SÕBRUNEMISEKATSED JÄTKUVAD

Loomalapsed ikka üritavad aeg-ajalt üksteisega kontakti otsida. Tavaliselt on Josten see, kes ise koera juurde tahab tulla/minna, või siis õigemini tuleb koera lähedusse maad uurima.  

Näiteks, kui ma olen Monty-ga õues ja istun korraks maha, et kasvõi raamatut natuke lugeda, siis võin kindel olla, et kohe ilmub kuskilt Josten välja ja ma pean jälle püsti hüppama ja koera 'treenima' hakkama. Nimelt proovime me teha nii, et Monty Jostenit taga ajama ei hakkaks, sest me ei taha, et sellest saaks tema jaoks mäng. Õues on seda muidugi üsna raske kontrollida juhul, kui Monty samal ajal just kuskil meie kõrval ei ole, aga me sellegi poolest proovime endast paremat anda.

Toas on selles mõttes kergem, et Monty on enamalt alati kuskil meie läheduses, või siis oma mänguaias kinni ja seega saame kiiremini jaole, kui kass peaks taas ootamatult kuskilt välja ilmuma. Sellegipoolest on see ikka kahe inimese töö, et lasta neil mõlemal üksteisega turvaliselt tuttavaks saada. Kusjuures Josten teab väga hästi millal Monty on oma mänguaias kinni ja tal turvaline kööki jalutama tulla ja millal Monty on köögis lahti. Ta teab seda kuidagi isegi õues olles, sest ALATI kui ma olen saanud Monty hommikul väikesel unele panna, ilmub Josten välja ja hakkab köögi välisukse taga mjäuguma või tuleb ise läbi kassiluugi tuppa. See muidugi ajab mind hirmsasti närvi, sest see aeg, kui Monty magab, on minu ainuke hingetõmbamise aega aga siis tuleb Josten ja hakkab tähelepanu nõudma.

Paar päeva tagasi aitasin Gretal eksamiteks korrata aga see kujunes nii keeruliseks protsessiks. Vähe sellest, et koer pidevalt tegevust või tähelepanu nõudis selle kõrvalt, kui ma proovisin Gretale midagi õpetada või talt küsida, aga just siis oli mudugi ka Jostenil vaja kindlasti kööki jalutama tulla. See muidugi ajas Monty taas kahele jalale ja üks igavene sabimine läks just siis lahti kui ma olin Monty enam vähem magama saanud. Josten sättis end turvaliselt söögilaua peale seisma, kust Monty teda kätte ei saanud, ja istus seal siis ning vaatas pealt kuidas Monty teda igat pidi lakkuda proovis. Välja nägi see trall selline :-)

Lõpuks väsisid mõlemad loomalapsed ära ja läksid magama. Ma oleks sama teinud, kui vaid oleks saanud.

KIITUSKIRI KOOLIST

Kool saatis Gretale eile koju sellise väikese kirjakese :-)

 

VÄIKE JALUTUSKÄIK KOERAGA

Kolmapäeviti olen ma Monty'ga üksi terve pika päeva kodus. Väga väsitav päev minu jaoks ja täitsa selline tunne nagu oleks oma kodus vang. Et koer vajab jalutamist ja mul on juba covidi ajast 'ümber maja' jalutamisest nii kõrini, siis olen Monty'ga paaril korral meie kodu lähedal asuvasse Claremont Parki sõitnud (National Trust park). Seal on vähemalt minu jaoks hästi ilus ümbrus kus jalutada ja palju erinevaid tasapindu ja lõhnu millega Monty saab end väsitada.

Hästi palju parte ja pardipoegi ning igasugu muid linde on seal ka, aga õnneks olen ma suutnud Monty juba nii tubliks koeraks õpetada, et ta jääb linde nähes üsna rahulikuks või siis lihtsalt istub maha kui ma tal seda teha käsin.

Mul on nii hea meel, et see koht lubab nüüd lühikese rihmaga koeri aastaringselt sinna parki jalutama tulla. Varem oli vist vaid teatud kuud aasstas kui koeraga külastajad võisid sinna minna ja kevad ning suvi sinna alla ei kuulunud.