MÕNI SÕIDAB KOOLI AUTOGA, MÕNI KÕNNIB, MÕNI...

Ma alles mõni aeg tagasi avastasin, et kuigi me elame äärelinnas siis meie laps käib tegelikult külakoolis. Tegu küll ei ole imepisikese (kolme maja) külaga, aga ikkagi külaga. Tänu sellele sõidan ma hommikul, Gretat kooli viies, teed pidi mis linnast välja viib ja kus ei ole kunagi mingeid ummikuid. Gretat lasteaeda viies oli enne kella 9 hommikul alati suured liiklusummikud mis 5 min sõidu 20 minutiliseks venitas. Nüüd on aga kooli sõit lausa lust ja lillepidu. 

Kõige ilusam selle sõidu juures on see, et me sõidame mööda erinevatest põldudest ja karjamaadest ning IGA päev vähemalt korra sõidan ma mööda ratsutajatest. Nende nägemine toob alati nii mõnusa sooja tunde peale. Eriti veel kui nendest möödasõitvad autod kiirust vähendavad, et hobuseid mitte hirmutada, ja ratsutajad ning autojuhid üks teisele tänutäheks kätt vibutavad (mina loomulikult ka :)

Iga kord kui ma nendest hobustest mööda sõidan on mul nii suur tahtmine neist pilti teha, aga kuna tee on selline, et selle äärde ei saa isegi mitte korraks autot seisma jätta (väga kitsas) siis pole mul kunagi see pildi tegemine õnnestunud.

Nädalalõpul aga viisin Greta kooli juurde sünnipäevapeole ja kui me kiriku uksest välja astusime jäid ühed ratsutajad oste objektiivi ette :)  

Hobustele lisaks näeb meil siin ka teisi loomi. 

Mitu nädalalt järjest hommikuti Greta kooli viies ja tagasi koju sõites näen ma alati ühe ja sama koha peal üle tee minevat REBAST. Rebased ei ole meil siin haruldus ei maal ega linnas. Linnas jooksevad nad vabalt ringi ja nad isegi ei karda inimesi enam. Naljakas oli aga see, et see rebane alati samal kellaajal samas kohas üle tee läks. Nagu oleks üle tee tööl käinud. Mitu päeva nägin teda ja siis järsku ei olnud rebasest enam haisugi. Ma algul arvasin, et võib olla lasti töölt lahti, või vahetas töökohta. Auto alla jäämine oli ka täitsa võimalik. 

Kui ma täna hommikul koolist koju sõitsin siis oli minu kadunud Reinuvader Rebane, minu suureks rõõmuks jälle tagasi. Arvatavasti käis kuskil soojal maal puhkamas :)

See aga pole veel kogu lugu.
Ma olen paaril korral Gretaga autost koolini jalutades märganud nende kooli juures väikest valget hobust. Esimesel korral arvasin, et hobune on kooli toodud lastele vaatamiseks. Neil käivad tihti koolis igasugu tegeleasi (tuletõrjujad, põhjapõdrad, teater, muidu loomad jne) ja ma järeldasin, et ju siis keegi tõi poni kooli, et lastele loomadest rääkida jne.
Täna aga kui Gretaga kooli jalutasime ei uskunud ma omi silmi. See hobune kuulub ühele poisile nende koolist ja TA TULEB SELLE HOBUSEGA KOOLI!!! :) NII VÄGEV. Ja enne kui te küsima hakkate siis ei, tegu ei ole mustlastega :)
Poiss istub poni seljas ja ema kõnnib ees poisi koolikotiga. Poiss jalutab hobusega kooli värava juurde, hüppab hobuse seljast maha, võtab kile kostüümi seljast ära, annab emale musi ja kõnnib kooli!!

VAIKSELT, VAIKSELT

Hakkavad lilled omi päid püsti ajama ja kroonlehti avama. Leidsin täna maja eest kollase krookuse

MUST SPAGETTI

Laupäeval oli Pete ja Greta hilisõhtuseks snäkiks must spagetti. Ostsime selle eelmisel suvel Sardiiniast kuna tundus nii huvitav. Meie lapsega on selles mõttes mõnus, et tema sööb-maitseb hea meelega igasugust kraami. Nii kaua kui tegu on söögiga, veel enam kui pastaga, siis noogutab ta iga asja peale jaatavalt. 

Ma ise neid musti ussikesi süüa ei saanud, aga mul on tunne, et ma ise vist oleks natuke kõhelnud. No ei ole ju üldsegi spagettide värvi. Pigem meenutavad mulle lagritsat ja lagritsat ma ei salli. Pete aga ütles, et täiesti tavalise pasta maitsega.

 Gretal tuli kange himu Lady and the Tramp-i mängida.

JÄRJEKORDNE SUUSATUND

Täna oli Gretal teine suusatund. Õues sadas vahelduva eduga vihma ja ma arvasin, et tund jääb ära. Helistasime suusakeskusesse aga sealt öeldi, et kui just tormiks ei kisu siis tund ära küll ei jää. 
Õnneks Greta suusatunni ajal ainult natuke tibutas. Meil on alati enne tunni algust jama Greta ühe suusasaapaga, seda on nii raske Gretale jalga suruda. Tal arvatavasti üks jalg pealt natuke paksem kui teine. Hullem väänamine ja surumine ja sikutamine käib lapse kallal. Kuna eelmisel korral läks saabas lõpuks jalga siis ei tahtnud me sel korral samuti alla anda. Ma ei julgenud suuremaid saapaid talle jalga toppida, kuna kes teab, võib olla hakkavad jalas loksuma ja suusatades veel nikastab oma jala ära. Lapsel ju endal raske öelda mis saabas kui suur on ja ise läbi suusasaabaste ei ole võimalik katsuda. Samas oht tal see jalg juba lihtsalt saapa jalga surumisega ära nikastada oli vist palju suurem :)
Lõpuks lahenes kõik hästi ja tund võis alata. Tunnis mingit jokutamist ei olnud, alustas kohe teise mäe pealt (seal on iga mägi natuke järsem-pikem) ja siis viidi ta kohe ka kolmandale mäele. Isegi suusaliftiga õppis Greta täna sõitma (õigemini sai lifti sõidu maitse suhu, kuna tegi seda koos õpetajaga mitte üksi).
Täna kukkus taas ühe korra. Mitte et sel üldse tähtsust oleks mitu korda keegi kukub, kuna eks see kukkumine käib ju asja juurde, aga mind lihtsalt paneb imestama, et need väikesed lapsed seal mäel nii vähe kukuvad või, et nad on nii hullult julged, et isegi ei protesteeri kui neil mäest alla sõita palutakse. Siinsetel lastel on ju nii harva võimalus isegi lihtsalt lumel kõndida, suusatamisest rääkimata.
Väike video ka vanaemale ja vanaisale (ja kõigile teistele keda huvitab) vaatamiseks. Ega see suurt asi suusatamine veel pole, aga minu arvates 30 min ja 30 minutilise koolituse kohta mitte üldsegi paha. Filmi lõpus keerab juba automaatselt oma sõidu lõpus.

Kaks järgmist nädalalõppu saab samuti suusatamise nime all veedetud. Isegi mina panin endale ühe tunni kirja. 

TÄNAVAKUNST

Täna kuulsin ma sellisest mehest nagu Ben Wilson. Ben on selline huvitav inimene kes joonistab tänavale visatud nätsu plönnide peale. Kuidas küll inimesed üldse selliste asjade peale tulevad? :) Nii vahva!

 Siit mõned näited tema kunstist.

Neid pilte vaadates tuleb isu peale neid ka kuskil tänaval ise näha. Tundub üsna süütu tegu sedasi tänavaid kaunistada, aga tegelikult jäi ta oma kunstiteostega silma riigivõimudele. Karistada teda aga eraomandi rikkumise eest ei saa, kuna Ben ju joonistab prahi, mitte tänava peale :)

NII KAUA...

…kui ma siin ühe teise postituse kallal nokitsen postitan paar pilti oma kõige kallimatest

NUNNUD ASJAD

Ma puhastan oma Decktop-i ja leidsin sealt mõned pildid mida ma olen tahtnud siin blogis teiega jagada. Imelik on see, et enamus asju on koera teemalised, kuigi ma ise ei ole üldse ei koera ega kassi inimene.

Näiteks selline tore koera lamp

Nii nunnu, kas pole? Ma oleksin selle sealt poest kohe endaga koju kaasa toonud, aga kahjuks mul ei ole siin kodus sellisele lambile õiget kohta :( 
Lamp oli pärist 'Next'-i eelmise aasta kataloogist. Nüüd kahjuks seda enam müügil ei ole.  

Veel jäid mulle internetis silma sellised koerateemalised asjad

Soola ja pipratops

Ma arvan, et sellise munakella (eesti keeles vist kutsutakse ka neid munakelladeks?) ostan ma endale küll. Nii ilus punane veel peale kõige. 

Rahakassa

Need koerakestega lastekummikud on ka nii 'maitsva' välimusega. Kahju, et meie siin kummikuid nii vähe kasutada saame.

Veel leidsin ma kaks sellist pilti. Õigem oleks vist need lisada oma padjapostituse lõppu, aga kes siis vana postitust ikka uuesti vaatab seega lisan hoopis siia.
Nägime ühes meil väga hinnatud kaubamajas sellist huvitavat asja. Algul nagu ei saanud arugi millega tegu. Tuli välja, et see on nagi ja meile hakkas väga meeldima. Võib olla mitte just väga praktiline, aga jälle õiges majas õiges kohas näeks kindlasti väga efektne välja.

Kui silti lugema hakkasime olime meeldivalt üllatunud :)

Ja viimaseks veel üks pilt sellisest toredast lambist

KADUNUD HING

Pilt loomulikult internetist

Kujutage ette, see lahke näoga 63 aastane vanapapi Rumeeniast läks üks päev Londonis kaduma. Meil kaob siin maal nii suuri kui väikesed inimesi iga päev ja üsna tihti lõppevad sellised kadumised kurvalt.
See vanaonuke sõitis oma pojaga Londoni metroos kui ühes peatuses läksid metroo uksed enne kinni kui ta jõudis vagunisse oma pojale järgi astuda. Rong sõitis ära ja vanaonu jäi peroonile rongile järgi vaatama ja peale seda oli vanaonu kui tina tuhka kadunud. Kogu London otsis vanaonu taga. Kui juhtunust oli juba kaks päeva möödas ja vanapapist ei olnud ikka veel midagi kuulda siis ma hakkasin juba kõige hullemat kahtlustama…

Minu (ja ka paljude teiste) suureks lohutuseks leiti mees neli päeva hiljem ülesse. Vanamees oli elus ja terve. 
Oli teine ise otsustanud oma poja kodu Londonist üles leida ja arvas, et kui ta ühte suunda pidi kõndima hakkab, et küll siis ka poja koduni jõuab. Võib olla olekski jõudnud kui ta poleks vales suunas kõndima hakanud :)

No täiesti uskumatu lugu. 
Mees olevat päeval kihlveokontorites (betting-shops) ja restoranides ennast soojas hoidnud ja öösel peatamatult edasi kõndinud, et end une ja külma eest kaitsta. Vanamees ise oli väga sõbralik ja positiivne ning olevat isegi mingi politseinikuga rääkinud, aga ta ei olevat taibanud, et ta on kaduma läinud inimeste nimekirjas ning ei teinud sellest suurt numbrit, et ta eksinud-kadunud oli. 
Inimesed kellega ta rääkis olevat olnud väga sõbralikud tema vastu ja lihtsalt arvanud, et ta on üks paljudest Londoni tänaval elavatest kodututest.

Mulle jäi arusaamatuks kas või kui palju mehel raha kaasas oli. Mingi telefon tal vist oli, aga see oli ilma SIM kaardita ja seega sellega helistada ei olnud võimalik. 
Poeg ja poja naine olid üli rõõmsad kui vanapapi lõpuks elusana üles leiti. Vanapapi ise oli ka loomulikult väga rõõmus et ta lõpuks tagasi omaste juurde sai. 

Reedel lendab vanapappi tagasi koju Rumeeniasse. Õnneks, et mees enne üles leiti, muidu oleks veel lennukist maha jäänud :)

Inglise keelt oskavad saavad juttu ise siit lugeda.

PADJALUGU

Kui me nädalalõpul läbi ostukeskuse autoparklasse kõndisime jäi Pete korraks voodilinade ja patjade osakonda seisma. Ta on juba pikemat aega kurtnud, et ta padi ei ole väga mugav ja et kael jääb magades kangeks. Meie Gretaga arutasime maailma asjade üle kui Pete meie vestluse katkestas. Kutsus mind ühte patja vaatama-proovima. Proovisime ja vaatasime seal kohe mitut patja. Paar tundusid nii mõnusad, et mulle tuli samuti uue padja isu peale, seda enam, et hetkel oli poes suur allahindlus. Valisimegi siis Petega endale sobivad padjakesed välja ja ostsime ära.

Te nüüd kindlasti mõtlete, et asi nüüd millest blogipostitust kirjutada :) Ega muidu ei olekski sellest ostust midagi kirjutanud kui mul silmad ei oleks märganud sellist asja

Me nüüd mõlemad magame Eestis valmistatud patjadel. 
Natuke naljakas mõelda. Tavaliselt võib asjadelt ikka lugeda Made in China :)
Unenäod on nüüd kindlasti kohe palju magusamad.

SEL KORRAL SIIS SELLINE NÄDALALÕPP

Ütlus 'uuel aastal uue hooga' peab meie puhul igati paikka. Meil oli järjekordne põnev nädalalõpp. 
Kuigi õues on rohi roheline (nagu te pildilt näha võite) ja esimesed lumikellukesed juba õitsevad (kindlasti ei lähe kaua kui ka nartsissid oma õied lahti löövad) riietasime me laupäeval oma lapse talvepükstesse

ja viisime ta elu esimesse suusatundi

Kui irooniline, et spordiklubi ja selja kliinik ühes kompleksis asuvad :)

Ütleme nii, et suusamäed asuvad meie kodust 14 min autosõidu kaugusel. Nagu näha siis elame suurepärases kohas kus nii palju huvitavat meie majast vaid 15 minuti autosõidu kaugusel leidub (Inglismaa üks suurim lõbustuspark, lossid-mõisad, shopping keskus, teatrid, kinod, hobusetallid, ratsutamised, lastefarmid, golfi keskused jne jne). Sellest suusakeskusest olime me täiesti teadlikud, kuigi ise me seal kunagi käinud ei olnud. Suusamäe all asub muideks tuntud hipodroom. See suusakeskus on küll kahjuks ilma lumeta, aga nii umbes 40 min autosõidu kaugusel meist on ka lumega mäed täitsa olemas mida meil on plaan üks päeva samuti külastada.

Kui me Gretale teatasime, et meil on plaan ta suusatundi viia siis oli laps kohe elevil ja küsis kas läheme mägedesse. Seda me juba teame, et meie laps lund jumaldab. Kuidas ta suusatamisesse aga suhtub sellest ei olnud meil õrna aimugi. Greta ei ole elu seeski suuski oma käega katsunud või neid isegi päris elus näinud, seega olime isegi natuke ärevuses, et kuidas meil (tal) see asi välja kukub. 
Kui nüüd aus olla siis just tuli meelde, et Miia, Milla, Manda majas oli väike suusarada ja suusad mida Greta on küll jalga proovinud.
Tegelikult minu ärevus oli selline mõnus. Mul oli tunne, et Gretale meeldiks suusatamine ja mul oli suur tahtmine talle natuke suusatamisepisikut sisse süstida. Ikkagi 50% eestlane :)

Greta võttis kogu sündmust nagu kala vees. Ma arvan, et võib olla tal väikene närv ikka oli sees, aga kuna tal tõesti ei olnud õrna aimugi mida teda otseselt ees ootab siis eriti midagi ei pabistanud. Ma arvan, et suur lootus lund näha oli nii suur, et see võttis kogu hirmu teadmatuse eest ära. Võib olla ka ta lihtsalt ei kartnudki midagi nagu ta mulle väitis.

Kui sobivad saapad ja suusad olid kätte saadud võis Greta tunniga alustada. Tegu oli 30 min eratunniga. Õpetajaks oli VÄGA meeldiv mees nimega Scott. Ta oli nii rahuliku jutu ja olemisega, et meie Petega armusime tasse otsekoheselt. Gretale meeldis ta ka. 
Kõigepealt harjutasid nad kõndimist üks suusk jalas.

Siis üks tiir kahe suusaga kõndimist ja peale seda kohe mäest alla sõitu.

Ma olin nii üllatunud, et Greta kõike nii vabalt võttis ja oli kohe nõus mäest alla sõitma. Ma mäletan kui mina esimest korda lastemäe otsas suuskadega seisin (täiskasvanuna) ja pidin püksi kakama, kuna ma olin kindel, et tapan alla sõites kõik mäel olevad lapsed ja kuna pidurdada ei oska siis sõidan kindlasti üle mäeääre otse kuristikku. Õnneks ma küll kedagi ära ei tapnud ja püksid jäid ka kuivaks, aga mitmele lapsele sõitsin otsa küll. Kuristikku ka ei kukkunud, kuna viskasin poole mäe peal lihtsalt pikali ja sinna ma siis jäingi nii kauaks kui mu tuttavad mu sealt ära lohistasid. Õnneks kohe kui mulle näidati kuidas suuskadega mäest alla sõitmine käib olin ma võimeline paar tundi hiljem mööda värvilisi radu kihutama (punased ja sinised, mustadest hoidsin igaks juhuks eemale).
Meie laps kukkus ka esimesel mäest alla sõidul, aga see oli nii esimene kui ka viimane kukkumine.

Mäest üles ronimine Gretale eriti ei meeldinud ja siis tal läks nägu natuke nutuvõrule. See oli ka sellepärast, et ta on oma iseloomult selline laps, kes arvab, et kui keegi teda õpetab siis see tähendab, et ta ei ole hea või ei oska asja hästi. Me seletame talle tihti, et selles kogu mõte ongi, et kui sa midagi õpid siis sa ei peagi seda enne oskama ja kui teised õpetavad ja sul kohe välja ei tule siis on asi vaid harjutamises ning õpetamist ei tasu liiga kriitiliselt hinge võtta. Ta tuleb mõnikord balletitunnist ka nutuse näoga, kuna õpetaja on talle öelnud, et Greta hüppa natuke kõrgemale või midagi selle sarnast :)
Sama selle mäest ülesse ronimisega ja suuskade paralleelselt hoidmisega. Imelik oleks ka kui laps seda kohe peale 10 minutit suuskadel olemist korralikult oskaks (kuigi eks võib olla on ka selliseid lapsi kes sellega loomulikult hakkama saavad).
Peale paari korda mäest ülesse kõndimist ja alla laskmist ültes Scott, et võtame siis parem suusad alt ja kõnnime hoopis ülesse, et sedasi ei lähe liiga palju aega tunnist kaduma ka. 

Kui nad olid paar korda mäest alla laskmist harjutanud siis harjutati pizza tüki sõitu :)

Poolest tunniks esimeseks korraks täitsa piisas. Eks see ole omaette kogemus juba lihtsalt raskete suusasaabastega kõndida ja rohkem kui 30 min pikk tund oleks vist Greta jaoks liiga pikaks ja väsitavaks läinud. 

Siit väike video ka

Kokkuvõtteks võin öelda, et me Petega olime igal juhul väga uhked Greta üle. Greta ise jäi ka rahule. Ma kohe peale suusatamist ei hakkanud ta käest uurima mida ta asjast arvas, kuna tahtsin talle anda küllaldaselt aega seedimiseks ja ise järeldusele tulla, et kas meeldis või mitte. Kingituseks, et ta nii tubli oli ja nii hästi hakkama sai viisime ta pärast linna jäätist sööma. Me tahtsime sellest esimesest korrast talle väga positiivse tunde jätta, et ta ikka tagasi suusatama tahaks tulla. 

Ma hiljem uurisin ta käest, et mida ta asjast arvas ja ta ültles, et talle väga meeldis mäest alla sõita. 

That's my girl!!!

Järgmisel nädalalõpul jälle.

PS. Mul on plaan ise ka üks tund lähitulevikus võtta, et mäest alla kihutamist natuke meeldetuletada ja lihvida. 

Pühapäeval (täna) käisime taas ujumas. Sel aastal siis juba kolmandat korda. Panen siia ajaloo tarbeks igaks juhuks kirja :)

SOKOLAADI MÕJU

Mõnedel inimestel siin on raske uskuda, et suhkur me lapse hulluks ajab. Siit teile väike tõestus :)

SHERLOCK

HOIATUS 

KUI OLETE SUUR SHERLOCK FÄNN JA TEIL ON PLAANIS TULLA LONDONISSE SEDA MUUSEUMI KÜLASTAMA SIIS ON PAREM KUI JÄTATE SELLE POSTITUSE VAHELE. 

Meie suured Sherlock austajad ei ole, kuigi Sherlock sarja naudime väga. Muuseumisse sattusime täiesti juhuslikult. Kui nägin, et see asub hotellile nii lähedal siis arvasin, et tasub kindlasti minna, kuna ega eraldi me nagunii ei oleks selle külastamist ette võtnud. 

Erilisi ootusi meil ei olnud ja arvatavasti sellepärast saimegi üsna meeldiva üllatuse osaliseks. 

Tegu siis üsna väikese muuseumiga. Uksel seisis politseinik (mitte päris) kes siis iga teatud aja tagant paar inimest sisse lasi. Nimelt kuna Holmesi maja on väga kitsas ja sealsed toad väikesed siis korraga mahub ühte tuppa vaid umbes 5 inimest. Et mitte ummikuid tekitada siis korraga suurt numbrit inimesi sisse ei lastud. 

Tänu sellele oli ka järjekord üsna pikk. Ma arvan, et mingi pool tundi seisime me seal küll enne kui sisse saime, aga kuna meie käisime Gretaga vahepeal jalutamas siis ei tundunud ooteaeg pikana. 

Pete võite leida ühe ukse juurest

Muuseumi kõrval asub Beatles-ite pood. Just siis kui ma sinna sisse hakkasin minema hakkas järjekord super kiirusega liikuma ja Pete läks pileteid ostma nii, et pood jäi seest nägemata. 

Teadmiseks, et enne kui muuseumi sisse saada peab minema muuseumi suveniiripoodi (uks on Holmesi ukse kõrval) ja sealt piletid eelnevalt valmis ostma. Kui järjekord on väga pikk siis liiga vara ei tasu seda teha, kuna kui meelt muudate siis samu pileteid järgmisel päeval kasutada ei saa.

Sellelt pildilt on näha kui väikesed olid majas koridorid. Pete ja Greta seisavad kahe korruse vahel. Korruseid oli seal üldse vist kokku viis.

Issi, selles raamatus ei ole ühtegi sõna

Me käisime toast tuppa ja imestasime endamisi, et kuidas nii, et kõike asju võib katsuda. Kuskil ei ole mingit silti, et ära istu või ära katsu. Me unustasime täitsa ära, et Sherlock Holmes ei olnud ju päriselt olemas seega kõik asjad mis seal majas olid olid lihtsalt vanad asjad ja neil ei olnud mingit ajaloolist väärtust (rohkem kui et nad olid vanad :).

Mulle meeldisid need maalid

Väikesed ümarad lokkis juustega lapsed ilusates riietes ja punapõselised :)

Üks korrus muuseumist oli natuke nagu vahamuuseum (Madame Tussauds). Ma ei ole eriti kursis Sherlock Holmesi tegelastega (klassikaliste). Ma olen küll kunagi noorena lugenud neid raamatuid, aga peale Baskerville'ide koera ei mäleta enam midagi.

Need kujud aga nägid välja väga reaalsed. Täitsa huvitav oli. Tuli kohe tahtmine uuesti Holmesi raamatuid lugema hakata. 

Gretale see väikese poisi kuju üldse ei meeldinud. Oli teine sellise saatanliku pilguga. Ma imestasin, et ta õldse pildistamise ajaks ta kõrvale nõustus minema.

Kõige viimasel korrusel (pööningul) oli väikene WC (mitte päris). 

Suveniiri poe katus väljaspoolt ja seestpoolt

Suveniiripood

Pete muutus sellel pildil kummituseks

Kindlasti tasub külastada ka keldrikorrusel olevat tualetti (päris). Oma üllatuseks avastasime sealt veel ühe sellise SUURE toa ja tualett ise oli ka väga stiilne ja vanaaegne. 

Kaasaegset Sherlock Holmesi seal muuseumis kajastatud ei olnud, aga kui ma nüüd kaasaegse Holmesi sarja vaatan siis on sealse Holmesi tuba üsna samas stiilis kui muuseumi toad. Nii, et me jäime muuseumiga väga rahule. 

Parem siiski kui fännid sinna suurte eelarvamustega ei lähe, kuna mine tea, võib olla pärast peavad siis pettuma.