'MINU' RAAMATUD

Jutt nimelt siis PetronePrint-i sarja raamatutest.
Olen lugenud mõlemad Minu Ameerika raamatud, Minu Hispaania ja Minu Argetiina. Minu Ameerika raamatud olid ju katkendid Epu enda blogist ja seega ei mingit üllatust, vaid lihtsalt mõnusat lugemist. Tegemist ikkagi ju elukutselt kirjanikuga.
Minu Hispaania raamat oli ka väga lahedalt ja humoorikalt kirjutatud. Kuigi alustasin lugemist eelarvamusega et lõpetades saan Hispaaniast hea ülevaate ja võtsin seda rohkem kui turismi raamatud siis lõpetades ei olnud üldse pettunud et Hispaaniast endast ei saanud ma midagi uut ja huvitavat teada. Küll aga innustas see raamat mind ka kohe Minu Argentiina raamatut tellima ja lugema...kuid just selle raamatu pärast kadus mul täielik isu veel mõnd MINU sarja raamatuid soetada. See raamat oli nii lahjalt kirjutatud. Sama asja korrati lehelt lehele ja kohe oli tunda et raamatu autoril puudus raamatu kirjutamise oskus. Hiljem sattusin internetist lugema et ka Minu Alaska raamat pidi sama vea all kannatama ja seega kadus mul täiesti soov ja julgus neid raamatuid endale hankida.

Saan aru et tegemist autori enda kogemustega vastava maa elu-oluga ja nähtu kirja pandud läbi tema silmade, tihti blogi vormis. Neid raamatuid peabgi vist lugema rohkem kui kellegi elu KUSKIL kuna ega nende raamatute põhjal õiget vastava maa ülevaadet on raske saada. Kui autorid elaksid näiteks kas või sama maa teises linnas või käiksid tööl teises kohas siis muudaks see maa pildi täiesti teiseks (Ok võib olla mitte Alaskal nii palju kus elu ei ole ehk nii erinev ühest otsast teise).

Minu meelest võiks ikka blogid kuuluda interneti maailma ja raamatud raamatupoodidesse ja raamatute autoriks ikka kirjanikud kellel kirjutamise kogemusi või oskusi. Blogi lugemise eest ei pea maksma, raamatute eest aga küll.
Ma jumaldan raamatuid ja ma võiksin tunde veeta raamatupoodides riiulite vahel raamatuid 'katsudes'. Samas aga ostan ma endale koju riiulile vaid neid raamatuid mis mulle tõeliselt on elamusi andnud ja mida ma meeleldi kunagi ka uuesti loeksin, pluss siis ka veel nendele lisaks akadeemilisi raamatuid.

Hea meelega tahaks õnne proovida uuesti MINU sarja raamtutega kuna minu meelest oli see Eppul hea idee sellist sarja alustada, aga nüüd ma ei teagi millise kallale järgnevalt asuda ilma et jälle pettuksin...kas Minu Itaalia, või Minu Tai, Minu Island, Minu Pariis, Minu Moldova etc. Kui elaksin Eestis siis saaks ju kellegi käest seda raamatut laenutada ilma et ostma peaks aga siin elades ei saa ma viletsasti kirjutatud raamatut isegi heategevus poodi viia....ja enda riiuli peale ei taha ma ka neid koguma hakata.

Ühe Minu sarja raamatu ostan aga kindlasti kohe kui see ilmub ja see on MINU EESTI. Autoriks Epu mees Justin Petrone. Tema blogi loen ma suure huviga ja tean juba ette et tema kirjutatud raamat saab hästi kirjutatud ja huvitav olema...vähemalt minu jaoks.

JA NÜÜD OSKAME KA VOODIS PÜSTI TÕUSTA

Täna olime sunnitud võrevoodi põhja alla laskma kuna Greta oskab end võrede najal voodis püsti ajada ja siis mu laua peal olevaid asju näppida (eriline lemmik on veepudel). Hea olin et juhtusin pealt nägema muidu oleks veel võinud juhtuda et ta omapead üle ääre oleks alla potsatanud.


Vähe sellest et pean ikka veel öösel teda pea iga 2 tunni tagant kas toitma või krooksatama, nüüd siis pean ma veel nii sügavale voodipõhja kummardama et teda sealt kätte saada.

NII ME VAATAME TELEKAST 'TWEENIES'

Greta jumaldab Tweenies. Ma olen paar lühikest juppi talle lindistanud ja lasen tal neid mõnikord hommikuti natuke vaadata. Üks koht peal kus Milo kõnnib ühe puu juurde ja ütleb Tree ajab Greta IGA KORD naerma. Aru ma ei saa mis seal nii naljakat on aga ju siis on.

ESIMEST KORDA...

...Greta vaarikaid ja maasikaid maitsmas. (Viisime ema siia meie lähedale Garsons farmi ja näitasime talle kus me käime ploome, maasikaid, vaarikaid jne korjamas.)

BATH

Eelmine nädalalõppul oli emal sünnipäev ja kingituseks viisime ta ühte meie lemmik linna siin Inglismaal, Bath-i. Bath on meist umbes 2 tunni kaugusel, 200km. Ilm oli imeliselt ilus, just selline õige suveilm kui ei ole liiga kuum ega ebamugavalt jahe. Juhtus ka veel nii et samal ajal oli Bath-is Jane Austin päevad ja linn oli täis vanaaegsetesse riietesse riietatud inimesi.

Greta nautis ka väljasõitu (mis tal muud üle jääbgi, on ju teine meie laps). Suurema osa ajast tegeles ta väikeste siltide lutsutamisega, mida ta osavalt oskab leida iga eseme küljest.

Sellise näoga käib mu ema enamus ajast Inglismaal olles ringi.

6 KUUD JA 2 NÄDALAT

GRETA ROOMAB, JA SEDA KORRALIKULT NELJAKÄPUKIL, NING TÄNA AJAS END OMA LAMAMISTOOLI NAJAL PÜSTI.
Pildid lisan hiljem.

NII ME TERVITAME TÖÖLT KOJU TULEVAT ISSIT

Video tehtud nii umbes kuu aega tagasi kui Greta oli 5 kuune

GRETA VANAEMA OOTAMAS

Kuule Gretavanaema tuleb varsti
ainult 4 päeva veel

MÕRVARID

Naabripere läks kaheks nädalaks Hispaaniasse vanavanemate juurde ja enne ärasõitu palusid meil nende akvaaiumi kalu üle päeviti toitmas käia. Meil ei olnud selle vastu midagi (nii kaua kui me nende koera järgi ei pidanud hoolitsema) ja olime nõus. Käisime isegi nende juures enne üle kontrollimas kui palju ja kuhu toitu panna. Pete luges kalad üle (4), tegi paar surnud kala nalja naabrimehega ja rääkis et ta olevat ükskord enne ka sõbra kalade järgi hoolitsenud ja siis sõi üks kala kõik väiksemad ära. Nalja kui palju.
Suutsime ilusti meeles pidada ja igal teisel päeval kalu toitmas käia, enam jaolt Pete aga paar korda ka mina. Pete luges alati ka kalad üle ja kui tagasi tuli siis teatas kõva häälega et kõik 4 olevat rõõmsalt sööma tulnud. Kaks nädalat hakkas juba läbi saama ja me olime endaga nii rahul et ülesandega hakkama olime saanud KUI siis Pete tuli järjekordselt kala toitmiselt tagasi ja teatab et suur must kala on vist SURNUD. Ma algul arvasin et ta teeb nalja ja küsisin et kuidas VIST surnud. Ütles et see suur must kala olevat olnud veepuhastaja taga kinni ja ei tulnud sööma ka siis kui ta akvaariumi seina peale koputas. Mina siis ruttu jooksin meditsiinilist kontrolli tegema ja surma tuvastama. Oli teine jah täitsa surnud mis surnud, kõht vee peal püsti, saba torude vahel kinni.
Uskumatu, kuidas on see võimalik et just siis kui meie kalade järgi valvame jääb üks kinni ja sureb ära!!!
Helistasime ruttu naabrimehele Hispaaniasse ja rääkisime loo ära ning küsisime mida nüüd tegema peame - kas kala sealt välja kookima? Mina oli juba valmis minema neile uut ostma ja lootsin et leian samasuguse enne kui lapsed Hispaaniast tagasi koju tulevad. Tuli välja et nad olid juba teel tagasi koju lennujaamast JA uudise võtsid väga rahulikult vastu. Naabrimees ütles et lapsed ei olevat seda musta kala kunagi kohanudgi. Ma veel ütlesin talle et jumal tänatud et nad meile oma koera ei jätnud hoolitseda, kes teab mis sellega veel oleks juhtunud, mille peale mees vastas et kahju jah et ei jätnud....

TINY TALK

Eile oli Greta esimene beebiviite tund. Kohal oli nii umbes 10 beebit kellest Greta ja 5 kuune Owen olid nooremad. 30 min lauldi koos ja pärast seda 30 min mängiti niisama samal ajal kui emad kohvi jõid ja juttu ajasid. Lärmi oli palju nii laulmise kui mängu ajal aga õnneks Gretat see ei näivat häirivat... pool unist mind aga küll. Loodan et Gretale meeldib seal ka järgmistel kordadel kuna maksin juba 7 tunni eest ette. Ainuke asi mis mulle ei meeldinud oli see et ühe beebi ilastatud mänguasjad läksid kohe teise beebi suhu ja loomulikult vähemalt 4 kümnest oli nina tatine. Ma ei tea kuidas ma küll suudan Gretat nendest väiksematest mänguasjadest eemale meelitada. Mingi märja lapiga ei tahaks ju ka kõigi silma all neid puhastama hakata AGA kuna uus seagripi laine on tulemas siis võib olla hakkan ka.

JUBA POOLE AASTANE

Greta oma sünnipäeva kingiga, mille ta ise valis (ja oma raha eest ostis)!

2 SEPTEMBER - UJUMISKOOL

Kui Eestis läksid eile lapsed kooli siis meil alustas täna Greta ujumiskooliga. Oi seda rõõmu. Pete võttis töölt vaba päeva et seda suurt sündmust ise koha peal kogeda ja vabatahtlikult oli nõus Gretaga ise vette minema. Ta oli ainuke isa vees AGA basseini ääres oli veel 2 isa kes tegelikult oleks tahtnud ka esimese tunni lapsega vees veeta aga kartsid et on ainukesed teiste emade seas ja seega ei võtnud ujumis riideid kaasa. Pete oli neile suureks eeskujuks ja mõlemad lubasid järgmine kord ka vette tulla. Mina samal ajal aga istusin basseini äärel ja filmisin.
Beebidel on kõigil spetsiaalsed ujumispüksid jalas kust õnnetuse puhul midagi välja ei hakka tilkuma. Püksid anti firma poolt (ostma pidi). Tüdrukutel tume roosad ja poistel sinised.
Tund ise oli igavesti lahe. Nimelt peavad kõik beebid olema alla aastased ja neid õpetatakse vee all ujuma (lapsed on alles võimelise korralikult ujuma õppima 3selt). Tunnid kestavad 30 minutit ja tund koosneb erinevatest väikestest harjutustest mis lõpuks neid õpetab vee all ujuma.
Gretale kohe väga meeldis. Ta oli ainuke beebi kel ujudes suur naeratus suul. All olevalt videolt on seda natuke näha. Eriti siis kui õpetaja temaga ühe tiiru kõikide ees teeb et Greta õpetajaga harjuks ja et Greta teisi lapsi näeks (Õpetaja tegi seda ka kõigi teiste beebidega). Vaadake kuidas Greta vaatab igale beebile/emale eraldi otsa ja naeratab. Ta oli ainuke kes üldse teistele tähelepanu pööras. Hiljem kasutas õpetaja teda et teistele demostreerida ühte hüppamis harjutust. Videolt on ka näha kuidas Greta oma esimese lühikese vee aluse ujumise teeb. Kahjuks on videoklip üsna väike ja raske näha et Gretal on nägu naeru täis nii et peate lihtsalt mind uskuma.

Siit ka mõned pildid.






Nii et nüüd hakkab meil Greta kolmapäeviti ujumas käima ja esmaspäeval alustame beebi viipekeele tunniga.