MITU TEEMAT ÜHES POSTITUSES

Alates eilsest on meil lubatud sõpradega nii õues kui ka oma koduaias kokku saada. Kokku võib saada korraga 6 inimest või kaks erinevat leibkonda. Samuti on meil nüüd vabadus sõita kaugemale kui oma kodukoht. Jumal tänatud selle eest, sest tulemas on pikad pühad ja saame seega kodu piirkonnas jalutamise asemel kuhugile kagemale sõita. Ma küll ei tea kuhu, aga vähemalt kaugemale 'põllule' kui oma ukseesine. 

Mina samas ei jõua ära oodata millal meil poed lahti tehakse. Mul on vaja Gretale osta paar valget lühikeste varrukatega koolivormipluusi M&S-st ja pakk aluspükse. Pluuse saaks ka internetist tellida, aga kuna neil on nii suur valik erinevaid ja ma ei saa aru milline on see pluus, mis meil juba olemas on ja mille sarnast ma juurde tahan osta, siis pean ootama kuniks poed lahti tehakse. Iseenesest saame hakkama, seda enam, et ühel nädalal on tal sulgpallitrennile lisaks koolis ka kaks kehalise tundi ja seega käib koolis spordiriietega (koroona tõttu ei saa nad koolis riideid vahetada ja seega lähevad kohe spordiriietega kooli), aga sellegipoolest on nii tüütu pidevalt seda ühte pluusi pesta. Oleks neid kokku 4, siis jätkuks pikemaks ajaks ja saaks kõik pluusid korraga koos ülejäänud valge pesuga puhtaks pesta. Greta tuli just koolist ja teatas, et peale koolivaheaega on neil lubatud koolis jälle riideid vahetada ja spordiriietega kooli enam minna ei tohi.

Aluspükstega aga jälle see jama, et kuigi ma tean täpselt milliseid talle osta, siis M&S lehel on nad juba pikemat aega välja müüdud :(.

Teine asi mida ma hädasti vajan ja mida internetist on hetkel võimatu osta on tolmuimeja. Mu kallis 13 aastat vana Dyson suri paar nädalat tagasi ära. Ma just olin avastanud, et masinal on filter mida ma kõik need aastad kordagi puhastanud ei olnud, kuigi oleks pidanud, ja siis lõpuks puhastasin ning sain justkui üleöö endale uue masina. Töötas suurepäraselt ka enne filtri puhastust, aga pärast imes ikka mitu korda tugevamini kui varem. Ma nüüd ei teagi, kas masin ise oli juba nii väsinud, et ei pidanud lihtsalt enam nii võimsale imemisele vastu või mis tal mureks oli, et äkki otsad andis. 

Kuna nii vana tolmuimejat ei ole mõtet enam parandama hakata, parandamine maksaks ka kindlasti liiga palju, siis ei jäänud mul muud üle kui hakata uut imejat otsima. Tahtsin samasugust vanamoelist silindriga Dysonit asemele ja leidsingi nende veebilehelt kaks seda tüüpi mudelit. Arvustusi lugedes tuli aga välja, et tegu ei ole üldse nii heade masinatega kui vanad mudelid on olnud ja seega olin sunnitud need valikust välja viskama. Olin tõeliselt pettunud. Mulle üldse ei meeldi need uut moodi juhtmeta püstised tolmuimejad. Ma paari sõbra juures olen saanud neid proovida ning minule ei meeldi.

Esiteks kestab nende aku nii lühikest aega ja uuesti laadimine võtab rohkem kui 3 tundi, aga ma soovin sellist tolmuimejat millega ma saaksin kogu maja korraga puhtaks imeda. Teiseks on nendel juhtmeta varstolmuimejatel nii väikene tolmuanum, et seda tuleks siis pidevalt tühjendada ning kolmandaks miinuseks on hind. Ma ei ole mingil juhul nõus ühe tolmuimeja eest üle 600 naela maksma!! Või isegi 500 või 400!

Olukord tundus lootusetu. Olin juba kaks päeva proovinud endale sobivat tolmuimejat leida, aga tulemusteta. Võib-olla ma ei mäleta enam, aga minu meelest me oma vana tolmuimeja eest küll sellist hingehinda ei maksnud kuigi Dyson oli ka siis juba hea bränd. Samas karvapallid ja tolmurullid vajasid taltsutamist ja mul ei jäänud midagi muud üle, kui välja otsida me robottolmuimeja. Roboti kinkis mulle üks aasta Pete jõuludeks. Ta tahtis mind üllatada teadamata, et tegelikult mulle robottolmuimejad ei meeldi ja seda põhjusel, et robotil võtab nii kaua aega enne kui põrandad puhtaks saavad. Ma jõuan selle ajaga mõlemad korrused ise ära imeda kui robot alles köögis ringi tiirutab. Nüüd aga oli mul talle tööd pakkuda ja seega otsisin ta kapist välja. 

Nagu nende tänapäeva tehnikavidinatega ikka, siis kuigi nad peaksid olema mitu korda paremad ja nutikamad ja arenenumad, siis tegelikult on neil ikkagi tihti üsna palju takistusi ja miinuseid vanamoeliste ees. Oleks tegu olnud vanamoelise juhtmega tolmuimejaga, oleks juhtme lihtsalt seina torganud, nupule vajutanud ja tööle hakanud. Robot aga vajas loomulikult kõigepealt laadimist. Lasin tal siis terve ööpäeva laadida, et ikka korralikult laaditud saaks ja kui ma siis järgmisel hommikul 'ON' nupule vajutasin ei teinud mu robot piiksugi...ja ei hakanudki tegema!!! Samuti surnud!!!

Järgmisel päeval ostsin poest põrandaharja.

Nüüd olen pea kaks nädalat proovinud põrandaharjaga hakkama saada ja pean nentima, et see on puhas orjus ja korraliku lõpptulemuseta töö. Karva- ja tolmurullidele meeldib loomulikult väga iga harjatõmbe peale lendu minna ja õhus keerelda samal ajal kui mina peaaegu nuttes neid kinni proovin püüda...ja sedasi IGA PÄEV! 

Tänaseks olen ma juba nõus omama juhtmeta varstolmuimejat. Isegi väikest tolmuanumat olen nõus kasvõi iga 5-minuti tagant tühjendama kuigi üle 300 naela ühe masina eest ei ole ma ikka veel nõus maksma. Valisin siis Dysoni lehelt ühe sellise välja ja Pete hakkas ostma, aga siis tuli välja, et seda ei ole üheski internetipoes hetkel müügil. Õigemini müügil justkui on, aga koju tellida või poodi järgi minna ei saa!!!

Egas midagi, ole nüüd sunnitud vähemalt 12-aprillini põrandaharjaga kassikarvu mööda maja ringi keerutama enne kui pääsen poodidesse tolmuimeja jahile. Jõudu mulle!

Aga muidu ei saa ma kurta. Ilm on meil hetkel IMELINE!!! Täna oli +24 kraadi ja homme samuti suviselt soe.

Läksin algul aeda natukeseks ajaks päevitama, aga tund hiljem olin juba rohinud, õunapuid lõiganud, maad kaevanud ja köögiaknaid väljastpoolt pesnud. Siis hakkas liiga palav ja ma põgenesin tuppa. 

Avastasin, et see väikene väeti nurmenukutaim, mille ma eelmisel kevadel ostsin, on nüüd endale juba paarilise kasvatanud ja õitsema hakanud. 

Camellia põõsas on ka õites. Me üleeelmise naabri aias hakkab roosa Camellia puu alati esimesena õitsema, siis meie naabrite punane ja siis viimaseks meie väikene põõsake. Näeb hästi ilus välja, aga nats tüütu on pidevalt maast ära kukkunud õisi noppida.

Josten päikesevanni võtmas

Tegelikult ajab see väike tegelane meid täiesti hulluks. Ta ei lase meil hommikul ÜLDSE magada. Linnud vist äratavad ta hommikul ülesse, sest nad tõesti laulavad nii kõvasti nagu nad lausa karjuks TWEET TWEET TWEET! Eesti linnud vist nii ei ütle, aga Inglise omad küll :)

Kohe kui ta on ärganud hakkab ta mjäuguma ja enne rahule ei jää, kui me kõik üleval oleme. Üleval olemise all pean ma silmas seda, et me oleme oma toa uksed lahti teinud ja toast välja tulnud. Kui vaid minu (ja Pete) magamistoa uks lahti on, siis sellest ei piisa ja ta läheb Greta ukse taha vinguma. Täna käis ja halas ta hommikul mitu tundi ka peale seda, kui me juba kõik üleval olime ja Greta ka juba kooli läinud. Ta tahtis hirmsasti õue minna. Käis ja nühkis ennast nii kassiluugi kui köögi välisukse vasta. Me Petega mõlemad tunneme, et nii vale on looma peala pahane olla, aga hirmsasti tahaks talle kerepeale anda. Ma igaks juhuks siiski lisan, et me OTSELOOMULIKULT ei löö kunagi oma väikest Jostenit...ainult piiname teda selle tobeda toruga ja ta tema meid vastu oma kräunumisega. 

Ma vaatan, võib olla julgen ma ülehomme talt selle toru kaelast ära võtta. Ta haav on paranenud, aga kuna haava peal on veel väikene kärnake, mida mul ei õnnestu vee ja vatiga ära leotada, siis suure tõenäolisusega paneb ta sinna kohe esimesel võimalusel küüned taha. Nagunii ju hakkab ennast kohe torust vabanedes pesema ja 'kammima'. No eks näis, vabadus ei ole enam kaugel ja loodetavasti laseb ta meil Lihavõttepühade ajal ikka hommikuti magada. 

See postitus on juba üsna pikaks läinud, aga ma lisan siia siiski veel paar pilti. Nimelt ilmus me naabrite aeda nädalalõpul selline mullike.

Arvatavasti oli peres kellegil sünnipäev ja kuna külalisi ju külla kutsuda ei tohtinud ja kuskile välja pidutsema ka ei ole võimalik minna, siis tuli ise midagi põnevat välja mõelda. Meil saab selliseid mullikesi rentida. Neid mulle on muidugi igasuguseid ja erinevaks otstarbeks, aga see pildil olev on kino mullike. Mulli rendifirma tuleb ja paneb sulle selle mulli aeda ülesse ja pärast lammutab ära ja viib ära. Mull tuleb koos mööbli (sohvatoolide ja patjadega), ekraani ja kinomasinaga. Väikese lisatasu eest saad tellida ka tulukesed ja lilled nii mulli sisse kui ukse juurde. 

Natuke odavam mull on selline, mis on mõeldud õhtu või lõunasöögiks, ehk siis tuleb koos laua ja toolide ning kaunistustega ja selline, mis on seest lihtsalt patjadega sisustatud. 

Naabrid õhtul filmi vaatamas

Nüüd koroona ajal on sellised mullid muidugi veel eriti moes, aga ma olen neid Londonis ka juba mitu aastat enne koroonat näinud. Näiteks selles 2018 aasta postituses on näha ühte mullirestorani.

Praegu aga võimaldaks mullid ka talvel näiteks vabaõhukinos käia (kui päris kino koroona tõttu kinni peaks olema) ja restoranis süüa jne.

Pildid siit

Gretal algab neljapäeval natuke rohkem kui kahenädalane koolivaheaeg. 

Mul on lausa hirm selle taas kodus istumise ees. Õnneks on tal vähemalt võimalik sõbrannadega õue minna või isegi mõni meie aeda kutsuda (kuigi meil pole korraliku aiamööblit kus külalised istuda saaksid), aga tõenäoliselt kulub suurem osa vabast ajast kahjuks siiski sedasi...

Õnneks kuulutati alates sellest nädalast ka taas välitrennid avatuks ja seega sai Greta täna taas, peale 6 kuud paus,i jalgpallitrenni minna.  Kahjuks koolivaheaegadel trennid ei toimu, aga võib-olla hakkab mõnel jalgapalli tüdruku isal lastest kahju ja organiseerib tüdrukutele mingi koos mängimise ka koolivaheajaks. 

Greta avastas trenniriideid selga pannes, et pluus on väikeseks jäänud. Hetkel ajab asja ära, aga pean talle siiski kiiremas korras nüüd ka veel uue jalgapluusi soetama :Z.

Ok, nüüd sai küll mitu teemat ühe postituse sisse, aga vähemalt jõudsin ilma hilinemata kõik siia kirja panna.

VÄIKE HAAVATUD KASSIKE

Kirjutasin selles postituses kuidas me Josteni põselt haava leidsime ja talle kohe toru pähe panime, et tal takistada haava suuremaks kratsida. Kuna haav ei näinud hull välja ja Josten ise oli samuti endiselt reibas, siis lootsime sedasi omapäi ravideds loomaarsti juurde minekust ja suurtest arvetest pääseda.

Paar päeva läks kõik hästi, välja arvatud siis see, et Josten toru kandmise peale väga solvunud oli ja Pete Jostenile nii palju kaasa tundis ning selle üle hädaldas, et ma lõpuks ei jaksanud enam nende mõlema nutulaulu kuulata ning võtsin Jostenilt toru kaelast ära. Josten asus ennast loomulikult kohe puhastama ja kratsis ka korra põske, aga ei midagi hullu. Kahjuks oli järgmisel päeval juba märgata, et ta ikka kratsib liiga hooksalt ja ta haav hakkas taas veritsema. Egas midagi, tõmbasin talle toru jälle pähe ja olime taas sunnitud otsast alustama.  

Torust vaatamata õnnestus Jostenil järgmisel hommikul mingi ime läbi aga taas haavale kallale minna ja see korralikult verele kiskuda. Nüüd nägi üldpilt juba niivõrd kole välja, et meil ei jäänud muud midagi üle, kui loomaarstile helistada ja talle meie probleemist rääkida. Paar tundi hiljem viisin Josteni loomapolikliiniku ukse taha ja jäin ootama. Täpsustuseks siis seda, et hetkel ei lasta kedagi polikliinikusse sisse. Loomad antakse polikliiniku tagaukse juures loomaarstile üle. 

Loomaarst ütles mulle juba telefonis, et ta loeb Josteni profiili alt, et Jostenile ei meeldi loomaarsti juures käia. TÕESTI VÕI! Miks peaks väikesele kassikesele meeldima kuskil sellises kohas käia kus talle tavaliselt ühel või teisel moel haiget tehakse või muidu hirmutatakse. Ta teab juba puuri ja autosse minnes kuhu minek ja protestib kõvahäälselt selle vastu.

Josteni haav enne loomaarsti juurde minekut

Te ei kujuta ette milline Josten välja nägi, kui loomaarst mulle ta pärast tagasi tõi. Jostenit vaadates oleks võinud arvata, et teda on keegi kirvega taga ajanud ja proovinud pool pead otsast ära raiuda. Põsk nägi välja nagu sealt oleks tükk küljest ära lõigatud ja kogu üks näopool oli verega kaetud, kaasaarvatud pool torust. 

Tegelikult oli arst tal vaid karvu natuke rohkem maha lõigunud, sest nende all oli peidus üks teine haav mis enne välja ei paistnud. Arvatavasti oli üks teine kass Jostenit käpaga kriimustanud ja meie nägime algul vaid ühe küüne kriimustust. Arst ütles, et vahel juhtub nii, et haav justkui paraneb ja näeb hea välja, aga tegelikult areneb põletik naha all ja lööb välja alles hiljem. Ta mainis, et see haav näeb üsna kole välja, aga õnneks hetkel kokku klammerdamist ei vaja. Vere tilkumine pidi ka hea asi olema, kuna see näitab, et keha proovib ise ravimisega hakkama saada. 

Josten sai antibiootikumisüsti mis pidi kaks nädalat kestma ning arst palus haava kolm korda päevas sooja soolaveega puhastada. Seda öeldes vaatas ta mulle kaasundlikult otsa ja tundis muret, et kas ma ikka saan selle tööga hakkama, sest Josten ju ei lase endale ligi :D 

Ma rahustasin arsti maha ja ütlesin, et ma ei ole Jostenist rahulikumat ja koostööaldimat kassi varem kohanud ja et ma kohe kindlasti saan ta haava puhastamisega suurepäraselt hakkama. Ma ütlesin mehele, et ta oleks võinud vabalt talle ka antibiootikumid tablettidena anda, sest mul poleks olnud probleeme ka neid Jostenile sisse sööta, aga loomulikult kui valida, siis ma valiks ikka süsti. Õnneks oli süst sama kallis kui tabletid oleks olnud, seega süstita ei oleks me raha saanud nagunii kokku hoida. 10 minutit ja arve £120. Küll see kassi pidamine on ikka kallis lõbu!

Ja nüüd ma ei teagi. Pärast kodus Josteni haava lähemalt vaadates mõtlesin ma isegi korraks, et äkki nad lõikasid talle ise põske sisse kui proovisid tal karvu masinaga maha ajada. Kuidas see võimalik oli, et me varem ei märganud nii suurt haava ta põses? Või siis suutis Josten ise väikese haava hommikul suureks kratsida. Tal nimelt on hetkel väga pikad ja teravad küüned. Ma tegelikult palusin loomaarstil samal ajal ka ta küüni kärpida, aga kuna Josten oli niigi kogu protsessist juba niigi stressis, siis loomaarstil ei olnud julgust küünteka jändama hakata. Peale pühi peab ta nagunii vaksiini saama ja arst lubas siis ka küüned üle vaadata.

Peale haava puhastamist ei näe asi pooltki enam nii hull välja ja seda verd tilkus sealt ka vaid esimesel ja natuke ka teisel päeval. Loodetavasti on selleks korraks hullem läbi ja täielik paranemine ei võta enam kaua aega. Teise kassiga kaklemise eest me Jostenit kahjuks kaitsta ei saa, aga ma südamest loodan, et niipea mingit uut kismat ei hakka toimuma.

Ma võin siin küll hõisata, et me kassike nii koostööaldis loom ja me justkui võitjad, AGA tegelikult maksab Josten meile täiega tagasi kogu selle piinamise eest ja selle eest, et me teda õue ei lase. Ta äratab meid igal hommikul juba enne 5 ülesse. Ühel ööl kräunub vahelduva eduga kogu öö. Õudne!! Ma käin juba nädal aega kui kuutõbine ringi, sest ma olen nii väsinud. Ma olen paaril õhtul juba kell 9 magama läinud ja koheselt ka magama jäänud. Tavaliselt kupataks ta hommikul kella 6 ajal õue ja saaks veel tunnikese magada, aga praegu on tal ju õue mineku keeld peal. See, et linnud hommikul nii vara ja nii kõvasti laulma hakkavad ei aita loomulikult ka põrmugi olukorrale kaasa, aga vähemalt on väike lootus, et homse kellakeeramisega asi natukenegi rohkem paika loksub ja kella 5-st äratusest automaatselt kella 6-ne saab. Pete tõuseb vahel sel ajal juba ise ka ülesse, nii et poleks kõige hullem ja eks varsti saame Jostenilt ka selle toru peast ära võtta ja ta õue lasta.

Siit niisama paar pilti meie Jossikust ajast, kui ta veel haavatud ei olnud

Josten ootab et Pete ülevalt korruselt alla tuleks ja diivanile istuks, et ta saaks siis Pete sülle istuda. Tavaliselt on sel ajal Pete juba töö lõpetanud ja istub elutoas, aga sel õhtul läks tal oodatust kauem. Josten siis istus põrandal ja kuulas Pete igat sammu, et kas ta tuleb juba alla või niisama kõnnib seal ringi.

ÜKS VÄLJASÕIT AASTA TAGASI

Kooli ja koroona uudiste vahelduseks teen siia ühe vana väljasõidu postituse mida ma polegi veel jõudnud oma blogis kajastada.

Eelmise aasta esimesel märtsil käisime Standen majas. Siis ei olnud meil veel õrna aimugi mis meid paar nädalat hiljem ees ootab ja kuidas me elud üleöö peapeale pööratakse. Tänaseks on möödunud juba üle aasta sellest väljasõidust ja me südamest loodame, et varsti saame taas selliseid väljasõite tegema hakata.

Standen maja on huvitav sellepoolest, et see on musternäidis Arts and Crafts liikumise ja William Morris kunstikäsitöö loomingust. William Morris (1834-1896) oli inglise dekoratiivse rakenduskunsti stiili teerajaja ja kunstikäsitöö taaselustava liikumise (Arts and Crafts) eesvedaja. Tema stiil on ajatu ja klassikaline ning kergesti äratuntav- ainulaadselt suursugune. Tema disainitud tapeete toodetakse jätkuvalt ja need on tuntud üle maailma (Morris & Co).

Standen maja ei kuulunud küll William Morrisele endale, vaid hoopis James ja Margaret Beale ja nende seitsmele lapsele. Kuigi pere ise elas Londonis, siis James Beale otsustas linnamajale lisaks, et soovib pühadeks, nädalavahetusteks ning lõpuks ka pensionile mineku tarbeks ka maja maale. Soovitud maja disainis ja kujundaski neile Philip Webb, kes oli sel aja kuulus arhitekt ning käsitöö liikumise (Arts and Crafts) juhtfiguur. Tema loominguga tuvus James Beale oma rikaste naabrite kaudu. Beale perekond ei olnud pretensioonikas ja nad soovisid, et seda kajastaks ka nende maja. Nad eelistasid pigem mugavat ja hubast maja maal, kui mingit uhket lossi. Sellise maja Philip Webb ka neile disainis. Seda maja nautisid aastaid nii selle pere lapsed, kui ka lapselapsed.

Aga alustame kõigepealt õuest, kus me väikese tiiru tegime enne, kui maja sisse uudistama läksime. Õigemini jalutasime me maja ümbruses ringi algul sellepärast, et leida ülesse majja sissepääs :D.  

PS. Praegu vaatan neid pilte ja täitsa uskumatu kui palju Greta selle ühe aastaga on kasvanud ja muutunud!

Puuleht nagu pits

Enne kui peamajja sisse astusime külastasime korraks kõrvalhoones asuvat pisikest kasutatud raamatute poekest. Pea alati on selliste mõisate juure üks kasutatud raamatute poeke. Praegu tundub imelik vaadata kuidas me siis saime võõra inimesega nii lähedal seistes ilma maski kandmata näost näkku rääkida. Ma NIIII igatsen sellist normaalsust :(

Peauks

Piljardituba

Selle kiikhobuse Dobbini sai aastal 1874 pere vanim tütar Amy kingituseks selle eest, et ta oli ära õppinud tähestiku.

Üks näide Morris & Co tapeetidest

Veranda

Elutuba- Drawing Room

Philip Webb nägi vaeva, et kujundada iga tuba täpselt Beale'i perekonna ettenähtud otstarbele. Ta küsis kuhu iga voodi paigutatakse, et tagade uste paigutus nii, et ruumis viibivat inimest ei kimbutaks tuuletõmme. Beales'i vanim tütar Amy oli 23 aastat vana kui maja valmis sai. Ta palus Webbil kujundada endale sisseehitatud garderoobikapi mille välisküljel oleks peegel. Selline riietekapp oli sel ajal haruldus. 1890-l aastatel ei kasutatud veel ka riidepuid. Kappides olid konksud mõnede riideesemete riputamiseks, aga suurem osa riideid olid siiski kokku volditud ja hoiti riiulitel. 

Põhjapoolne magamistuba - külalistetuba

Standen majas on kokku 21 magamistuba ja see on üks külalistetubadest. Maja külastavad inimesed (tänapäeval) arvavad tihti ekslikult, nähes toas olevaid luksuslike mööbliesemeid, et tegu on majahärra ja daami magamistoaga, aga kui toaaknast välja vaadata, siis on kohe arusaada, et nii see siiski ei ole. Nimelt avaneb toaaknast vaade sisehoovile, kui härra ja daami Beale'i magamistoaakendest avanevad kaunid ja avarad vaated orule.

Pilt siit

Paari tuppa oli välja pandud tegevusi lastele (või siis ka asjahuvilistele täiskasvanutele). Ma enam ei mäleta mida Greta siin uurib. Vist mingeid putukaid, kes sellistes ajaloolistes majades elavad ja nii majas olevat mööblit kui ka tekstiilesemeid hävitada proovivad.

Selles toas oli võimalus kokku panna William Morrise mustrilisi puzzlesid. Me Gretaga pusisime päris pikalt enne kui ühe kokku saime.

Maalimis võimalust külastajatele kahjuks ei pakutud (oma materjalidega ei keelanud loomulikult keegi sul seal maalida). See värvikarp oli välja pandud vaid vaatamiseks. 

Söögituba

Hommikutuba -Morning Room

Mulle jäi raamaturiiulil kohe silma see dekoratiivne taldrik. Tundus kuidagi VÄGA eestilik.

Ja see büst meenutas mulle koheselt Astrid Lindgreni.

No vaadake kui palju erinevaid kirjusid mustreid korraga ühes toas!

Pilt siit

 

Majast lahkudes oli kõigil võimalus kingipoest ka oma koju mõni William Morris mustriline ese soetada.

Õues me pärast pikalt ei jalutanud. Lilled küll juba õitsesid, aga puud veel mitte ja me olime majas juba piisaval pikalt aega veetnud.

Ühest huvitavat õunapuust tegin küll möödaminnes pilti.

Leidsin internetist natuke parema pildi sellest samast puust, mis on arvatavasti tehtud aprillis või mai alguses

Pilt siit

See ja alumine pilt siit

Aprillis ja mais oleks aias palju ilusam jalutada, aga ma kardan, et sel aastal saab iga mõisa- ja lossiaeda inimeste poolt tormijooks olema kohe, kui lockdown reegleid lõdvestatakse.

Pilt siit