KUUMALAINE EEST PEITU

Üleeile 24-augustil sai meie väike Josten juba kaheaastaseks. Ega me ise ei olekski mäletanud, aga FB tuletas õnneks meelde. 

Kuna meil on siin taas kuumalaine ja 4 päeva jutti üle 30-kraadi sooja, siis otsustasime kuumuse eest põgeneda ja ühe päeva mererannas veeta. Õnneks sattus kuumalaine just Bank Holiday peale (mis tähendab et meil on nädalalõpule lisaks ka esmaspäeval vaba päev) ja Petel oli/on samuti võimalik korralikult nautida ja mini puhkusest mõnu tunda. Täna läheme veel väikesele basseinipeole ja BBQ-le meie tuttavate juurde, nii et tore lõpp pühadele. 

Rannaks valisime sel korral Botany Bay mis asub Margate linna lähedal Broadstairs.

Pilt siit

Seal kandis on palju ilusaid liivarandu ja meie jäime oma valikuga väga rahule. Algul kartsime küll natuke, et pühade puhul kindlasti teed kõik paksult autosid ja ummikuid täis, aga täiesti üllatavalt läks me sõit sinna ja tagasi väga sujuvalt ja ilma ühegi takistuseta. Võiks öelda isegi, et teed olid lausa tühjad.

Kuna me lahkusime kodust hommikul vara ja jõudsime randa juba kuskil kella 10 ajal, siis õnnestus meil ka ilusti tasuta parkimiskoht leida.

Pete jutu järgi olevat merevesi päris külm olnud, aga Gretal ja Petel ei paista suurt vahet olevat kas tegu on külma või sooja veega, sest ujumas käivad nad alati sellegi poolest. Selle paari tunni jooksul mis me rannas veetsime jõudsid nad vähemalt kolm korda ujumas käia. 

Mind see eest jätab meres ujumine täiesti külmaks. Mina olen nõus vette minema vaid siis, kui kuumus juba tõesti väljakannatamatuks läheb ja meres jahutamine on elu ja surma küsimus. Kuna aga tavaliselt on mereääres alati väikene tuuleke, siis ma pole otseselt sellist tapvat kuumust mererannas kogenud. 

Enne kojusõitu veel kerge lõuna/õhtusöök kohalikus restoranis/pubis.

Hea meelega oleme nõus sinna randa mõnel teisel korral uuesti tagasi minema. Kohalik rahvas oli ka igati normaalne ja viisakas, nii et täielik nauding.

ISESEISVUSEST JA RONGIDEST

Greta selle suve Eesti reisi üheks suursündmuseks oli kohe kindlasti see, et ma lubasin tal Kristiine ostukeskuses täiesti omapead ringi käia. Jah ma tean et Eesti laste jaoks ei ole see mitte midagi erilist, aga kuna meie ei ela tillukeses ja 'inimtühjas' Eestis, siis Gretale oli see esimene korda elus sedasi üksinda ringi kolada.

Sellega seoses sai ta ka esimest korda elus enda valdusse mobiiltelefoni. Seda küll vaid Eesti sõidu ajaks ja vaid siis, kui me väljas olime või kui ta üksinda kodus oli (üksinda siis selles mõttes, et mina olin linnas ja tema jäi vanaema ja väikese R-ga koju). Sama mobiili saab ta täielikult endale mingil ajal selle (algava) kooliaasta jooksul, sest Inglismaal saavadki suurem enamus lapsi oma esimese mobiili kas algkooli lõpus või teiseastme kooli alguses ehk siis 10-11 aastaselt.

Kristiine keskuses ei olnud küll kahjuks palju selliseid poode mis Gretat oleks huvitanud (mänguasjade poest on ta märkamatult välja kasvanud), aga tema ise ei kurtnud. Kolas niisama ringi, vahepeal helistas mulle, vahepeal kutsusin teda mingeid riideid proovima, siis läks ta jälle omapäid uudistama jne. Ühesõnaga oli oma eluga väga rahul :-)

Järgmiseks suursündmuseks oli see, et ma lasin tal rongiga üksi linna sõita. Ma pakkusin talle seda varianti juba eelmise Eesti külastuse ajal, aga kuna see oli siis selline äkkmõte ja tal polnud küllaldaselt aeg selle pakkumisega harjuda, siis jäi ära. Sel korral oli ta juba ennast pikalt vaimselt ette valmistanud ja sai eelnevalt mitu korda pileti ostmist meiega koos harjutada ning seega tundis et on üksinda sõiduks igati valmis. Elioni rongis on alati väga sõbralikud ja viisakad piletimüüjad ka  ja seega mul ei olnud vaja muretseda selle üle, et keegi Gretaga kobisema hakkab. 

Laps oli isegi nii ettenägelik ja organiseeritud, et kui me hiljem Viru keskuses olime ja ma Greta korraks ühe poe ukse juurde ootama jätsin, siis tagasi tulles leidsin ma eest sellise vaatepildi

Rongiga meeldib meile väga sõita, aga mul tekib rongisõitudega seoses alati paar küsimust.
Näiteks miks ei ole rongis võimalik pangakaardiga maksta? Piletimüüjal on küll mingi masin millega ta saab neid oranže ja rohelisi kaarde lugeda ja rongis on ka eraldi puutetundlik piletiostu masin, aga pangakaardiga ei saa kummaski maksta. Alati käib mingi sularaha lugemine ja otsimine, et saaks ikka rongiga sõita.

Huvitav on ka see, et miks internetist ostetud rongipilet kehtib vaid teatud kellaajaks ostetud rongile, kuigi hind on igal kellaajal sama? Hea meelega ostaks need rongipiletid internetist ette, et ei peaks sularahaga jamama ja säästaks ka natuke, aga ei julge riskida juhul kui jääme rongist maha. Raske ju alati ette teada kui pikalt meil täpselt linnas aega läheb ja ei taha enda kulgemist otsese kellaajaga ka piirata. 

Miks ei eksisteeri edasi-tagasi piletit? Taas kuna hind on alati sama, misk ma ei võiks siis osta kohe edasi-tagasi piletit nened üksikute asemel? 

Uurisin ka seda, et kui mul on Saue-Tallinna pilet, et kas ma võin siis korraks Lillekülas maha tulla ja hiljem sama piletiga edasi sõita, aga ei võinud. Pidin uue pileti ostma, aga heakene küll.

Paaril korral (nii sel, eelmisel kui ka üleelmise Eesti reisi ajal) on Gretale piletit ostes küsitud ta õpilaspiletit. Kui ma olen öelnud, et tal pole õpilaspiletit, sest ta ei käi Eestis koolis, siis on küsitud ID kaarti (mida tal samuti pole) ja siis lõpuks passi. Minu meelest on see küsija olnud alati üks ja see sama naine, sest kõikidel teistel juhtudel ei ole keegi midagi küsinud. 
Kui ma olen öelnud, et me ei taha igapäevaselt passi linnas kaasas kanda, siis on talle täispilet müüdud. Sel korral juhtus meile taas ühel korral see sama piltimüüja ja ma siis küsisin, et kuidas passi ette näitamine aitab ja naine vastas, et sealt on näha Greta vanus!

Ma saan aru, et soodupileti kasutamise õigus on seadusega isikut tõendava dokumendi alusel, aga ma ei näe selles mingit loogikat, et Greta peab passi abil piletimüüjale tõestama, et ta on alla 19 aastane!? Ma saan aru, kui ta oleks 16, 17 või 18-aastane ja piletimüüjal on raske aru saada kas ta vanus annab talle veel õiguse sooduspiletile või mitte, aga mitte 8,9 või 10-aastase lapse puhul. 

Sel korral andis see naine vähemalt head nõu, et passi asemel võime ka lihtsalt passi koopiat näidata. Ega mul seda koopiat ka polnud nii lühikese reisi ajal kohe kuskilt võtta, aga tegin siis passist pilti juhul kui peaks taas sama piletimüüja peale sattuma. Õnneks ei sattunud, aga eks me ole siis järgmine kord rohkem ette valmistatud ja mitte sellepärast, et kindlasti sooduspiletit saada, vaid pigem sellepärast, et vältida järjekordset 'moraali' lugemist ja õpetamist :-)

Aga tegelikult ei ole mul Elron klienditeenindajate kohta ühtegi halba sõna öelda. Minu kogemuste põhjal üks väheseid kohti kus eksisteerib tõesti väga viisakas ja tipp tasemel teenindus.

Ja üldse läks meil selle Eesti reisi ajal selles mõttes hästi, et Gretal ei õnnestunud kuskil kellegi käest õiendada või manitseda saada. Pigem sai hoopis kaks korda kiita mis meie silmis tegelikult üldse kiitmist ei vajanud, aga parem ikka nii, kui vastupidi.

 Näiteks ühes Rimi poes sai ta kassapidaja käest hunniku ekstra Nature Spotters loomakesi (kampaania omi) kuna laps oli esimese tasuta paki eest nii ilusti tänanud!!! Hästi armas sellest kassapidajast, sest Greta tahtis algul neid ise eraldi osta, aga kui tuli välja et üks pakk maksis 90 penni, siis ta ei raatsinud (ta oli ühes teises Rimi poes aru saanud, et üks pakk maksis 35 penni). Meie standartite järgi ei olnud Greta tänamine küll mitte midagi erilist, täiesti normaalne käitumine, aga paistis, et kassapidajale läks hinge...no ja Greta oli loomulikult samuti väga õnnelik oma eksta loomakeste eest ning tänas veel mitu korda lisaks :-)

VÄRVILINE SÖÖGILAUD

Ühel päeval teel Loomelinnakusse tegin mõned pildid Balti jaama turul. Kõik nägi nii ilus ja värviline välja, et raske oli pildistamata mööda kõndida. 

 Hiiglaslikud tomatid

Peaaegu kapsa suurused

Nii suuri herneid ei ole ma vist ka kunagi näinud (või ma lihtsalt ei mäleta enam). Värsketena kindlasti väga head ja mahlased, aga kahjuks need mis meie sugulaste koosviibimisele turult osteti, olid juba natuke vanad ja kuivad.

SUVENIIRID

 Eestisse minnes 'lubasin' endale, et proovin sealoleku ajal jooksvalt blogida, et pärast ei jääks taas hunnik postitusi postitamata. Algus oli lubav, sest kolm postitust ma tegelikult ka postitasin (kuigi kaks nendest olid vanad võlad ja mitte Eesti reisiga seotud), aga siis jäi aja ja tahtmise taha taas kõik jälle kinni ja sellega mu lubadus otsa saigi. Tänaseks olen juba tagasi kodus ja egas midagi, proovin siis nüüd kärme olla ja pilditöötlemise kõrvalt jooksvalt blogida. Saab näha kaugele ma välja jõuan enne kui taas '100' uut sündmust peale sajab. Hetkel pole ma ju isegi veel meie Sitsiilia reisi postitustega lõpule jõudnud.

Tallinnas olles käin ma alati suveniiripoodides. Mitte küll kõigis, aga siiski paljudes ja mitte just otseselt ostmise pärast, vaid lihtsalt uudistamise ja millegi erilise leidmise eesmärgil. Tavaliselt on suveniiripoodides aga enam-vähem üks ja see sama kaup ja harva kui midagi uut ja imelist silma jääb. 

Samas kahel viimasel aastal olen ma Tallinna lennujaamas imetlenud sealset võrratut Eesti toodetega suurt suveniiripoodi ja mõelnud, et miks üks selline pood ei võiks ka Tallinnas eksisteerida. Ok, Viru väravate juures on üks üsna samalaadne pood, mis kunagi mu lemmik suveniiripood oli, aga millegipärast jätab mind selle poe sisu viimasel ajal üsna külmaks. 
Praegu uurisin internetis natuke ja paistab, et see Viru väravate lähedal olev poodi 'Hää Eesti Asi' ongi vist tegelikult see sama pood.

Võib-olla on siis asi selle poe kujunduses ja valgustuses või ma ei teagi milles, sest seal poes käies ei teki mul selliseid oh ja ah momente kui lennujaama poes. Pigem jääb vanalinna poest meelde moekamate asjade kõrvalt mitte nii stiilne pudi-padi. 

Aga see selleks, tegelikult tahtsin ma lihtsalt öelda, et mulle nii meeldib see lennujaama Eesti pood. Hinnad on seal muidugi hirmus kallid, aga vaadata on ilus. Siit vaid mõned üksikud pildid asjadest mis eriti nunnud tundusid.

Selle pildi leidsin ma oma 2018 aasta Eesti reisi albumist

Need beebiriided olid nii armsad

 Eriti veel see must! Lõvidega vapp isegi sees :-)

ÜKS VÄGA ÕNNELIK LAPSUKE

Saime siin üks päev teada, et Greta sai juuli lõpus tehtud viiuli eksami tulemuseks kõige kõrgema hinde, ehk siis distinction-i. Peale eelmise aasta väga ränka hindamist ei osanud me sel aastal nii head tulemust üldse oodatagi. Ma küll salamisi lootsin, just Greta enda pärast, et ehk tal siiski õnnestub sel aastal eksam läbida kiitusega, aga juhtus hoopis nii, et sai isegi veelgi kõrgema hinde.

Greta ei suuda seda siiani uskuda ja kui aus olla, siis ka meie oleme Petega ikka veel väikest viisi šokis. 

Super hea meel ja seda eelkõige just Greta enda pärast. Ta on selle tulemuse igati ära teeninud. Meie oleks ka lihtsalt läbimisega leppinud, sest tegelikult ei ole neil kiitustel ja kõrgetel hinnetel suuremas perspektiivis mingit erilist tähtsust. Meie jaoks on tähtis, et Greta viiulit ja viiulimängimist iseenda tarbeks naudiks. 

Siin viiuliõpetaja email rõõmustava uudise ja punktide jaotusega.

PÄRASTLÕUNA LEGOLANDIS

Juuli lõpus saime taas Pete endise kolleegi ja ta perega kokku ja veetsime ühe pärastlõuna Legolandis. Kuna see pere elab meist mitme tunni autosõidu kaugusel, siis oleme tavaliselt teinud nii, et kumbki pere sõidab pool maad ja saame siis kuskil 'keskel' kokku. Viimati nägime neid novembris ja siis käisime ühes safari pargis.Ma polegi jõudnud seda veel siin blogis kajastada, aga loodan siiski lähitulevikus ka sellest käigust siia märgi maha jätta.

Sel korral tahtis see pere Legolandi minna ja kuna Legoland asub üsna meie lähedal, siis sõitsid sõbrad hoopis ise pika maa maha. 

Kui me Petega paar päeva varem Legolandi piletite hindu uurima hakkasime, siis mina ütlesin kohe, et las Pete läheb Gretaga kahekesi, sest sellise raha eest ei ole minul küll mõtet Legolandi seisma tulla. Mul ei ole vähematki tahtmist kuskil sellises pargis ühegi 'karuselli' peale minna ja nagunii suurem osa ajast kulub sellistes kohtades järjekordades seismise peale.

Pete oleks siiski eelistanud et ma kaasa oleks tulnud, aga samas tundus ka talle mõtetuna meie kõigi piletite eest peaaegu 100 naela maksta. Sõbrad aga ei tahtnud sellega kuidagi leppida, et mina mängust välja jään ja seega hakkasime mingit teist kohtumiskohta otsima, mis nii palju raha ei maksaks ja mis meile kõigile meeltmööda oleks. Nemad oleks saanud Legolandi ka teisel päeval minna ja kuna neil oli spetsiaalne aastane pääse, siis nendel ei olnud vaja Legolandi eest eraldi maksta. 

Päev hiljem teatasid meie sõbrad, et nende pääsmega saavad nad ühe täiskasvanu tasuta kaasa võtta ja kui me eelnevalt ülejäänud kaks piletit internetist ette ära ostame, siis ei lähe see käik meile nii palju maksma.

Kaalutlesime asja uuesti ja kuna Greta jaoks oleks see nagunii viimane võimalus Legolandi külastada olnud ja seda ka nautida, siis otsustasimegi siiski selle käigu ette võtta. Internetist ostes läksid minu ja Greta piletid maksma üle 60 naela. Tegelikult ei ole seal vahet kas täiskasvanud või lapse pilet, sest hind on ikkagi sama.

Teel Legolandi

Kohale jõudes tuli välja, et sõprade pääsmega oleks Pete küll saanud tasuta sisse, aga seda alles alates 1. augustist, meie aga olime seal juuli lõpus. Kahjuks ei olnud me sõbrad seda tähele pannud. 
Me Petega olime selle situatsiooni üle (vaikselt) üsnagi pahased, sest see tähendas seda, et Pete oli nüüd sunnitud endale värasvast pileti ostma, mis erinevalt interneti 35 naela asemel hoopis 60 maksis! Loll asi selle juures oli veel ka see, et kuna mul oli hommikul hambaarst, mida ma ei saanud ühelegi teisele päevale lükata, jõudsime me Legolandi alles kuskil peale kella 1 ja seega oli meil pargis ringi rallitamiseks jäänud vaid 5 tundi (sõbrad saabusid parki juba hommikul vara). Kui arvestada et ühe sõidu järjekorras seisad sa keskmiselt 40 min ja meil oli vaja seal ka lõunat süüa, siis üle 120 naela selle lühikses lõbu eest maksta oli ikka üüratu summa. Aga mis teha! Neelasime krõbeda hinna alla ja proovisime päeva nii palju kui võimalik nautida (mis meil ka suurepäraselt õnnestus).  

Greta viimane legolandi külastus oli 2010 aasta novembris, kui ta oli kahene. Ma ise arvasin et olen Legolandis varem vaid kahel korral käinud, aga seda vana blogipostitust lugedes tuli välja, et seekordne külastus oli minul juba viies! (eelnevad 3 tööga seotult ja üks siis juba koos väikese Greta ja Petega).

Ma olin kindel, et suvel, koolivaheajal ja ka veel nädalalõpul saab Legolandis olema meeletult palju rahvast. Sel päeval oli ilm küll natuke pilvine ja kohati tibutas natuke vihma, aga ma olen ka vihmaga Legolandis varem käinud ja vihm pole küll kedagi sinna minemast veel takistanud. Minu suureks üllatuseks oli aga sel korral Legolandis üsna vähe rahvast. Ok, paljude atrakstioonide järjekorrad olid endiselt väga pikkad, aga järjekordade pikkus kõikus ajaliselt üsna palju. Üks hetk oli ooteajaks 60 minutit, aga pool tundi hiljem juba poole lühem. Paaril korral oli ka nii, et tabloo näitas 60 minutit, aga meie ootasime kõige rohkem ehk vaid 25 min.

Tegelikult veel enne kui lapsed kuskile sõitma läksid sõime me lõunat. See oli omaette ooper ja võttis kõigile lisaks ka veel nii palju aega. Rahvast ei olnud üldse palju, aga teenindus oli nii aeglane ja lohakas. Meie tellimusega tehti mitu viga ja me siis raiskasime oma kallist aega nende parandamise peale. 

Ja sedasi kuivatati seal põrandat!?! Ma ei tea kas neil siis tõesti ei eksisteerinud põrandaharja ja lappi, et väikese veeloigu kuivatamiseks peaaegu terve paberirulli pidid ära raiskama. Me olime selleks ajaks juba nendega nii palju kobisenud ja kaebanud, et mul ei olnud enam südant ka nende koristustöid kritiseerima hakata. Kes teab, pärast oleks nad veel me toidud tagaruumis täis sülitanud :-)

Mu plaan kõikidest sõitudes eemal hoida luhtus kohe esimese katsega. Mingitele tite sõitudele oleks ma hea meelega kaasa läinud, aga sellised päris keerutamised ja Ameerika mäed ajavad mul juba lihtsalt peale vaadates südame pahaks ja jalad nõrgaks. Suuremad ja julgemad suundusid aga kohe esimesena just nimelt selle kõige hullema üles-alla sõidu peale. Mina oleks hea meelega neid lihtsalt ootama jäänud, aga kuna sõprade noorim poeg ei tahtnud samuti sellele hullule sõidule minna, siis suunati mind temaga kraadi võrra leebema sõidu peale. No ja kuidas ma siis ütlen lapsele, et ei tänan, mina ei taha minna, ootame parem 40 min siin niisama vihma käes.

Julged mäest alla kihutamas sel ajal kui mina noorema poisiga suveniiripoes ringi uudistasin peale meie sõitu. 

Eelnevalt käisime meie sellise ussikesega sõitmas. Ütleme nii, et mina olin ainuke kes karjus, kuigi sõit oli üsna titekas. Jumal tänatud et poiss ei märganud kui lühike selle sõidu järjekord pärast oli, et uuesti sõitma minna. Me oleks vabalt saanud veel ühe ringi teha, enne kui teised oma sõiduga lõpetasid.

Ja ma ei tea mis mul siis pähe tuli, sest üsna varsti leidsin ma end järgmise sõidu järjekorras seismas. Sel korral oli tegu veel sellise sõiduga kus oli võimalus märjaks saada. Ei, tegelikult oleks õigem öelda, kus EI olnud võimalust kuivaks jääda.

Ma tahtsin Gretast ja Poisist kõrvuti pilti teha, aga kuna poiss hiilis pidevalt eemale, siis Greta proovis ise poisile ligi vajuda, et ma saaks pildi ära tehtud. 

Lõpuks sai ka :-)

Greta läks poisiga kahekesi ühte laevukesse ja nemad sõitsid esimestena sellest mäest suure plärtsuga vette ning mina Pete-i ja Pete-i kolleegiga teise laevukeses nende järgi. Kõige hullem selle sõidu juures ei olnud mitte see suur vette plärtsatamine, vaid kõige rohkem tegi riided märjaks sõitu ääristavad veepüstolid/kahurid. Sellelt pildilt on ühtesid selliseid kahureid näha. Üks selline pritsis mulle täpselt silmaauku.

See pilti on Wikist, aga siin on natuke näha seda plärtsu, kui paat on just mäest alla sõitnud

Vihmamantlile vaatamata said mu teksad ja pool peast läbimärjaks, aga vähemalt käisin oma kalli Legolandi pileti eest kahel sõidul (minu puhul siis üks sõit mingi 16naelase hinnasildiga).

Teised käisid veel mingil Lego Ninjade sõidul ja õudustemajas ja siis olig juba kell 6 ja sõitudele enam ei lastud.

Legolandis on küll nii, et kuigi kell kuus pannakse kõik sõidud kinni, siis parki saad sa edasi jalutama jääda minu teada nii kaua, kui ise tahad. Me jätsimegi tahtlikult MINILAND osa kõige viimaseks, et siis kõige lõpus lego ehitisi imetleda. Peale kella 6 ei liigu seal küll enam väikesed rongid ja paadid ja lego inimesed, aga me kõik juba nii suured (lapsed kaasa arvatud), et see ei olnud üldse probleemiks. Lastel oli üldse hea meel et nad said koos aega veeta ja sellistest pisiasjadest ei osanud nad üldse puudustki tunda.

Prints Harry koos Megani ja nende värske beebiga

Pardipere keda me Legolandi sisse sõites teed ületamas nägime oli selleks ajaks ka Minilandi jõudnud ja pardiema koos oma pojakestega kõndid seal ringi nagu omas kodus. 

See on üks atraktsioon kus lapsed saavad lego tuletõrjeautot juhtida, sellega põleva majani sõita ja siis voolikutest tuleva veega mängu tulekahjut kustutada. Greta ja Poiss selle peal ei käinud, kuna nende jaoks oli see juba liiga titekas, aga sõprade nooremale poisile meeldis see sõit väga.

 Ja siis oligi kell juba nii palju, et oli aeg lahkuda.

Kuna selleks ajaks olid meil kõigil jälle kõhud tühjaks läinud ja me ei tahtnud veel ka lahku minna, siis otsustasime kõik koos ühte söögikohta sööma minna. Neil oli seal parasjagu ka mingi koolivaheaja pakkumine kus lapsed said pearoa vaid 1 naeal eest ja pearooga said kõik juurde võtta nii palju kui süda lustis. Lobisesime seal lõpuks kuni kella 10ni õhtul. 

Meil oli koos nii tore päev. Greta saab pere vanima Poisiga (nad on ühevanused) imehästi läbi, vaatamata sellele, et nad on teineteist vaid paaril korral varem elus kohtunud. Juba leppisimiegi kokku et järgmiseks läheme meie neile külla ja jääme siiska ööseks. Nüüd peame vaid sobiva aja leidma millal seda teha. Loodetavasti saame selle külastuse ikka selle aasta sisse kuidagi ära mahutada.