Mul sellist tunnet veel ei ole, et suvi on kohe lõppemas ja sügis ootab nurga taga, sest meil tavaliselt ei ole suvest sügisesse üleminek nii kiire ja järsk. Tihti jätkub nii soojust kui päikest veel kuni oktoobrini.
Oma aiandusele võin ma aga küll kohe varsti joone alla tõmmata.
Sel aastal pingutasin ma aiatöödega rohkem kui tavaliselt ja selle eest saan ma tänada või kiruda vaid koroonat. Õppisin paari kuuga taas seda, et aiapidamine on üks kallis ja aeganõudev hobi ning kasu on sellest tegelikult väga vähe (meie pere jaoks).
Järgmisel aastal ma kindlasti ei jaksa enam nii palju jändama hakata.
Õunapuudega õnneks ei ole palju tööd. Pean vaid meelde jätma, et kui me hiljem ei taha ussitanud õunu süüa, siis pean koitõrje kleepekad juba aprilli lõpus ära tellima ja mai alguses puu otsa riputama. Sel aastal jäin ma tellimisega natuke hilja peale, aga ussivabu õune oli sellegipoolest rohkem kui eelmistel aastatel.
Kreegid on meil ka alati ussitanud olnud ja sellepärast pole me neid ka kunagi korralikult süüa saanud. Sel aastal panin ma koitõrje vaid õunapuule, aga paistis, et nendest oli ka kreegipuule natuke kasu, sest mul õnnestus isegi paar puhast kreeki leida. Samas kuna meie aias kasvav kreegipuu on väga vana ja väga kõrge, siis kreeke saame me vaid süüa alumistelt okstelt aga seal on neid tavaliselt üsna vähe. Kõrgemalt ei saa me neid kuidagi kätte ja need mis maha kukuvad on juba kas mädanenud või ussitanud. Paljud kreegid mädanevad tegelikult juba puu otsas rippudes ära.
Viinamarjad kasvavad ka nii kuidas ise heaks arvavad. Tavaliselt vajavad vaid kevadel lõikust ja suvel natuke pügamist ja sellega asi piirdub. Osa viinamarjadest saavad augusti lõpus septembri alguses valmis, aga peale minu ei söö neid keegi. Isegi mitte ei maitse. No tegelikult ei söö ka mina neid vaid pigem lihtsalt panen möödaminnes paar tükki suhu. Tegu ei ole siiski nii heade viinamarjadega kui poest saab osta, kuigi nad on üsna magusad...aga see oleneb ka aastast.
Herneid olen ka eelmistel aastatel potti kasvama pannud ja arvatavasti teen seda ka järgmisel kevadel. Nende koguste juures, mida meie Gretaga jõuame ära hävitada, jääb seda kindlasti väga väheks, aga mul on mingi hingeline sugulus hernestega ja seega ma vist ikka päris ilma nendeta ei saaks hakkama.
Herneid müüakse meil toidupoes terve suve jooksul ja ma pidevalt ostan neid meile koju, aga samas meeldib mulle hirmsasti ka hommikuti oma aeda astuda ja sealt paar hernekauna leida.
Peenikesed oad kasvasid küll üsna edukalt, kuigi ma pidin neid hullult nälkjate eest kaitsma, aga kuna me sööme selliseid ube mitu korda nädalas, siis nendest taimedest, mis ma maha istutasin, saime me kokku ehk vaid paar peotäit ube. No näiteks praegu just vaatasin, et valminud on seitse oakauna! Asi seegi, aga sellest üksi peret ära ju ei toida.
Maitse poolest pole nad ka nii head kui need, mida me tavaliselt poest ostame. Ehk siis kogu see vaev neid istutada, pidevalt kasta ja nälkjate eest kaitsta ei õigustanud ennast üldse ära. Mulla, taimede ja poti peale, kuhu ma nad istutasin, kulutasin ma kõvasti rohkem raha kui ma ube pärast vastu sain.
Veel istutasin ma kevadel aeda kuus suvikõrvitsataime. Ellu jäid nendest kolm ja õnneks ei kasvatanud nad sel aastal nii palju vilju, kui mitu, mitu aastat tagasi. Ma ei teagi miks 3 taime ära surid. Võimalik et nälkjad lihtsalt sõid enne ära kui taimed tugevaks jõudsid kasvada.
Nalkjatele paistis väga meeldivat mu peenarde juurde õhtuti massides koguneda ja suuri sööminguid maha pidada. Vahepeal oligi mul juba selline tunne, et ma kasvatan neid taimi vaid neile söögiks. Õnneks siiski rahunesid tegelased peale seda maha, kui ma taimede juurde väikesed kausid õllega panin. Või ma ei teagi kas lihtsalt rahunesid maha või oli lahendus selles, et peamehed uppusid õlle sisse ära ja ülejäänud meeskond pani seda nähes vehkat ega julgenud pärast enam eriti tagasi tulla. See uppunud nälkjate vaatepilt oli aga sedavõrd jube, et mul läks korraks isegi igasugune taimekasvatuse isu ära.
Suvikõrvitsaid me küll kasutame/sööme, aga vaid teatud toitude juures mida me väga tihti ei kokka. Seega kui neid oleks korraga palju valminud, siis me poleks jaksanud neid kõiki korraga ära süüa ja nad oleks kindlasti raisku läinud. Mulle suvikõrvits ei meeldi lihtsalt praetult või ahjus tehtult, sest läheb tihti liiga pehmeks ja lögaseks. Selliseid krõmpsukaid, mida tavaliselt restoranis serveeritakse, söön ma küll suurima heameelega, aga kodus tehes ei tule nad kunagi nii head kui restoranis välja ja ega ma neid krõmpsukaid suvikõrvitsaid ei jaksaks ju ka iga päev süüa. Pete aga samas naudib ka neid pehmemaid ja lögaseid kõrvitsaid hea meelega, sest talle maitsevad kõik rohelised ja tervislikud asjad, aga no vaevalt temagi neid igapäev süüa oleks tahtnud.
Kõige suuremat hoolitsust ja tööd nõudsid sel aastal tomatitaimed. Ma panin kasvama kolm taime, aga vahepeal on mul küll selline tunne nagu neid oleks mitu korda rohkem olnud. Kõik kolm taime kasvasid meeletult pikaks. Ma oleks võinud küll taimede tipud ära näpistada, aga ma ei raatsinud, sest alati olid seal juba uued tomatibeebid kasvama jõudnud hakata.
Mingil ajal oli meil siin hirmus kõva torm mis mitu tomatioksa ära murdis ja kuna tomatid asuvad meil just selle aia vastas ja just selle koha peal kust Josten üle aia naabrite juures käib, siis õnnestus ka tal oma käimistega paar tomatiharu ära murda. Vahepeal murdusid oksad ka lihtsalt oma enda raskuse all ära kuigi ma proovisin neid pidevalt toe najale kinni siduda.
Olin juba vahepeal täitsa ahastusse langemas ning alla andmas, sest murdumised muutusid juba nii intensiivseks, aga praegu mõtlen, et jumal tänatud, et need taimed kõikide oma originaal harudega elus ei püsinud. Mul oli hiljem, ja on ka veel praegu, selline tomatiuputus et hulluks ajab ja meil ei ole nende tomatitega hetkel midagi peale hakata. Loomulikult me sööme neid, AGA ma ise ei ole suur tomati fän. Need tomatid, mis meil aias kasvasid/kasvavad, olid/on veel ka kuidagi eriti happelised ja ma ei suudagi neid rohkem kui vaid paar tükki korraga ära süüa. Poe tomatid on minu meelest palju parema maitsega.
Kui Greta väike oli, siis ma mõnel aastal ikka panin ühe või kaks tomatitaime õue potti kasvama ja Gretal oli siis sealt nii tore aeg-ajalt väikeseid tomateid suhu pista. NÜÜD ei näidanud ta vähematki huvi nende tomatite vastu. Sõi mõnikord kui talle kätte viisin või taldrikult serveerisin, aga selle tomatilaviini juures, mis me aiast saime, oli tema söömisest vähe abi.
Ma aina käisin nii Gretale kui Petele peale, et sööge tomateid, sööge tomateid, SÖÖÖÖÖÖGE OMETI neid tomateid kuniks ma märkasin, et käitun juba nagu mõni Eestis elav aiaomanik, kes aastast aastasse suve keskel või lõpu poole proovib oma aiasaadustest iga hinna eest lahti saada ning ergutab kõiki neid sööma või sokutab ämbrite viisi inimestele kaasa!
Lõpetasin survestamise sest sain aru, et ega see nende süü ole et meil siin sedasi uputab. Otsustasin, et söövad need kes tahavad ja nii palju kui tahavad ning mis jääb järgi, jääb järgi. Ise ma ju ka ei jaksa ega taha koguaeg tomatit süüa.
Viimane kord naasin aiast sellise saagiga
Mu kõige lemmikumad on aga vaarikad ja metsmaasikad. Seda enam, et kasvad väga hästi ka ilma nende eest hoolitsemata.
