BON APPETIT

Hetkel blogivad paljud sellest mida nad söövad või ei söö (Eesti blogisid silmas pidades). Mul oli plaan üks enam-vähem selle teemaga haakuv postitus juba veebruaris valmis kirjutada, aga aeg jooksis käest ja nii need pildid jäidki mustandikausta teksti lisamist ja blogisse postitamist ootama. 

Ma tegelikult ise teen seda harva, et kirjutan samadel teemadel kui teised, sest mida rohkem ma Eesti blogisi loen, seda rohkem ma märkan, et meie elu ja olu siin Inglismaal on ikka nii teistsugune, kui Eestis. Ja seda pea igas vallas. 

Ma olen kohati isegi teiste blogide kommenteerimise lõpetanud, sest no ei ole midagi kaasa rääkida nendel teemadel. Mõtetu ka hakata teiste blogide all siis heietama kuidas meil nende asjadega siin pool sood lood on. 

Kui tegu on ikka täiesti teise elukeskkonnaga kus ma ise igapäevaselt ei ela, siis kohati tundub, et ega mul ei olegi õigust midagi kosta. Ja ega ei peagi ju. Saab täitsa ka ilma, kuigi mõnikord ikka tahaks :)

See postitus sai alguse sellest, et alates veebruarist alustasime me taas mahekasti koju tellimisega ja ma olen järjekordselt nendest mahekastidest nii vaimustuses, et tahtsin seda vaimustust ka siin blogis kajastada. 

Ma olen meie mahekastist oma blogis läbi aastate ka varem kirjutanud. Meil käibki selle kasti tellimine hooajaliselt ja hooti. Kui ma ei eksi, siis rohkem tellime talvel ja suvekuudeks lõpetame üldse ära. Kuna me vahepeal kolisime ja kõik need ehitustööd sinna otsa, siis loomulikult ei olnud mõtet mingit juurikakasti siia koju tellida, kui vahepeal puudus meil isegi köök kus kokata. Jaanuari alguses hakkasin ma sellest kastist aga jälle suurt puudust tundma ja nii saigi tellimus uuesti sisse pandud.

Eks firma ise ka meelitas mind aegaajalt telefonikõnedega, ja kuna nad suutsid seda teha väga delikaatselt ja mitte üldse pealetükkivalt, siis saigi otsus langetatud. Sain veel ka lisaks sellise pakkumise, et esimene ja neljas kast on poole hinnaga ning kuni veebruari lõpuni saan veel iga tellitud kastiga kaasa mingi väikese kingituse-üllatuse.

Kast tuuakse meile ukse taha iga nädal samal päeval ja päev määratakse sulle selle järgi kus piirkonnas sa elad. Kõikidele enam vähem sama piirkonna inimestele toimetatakse kast koju ühel ja samal päeval ja seda sellepärast, et kaubik ei peaks iga päev tegema asjata pikki sõite erinevate klientide vahel kes kõik eri piirkondades elavad.  Meie juurde tuleb ta neljapäeviti juba enne kella 7-t hommikul. Jätab kasti ukse taha ja sõidab järgmise kliendi juurde.

Need kastid on kõik taaskasutavad. Ma panen vana tühja kasti ukse taha autojuhule valmis ja autojuht siis hommikul kui mulle uue täis kasti toob võtab selle sealt kaasa. 

Neid mahekaste saab igasuguse sisu ja suurusega tellida. Puu- ja juurvilja kastidele lisaks tehakse ka liha ja kala kaste ja müüakse igasugu muid toidu ja ka majapidamistarbeid. 
Meie tellime kõige suurema puu- ja juurvilja kasti. Kasti eest maksame kokku £28.75 (kasti sisu £27.50 ja kohale toomine £1.25). See teeb UMBES sama välja kui poest samu asju osta. Meil on suuremates toidupoodides vägagi suur mahekauba valik ja hinna poolest vaid natuke kallim kui tavaline kaup (vahel isegi odavam).

Juhtus nii et just minu sünnipäeval, mis sel aastal langes neljapäeva peale, pandi kasti tasuta kaasa üks tahvel tumedat sokolaadi, mis ka mulle söömiseks sobis. Mul oli selle üle nii hea meel, et ma helistasin neile ja tänasin neid selle 'kingi' eest. No et lihtsalt nii juhtus, sest ega nemad ei teadnud, et mul sünnipäev oli ja tänasin ka selle eest, et nad sedasi uusi ja huvitavaid tooteid tutvustavad. Ma ise ei olnud sellest sokolaadi margist enne midagi kuulnud aga tänu sellele kingitusele tellisin ma järgmisse kasti juba ise seda sokolaadi lisaks.

Teisel nädalal oli kingiks purgike mahe maitseainet, kolmandal purk purustatud tomateid, siis veel väike pakike popcorne, purk moosi ja pakike kuivatatud viigimaru ning pakk india pähkli piima (see oli ainuke kink mis meie majas kasutust ei leidnud).

Panen siia mõned pildid kasti sisust erinevatel nädalatel

Siin ma tellisin seda sokolaadi juba ise juurde. Kingiks oli purk purustatud tomateid.

Ma tavaliselt ostan kasti sisule siiski veel ka nädala jooksul juurikaid ja puuvilju lisaks, sest sellest kastist jääb meile nädalaks väheks. Mõni asi jääb küll seisma ka natuke pikemaks ajaks kui vaid nädal (näiteks üks nendest suurtest kaalikatest. Pildil oleva kõrvitsalise sõime ka alles paar nädalat tagasi ära, ehk siis alles märtsis), aga need on sel juhul siis ka sellised asjad mis kestavadki kauem kui vaid nädala. 

Rohelist sööme me peaaegu iga toidu juurde. Minu jaoks peab taldrikul olev toitu olema värviline ja kui see seda ei ole, siis mul on kuidagi ebamugav ja vale tunne seda toitu süüa. On tunne, nagu midagi puuduks. Õnneks on meil poes aastaringselt saada igasugu lehelisi ja muid maitsvaid juurikaid, sest vaid porgandist, kurgist, tomatist ja salatipeast me ära ei elaks. 

Siit mõne näited 'heinast' mida me sööme nendele lisaks mis kasti sisu piltidelt juba näha on. Need siis sellised asjad mida eelnevalt keetma või aurutama peab ja meil siin Inglismaal on selliseid rohelisi 'lehti' kümneid eri sorte. 

Kõige tavalisem ja kõige tihedamini sööme me brokolit ,

prantsuse ube

ja lamedaid ube (ma ei tea mis nimega neid Eestis kutsutakse)

 

sügisel, talvel ja kevadel ka Brüsseli kapsaid

Tooreid juurikaid või salatilisi sööme alati ilma igasuguste lisanditeta. Hapukoor ei kuulu brittide menüüsse nagunii ja meie ei lisa ka salatile kunagi õli või äädikat. Me isegi ei sega kodus kunagi salati asju omavahel kokku, vaid lõigume kõik tooraianed lihtsalt eraldi taldrikule. Meile meeldib süües tunda iga asja oma maitset.

Külmutatud köögiviljadest kasutme toidutegemisel vaid herneid. 

Peedid röstimist ootamas

Selline me külmutuskapp küll iga päev välja ei näe, aga siis küll, kui mahekasti ja poes käimise päev ühte jooksevad. 

Tegelikult juhtusin ma selle pildi tegema just enne seda kui meile Eestist külalised tuli ja seega on külmikus toitu natuke rohkem kui tavaliselt. Näiteks ühe paki viinamarjade asemel kaks, kaks mahlapudelit (mahla ostan ma väga harva ja annan siis Gretale vaid mõnel hommikul võileva kõrvale juua) ja suur tükk juustu (tavaliselt ostan vaid neid väikeseid punaseid eraldi pakitud juustutükke mis pildil sidruni kõrval on, sest meil ei söö kodus peale Greta keegi juustu. Mina ei saa süüa ja Pete ei hooli tavalisest juustust).

Toidu kõrvale joome meie vaid vett. Pete joob tihti mullivett, aga toidu kõrvale ei joo ta midagi, kui joob, siis vaid väljas söömas käies ja siis ka tavaliselt mullivett. 

Piima meie peres ei jooda üldse. Piima pannakse vaid hommikuhelveste peale ja Greta teeb endale mõnikord kakaod (O'boy pulbrist mida ma Eestist kaas olen ostnud). Inglismaal ei ole minu teada üldse kombeks piima juua, veel vähem toidu kõrvale. Piima pannakse selle eest tee peale, aga Pete joob tihti teed ilma piimata (ta joob piimaga vaid seda kõige tavalisemat teed). Mahla ja smootisid joome samuti vähe ja kui, siis vaid hommikuti. 

Leiba sööme vaid suppide juurde ja seda ka mitte alati. Tavaliselt hoiame leiba sügavkülmas ja võtame sealt viilu haaval vastavalt vajadusele. Kuna meil kodus sööb võileibu vaid Greta ja kindlasti mitte iga päev, vaid pigem paar korda nädalas, siis meile sobib kõige paremini just selline süsteem. Mina söön ka hommikuti tihti võileiba, aga kuna minu leib on gluteeni vaba ja mina ei jõua samuti tervet pakki leiba nädalaga ära süüa, siis hoian ka mina oma leiba sügavkülmas ja võtan sealt seda siis viilude viisi kui isu peale tuleb. 

Need pildid  tegi mu ema kui ta meil külas oli eelmise aasta sügisel. Pildid ei anna küll päris õiget ülevaadet meie iganädalasest ostukärust, sest ostsime sel päeval rohkem sellist toidukraami mis mu emale siin olles süüa meeldib ja mida Eestis saada ei ole. Kuna pildid sobivad hästi postituse teema juurde, siis mõtlesin siiski need siia lisada. 

Suhkruga on lood sellised, et suhkrut ei lisa me ise ühelegi toidule. Kui mõnikord harva küpsetamegi midagi, siis loomulikult ikka kasutame suhkrut ka, aga kui aus olla, siis ma ei mäletagi millal ma viimati midagi magusat ahju pistsin.

Seda siis sellepärast, et Pete ei taha 'saia' süüa, talle küll maitsevad koogid ja värgid, aga ta parema meelega ei söö neid. Gretale ei sobi enamus asju muna pärast ja need paar asja milles muna ei ole, ta küll sööb, aga selle võrra vähe, et tegemine vaid tema pärast ei tasu ennast ära. Ma parem ostan talle poest pontsikuid või koogikesi. No ja mina peaksin oma allergiate pärast siis endale hoopis eraldi koogi küpsetama hakkama, aga pärast olen siis ka sunnitud selle koogi üksinda ära sööma ja ma pigem väldin seda. Seda enam, et ma suurema osa ajast väldin suhkrut täielikult.

Nii et pruun suhkur on meil küll kodus täitsa olemas, aga seda vaid külaliste tarvis, kes kas siis teed või kohvi suhkruga eelistavad juua. 

Kokkuvõttes võin öelda, et meie peres on tervislik toitumine väga tähtsal kohal, aga kuna meile maitsebki tervislik toit, siis mingeid suuri pingutusi selle nimel meil teha pole olnud vaja. Greta küll kõiki neid heinalisi ei söö mida meie sööme ja mõne asja peale kirtsutab vahel ka nina, aga ka tema sööb tervislikult ning on juurikatega igati sõber. Ta armastab söömist liiga palju, et toiduga pirtsutada :) 

Lisan siia ka Greta kooli talve menüü, kuna see sobib hästi selle postituse alla. 

Siit üks (kasutan ühte väga vana pilti kuna hetkel värskemat ei ole) näide sellest kuidas me neid rohelisi lehti sööme.

Kõik juurikalised (peedid, pastinaagid, kõrvitsalised, maguskartul, porgand vahel ka paprikad) lähevad ahju röstimiseks. Tulemus super maitsev, eriti veel kui tegu on gaasiahjuga. Nii rösti kartulid kui ka juurikad tulevad sellised pealt karvased ja natuke krõbedad, aga seest mahlakad.

 Sellelt vanalt pildilt on lõpp tulemus näha

Siit üks väike video ka

MÄRTS

Märts, aprill, mai on minu arvates Inglismaal kõige ilusamad kuud aastas. Kuigi meil püsid siin muru õues aastaringselt roheline siis see õite ja värvide möll mis peaaegu et üleöö lahti läheb on tõesti ahhetama panev. Ja alati ikka nii, et kõige pealt igal pool õied ja alles siis, mitu nädalat hiljem, tõmbavad puud endale helerohelised lehekuued selga. 

Selle pildi tegin ma 13 märtsil. Tänaseks hakkavad need väikeste valgete ja roosade õitega puud õitsemise juba peaaegu lõpetama, aga magnooliad hellitavad meid endiselt oma silmipimestava iluga. Umbes NII

 Umbrohi

See naerunäoga põõsas on selle sama maja juures vähemalt 10 aastat eksisteerinud. Loodetavasti jätkab eksisteerimist ka siis kui majja peaks uued omanikud kunagi sisse kolima (samas ega ma ei tea, võib olla on vahepeal ka juba kolinud).

Meil oli eelmisel nädalalõpul Inglismaal emadepäev. Käisime Pete vanemate juures ja see pilt ongi Pete ema aiast.

 Meie aia kreegipuu

 Muruniidu hooaeg on alanud

 Kelgud nurka, suvi tuleb...

...täna on meil õues 22 kraadi sooja

MAGAMISTUBA

Magamistoa remondist on juba rohkem kui poolteistaasta möödas, aga ma pole ikka veel jõudnud neid töid siin kajastada.

Tegelikult olen ma nende ehitustööde postitustega tahtlikult venitanud, sest mul on kuidagi vale tunne nendega olnud. Ma ei oskagi seletada mida ma selle vale tunde all silmas pean, aga mõnikord on mul hirmus suur remondipostituste kirjutamise tuhin peal ja siis mõnel teisel päeval tundub see mulle nii valena siin blogis ehitustöid lahkama hakata, sest see tundub kohati kuidagi väga isiklik. 

Võib olla ka sellepärast, et kuna me majalaen on nagunii meeletult suur ja nüüd siis veel ka ehitustöödega kaasnevad laenud sinna otsa, siis ma kardan, et võib olla siin kirjutamine oleks kui mingi risk või hea õnnega mängimine. 

Vat ei teagi mis värk sellega on, aga igal juhul on asi venima jäänud ja sellest on tegelikult väga kahju. Ma oleksin pidanud ikka kohe tööde kõrvalt oma esmatunded ja emotsioonid kirja panema, aga ma olin siis igal õhtul nii meeletult väsinud, et hea kui süües kahvlit jõudsin suu juurde tõsta. Nüüdseks on muidugi kõik need tunded nii mitu korda lahjamad ja paljud naljakad või pingelised seigad ka juba unustatud.

Huvitav on aga see, et kui tööde käigus ma otseselt nii palju väsimust ei tundunudki, no olin muidugi suurest segadusest ja pidevast koristamisest väga väsinud küll, aga otsest stressi tunda ei olnud. Nüüd aga, kui kogu sellele ajale tagasi mõtlen, siis tunnen seda väsimust vaat et veel rohkem kui ehitustööde käigus nädalaid põrandaid päevas 5 korda järjest pestes... Noh see selleks, eks näis kas ma kunagi ka need remondipostitused kirjutatud saan. Enne tahaks ikka me eelmise suve puhkusereisist kirjutada. 

Aga tagasi magamistoa juurde. Akende vahetusest kirjutasin ma juba eelmisel aastal SIIN ja SIIN, tapeedi ning voodi valikust SIIN. Kokkuvõttes oli see üks üsna valulik protsess, sest raske oli kiiruga või vähem kiiruga neid õigeid tapeete, voodit, madratsit (see on üldse veel omaette blogipostituse teema), värve jne leida. 

Õnneks tänaseks, märtsi lõpp 2017, on meie magamistuba peaaegu valmis. Ainult voodi kõrval olevad väikesed öökapid puuduvad, aga kuna me pole veel suutnud leida selliseid mis meile meele järgi on, siis lihtsalt ootame millal nad ise me ellu ühel päeval ilmuvad. 

Algul oli mul soov ka laes olev lamp ära vahetada mingi lühtri taolise asja vastu, aga mida aeg edasi, seda väiksemaks mul see soov jääb. Need kõige tavalisemad ja odavamad ümmargused laelambid on nii head ja nähtamatud ning jätavad sellise kerge tunde tuppa, et ma ei kiirusta neid enne välja vahetama, kui tõesti midagi jalustrabavat ja otse kümnesse lamp kuskilt silma peaks jääma.   

Tööde käik aga oli järgmine. Kui aknad olid vahetatud, siis oli kord tapeedi ja värvimistööde käes. Meie maaler sai õnneks nende töödega suurepäraselt hakkama ja tulemus nägi hea välja. Neid töid tehti oktoobris 2015, ehk siis nii umbes 3 kuud peale majja kolimist (kolisime 26 juunil 2015).

Järgnevaks oli kord vaiba käes. Olime kindlad, et soovime magamistuppa kogupõranda vaipa, aga taaskord seisime valiku ees, et millist vaipa. Esiteks oli valik nii meeletult suur nii välimuse, materjali kui hinnaklassi poolest. Loomulikult soovisime me vaiba peale kulutada nii vähe kui võimalik, aga samas ei tahtnud me ka seda kõige odavamat vaipa osta. Ma teadsin vaid, et vaip peab olema pigem hele, kui tume ja enam vähem ka seda mis koega. Ainuke probleem sellega oli see, et kohe kui sa lähed kuskile vaibapoodi, siis on seal alati nii meeletult suur valik, et kui enne poodi astumist olid sa veel enam vähem kindel mida sa ostma lähed, siis peale viie minutilist poes viibimist oled sa peast nii segi aetud, et nutt tuleb peale. Vaibaekspert muidugi aitab nii palju kui tal võimalik kedagi aidata on, aga päeva lõpuks ei ole ju inimeste maitsed samad ja see vaip ei lähe ju poemüüja koju ning seega pead lõpliku valiku ikka ise langetama.

Lõpuks siiski suutsime meile meelepärase vaiba selle suure valiku seast välja valida. Pärast kui vaip juba koju maha pandid, siis ma algul küll vaatasin, et appikene kuidas ma küll nii valge vaiba valisin, aga nüüd olen juba nii ära harjunud, et ei kujutaks midagi muud siia ettegi. 
Omateada me ei valinud mingit hullult kallist vaipa, aga päeva lõpuks läks meie toa vaip ikka mingi natuke alla 1000 naela maksma. Üldse nii remondi, kui ehitustööde, käigus tuli välja, et ega midagi eriti alla 1000 naela ei saagi. Ma nüüd muidugi ei mäleta enam mingeid täpseid näiteid siia tuua, aga kui mõnikord mõni asi maksiski näiteks 800 või 700 naela, siis see tundus pidevalt 1000 naelaste arvete kõrval kuidagi NII odav. 

Need fotod siin ei ole küll eriti hea kvaliteediga ja värv ei ole ka päris sama mis päriselus, aga noh mingi ülevaate siiski annavad. 
(Vaiba vahetus toimus 2015 aasta novembris).

Järgmiseks tööks oli selle jubeda kapi muutmine natuke modernsemaks ja vähem ehmatavaks. Loomulikult oleks targem olud kõigepealt kapp ära värvida ja siis alles vaip maha panna, aga kuna meie puusepal ei olnud varem aega kappi tegema tulla ja me tahtsime siiski ka lõpuks korralikult päris voodis magada, siis läks tööde järjekord natuke sassi.  Seega ostsime vahepeal endale hoopis uue voodi.

Otsustasime kapilt need jubedad käepidemed ära võtta ja lisada mõned ekstra liistud ning siis lihtsalt heledaks värvida. See oli odavam ja kiirem töö kui uute uste tegemine. Puusepp tuli kappi muutma novembri lõpus. 

Vahepeal tulid jõulud vahele ja tööd seiskusid ning seepärast nägi jaanuari alguses kapp veel selline välja. 

Nagu näha siis kogu selle aja jooksul ei olnud meil akende ees kardinaid. Õnneks kuna tegu oli talvega, siis valguse mõttes ei tekitanud kardinate puudus erilist probleemi.

Jaanuari lõpus aga juba selline (esimese värvikihi all).

No ja siis mingi aeg sai kogu magamistuba enam-vähem valmis ja 2016 aasta augustis (ehk siis aasta peale sisse kolimist) taipasin ma lõpuks ka valmis toast uuesti pilti teha. 

Ehk siis tuba alguses 

ja aasta hiljem

ENNE

PÄRAST

Selleks ajaks olime magamistuppa ka uued kardinad ostnud. Kardinatega läks selles mõttes kergelt, et tellisime meile koju ühe kardinamehe, kellel oli materjalide kataloog kaasas. Kuna seal kataloogis ei olnud meile sobivate värvitoonide alla eriti mingit valikut, siis ma ütleks, et läks õnneks, et seal üldse oli üks selline toon mis meile sobis. Mees mõõtis akna ära ning lasi meil valida mis lõikega kardinat me soovime. Paar nädalat hiljem ja £700 vaesematena olid meile lõpuks magamistoas ka akende ees kardinad. Seda siis just enne jõule, nii et natuke nagu jõulukink.
Selliste hindade juures ei ole imestada, et Greta toas (kus on maja kõige suuremad aknad) ei ole me ikka veel eelmise omaniku kardinaid välja vahetanud. Ma ei teagi nüüd, et kas meil kunagi saab üldse sellist vaba raha olema, et ka Greta endale uued ja toaga rohkem kokkusobivad kardinad saab või jäävadki need vanad kardinad talle sinna igaveseks rippuma. 

SHOPPAMINE

Ma tavaliselt toidupoodidest riideid ei satu ostma, kuigi meil müüakse suuremates toidupoekettide poodides üsnagi normaalseid riideid väga hea hinnaga, aga kui mõnikord nendesse suurtesse poodidesse satun toitu ostma minema, siis läheb alati hulluks raha kulutamiseks. Eile sõitsin ühest sellisest poest mööda ja otsustasin korraks sisse hüpata. Autost välja astudes veel mõtlesin, et kas võtan üldse poekoti kaasa, et mul pole poest otseselt peale ühe asja midagi vaja. Jätsingi koti autosse. No ja kui ma olin seal poes vaid 10 minutit jõudnud olla, oli mul poekorv juba nii paksult asju täis, et ma pidin käru järele minema. 

Gretale ostsin ka hunniku asju lootes, et nagunii osa ei sobi ja saan siis tagasi viia ning raha tagasi, AGA nagu kiuste sobisid kõik asjad nii hästi. Gretalt küll kasseerisin hiljem natuke valuraha (6 naela) sisse temale ostetud riiete eest, sest nii tundus õige, et ta ise ka natuke oma rahaga seda riietehunniku ostu toetaks. 

(Dinosaurusega pusa on küll Nextist ostetud, mis mulle samuti tee peale ette jäi ja kus veel viimast päeva suured allahindlused olid).

Eriti hea meel oli Gretal Pokemon pluusi üle, sest ta on meil ju nüüd suur Pokemon fän (kuigi mingitest Poekmon arvuti või mobiili mängudest ei ole tal õrna aimugi :)

Endale ostsin ka üheksa pluusi-kampsunit-särki. ÜHEKSA!!! Ma ei tea, mis mul viga oli. Ma pole vist küll kunagi korraga nii palju asju ainuüksi endale ostnud. Kusjuures see number oleks veelgi suurem olnud, aga õnneks olid neil osad asjad minu suuruses otsa saanud.

Ning kujutage ette, riietele lisaks ostsin ma sealt poest veel lõpuks ka terve hunniku igasugu nõusid!! 

Ühel hetkel seisin ma mingi riiuli eest koos ühe eaka naisega. Me mõlemad vaatasime riiulil olevaid asju ja kiitsime kui ilus üks või teine asi oli. See nägi tegelikult välja nii, et tema juhtis mu tähelepanu asjadele mida mina ise ei olekski üldse riiulil tähele pannudki ja mina siis kiitsin takka ja tõstin ühe asja teise järel OMA korvi. Selle eaka naise korv aga püsis samas üsna tühjana. Õudne lause. Õnneks oli mu korv siis juba nii täis, et rohkem juurde ei mahtunud ja ma olin sunnitud käru järele minema ning kui ma tagasi tulin oli see ostma innustav naine juba plehku pannud.

Ma tunnen lausa häbi, eriti kui võtta arvesse, et mu oma laps alles üks päev palus mul tulla temaga mänguasjade poe ukse juurde ootama nii kaua kui ta sõbranna endale mänguasju valis, sest tema jaoks oli poes nii palju ahvatlevaid asju mille peale ta samas ei tahtnud raha kulutad. Kusjuures tal oli rahakotis samal ajal mingi 60 naela ja ta oleks saanud vabalt ühe juba ostetud mänguasjale lisaks veel mõne väikese asja osta. Nii, et minu värskelt 8 aastane laps teab täpselt kuidas kiusatusega hakkama saada samas kui mina vaid tõstan ühe asja teise järel ostukorvi/kärusse. 

Aga nõude üle on mul hea meel, sest ma olen juba väga pikalt soovinud selliseid natuke romantilisema lõikega taldrikuid, aga pole selliseid kuskil peale Ikea näinud ja noh Ikea omi ma ei soovinud. Nüüd sain just selliseid mida otsisin ja veel ka väga hea hinnaga.

Probleem nüüd vaid selles, et ma tahan neid taldrikuid paar tükki juurde osta mis tähendab, et ma pean sinna poodi uuesti tagasi minema. Kes teab võib olla on neil nüüd neid otsmata jäänud asju ka minu numbrites ja siis veel see ilus pitsiline kollane kleit Gretale, mille ostmata jätmist ma pärast kahetsesin...ja... Ohtlik värk igal juhul! 

Õnneks võtan sel korral Pete piduriteks kaasa ja Greta ehk ka suudab mind ahvatlustest eemale juhtida, no ja raha pole ka õnneks enam järgi :)

GRETA NELI AMETIT

Sain lõpuks Greta sõbranna ema käest kätte need pildid mis professionaalne fotograaf Gretast tegi kui me KidZanias käisime. Meile nimelt anti sealt kaasa pildid CD-l, aga me kodus avastasime, et ühelgi me neljast arvutist ei ole CD lugerit! Lasime siis hoopis sellel teisel perel need enda arvutisse panna ja pärast meiega jagada, aga noh õpetaja elu on kiire ja seega toimus see vahetus alles nüüd.

Aga siin need nüüd on

Aknapesija 

 Beebide medõde

 Hambaarst Greta

 Mehaanik