KOERA NOHU

Me oleme jõudnud vaevalt kuu aega koeraomanikud olnud, kui meie väike beebi juba haigeks jäi. Algul hakkas hullult jämeda häälega köhatama ning siis paar päeva hiljem läks ka nina tatiseks. 

Kuna olukord ei läinud kuidagi paremaks ja meil endal puudusid kogemused koerte ja nende haigustega, siis viisime Montyloomaarsti juurde. Loomaarst ütles kohe, et tegu Kennel cough-iga, ehk siis koerte nohuga. Selle vastu tavaliselt mingit rohtu ei ole, aga ta arvas, et Monty-le tulekss kasuks, kui talle valuvaigistit anda, mis siis ühtlasi ka kurgu ärritust raviks. Esimese doosi süstis talle loomaarst ise sisse ja ülejäänud rohu andis meile koju kaasa.

Ma ei suutnud seda uskuda, et alles me saime endale koera ja nüüd juba jookseme loomaarsti vahet ja kergendame rahakotti suud!! Kokku läks meil see 10 minutiline visiit maksma £111!!!

 

LONDONIS PASSE TEGEMAS

Avastasin ükspäev, et Greta Eesti pass ja minu pass ning ID kaart olid just aegumise kaotanud. Asja uurima hakates, et kuidas uusi passe saada, tuli välja, et tegu üsna pika protsessiga. Kõigepealt pidime internetist endale Eesti saatkonda aja broneerima, aga esimene vaba aeg oli alles viie nädala pärast. Natuke paanikat tekitas küll, sest passi tegemine ja kättesaamine võtab omakorda 5-6 nädalat ja kuigi Gretal samas kehtiv UK pass olemas, siis mina olen täitsa ilma kehtiva dokumendita. Aga enda viga, et varem ei kontrollinud. Me pole ju üle kahe aasta kuskil reisil käinud seega pole ime, et passi sisse pole vaadanud.

Gretale tähendas see muidugi seda, et ta sai koolist vaba päeva. Mul õnnestus saatkonda helistades meie aeg õnneks paari päeva võrra siiski varemaks muuta ja reede peale tõsta. See oli hea sellepärast, et reedene päev on Gretal koolis alati lühem päev ja seega ta ei pea nii paljudest koolitundidest puuduma.

Greta oli nii elevil, et saab rongiga sõita ja kui kuulis, et ka veel metrooga, siis kuulutas päeva ta elu paremaks! Me hakkasime mõtlema ja arvutama millal Greta viimati üldse rongiga sõitis ja tuli välja, et väga kaua aega tagasi. Ta ise ütles, et sõitis viimati rongiga kui oli 7-aastane, aga ma ei taha seda hästi uskuda. 

Waterloos ja ka Londoni tänavatel oli üsna vähe inimesi. Me muidugi liikusime ka kella 10 ajal kui tipptund juba möödas, aga vanasti oli vist ikka rahvarohkem. Samas tänavatel ringi kõndides nägime rohkem turiste kui kohalike, või siis võõrkeeli rääkivaid kohalike.

Waterloosse jõudes tahtis Greta kohe raamatupoodi minna. Ta on meil nimelt hetkel täitsa hull raamatute järgi. Ostab oma raha eest peamiselt vaid raamatuid ja loeb neid ka üks teise järel. Ka sel korral ostis ta Londonist kolm raamatut millest üks oli prantsuskeelne 'Näljamängud' raamat. Seda ta muidugi prantsuse keeles lugeda ei suuda, aga tahtis sellegi poolest natuke proovida (selle raamatu ostis ta heategevuspoest 90 penniga, seega miks mitte).

Metroodes ja rongiges kandisd väga vähesed maske ja peamiselt olid need siis kas välismaalased või vanemad inimesed. Küll aga olid ühe sõidu aja meiega koos vagunis inimesed, kellel KÕIGIL olid ninad telefonis. Nii noortel, kui ka väga vanadel. Me Gretaga olime ainukesed kel mobiilid kotis olid. 

 

Teel saatkonda

Eesti saatkond oli ainuke kel Ukraina lipp riigilipu kõrval lehvis. Saatkondade puhul natuke segadust tekitav, sest jätis mulje nagu seal oleks ka Ukraina saatkond kohe kõrval asunud. Ühelgi teisel seal lähedal asuva saatkonna majal ma Ukraina lippu ei näinud.

Saatkonnas läks dokumentide täitmisega kiiresti. Gretal oli algul raske uskuda, et saatkonnas peab/saab Eesti keeles rääkida kuigi ma ütlesin talle, et saatkonda minek on natuke nagu Eesti pinnale astumine. 

Saatkonnast võtsin kaasa ka paar Eestit ja Eesti keelt tutvustavat brošüüri. Eriti hea meel oli mul Eesti keele postkaardide üle. Viimane kord kui me Eestis olime jäid need mulle raamatupoes silma ja ma tahtsin Petele osta, aga hinda nähes matsin selle mõtte kohe maha. Nüüd aga sain need täiesti tasuta :-) 

Ma loodan, et passile järgi minnes saan kohaliku sõbrannale kingituseks veel ühe paki võtta. 

Peale passide tegemist otsustasime veel natuke Londonis ringi kolada, sest ma ei tahtnud kuidagi veel tagasi koju minna ja siis taas koera eest hoolitsema hakata. Koeraomanikuks olemine on nii kohutavalt väsitav töö, et ma tahtsin natuke hinge tõmmata. Ma muidugi enne ikka kontrollisin Pete käest üle kuidas tal läheb ja et kas Monty laseb tal tööd teha ning õnneks neil oli kõik hästi.

Kuna ma olin koera hoidmisesst nii magamata ja väsinud, siis ega me pikalt Londonis ringi ei kolanudki. Sööma otsustasime minna hoopis Wimbledoni, sest Kensington South metroojaamast sai sinna otse metrooga ilma, et me oleks pidanud tagasi Waterloo jaama sõitma ja sealt eraldi rongi võtma. Sedasi oli restoran, kuhu me sööma minna tahtsime, palju lähemal ja kiiremini kohale jõutav. 

Vot selline tore väikene kiire ja lihtne väljasõit. Samas aga läks kogu see lugu meile pea £200 maksma. Minu ja Greta pass + minu ID kaart läksid kokku maksma £120, rongipiletid meile mõlemale pea £30 ja lõunasöök samuti £30, ehk siis kokku £180. Rongipiletid on ikka hullult kallid. Ime ei ole, et me eelistame Londonis autoga käia ja pühapäeviti on kogu sõit meile veel täiesti tasuta.

KUI VÄSIMUS MURRAB MAHA

 

KOERAPILDID

Samal ajal kui Pete ja Greta käisid laupäeval Pete vanematega väljas, istusin mina loomadega kodus ja läksin vaikselt hulluks. Pildid on muidugi väga nunnud, aga tegelikult oli pilditagune elu üsna väsitav ja närvesööv :-D

KÕNELUSED TIIGRIGA

 

PETE JA GRETA GRANNY JA GRANDADIGA VÄLJAS

CLARKSONI FARMIPOOD

Ma ei tea, paljud teist on Amazone Prime 'Clarkson's Farm' seriaali vaadanud, aga kui olete, siis kindlasti olete kuulnud ja teate Jeremy Clarksoni Diddly Squat Farm Shopi (farmipoodi).

See sama väike talupood jäi meie Cotswolds nädalalõpu reisi asukohale üsna lähedale ja seega otsustasime koduteel selle kuulsa poe ka oma silmaga üle vaadata. 

Mida lähemale me poele jõudsime, seda rohkem autosid me teeääres parkimas nägime. Pidime üsna pika maa poest edasi sõitma enne, kui me endale teeääres vaba parkimis koha leidsime. Me vist sattusime kuidagi väga populaarsele ajale, sest umbes tund hiljem oli seal juba palju vähem inimesi.

Kuna me olime Monty't juba terve päeva väntsutanud ja kuna ta on alles nii tilluke ega tohi palju korraga kõndida, siis Pete kandis teda osa ajast.

Monty näris õnnelikult puuoksa aga samas kindlasti mõtles, et kuhu need hullud mind jälle viivad.

Kohustuslikud turistifotod

Kohapeal oli kuulus farmipood, selle taga asuv söögikoht ja eraldi lett kus sai samuti mitmeid farmipoes müüdavaid tooteid osta. Burgerid nägid väga isuäratavad välja ja neil oli ka gluteenivabu burgereid, aga kuna me ei tahtnud Monty't üle väsitada ja pärast poe järjekorras seismist uuesti burgeri sabas seista, siis loobusime seal söömise mõttest. Õues oli hirmus kuum ka ja väikse, veel mitte täielikult välja treenitud Monty-ga, oleks seal rahva ja teiste koerte hulgas üsna keeruline süüa olnud nagunii.

Monty tahtis loomulikult iga koeraga kohe mängima hakata kuniks Pete temaga natuke kaugemale istuma läks samal ajal kui mina ja Greta poe järjekorras seisime.

Pildil olev ukseava on väljapääs, aga sissepääs oli kohe selle kõrval. Kuna Pete ei saanud meiega poodi kaasa tulla, siis ütles ta küsimuse peale 'Mida sa soovid?', et ostku me talle midagi üllatuseks. 

Esimese üllatusena ostsime me talle/meile selle alloleval fotol oleva lillkapsa.  Mõned päevad hiljem tegime sellest lillkapsa-hakkliha hautist.

Lehma mahla automaat

Kuna meil juuakse kodus nii vähe piima, põhiliselt vaid kallab Greta piima hommikuhelveste peale, siis piima me ei ostnud. Küll aga ostsin ma poest selle klaasist piimapudeli. Nimelt kui sa tahtsid piima farmi kirjadega klaaspudeliga kaasa osta, siis pidid sa selle pudeli enne farmipoest ostma. Automaadi juures olid vist vaid mingid tasuta plastmasspudelid, aga ma ise neid ei näinud. 

Poodi sisse astudes möödusime kõigepealt lihaletist. Ega seal palju liha müügil ei olnud, aga lambakintsud nägid küll väga isuäratavad välja. Hind muidugi oli ka vastav, aga ega farmipoest ei saagi midagi kunagi odavalt. 

Seinal oli Jeremy lemmik lamba maal. Ma ta nime enam ei mäleta, aga ta oli üks sarja tähtedest!

Kuna muna süüakse meil kodus väga palju, siis üks selline ilus munakarp rändas otsekohe me ostukorvi.

Kuna vaatasime seda sarja koos Gretaga, siis oli ta väga elevil sinna farmipoodi minemise üle. Ta juba autos rääkis, et tema tahab sealt poest Jeremy õuna osta. Ma ütlesin talle küll, et praegu ei ole õunaaeg veel käes ja ma ei usu, et poes õunu müüakse, aga Greta jäi endale kindlaks. Kui me poodi sisse astusime, siis minu suureks üllatuseks seisiski kohe esimese laua peal õunahunnik (postituse alguse poole on seda ühelt fotolt näha). Greta sai oma Jeremy õuna ja oli selle üle väga õnnelik. Ma pärast maitsesin seda ja kahetsesin et endale ühte ei ostnud. Oli teine nii mõnusalt magus ja pehmelt krõmpsune.

Pood ise oli aga seest väga väikene ja ega sealt palju midagi osta polnudki. Eks neil saa see kaup seal ka kiiresti otsa, sest sealt käib ikka igal lahtioleval päeval kindlasti massides inimesi läbi. Nende veebilehel on natuke rohkem asju müügil kui poes saadaval oli, aga samas pole jälle veebilehel kõiki neid asju mida poest kohapeal saab osta.

Greta lahkub kotitäie kraamiga

Siin on siis näha meie ostud (- üks õun mille Greta kohe ära sõi). Mulle see kott väga meeldis ja kuna ma käin nagunii alati poes korduvkasutavate kottidega, siis teadsin, et niisama seisma see mul ei jää. Küll aga ei teadnud ma et see kott nii meeletult kallis on. Kuna neil hinda väljas ei olnud, siis ei hakanud ma ka eraldi küsima. Mõtlesin, et ega ta rohkem kui £10 ikka ei maksa ja selle raha eest ma võin ta ju endale mälestuseks osta. Pärast tuli välja, et maksis peaaegu £20!!!

Purgi moosi ostsin ka, sest moosi me vahel ikka kodus sööme ja ma tahtsin maitsta, kas farmi moosil on poemoosi kõrval parem maitse või ei ole. 

Munakarp nägi nii ilusa välja 

...ja munad ise ka

Pete ütles hiljem, et need olid nii hea maitsega munad olnud. Ma ei uskunud oma kõrvu, kui kuulsin, et ta oli kõik munad üksi ära söönud ja mulle ei jätnud isegi ühte muna maitsmiseks. Ta sai aru, et need on tema munad ja ta võib nendega teha mis tahab ja nii see muidugi oligi, aga no oleks võinud siiski kasvõi ühe muna mulle maitsmiseks jätta. Järgmine kord sinna kanti sattudes ostan endale eraldi karbi :)

Clarkson kirjutas selle sarja põhjal ka raamatu. Sari meeldis meile VÄGA, aga raamatut pole ma lugenud ja kui aus olla, siis ei tahagi.