Tuesday, 11 August 2020

ELU KOROONA AJAL

Ma pole viimasel ajal üldse oma lapakat avanud, näpin vaid pidevalt telefoni ja seega pole ka blogimisega tegelenud. Ma ei suuda telefoniga blogida. Elu on lihtsalt nii meeletult konarlik ja etteaimamatu hetkel, et ma põhimõtteliselt lihtsalt 'seisan paigal', et mingigi sisemine rahu ja uus suund leida. Tegelikult ei otsi ma isegi mitte enam uut suunda, sest ma korra juba leidsin selle, aga olin kahjuks sunnitud sellest isiklikel põhjustel loobuma. Üht pidi on väga kahju, aga teist pidi ma tean, et see oli õige otsus. Nüüd lihtsalt ootan...ei teagi mida!

Tegelikult ei jõua ma ära oodata et ilm jahedamaks läheks. See on täielik piin elada +34 kraadiste ilmadega (mõnel päeval ka rohkem) ja kui ilmaennustust uskuda, siis lõpp ei ole veel lähedal. Uskumatu, algul istud koroona tõttu kodus kinni ja nüüd siis vangistab sind kuumus!

Ma tegelikult ei tohiks kurta, sest kui mõelda, et Pete vanemad on tänaseks üle 4 kuu karantiinis olnud, siis mul on nendega võrreldes täitsa hästi. Me oleme Petega täitsa mures nende pärast, sest me näeme kuidas see vangistus neid silmnähtavalt aina vanemaks ja väetimaks muudab. Nad küll vahepeal olid juba valmis korraks ühte kodulähedasse parki sõitma, aga sel ajal oli meil taas õues väga kuum ja nad ei saanud sellepärast minna. Kohe peale seda kukkus aga Pete ema oma aias kõndides ja vigastas end selle võrra, et tänaseks, kuuaega hiljem, ei ole ta ikka veel küllaldaselt paranenud. Meil ei ole olnud võimalust neid isegi kordagi veel kallistada või kasvõi käest kinni hoida ning  peale Pete ja ta õe ei ole keegi teine ka nende majas kogu selle aja jooksul käinud. Pete oli korraks sunnitud minema, sest neil hakkas kõigile muredele lisaks ka veel telekas jampsima. 

Käisime neil eile korraks külas, aga ega me pikalt nendega rääkida ei saanud, sest kuna õues oli nii kohutavalt kuum, siis nad ei jaksanud õues meiega istuda ja meie ei saanud tuppa ka minna. Kurb oli ka vaadata kuidas nende aed, mis neile mingitki vaheldust ja silmailu enne pakkunud oli, on selle kuumalainega täielikult ära kuivanud/kõrbenud. Neil lihtsalt ei ole jaksu seda aeda kasta nii palju kui praeguse ilma juures vaja oleks ja kuna ka õhtul kella 8 ajal on õues veel üsna palav, siis ei jäägi muud üle, kui lihtsalt käega lüüa. Ma küll kastsin nii palju kui jaksasin, aga paljud taimed olid nagunii juba ära kuivanud. Igatpidi väga kurb lugu nendega, aga õnneks nad ise püsivad väga positiivsed...või siis vähemalt jätavad meile sellise mulje. Eks nad ole oma pika elu jooksul hullemaidki asju üle elanud kui koroona. 

Kuigi ka meie oleme tegelikult üsna paiksed, siis me vähemalt püüame nädalalõppudel natukenegi midagi teha ja kodust välja käia. 
Gretale on küll nädalapäevadeks väga raske mingit tegevust leida, sest ta ju ei mängi enam mänguasjadega ja nii ei olegi tal palju muud teha kui kas siis iPadis või telefonis olla, telekat vaadata või siis arvuti taga oma raamatut kirjutada (ta nimelt kirjutab mingit raamatut juba mitu kuud). Liigubki ühe ekraani juurest teise juurde, kuigi ma proovin teda ikka utsitada ka midagi muud tegema. Raamatuid loeb ta küll ka, aga tavaliselt enne magama jäämist ja ka selle vähese ajaga jõuab ta neid lausa neelata. Mul ei ole talle neid nii palju ette sööta kui ta ära jõuab lugeda. 
Vahepeal jäi ta sõbranna küll siia ööseks ja me käisime ka ise ta sõbranna pere juures eelmisel reedel BBQ-l, aga nüüd kui on nii palav, siis ei taha ma meile siia kedagi külla kutsuda. Meil jääb endilgi majas õhku väheks. 

Sõbranna ööseks jäämine jäi meil tegelikult plaanitud päeval ära, sest ta vennal tõusis äkki palavik ja kõht hakkas kõvasti valutama ning ohutuse mõttes ja reegleid järgides pidid nad meist nii kaua eemal püsima, kui koroonatest tehtud sai. Greta ja ta sõbranna olid meeletult õnnetud, aga õnneks sai test tehtud koheselt ja tulemused kätte juba järgmisel hommikul, nii et ööseks jäämine hilines vaid ühe päeva võrra. 
Poisil kahtlustati algul pimesoolt ja hoiti teda ühe öö haiglas, aga järgmisel päeval oli ta juba täiesti terve ja keegi ei teadnudki lõpuks mis tal viga oli.

Koroonatestist rääkides, siis ka minul õnnestus vahepeal see test ära teha. Nimelt oli ma ühel nädalal hirmus väsinud ja jõuetu ning sellele järgneval nädala oli mul kõht neli päeva järjest lahti. Ma ei usu et tegu oleks olnud toidumürkitusega, sest kõhulahtisusega ei kaasnenud ühtegi teist sümptomit (ei kõhuvalu, iiveldust, oksendamist, krampe jne. Ok nädal varem iiveldas, aga tavaliselt vist toidumürgitus ei kesta nagunii kahte nädalat järjest). Jooksin aga pidevalt vetsu vahet ja olin hingetu. Asi tundus juba natuke kahtlasena ja kuna kõhulahtisus on ka üheks koroona tunnuseks, siis hakkasin juba koroonat kahtlustama. Seda enam, et tavaliselt kaasnebki kõhulahtisus ilma palaviku ja teiste sümptomiteta koroonaga. 
Kuna mul oli vaja paari päeva pärast aga ühe vanaproua juurde minna, siis tahtsin ikka kindel olla, et ma talle juhuslikult surmavat viirust ei vii ja seega otsustasin järgmisel päeval testi tegema minna. 
Ma läksin omadega isegi nii kaugele, et isoleerisi ennast otsekohe alla tuppa, sest Pete haigeks jäämist ei saa me endale mingil juhul lubada.

Järmisel hommikul avasin internetis valitsuse lehe, mille kaudu saab koroonatesti aega broneerida. Neid Drive-in testimis kohti on meie kodu lähedal päris mitu ja üks asub meist umbes 5 minuti autosõidu kaugusel. Oleme sealt mitmel korral mööda sõitnud ja see on alati peaaegu tühjana paistnud. 30 minutit hiljem (mul läks riidesse panemise ja juuste kammimisega natuke aega) oli juba testimas. Pilti kahjuks ei tohtinud seal teha ja auto aknad pidid samuti kogu seal viibimise ajal kinni olema (välja arvatud siis, kui nad mulle testikoti andsid ja ma pärast neile selle tagastasin), aga ma leidsin internetist ühe foto sellest kohast.
Pilt siit
Ma olen testimise kohta igasugu õudusjutte kuulnud ja ka näinud mingit pilti, kust on näha, KUI KAUGELE ninna see tikuke sul testimise ajal torgatakse. Õnneks oli selles minu testimise kohas võimalus testi ise teha, või siis lasta kellegil teisel teha, kui endal polnud soovi ennast torkima hakata. Ma pärast veel mõtlesin, et ei tea kui õiged need vastused tulevad kui inimesed ise teste teevad, sest ma olen enam kui kindel, et NII SÜGAVALE ninna ei pista keegi endale ise seda pikka pulka, kui päriselt vist peaks. 
Mul võttis kogu asi ehk 10 minutit aega. Suurem osa ajast kulus mul juhendite lugemiseks, sest ma tahtsin ikka kindel olla, et ma õiged asjad õigesse kotti õiges järjekorras pistan.
Testi tegin vist kell 1 päeval ja järgmisel hommikul kell 8 saadeti tulemused mulle emailile ja sõnumina. Positiivne uudis oli see, et mu testi tulemus oli negatiivne :-)



Õnneks sain ma üsna pea oma kõhulahtisusest ka lahti, aga aeg-ajalt tundsin end endiselt väga nõrgana ja vahel isegi nii väsinuna, et ei jaksanud üldse olla. Hakkasin mõtlema, et huvitaval kombel hakkas mul see nõrkus ja väsimus ning tihti ka iiveldus esinema sellest ajast peale, kui meil karantiin lõppes ja poed lahti tehti ning ma hakkasin peale toidupoodide ka teistes poodides ja muidu väljas käima. 

Kui ma aga käisin siin ühel päeval haiglas verd andmas ja järgmised kaks päeva peale seda olin ma täitsa voodihaige, siis sain jälile millega arvatavasti tegu on.

Muideks arstile ei pääse me hetkel üldse ligi, kogu suhtlus käib vaid läbi telefoni. Vaid medõed on need, kes kas siis vereproove teevad või muid teste kui vaja. Vereproovi järjekorrad aga perepolikliinikus on pea kolm nädalat pikad, nii et palju kiirem on neid teste haiglasse tegema minna. Kui vanasti tähendas haiglas vere andmine elavas järjekorras pikalt ootamist, siis nüüd on tänu koroonale kõik nii hästi organiseeritud, et ma veetsin haiglas vist küll vaid kolm minutit kokku (ok võib-olla siiski 7min :-). Hommikul helistasin ja mulle anti täpne kellaaeg millal ma pidin kohal olema. Haigla uksel mõõdeti palavikku, anti näomask ja lasti kätele desinfitseerimisvahendit. Siis suunati mind koheselt kaks sammu edasi ja juba olingi ma ühes vereproovikabiinis ning kaks minutit hiljem astusin ma haiglast välja. 

Samal õhtul hakkas mul juba natuke imelik olla ja järgmisel päeval olin omadega täitsa läbi. Mu käed ja jalad surisesid ja olid täiesti jõuetud ja oli tunne, nagu keegi oleks mulle natuke liiga väikse kiivri pähe surunud. Silmad tundusid paistes olevat, kuigi tegelikult ei olnud. 

Ja siis ma taipasin, et need on kätepuhastusgeelid mis mind haigeks teevad. Või siis õigemini alkohol, mida need sisaldavad!
Kuna neid geele ja vedelikke on ju igasuguseid ja erineva alkoholi sisaldusega, siis oli ka reaksioon alati erinev. See geel, mida ma ise karantiini alguses kasutasin, oli väga väikese alkoholi sisaldusega ja kuna ma kasutasin seda ehk korra vaid poes käies, siis selle mõju oli mulle üsna väike. Kui ma aga karantiini lõpus shoppamas hakkasin käima, siis pidi ju iga poe ukse juures enda käsi puhastama ja see juba andis endast mingil määral tunda, aga siiski veel mitte nii tugevalt, et oleks jalust maha löönud. Arvata võib, et nende alkohooli sisaldus ei olnud ka väga suur. Haiglasse minnes valati mulle kätele aga kohe kindlasti kõige kangemat kraami ja selle mõju oli seega kohe tunda. 

Ma tean et mu organism ei kannata üldse alkoholi (ka juba sellepärast, et mul on nisuallergia, aga ka mu vaksiinikahjustuse tagajärjel), aga ma lihtsalt ei osanud selle peale tulla või isegi mõelda, et loomulikult on sel juhul mulle ka need kätepuhastus vedelikud ju ohtlikud. 
Nüüd ongi igavene jama väljas käies, sest paljudes kohtade ju palutakse käsi puhastada. Mul on siiani õnnestunud teeselda nagu ma kasutaks seda ja ei ole olnud vaja kuulutada, et mul on alkoholi vastu talumatus ja seda ka lihtsalt läbi naha imendudes. 

Mul oli tegelikult plaan selles postituses hoopis meie tegemistest kirjutada, aga kuidagi läks see jutt nüüd nii pikaks ja meditsiiniliseks, et ma pigem lõpetan siin ja teen meie koroona ajastu tegemistest eraldi postituse. Kell on ka juba nii palju, et viimane aeg põhku pugeda...või siis õigemini sauna, sest me magamistoa temperatuur on üsna sauna temperatuuri sarnane.

Lõpetuseks veel üks pilt sellest, kuidas Pete meil väljas käies maski kannab.

6 comments:

  1. Kõhuvalud - need on kummalised...mulle hakkab üha enam ja enam tunduma, et see on seotud nende desovahenditega...täheldasin, et kui olen eelmisel päeval käinud miskis poes ja kohustuslikus korras end "desotanud", siis öösel kimbutab kõhuvalu. Küllap ei ole organism ikkagi harjunud sellise kraamiga...teist loogilist seletust ei suuda leida. Igaljuhul on korrapärasus märgatav.

    G. on nii kauniks neiuks sirgunud, valge pluusiga näeb kohe "vanem" välja ja väga armsa olekuga :)

    PS! Mis kingapoega on tegemist...vaatasin hinda ja ausalt öeldes ei imesta, sest Poisile tellisin aasta tagasi USA'st ühed jalanõud (yeezy'd) - need maksid samas hinnaklassis + imporditoll pea 100 eurot. See jääb ka viimaseks korraks, kui olen valmis sellist raha välja käima. Eile just üritas mind veenda, et ühed Nike vapormax'id kuluksid talle sisejalanõudeks ära, õnneks need jäid vaid 260 euro piirimaile. Ohkan...ja ma arvasin, et minu Russell & Bromley kingad on kallid.

    ReplyDelete
    Replies
    1. Ma unustasin need pildid mis olid mõeldud teise postituse jaoks kogemata selle postituse alla. Mul oli ju plaan kõik jutud korraga ära kirjutada, aga kuna jutt läks juba niigi pikaks otsustasin uue postituse teha. Pildid aga unustasin ära kustutada :-O.
      Tegin seda nüüd ja seega nendest kingadest ja kõigest muust kuuled järgmises osas.

      Eks igaühe keha reageeri erinevatele asjadele erinevalt. Greta sõbranna venna puhul ei olnud kõhuvalu põhjuseks kindlasti kätepuhastusvahend, sest nad on üsna kodused, selles mõttes, et ei käi poodides või pooltki nii palju väljas kui meie. Tal vist oli ikka mingi teine näitaja ka kõrge, sest talle tehti ultrasound järgmisel hommikul.

      Mul õnneks ka ei väljendu alkohoolitalumatus kõhuvaluna ja ma kahtlen, et mu kõhulahtisus oli kätepuhastusvahendite poolt tekitatud. Pigem võib-olla oli ikka mingi väike viirus või midagi muud, kuigi verenäidud olid paar päeva varem kõik korras.

      Aga õudne tõesti, kui kätepuhastusvahendid inimestele tervisehädasi tekitavad :-(





      Delete
  2. Päris õudne asi see kõhuhäda ja kui see veel desinfitseerimisvahenditest peaks tulema… Mina ei kasuta neid põhimõtteliselt, sest mu kätenahk hakkas esimese kasutamise järel juba kiskuma ja justnagu kokku tõmbuma ja kui mul juba suurema õudepesemise peale nahk maha tuleb, siis see alkoholiga ollus teeb asja kindlasti veel hullemaks. Näiteks kirikus lähen kohe esimese asjana kempsu ja pesen põhjalikult seebiga käsi, see pidavat paremini puhastama. Eestis on koroona kaelasaamise võimalus küll ka üsna väike.

    Greta sõbranna vennal võis olla sama asi, mis meie vanimal lapsel mõne aasta eest - ka kahtlustati pimesoolt, aga mitte midagi ei leitud ja nii valu kui palavik olid järgmiseks päevaks läinud. Arst ütles, et mõnel lapsel teatud viiruste puhul tuleb niisugune reaktsioon.

    Ma arvaksin, et te võiksite ikka Pete vanemate juures juba käia. Te ju ei kooserda mööda ööklubisid ja Londoni metroos ringi, kus rahvas on kõik ninapidi koos. Pange kasvõi maskid ette ja veetke nendega aega, lastest lahusolemine on selles eas inimestele praegu hullem terviserisk kui koroona. Teil on koroona kõrgaeg ju ka tegelikult läbi saanud.

    ReplyDelete
    Replies
    1. Ei, ei, mu kõhuprobleem ei olnud põhjustatud desinfitseerimisvahenditest, küll aga mõjuvad need mulle teistmoodi väga pahasti. Ma ei tea mis minuga päriselt juhtuks, kui ma peaks alkoholi jooma, sest siis oleks reaksiooni kindlasti mitu, mitu korda hullem kui alkoholi imbumine läbi naha. Ma näiteks jään haigeks ka siis, kui peaks kasutama suuloputusvahendeid või siis mingeid aromaatilisi õlisid mis tihti sisaldavad ethanoli. Või kui keegi kokkab ja kasutab kastme tegemise juures natuke veini. Öeldakse küll, et valmistamise ja keetmise käigus hõngub alkohol ära, aga minu jaoks ei ole vahet, sest mind teeb haigeks ka see väike tilk arutatud veini seal kastmes.
      Ma ei tea, kuidas ma ise varem ei tulnud selle peale, et käsi alkoholiga hõõrudes on ju tulemus sama.

      Aga jah, paljudele inimestele põhjustavad need geelid ja vedelikud karedaid ja kuivanud või punetavat nahka ja pigem peetakse seda allergiliseks reaksiooniks. Minu nahale need vahendid aga kuivatavalt ei mõju.

      Pete vanemate juures me ikka käime (ja käivad ka Pete vend ja õde), aga me lihtsalt ei saa tuppa minna. Seda pigem sellepärast, et NEMAD ise eelistavad nii. Meie piirkonnas on koroona juhtumeid nii vähe olnud, et selles mõttes oleme me üsna turvalised, aga samas jälle kust me teame kui turvalised. Nad on juba üle 80 aastased ja hetkel ka väga nõrgas seisus ja kuna nad ise on sellest teadlikud, siis nad lihtsalt ei taha võtta vähematki riski.
      Meil on küll kõrghooaeg läbi, aga sellegi poolest veel väga palju piiranguid peal ja paljud kohad veel kinni. Ma kardan, et nad jäävadki 'vangi' istuma, sest varsti on september ja siis juba ka oktoober. Novembris juba gripihooaeg algamas ja siis nad vaevalt hakkavad oma nina välja pistma. Võimalik, et jäävadki terveks aastaks kinni istuma, sest mida pikemalt sa kinni istud, seda rohkem sa 'välismaailma' kartma hakkad :-(
      Loodan siiski, et ehk Pete ema saab oma jõu tagasi ja kuumus kaob ja ehk nad siis on nõus vähemalt kuskile parkigi jalutama minema...kuigi mulle üldse ei meeldi see mõte, et nad ise autot juhivad nii vanas eas ja nõrgas seisus :-(

      Delete
  3. Siinpool oli ka väikene kuumalaine (väikene, sest see on praeguseks üle läinud) - on ikka õudne küll, sest kui ainult kuumus oleks isegi üleelatav, aga siiski õhk ei liigu, magada ei saa ja toas ka õhk ringi ei käi, on lõpuks ikka üsna hull. Saan täitsa aru ameeriklastest, kelle jaoks AC on A ja O ning kes imestavad, et Euroopas see nii levinud ei ole.

    Des. vahendind õnneks endal sellist alkoholireaktsiooni ei tekita, aga käsi kuivatab pikemaajaline kasutus küll korralikult ning kulunud on seda tegelikult omajagu, isegi kui ei käi nüüd nii palju rahvarohketes kohtades. Boonus on see, et saab kõiksugustest kätekreemijupikestest kodus lahti, mis siin-seal käe- või seljakotis on, negatiivne aspekt on see-vastu, et pi-de-valt on käed kreemised....

    ReplyDelete
    Replies
    1. Ja, selle kuumusega ongi kõige hullem see, et maja läheb ju ka seest kuumaks. Isegi kui kuumus lõppeb, siis võtab majal ikka paar päeva aega, et maha jahtuda.
      Gretal on veel kõigele lidaks täna viimane jalgpallitrenn. See algab kell 7 õhtul, aga ka sel ajal on meil õues veel +33 kraadi. Ma ise küll ei kujutaks ette sellises kuumuses trenni teha, aga noh vähemalt ei paista siis enam päike pähe.

      AC oleks hetkel mõnus küll ja meil peaks üks masin kuskil kuuris isegi täitsa olemas olema, aga sellega on see häda, et kord kui sa selle peale paned, siis ilma sureks kohe ära. Majas saaks seda aga ju ainult ühes toas korraga kasutada ja sel juhul peaks me kõik ühes toas magama. Peale selle ei kannata ma öösel selle masina häält, nii et lõpuks tundub ilma parem.

      Delete