et ma ise olin samuti sunnitud seda metsaalust WC kahel korral sel õhtupoolikul kasutama. Ah jaa, kõigele lisaks oli seal ka veel hirmus palju nõgeseid ja me saime mitmel korral isegi lihtsalt teeääres istudes kõrvetada.

Istusime siis niisama mõnda aega seal teepervel kahe suure transportauto vahel, aga kui meie taga olev auto ära sõitis, oli mul üsna kõhe liikuvatele autodele nii 'avatuks' jääda. Kui transportauto oli ära sõitnud märkasime, et selle taga oli peidus üks bussipeatus koos katusealusega. Ma ei kujuta ette, miks sellisesse kohta üldse bussipeatus on püsti pandud või kes sinna üldse bussi ootama tuleks, aga meie õnneks ta seal oli ja me ei nurisenud. Mind jättis isegi üsna külmaks see, et ka see bussipeatusemajake haises seest hirmsasti uriini järele. Greta samas küll nii leplik ei olnud ja paaril korral ikka kaebas paha haisu üle, aga midagi polnud teha. Ma olin rahul, et ei pidanud vähemalt maas kuse sees istuma vaid sain normaal kõrgusega pingil aega surnuks lüüa. 

Kell oli 16.30 kui kogu se jama pihta hakkas. Pete andis autoabile edasi mu kordinaadid ja telefoni numbri ning nad siis usinalt saatsid mulle iga 30 minuti tagant vabandavaid sõnumeid sellest, kui erakordselt kiire neil just sel päeval minu piirkonnas on ja et nad annavad mulle 30 min pärast uuesti teada, kui kiire neil on...

Mina ise olin jumala rahulik. Ma olin nii tänulik, et kogu see jama juhtus enne, kui ma kiirteele jõudsin pöörata ning veel ka kohas, kus oli võimalik parkida. Asi oleks ikka kordadest hullem olnud kui mu auto oleks ise keset kiirteed seisma jäänud. Ma ei taha üldse ettegi kujutada mis me siis peale oleks hakanud või mis meiega juhtuda oleks võinud. 

Samuti oli mul väga hea meel selle üle, et me olime Wisleys kõhud täis söönud ja me ei pidanud teeääres näljastena oodatama. Greta küll nats hädaldas ja kibeles koju, et arvuti või teleka ette pääseda, aga mitte piisavalt kõvasti, et see mulle närvidele oleks käinud. Osa ajast lõbustas ta meid kõva häälega laulmisega, mis oli teatud piirini üsna tore meelelahutus.

Kell 17.30 lõpetas Pete töö ja sõitis Gretale järgi ning tõi ühtlasi mulle ka ühe banaani, natuke vett ja lugemiseks 2 raamatut. Ma teadsin, et ma ei pääse sealt teeäärest veel nii pea koju ja seega olin väga tänulik, et Petel õnnestus mulle mu pooleli olev raamat lugemiseks tuua. Muidugi oleks ma saanud end ka telefonis surfates lõbustades, aga kuna mul oli vaja telefoni akut säästa, siis telefoni püsis kinni. 

Hea asi oli ka see, et Wisley asub me kodust vaid 20min autosõidu kaugusel ja Petel ei võtnud kaua aega meie juurde jõudmisega. 

Kui Pete ja Greta olid lahkunud, jätkas autoabi mulle iga 30minuti tagant sõnumite saatmist. Iga (automaat) sõnum algas põhjaliku vabandusega, aga ükski neist sõnumitest ei andnud mingit aimu sellest, kui kaua neil siis lõpuks aega läheb kuniks nad minuni jõuavad. Vähemalt ei istunud ma enam haisvas bussipeatuses, vaid tagasi autos, sest Pete ütles, et selle koha peal on lubatud peatuvas autos istuda. No ja kõik transpordiautode juhid magasid ju ka nagunii seal teeääres oma autodes. Selleks ajaks ei olnud päike ka enam nii kuum, et autos palav oleks hakanud.

Kui kell sai kaheksa ja õues hakkas vaikselt hämaraks minema, tuli Pete uuesti minu juurde. Kuna ümbritsev piirkond oli mulle tuttav, siis mul otsest hirmu seal üksinda oodates ei olnud, aga samas mine sa tea kes hull võib pimedas mu kõrvale ennast parkida või kui usaldavad on mu ümber parkinud kaugsõiduautode juhid. Pissile tahtsin ka minna, aga ei julgenud üks olles autost välja minna :).

Kella 20.40 ajal helistas Pete autoabile, et uurida mis toimub ja miks keegi pole meile teada andnud kui kaua aega veel läheb. Autoabi keskusest öeldi et peame veel 54 minutit ootama!!! Nautke aega hiljem sain ma uue sõnumi teatega, et JOHN peaks meie juures olema järgmise 30 minuti jooksul ja ei läinudki kaua aega mööda, kui John juba ise mulle helistas et teada anda, et ta on kohe kohal.

Peale peaaegu 4-tunnilist ootamist tuldi mind siis lõpuks päästma

John käis iPad-iga tiiru ümber mu auto, tegi korraks kapoti lahti, katsus autos juhi kõrval oleva istme juures midagi, pani auto käima ja naeratas. Ütles, et sõidame nüüd koos koju - sina ees ja mina järgi ning kui tee peal peaks taas ohutuled põlema minema, siis uurime asja uuesti.

Uurisin väriseva südamega, et kas ta tõesti tahab, et ma piduriteta auto rooli istun ja kiirteele suundun ja kuigi ta kinnitas, et piduritega ei ole mu autol midagi viga, siis ma siiski oleks parema meelega tema auto rooli istunud ja jätnud oma auto juhtimise tema hooleks. Sain muidugi aru, et mingit muud varianti ei ole ja mul ei jää muud üle kui julgus kokku võtta ning teele asuda.

Väiksele hirmule vaatamata sõitis auto täiesti normaalselt koju. Ei ühtegi vilkuvat tuld või muud probleemi. Paistab, ja me südamest loodame, et probleemiks taas sama asi mis meil ka kord varem on juhutunud. Nimelt on Volvodel (ma ei tea kas kõigil või vaid minu auto margil) juhi kõrval oleva tooli istme juures mingi tähtis ühendus. Just seal kohas kuhu kõrval istuja sõidu ajal oma väljasirutatud jalgadega kergesti vastu võib minna. Meil olid paar aastat tagasi toredad blogisõbrad külas ja siis juhtus sama asi. Kutsusime samuti autoabi, kes sel korral küll õnneks väga kiiresti kohale tuli, ning kui kiirtestid mingit selgust ei andnud teadis ta kohe millega tegu võib olla. Läks 5 minutit ja probleem oli lahendatud. See, et nii palju igasugu erinevaid ohusõnumeid ette tuli, pidi tavaline elektroonika hull käitumine olevat, et kord kui hulluks läheb, siis kohe korralikult :)

Reet sa kindlasti mäletad seda väikest seiklust :)

No ja sel korral paistab vist sama lugu olevat. Autoabi mees ei julgenud küll pead anda, aga ega ta midagi paremat seletuseks ka ei osanud pakkuda. Igal juhul rääkis ta meiega pärast kodu ukse ees kogu maailma asjadest mitu korda pikemalt, kui varem mu auto probleemi otsides/lahendades. Kohe nii pikalt, et Petel ei jäänud lõpuks midagi muud üle, kui pidi ennast pissihädaga välja vabandama, et me lõpuks tuppa pääseks. Ma ei tea, kas tal oli nagunii tööpäev juba läbi saamas või ta meelega venitas ja lasi kellegil teisel kuskil teeääres 'vabandame, aga me oleme hetkel väga hõivatud' sõnumeid saama.

Et siis selline päev! Viietunnilisele lõbule järgnes viis tundi kannatust.

Ma nüüd väga loodan, et probleem sai sellega lahendatud ja et me ei pea hakkama auto parandamise peale raha kulutama. Täna käisin uuesti sõitmas ja kõik paistis korras olevat ning ma südamest loodan, et see 'nali' enam uuesti ei kordu. Greta saadan aga autoga sõitma minnes mõneks ajaks tagapingle istuma, kuigi see tema viga ei olnud :)