ROMANTILINE B&B PALO

Naantalis olles ööbisime kohas nimega B&B PALO . Me eelistame välismaale minnes alati korterit hotellile seda kahel põhjusel. Esiteks on korteris alati köögiosa mis garanteerib et mina ei jää kunagi nälga ning et meil ei kulu nii palju raha väljas süües. Teiseks saab peaaegu et sama raha eest mis hotelli tuba üürides endale palju rohkem ruumi ja vabadust. Naantalis on hästi palju erinevaid ööbimis kohti alustades hotellidest kuni väikeste B&B-deni välja. Meie hakkasime oma ööbimiskohta otsima alles 2 päeva enne sõitu seega korterite valikut õieti ei olnudgi enam suurt ning võtsime ainukese pakutava kohe ära. Piltide järgi tundus üsna OK olevat ja lõppude lõpuks ega meil üheks ööks palju nõudmisi ei olnudgi. Kui me aga kohale jõudsime saime aru kui vägeva kohaga on tegu. Pildid nii internetis kui ka minu enda tehtud ei anna ikka pooltki seda õiget ülevaadet ja ega atmosfääri ei olegi võimalik vaid piltidega edasi anda. Igal juhul oli nii meie majaosake kui ka kogu see elamiskompleks üks väga, väga romantiline koht.

Ma armusi nendesse originaal puupõrandatesse ja nendesse kaltsuvaipadesse mida me igast toast ja väikestest koritoridest võisime leida. Veranda oli meie söögitoaks kus selline Astrid Lindgreni tunne peale tuli. Tegelikult kogu see hoov ja need sisehoovi olevad majad meenutasid mulle Astrid Lindgreni raamatuid. Hoovis elasid väikesed jänkud ja kass ning koer. Maja tagahoovis oli üli armas väike mängumaja millest mul siin praegu kahjuks pilti ei ole kuna vanaema käis seal Gretaga mängimas ja pildid on kõik tema fotokas.

 Hommikusööki pakuti pere kodu poole peal kelle juurde me üle hoovi kõndides pääsesime. Pere enda kodu oli ka lausa ila tilkuma panevalt romantiline ja armas (nii palju siis kui meil seda oli võimalik üle suuretoa läve piiluda).

Söök oli isuäratav kuigi mina peale keedumuna ei saanud sealt midagi muud süüa aga siiski. Leib nägi nii hea välja (ja kõigi jutu järgi ka oli) et ma oleks peaaegu pisara poetanud. Söögituba oli siis veel eriliselt romantiline ja VALGE (kuigi piltidel on sinine). Kuna meiega tulid sööma samal ajal paar itaalast siis mul ei olnud aega mööda tuba oma kaameraga ringi joosta ja õigeid settinguid sättida (kuigi viga on just selles et ma vaid klõpsutan ilma et ma kohe peale esimest pilti kontrolliks kuidas pilt välja tuli - nii tehes ma saaksin kohe kaamera settingud õigeks panna ja mitte pärast avastada et olen kõik vale peale unustanud) Aga noh see selleks.

 Aknast oli muideks vaade otse merele

 Et sellest veel vähe oleks siis vist top elamuseks sai meil selle koha saunaskäik. Nimelt saime me soovi korral endale 10 euro eest sauna kinni panna, mida me siis loomulikult ka tegime. Tänasime jumalat et meil vanaema kaasas oli kes samal ajal last valvas kui meie laudas saunas käisime. Mis ma arvan et just üllatav selliste väljaspoolt tavaliste puumajade juures on on see et sisse astudes sa peaaegu nagu astuks kuskile muinasjuttu. No tõesti iga nurgake oli seal vaatamist väärt ja jättis suu imestusest lahti. Sauna ees oli selline omapärane WC mida oli väga raske pildistada et seda õiget tunnet ja muljet edasi anda. WC ees olevas laes oli tegelikult kas hein või kõrred mis olid linase materjaliga kaetud. Ma alguses ei saanudgi aru alles pärast hakkasin lähemalt uurima et mis praht seal ripub.

 Vasakul poolt olevast uksest sisse tulles oli kohe ees selline leivaahju moodi asi kus tegelikult oli sees seepide ja koristusvahendite panipaik.

 Uksest tulles paremal oli trepp mis viis üleval korrusel olevasse saunalavale. Trepi keskel oli väike aken kust oli võimalik merd ja Soome presidendi suvekodu eemalt imetleda.

 Kuna meie läksime sauna kell 10 õhtul siis olime sunnitud seda tegema küünlavalgel kuna leiliruumis valgustust ei olnud. Loomulikult ei olnud see meile probleemiks vaid pigem boonuseks ja tegi kogu saunaskäigu veelgi erilisemaks.

 Ning nüüd natuke saunast tehnilise poole pealt vaadatuna. Tänu kaamera välgule õnnestus mul see ime asi pildile saada. Nimelt oli selles saunas automaatne leiliviskamis masin. Nägi välja nagu oleks tegu peldiku potiga. Toimis see nii et kui sa ühele seina peal olevale nupule vajutasid siis avanes selle poti kaas ja auru hakkas välja tulema. See kaas ja automaatselt lahti 15 minutiks ja peale seda sulgus. Kui tahtsid leili juurde saada siis vajutasid teisele nupule mis siis omakorda poti sisse vett piserdas andes ruumile kuumust juurde. Väga vinge värk.

 Selle valge paneeli peal seal seinal on vist need nupud. Kui aus olla siis oli seal sees nii pime et mina ei näinud rohkem midagi kui vaid küünalt ja akend nii et ma ei teagi tegelikult kus need nupud asusid (kuskil väga kättesaadavas kohas igal juhul kuna Pete nende pärast kuskile kõndima ei pidanud).

Ning pärast sai selliste mõnusate puulaudadega põrandal dussi all käia.

Ah ma tean et nüüd tuli siia hirmus palju sauna pilte aga ma lihtsalt ei suutnud ennast pidurdada kuna see  oli meile selline suur elamus. Pete on sinna kohe valmis tagasi minema ja ta kahetses et me ei plaaninud Soome kauemaks jääda.  Olen kindel et Naantalis on veel selliseid mõnusaid ja omapäraseid ööbimiskohti aga kuna meil nendega kokkupuutumist ei olnud siis soovitada ei oska. Küll aga soovitame me soojalt (kui mitte tuliselt) B&B PALO kõigile neile kes armastavad romantikat ja omalaatsust. Samal firmal on ka äsja valminud hotell mis on samas stiilis ainukese vahega et vannitoad on modernseks tehtud. Peremees näitas meile hetkel tühjaks saanud kahekorruselist korterit üle hoovi ja see oli ka vapustavalt omapärane. Nii et minge aga kõik julgesti Muumimaale!

WELCOME TO MOOMINWORLD

Nagu ma juba eelmises postituses mainisin siis Muumimaale jõudsime me natuke peale 4 õhtul ja kinni pandi koht kell 18.00. Kuna nad olid läinud juba üle sügisperioodile siis ei oleks meil võimalik olnud järgmisel hommikul oma külastamist jätkata kuna Muumimaa tehti lahti alles kell 12 päeval. Me siis jooksime kiiruga mööda seda pikka silda mis Muumi saarele viis. Vihm oli õnneks järgi jäänud ja õues oli täitsa soe.

Seal silla peal joostes tulid meile vastu ühed teised inglased kes meid peatasid olles kuulnud et me inglise keeles räägime. Nad pakkusid meile omi pileteid. Nad ütlesid et kuigi need on sellise paberist käepaelad siis kehtivad need ka siis kui need on käe pealt eemaldatud (kuna need olid 2 päeva piletid siis oli neile öeldud et õhtul dussi alla minnes võtke ära kuna need ei kesta vett). Me olime selle lahke pakkumise eest loomulikult väga tänulikud ja õnnelikud kuna piletid olidgi ju tegelikult kallid (22 eurot), seda enam et meil jäi vaid tund ja pool koha külastamiseks. Vaene vanaema pidi ainult pileti ostma aga ta pärast ütles et talle meeldis nii palju et see oli seda raha väärt.

Väravatest sisse tormates avastasin ma et päeva viimane Muumi etendus oli just lõppenud. Sellest oli mul tõeliselt kahju kuna MA TEAN et Gretale oleks see hirmsasti meeldinud aga noh teha ei olnud midagi enam. Järgnevaks suundusime sööma kuna meil oli pikk reis selja taga ja kõhud tühjad. Seda enam veel et seal oli täiesti vabalt saadaval gluteeni ja piima vabad toidud kuna Soomes on selliseid minu suguseid inimesi palju. Söömisest tegelikult küll ei tulnud palju midagi välja kuna Gretal ei paistnud üldse mingit isu olevat ja kuna mina avastasin et kohe on Muumi tegelased muumimaja ette kogunemas siis kugistasin oma toidu super kiirusel alla et mitte oma last ka sellest sündmusest ilma jätta.

Öelgem nii et Greta oli Muumidest küll väga vaimustatud aga ta kartis neid ja lähedale väga ei tahnud minna ning keeldus neid katsumast. Mind see tegelikult imestama ei pannud kuna mõelge ise kui teie nii pisike oleks ja siis äkki teie lemmik mõmmi teie kõrvale kolm korda suuremana ilmub kui te harjunud olete.

Kuna mind oli juba ette hoiatatud et Muumimaa on üsna igav siis ma olin ennast vaimselt ette valmistanud kõige hullemaks....seda siis tahtlikult et õiget efekti saada. See taktika täitsa toimis kuna olin muumimajast tegelikult täitsa vaimustatud ning seda minu vaimustust läks ju lapsele ka vaja et tema omakorda saaks sellest vedu (kuigi ma arvan et Greta oli ilma minu ohhetamisettagi juba Muumide kaifi all). Pete oli enne reisi hasardis ja korrutas mittu korda et varsti saame karusellidega sõita ja ma siis korrutasin talle et seal ei ole karuselle mis talle siis natuke pettumust valmistas. Kui kohal olime ja paar maja läbi olime jõudnud käia siis ta ütles et mis värk see on, need ju mingid tavalised majad laudade ja toolidega ning voodid et miks kõik sellest nii ärevilil on? Tema ju ei tea suurt midagi Muumidest ja kui ka teaksgi siis vaevalt nad talle suur muljet avaldaksid kuna ega nad ju palju midagi jalustrabavat ei tee ning mingit actionit eriti ei toimu. Kui aus olla siis ma ise ka ei ole neid rohkem vaadanud kui 2 aastase kõrvalt Soomes elades aga mulle meeldivad nad rohkem kui sümbolid oma ilusa kuju ja värvide poolest.
Minu arvates oli Muumimaja seest väga ilus. Võib olla ka sellepärast et mina vaatasingi seda maja rohkem kui päris maja ja proovisin ettekujutada kuidas sellise kujuga majas oleks päriselt elada. Vahepeal me Petega juba paigutasime oma mööblit sinna mõttes sisse, nagu meil ikka tavaks on kuskil meile meeldivates majades, ja lammutame vaheseinu.

Greta ei tahnud Muumi papa mütsi mitte pähe panna vaid tema hakkas sellega mustkunsti tegema... da, da ja tõmbasgi kaabust välja nähtamatu jänese. Kohe näha et issi tütar.
Lõpuks siiski oli nõus mütsi proovima

Mul õnnestus Muumimamma kätte saada
ja Mummipappa

Meil Inglismaal on ohutustehnika (Health and Safety) kõva sõna. Iga nurgake või koht on turvaliseks tehtud või siis eemaldatud või inimeste ligipääsule suletud. Seda muidugi ka sellepärast et pärast keegi kaebama ei tule ja kindlustusega raha nõudma. Me oleme sellise ettevaatlikuse ja hoolitusega nii harjunud et kuigi mõnikord naerame selle üle siis väljaspool Inglismaad reisides võtab nii mõnigi koht meid ohhetama. Nagu näiteks siin Muumimaalgi. Mööda seda kivist rahnu oli ehitatud puust astmekesed ühest otsast teise. Vihmase ilmaga loomulikult olid need astmed üsna libedad. Käsipuuid juures ei olnud nii et kui keegi oleks sealt õnnetult kukkunud siis oleks võinud vabalt mööda kivist külge allapoole veerema hakata. Oli vist öeldud küll et olge ettevaatlikud et märjana on libe aga ma kujutan ette kuidas näiteks paar lõbusat poisiklutti seal sellele hoolimatta võivad vabalt üksteist joostes taga ajada ja libiseda.  Samas on mul tunne et võrreldes Inglismaa lastega on Eestis ja Soomes nii vaiksed lapsed et nad vist ei tuleks selle pealegi et seal joosta...või ei ole ma lihtsalt neid möllajaid juhtunud nägema.

Nii et kokkuvõttes jäime Muumimaaga rahule ja läheks vist isegi teist korda veel, juba kasvõi meie ööbimis koha pärast (sellest aga eraldi postitus). Gretale oli see suur elamus ja nüüd on tal kohe palju selgem pilt kes need muumid sellised on. Ma siiski ei ole kindel et talle nende multikad meeldima hakkaks aga kes teab, eks ma kunagi hiljem katsetan. Muumipoest ostsime paar nänni ka kaasa, seda siis peaaegu et jooksu pealt samal ajal kui poemüüja võtmeteka ükse juures kõlistas. Greta valis endale heleroosa pikkade varrukatega pluusi kus muumid kõik reas ja on nüüd seda pea iga päev kandnud ise kogu aeg öeldes 'I love this shirt, it's my favourite'. Jumal tänatud et ta sellise normaalse välja valis mille igapäevase kandmise vastu mul otseselt midagi ei ole. No ja kord kui juba vanaema ka kaasas oli siis sai laps veel ekstra neid asju mida me ise ei oleks raatsinud osta, nagu plakatit ja veel ühte pluusi ja puzzlet, seega Gretal vedas. Õnneks ei olnud asjad meeletult kallid meie hindadega võrreldes nii et päris bankrotti ei jäänud meist keegi.
Poolteist tundi Muumi maratoni võib igati kordaläinuks tunnistada.

REIS SOOME

Me kaalusime mitu korda kas minna üldse Soome või mitte. Pete tahtis midagi natuke rohkemat kui vaid Eesti sest Eestis on ta juba mitu, mitu korda käinud ning kuna Rootsi oleks liiga palju päevi ära võtnus siis otsustasime Soome kasuks. Õigemini siis Muumimaa kasuks kuna ega Soomes vist peale lõbustuspargi kuhugi mujale põnevasse kohta polegi mina (kui ei ole just kedagi tuttavat kelle juures kuskil järvekaldal suvitada :). Nii et võtsimegi siis selle reisu ette. Pakkisime kotid autosse ja võtsime vanaema kamppa ning alustasime reisu kella 11.00-se laevaga. Me oleks Soome poolel rohkem aega võitnud kui me oleksime kella 7se laevaga läinud aga kuna meil oli ju kell veel Inglise ajas ja 2 tundi taga siis me kohe kuidagi ei oleks suutnud hommikul kell 3 end teele seada.

Laevas võtsime kohad sisse lastemängunurga juures et Greta saaks teiste lastega mängida. Inglismaal ma vabatahtlikult küll ei sooviks kahte tundi kisavate laste juures veeta aga Eesti lapsed on lausa erakordselt vaikse olemisega nii et ma oleksin vabalt võinud seal isegi magada. Ainuke asi mis silma paistis oli see kui näljased sealsed lapsed olid. Eriti jäid silma umbes 2 aastased kaksikud kes kätt ette sirutades minu käest kommi hakkasid küsima kohe kui nägid mind ranitsa lukku kallale minemas. Noh kommi mul loomulikult ei olnud nii et minu käest nad ei saanud midagi küll aga õnnestus neil teiste kaasreisijate käest nii küpsiseid ja kommi lunida kui ka salaja nende jooke juua. Huvitav oli see et ema ise oli seal lähedal aga kas siis ei näinud või ei tahtnud näha seda kuidas nende lapsed kerjasid. Iga kord kui nad minu juurde jälle süüa nuruma tulid saatsin ma nad oma ema käest seda küsima, mida nad siis ka tegid kuid tulemusteta. Ühe teise poisi pidi ema üldse mänguväljakult ära viima kuna see hakkas nii kõvasti nutma kui ema ei lubanud tal meie arbuusi tükke vaadata ja suured lapsed imetlesid salamisi Pete lõheleiba. Ma juba vahepeal mõtlesin et seal ei tohigi süüa aga samas sõid ka teised vanemad ja seal oli söömiseks lauad väljas nii et midagi keelatut me ei teinud.

Greta suureks elamuseks laeval oli kehamaaling. Lastenurgas oli spetsiaalselt üks tädike kes kõikidele lastele tasuta maalinguid käte peale joonistas. Greta valis endale ise hiirekese kuju ja oraanzi värvi välja ja peale seda keeldus 2 päeva vanni minemast.

Kui me kella 13.00 ajal Helsingisse jõudsime alustasime kohe sõitu (või õigemine kella 13.30 ajal) Naantalisse mis Helsingist nii umbes 2.5 tunni kaugusel oli. Ilm oli päiksepaisteline ja teed tühjad ja head. Sinna poole sõites jäi silma 4 asja: järved, kivised kaljurahnud, kasemetsad ja põdra hoiatusmärgid,neid viimaseid oli siis tõesti pea iga kilomeetri tagant.

Naantali poole lähenedes ilmusid taevasse tumedad vihmapilved ja ei länud kaua kui hakkas kallama tugevat vihma. Me ei lasknud ennast sellest heidutada ja jäime positiivseteks kuigi kell hakkas lähenema juba 4le ja Muumimaa oli avatud vaid 18.00.

Viskasime kotid ruttu oma ööbimis kohta, millest ma eraldi postituse teen kuna see on seda igati väärt, ning suundusime Muumi saare poole (ka sellest eraldi postitus).

Naantali ise on väike aga hästi tuntud koht (vähemalt Soomlaste endi seas). Väike vanalinn on imetlusväärselt ilus kuigi meil ei olnud aeg sellega palju lähemalt tutvuda. Seal on palju kirikuid, muuseume, galeriisi, restorane ja hotelle ning ööbimiskohti. Seal asub ka Soome presidendi suveresident mida saab teatud päevadel külastada. Meie käisie seal 16 augustil kui soome lapsed olid juba kooli läinud seega oli linnake üsna vaikne ja tühi, ning eks sellele aitas ka vihm kaasa. 

Järgmisel hommikul aga oli päike väljas mis andis kohale ilusa läike. Kuna me pidime õhtul kella 4 tagasi Helsingis olema ja ma tahtsin veel poodidest Gretale vihmapükse osta (lootes et ehk on Soomes suurem valik ja parem hind kui Eestis) siis lahkusime juba varakult. Tagantjärele vaadatuna oleksime võinud vabalt veel tunnikese linnas ringi jalutada kuna meil jäi palju aega üle aga noh eks me siis järgmine kord ole targemad.

Laevareis tagasi läks sama valutult kui Soome sõidu ajalgi ning kuna istusime jälle lastenurgas siis oli  Gretal rõõmu palju. Me Petega ei suuda ikka ära imestada kuidas üks nii suur, raske ja võimas asi nagu see laev suudab vee peal püsida.

Gretal vedas jälle kuna kohal oli see sama tädike kes maalinguid tegi ja Greta sai ka teise käe peale endale kassi pildi mida ta siis kõikidele pärast uhkelt näitas ning ütles et ei tohi katsuda kuna see on märg...ka kaks tundi hiljem.

Pete oli Soome reisiga väga rahul (no mina ikka ka aga ma olen ju Soomes pea 2 aastat elanud nii et mingit suurt üllatust see endaga kaasa ei toonud ning vanaemale ma arvan meeldis samuti) ja ma arvan et me läheme sinna võib olla järgmisel aastal uuesti. Helsingis olen ma Petega varem korra käinud aga see oli küll väga igav reis ja me tulime isegi varajasema laevaga koju kuna meil ei olnud seal palju midagi teha või näha.
Mis meid aga väga imestama pani oli see kui kallid on Soomes hinnad. Tavaline väike pudel mullivett maksis poes 1.70 eurot ja see oli kõige odavam. Ma ostsin paar väikest asja nagu õuna, tunakala karbi ja natuke küpsist ja veel nipet näpet ning mu arve oli 20 eurot. Ma ei tea palju see siis veel maksma läheks kui ma peaksin kogu perele süüa ostma.
Riiete poodides käisime natuke aga peale seda kui ma nägin kui kallid on juba toidupoodides olevate riiete hinnad siis ma matsin plaani Gretale sealt vihmavarustuse osta. Ning kui koledad olid veel need kallid riided. Küll aga ostsin ma talle paari talve(lume)saapaid mis ka oma 23 eurot maksid aga noh neid meil siit nii kergesti ja odavalt nagu nii ei leia seega olin sunnitud ostma. Kuna elektri ja gaasi hinnad tõusevad taevani siis võib arvata et kindlasti tuleb kõigi inimeste nuhtluseks jälle külm ja lumine talv seega varustus peab olemas olema.
Restoranis me seal ei käinud kuna tahtlikult üürisime elamise koos köögiga aga me vaatasime möödaminnes paari restorani hindasid ja meil jäi suu täitsa lahti. Steak (loomaliha filee), mis tavaliselt ongi üks kallimaid roogasid restorani menüüs,maksis seal 28 ja 32 eurot!!!!! Uskumatu, ning tegu ei olnud üldse mingi kõrgema klassi restoraniga. Meie restoranides on hind tavaliselt 16 naela ringis (mis on juba isegi kallis) nii et kaks korda kallim. Soomes küll ei saaks endale lubada kuus paar korda väljas söömas käimist.
Nüüd kui Eestis on ka eurod kasutusel tundus mulle et ka seal on hinnad kallid. Võib olla olid ka enne aga kui sa Inglise naelte eest saad posu sajaseid tagasi siis tundus et raha oli palju ja asjad odavad nüüd aga kadus raha kogu aeg käest.
Meil siin Inglismaal ei saa ikka kurta kuna korralike asju saab ikka väga odava raha eest. Samas aga näitab see kui palju me siin maal raiskame loodust ostes endale odavalt igasugu pudi padi ja kui midagi natuke katki läheb siis kohe jälle uus ning raiskame ja raiskame nii raha kui loodust. Kui ikka asjad oleksid kallimad siis mõtleks mitu korda kas osta või mitte ja ostetud asjad oleks palju rohkem hinnas kui see odav kraam mis me kodudesse lademetesse koguneb.