4 KILLUKEST IGAPÄEVAELUST

Ettevalmistused homseks, esimeseks detsembriks, on peaaegu kõik tehtud ja seega on nüüd aega paar minutit arvuti taga istuda.

Siit paar killukest Greta elust.

1.

Laps on meil viimaste kuude jooksul kuidagi eriti laisaks ja lohakaks muutunud. Ma pean talle mõnikord mõnda asja vähemalt 5 korda ütlema ja siis ka kuuleb ta alles siis, kui ma kuuendal korral juba karjun. Kui nii mitu korda järjest on juhtunud, siis ma hakkan juba karjuma teisel korral, sest ma lihtsalt ei jõua pidevalt jahvatada. 

Samas rääkis meile õpetaja, et Greta on koolis nii hoolas, ja vastutustundlik õpilane, et ta ei oskakski enam ideaalsemat õpilast ette kujutada. Keskendub 100%, töövahendid on alati olemas ja valmis töötamiseks, kuulab tähelepanelikult ning võtab kuuldut ka kohe arvesse ning kasutab seda oma edaspidises töös. Kui ma õpetajale kirjeldasin kui vaevaliselt meil kodus viimasel ajal enda järel koristamised või asjade meelde jätmised lähevad, siis õpetaja lohutas, et   võttes arvesse kui hoolas ja töökas Greta koolis on, siis on see üsna arusaadav, et ta siis kodus kummi lõdvemaks laseb ja hajameelsem ning laisem on. Tegemist ju ikkagi vaid 8 aastase lapsega. 

Ma saan aru ja nõustun õpetajaga täielikult, aga sellegi poolest ei taha ma lapsele sisse harjutada harjumust, et mina ja Pete siin kodus tema teenindajad oleme ja kõik tema käest 'kukkuvad' asjad oma kohtadele ise tagasi viime ning pidevalt ta järgi koristame. Kusjuures ta oskab SUUREPÄRASELT koristada. Vahel seda isegi juhtub :) 

Samas on tal mõnikord kombeks OMA segamini toa või asjade asemel MINU asju koristama hakata. Näiteks ükskord vannituppa minnes leidsin ma eest täiesti teist nägu vannitoa. Mul võttis paar sekundit aega, et arusaada mis juhtunud oli. Greta oli kõik kosmeetika asjad, nii mu riiulil kui aknalaual, sorteerinud ilusti gruppidesse ja need siis oma ärenägemise järgi ümber tõstnud. Kõik nägi väga ilus ja korras välja, AGA kuna asjad ei olnud funktsionaalse asetusega siis tähendas see seda, et ma pidin hakkama koristama vannituba mis enne oli igati korras. 

Ma sain algul muidugi kohe Greta peale väga pahaseks, et miks tal on vaja minu asju näppima hakata samal ajal kui ta enda asjad koristamist vajavad. Pärast, kui šokist üle olin saanud, muidugi kahetsesin, sest esiteks oli ta vaid head tahtnud ja teiseks nägi tema poolt koristatud vannituba ebafunktsionaalsusele vaatamata väga ilus välja. Lohutsin end sellega, et vähemalt on tal stiili ja maitset (ja seda tal tõesti on) nii et kord kui tal on oma maja ja pere, siis küll ta ka selle koristamisega hakkama saab kui vaid tahtmist on. 

Selliseid väikeseid MINU asjade koristamisi või tubade ümber disainimisi/tõstmisi on tal ka enne ette tulnud. Lihtsalt oma asjade ja toa koristamine ei lähe tal eriti ladusalt. 

Tema tuba ma tegelikult eriti ei puutugi. Kui olukord seal liiga hulluks läheb, siis aitan korra taas jalule seada, aga ülejäänud ajast on nii nagu on. Põrandal vedelevad riided kamandan küll panna kappi tagasi, aga see on selline 30/70 asi. Korda ka pannakse, aga suurema osa ajast leian ma mõni aeg hiljem need riided endiselt põrandalt. 

Kõige paremini toimib kui ma annan Gretale 'üheastmelise juhise' (1 step instruction). Kui tegu on kaheastmelise juhisega, siis suure tõenäolisusega jääb käskluse teine osa tegemata ja noh kolmeastmeline juhis töötab vaid siis, kui see on seotud mingi sellise asjaga millest Greta ise VÄGA huvitatud on :) Ma tööl õpetasin 4 aastastele 3 astmelisi käsklusi ja nemad said nendega ilusti hakkama ja nüüd mu enda 8 aastasel lapsel on raskusi :D

Alles üks päev ma ütlesin talle, et kuule, su tuba on nii segamini nagu okse, et varsti haiseb ka kui okse. Greta vastas sellele jumala rahulikult ja enesekindlalt:'No see on nii kuidas ma elan!'

Siit ka üks illustreeriv pilt. See foto on küll tehtud rohkem kui aasta tagasi ja nii segamini pole ta tuba ei enne pildi tegemist ega ka pärast olnud. See ka põhjust miks ma selle pildi üldse tegin :)

 See foto on aga küll pilt meie igapäeva elust

 2.
Vanaema lendas teisipäeva hommikul tagasi Eestisse. Hommikul kui vanaema oli just ära läinud ja ma oli Greta kooli viinud, leidsin ma Greta toast laualt sellise kirjakese 

3. 
Siit üks näide kui positiivse ellusuhtumisega me laps on. Leidsin sellise sissekanda tema järgmise aasta märkmikust

Samas märkmikus oli ta ka Eesti rahvusvahelisele helistamis koodile kasti ümber tõmmanud :)

4.

Ja siit üks pilt meie uuest trepisamba kaunistusest

SÜGISPILDID

Nii kaua kui ma järgmist koolipostitust kokku klopsin panen siia vahelduseks ka mõned päiksepaistelised sügispildid. Pildid tehtud eelmisel nädalalõpul autoaknast. Käisime linnast väljas ühes väga ägedas muuseumis, aga sellest tahan ma eraldi postituse teha, sest koht on tõesti eraldi jäädvustamist väärt. 

Üldse oleme me viimase nädala jooksul paljudes kohtades käinud, sest mu ema on hetkel siin ja seega proovime teda igale poole viia ning uusi ning huvitavaid kohti näidata. Meil õnnestus Petega isegi reede õhtul kahekesi teatris käia ja just praegu tulime kogu kambaga Londonist, kus me samuti ühes väga huvitavas muuseumis käisime. Proovin ka Londonist eraldi postituse teha, sest tean, et mu lugejate hulgas on palju Lononi fänne :)

Mõne kohapeal lendavad meil lennukid nii madalal

Siiru-viirulised väikesed külateed

EESTI KLUBI

Läksin eile emaga Gretale kooli järgi. Koolist saime kätte eriti indu ja entusiasmi täis lapse, kes juba kaugelt mulle teatas, et tema ja ta parim sõbranna teevad kooli ESTONIAN CLUB, ehk siis Eesti klubi, mis hakkab toimuma kord nädalas!!!! 

Esimene mõte mis meil Greta sõbranna emaga, kes ka seda uudist kuuldes meie juures seisis, pähe lõi oli et ju nad räägivad mingist omavahelisest mängust. Neil selliseid igasugu klubisid ka varem olnud. Viimati oli neil Ükssarve Salajane Klubi.

Ei läinud aga minutitki mööda, kui Greta sõbranna oma emale teatas, et tal on kodus kindlasti vaja täna õhtul 100 ankeeti järgmiseks päevaks välja printida. Ma ahmisin korraks õhku, et esimesest šokkist üle saada ning hakkasin siis Gretale igasugu küsimusi esitama, sest oli näha, et neil oli selle Eesti klubiga ikkagi tõsi taga.

Miks Eesti klubi? Kuidas sa mõtled seda klubi juhtida, su sõbranna ei tea ju eesti keelest mitte mõhkugi? Appikene, te plaanite sinna klubisse kõikide aastagruppide lapsi kutsuda!!! 

Kujutasin juba ette kuidas teised lapsed paari päeva pärast koju lähevad ja vanematele teatavad, et nad hakkavad nüüd esmaspäeviti pika lõunapausi ajal koolis Eesti klubis käima. Ja siis tuleb üsna ruttu välja, et see klubi oma ootustele tegelikult ei vasta. Koolis pole ju peale minu ühtegi teist eestlast, seega tundsin, et see asi oleks justkui ka minuga seotud ja sellest sõltuvalt ka mina mingil määral vastutav.

Greta sõbranna ema aga ei paistnud sellest Eesti klubi jutust üldse häiritud olevat, küll aga teatas ta oma tütre suureks pettumuseks, et 100 ankeeti ei ole neil kohe kindlasti võimalik kodus välja printida. Tüdruk ei tahtnud sellega kuidagi leppida ja algas ema ja tütre vaheline vaidlus. Mina nende vaidlusse ei jõudnudki sekkuda, sest mina proovisin samal ajal Gretalt igasugu vastuseid välja pinnida.

Teel koolist autosse arutasid tüdrukud omavahel veel teisigi klubi loomisega seotud detaile ja leppisid kokku, et saadavad üheteisele hiljem sõnumi (mobiile neil endil ei ole, aga meil, emadel, ju on :)) ja ega mul ei olnudki suurt võimalust Gretaga korralikult rääkida enne, kui Greta oli sõbrannaga hüvasti jätnud ja autosse istunud.

Kui ma siis Gretalt küsisin, et miks sa tahad Eesti klubi teha, siis oli lapse vastus nii loogiline, et mul polnud midagi vastu kobiseda. Greta ütles et sellepärast, et see on midagi harukordset ja huvitavat!!!

Sain ka teada, et õpetajaga on juba räägitud ja õpetajalt luba klubi läbiviimiseks saadud. Hilisema jutu käigus selgus, et õpetaja oli öelnud, et nad võivad alustada jaanuaris. 

Me olime saanud kodus olla ehk umbes pool tundi kui Greta sõbrannalt saabuski esimene sõnum fotoga valmis tehtud plakatist. Plakatil, mille nad plaanisid JÄRGMISEL päeval välja panna, oli aga kirjas, et klubi esimene üritus on JUBA JÄRGMISEL KOLMAPÄEVAL!!!

See natuke niitis mul taas jalad alt, aga mõtlesin, et õnneks on vähemalt nädalalõpp vahel, siis on natuke rohkem aega seda asja veidike paremini organiseerida ja kokku klopsida.

Pika peale harjusin juba isegi selle klubi mõttega ja hakkasin isegi mõtlema kui fantastiline see tegelikult on, et nad sedasi oma ideid ellu viia proovivad ja selle käigus igasuguseid 'firma' püstiseadmisega seotud meetodeid oskavad ja saavad rakendada. Mind küll see idee endiselt natuke hirmutas, sest kogu see lugu toimus ju nii äkki ja nii kiiresti ja nii kohe, kohe, KOHE!
Greta oli justkui lõhkemas, paiskas omi ideid ja plaane peast välja nii tormiliselt, et ime et ta kogu selle keerise juures üldse veel kahe jalaga maa peale seisma jäi. 

Nii et jah, nagu näha, siis mina ei olnud algul üldse toetav lapsevanem, kes oma lapse ideid heaks kiidab ja last ta tegemistes innustaks. Kartsin hoopis iseenda läbikukkumist (läbi tema klubi) :) Täielik üle reageerimine.

Hiljem muigasime veel Petega, et tüdrukutel on omavahel firma koostöö igati paigas. Jagavad ideid ja ei ole kitsid üksteisele positiivset vastukaja jagamast :)
Kopisin siia nende omavahelise 'kirjavahetuse'. Näha on ka värskelt koostatud Eesti Klubi plakat :) :)

Ma soovitasin Gretal siiski järgmine päev õpetajaga uuesti rääkida ja üle küsida kus ja millal see üritus toimuda saab, sest tegelikult ei ole tüdrukutel nädala sees ühtegi päeva kui nad pika vahetunni ajal vabad oleks (esmaspäeval on Greta sööklas tööl, teisipäeval on neil Jazz band, kolmapäeviti on kõikidel  Y4 ja Y5 lastel eraldi tegevused, sest siis on õpetajatel kooliprogrammide ettevalmistus aeg, neljapäeviti on neil koorilaul ja reedeti on Greta sõbranna sööklas tööl). 

Kui ma siis järgmisel päeval Gretale kooli järgi läksin vaatas mulle kooli raamatukogus vastu selline pilt!!!

Greta oli ise nii uhke. Näitas mulle ka kuhu nad teise plakati olid ülesse pannud. Samuti teatas ta mulle et juba 7 inimest on ennast 'kursusele' kirja pannud ja nad olid sõbrannaga neid plakateid ka teiste klasside õpetajatele jaganud...!!!

Appi millised aktivistid!!

Sel hetkel oli mu ainsaks lohutuseks see, et samal õhtul toimus koolis arenguvestlus õpetajaga, seega hea võimalus õpetajalt Eesti Klubi kohta täpsemat infot küsida.

Sellest aga juba järgmises postituses

SUPER TORE PEREFILM

Käisime laupäeval kinos Paddington 2 vaatamas. 

SUPER hea film! 

Me ei ole nii head perefilmi pikka aega näinud! 

Paddington 2 osa oli palju parem kui Paddingtoni esimene film, samas kui esimenegi film oli juba väga hea.

Meie jaoks oli filmis nii palju tuntuid ja tuttavaid tegelasi, et vahepeal oli tunne nagu oleks lausa oma perega tegemist. 
Eestis elavad inimesed tunneksid filmis kindlasti ära Downton Abbey tegelase Hugh Bonneville 

 Hugh Grant on ka kindlasti kõigile teada ja tuntud mees

Minu suur lemmik Joanna Lumley 

Juhtusime just eelmisel õhtul telekast vaatama ühte tema saadet Indiast ja ema ütles (mu ema on meil praegu külas), et ta on selle naise teisigi saateid Eestis näinud. Ta küll enam ei mäletanud kas Eesti telekanalilt või mõnelt Soome omalt.

Eileen Atkins 

Doc Martin fännitele tuttav Doc Martini tädina

 Julie Walters 

Kõige paremini tunnevad teda Eestis ehk kõik Harry Potteri, Mamma Mia ning Billy Elliot fännid. Meie jaoks on ta väga tuntud ka paljudest teistest saadetest ja filmidest.

Richard Ayoade (pildil vasakul)- Meile (mulle) eelkõige tuntud reisisaatest 'Travel Man: 48 hours in...' Kuna vaatasime just päev enne kinno minekut ühte osa sellest saatest, siis tundis ka mu ema selle mehe Paddingtoni filmis kohe ära.

Ka Sanjeev Bhaskar on Inglismaal väga tuntud näitleja, aga Eestis elavate inimeste jaoks vist täiesti tundmatu. 

Peter Capaldi-kindlasti tuttav Doktor WHO fännidele ja Ben Miller - meile taas väga tuntud tegelane, aga eestlaste jaoks vist mittemidagiütlev.

Ülejäänud näitlejad on vist paljudele väljaspool Inglismaad elavatele inimestele siiski tundmatud, aga meil oli äratundmisrõõm pea iga teise osatäitja juures. 

Hugh Grant oli reedel Graham Norton-i chat show-s üheks külaliseks ja ta ütles, et Paddington 2 film on selline film kus on raske ühtegi viga leida või mille kallal norida ja ma olen sellega täielikult nõus. Nautisime igat filmiminutit ja kui film ära lõppes, siis isegi plaksutasime. 

Ma tegelikult natuke kardan, et tõlkes võivad mõned filmis olevad head killud kaduma minna, aga samas taas näiteks mu ema ei saa inglise keelest midagi aru, aga ka tema jaoks oli film väga nauditav (nii ta vähemalt väitis :)).

Muideks, kui te seda filmi vaatama läheta (soovitan tõesti kõikidel, ka täiskasvanutel ja juba vanemas eas lastel seda filmi vaatama minna), siis ärge kohe filmi lõpus saalist välja tormake. Üks väike osa filmist jätkub ka veel siis, kui juba filmi lõputiitlid on jooksma hakanud. 
Ma võin peaaegu 100% garanteerida, et kui te seda filmi vaatama lähete, siis te lahkute kinost hea tunde ja suure naeratusega.


Nüüd jään ma aga pikkisilmi ootama 'Peter Rabbit' filmi mis juba järgmise aasta algul kinno tulemas on. Peter Rabbit on nimelt meil siin UK-s  üks väga, väga tuntud ja kuulus jänesepoiss :)
         

KIISU LOOD

Josten peaks olema nüüd kuskil 4 kuu vanune (peaaegu viiene). Enam ei ole ta selline imetilluke kiisupoeg, vaid juba täitsa korralik väike kiisupoiss. 

Ma juba hoiatan ette, et siit tuleb nüüd hunnik kassipilte. Enamustel nendel piltidel ta magab, sest see on ainuke aeg kui ta paigal püsib ja teda pildistada saab ja noh magades on ta ikka nii võrratult nunnu. 

See kollane tekk on justkui mingi võlutekk. Kohe kui Josten selle peale panna, hakkab ta kõvasti nurruma ja pead sinna sisse ära peitma ning jääb magama. Sinine tekk on samast materjalist, aga selle suhtes ei ole tal ei sooja ega külma. Asi ei saa ka olla lõhnas, sest ma olen mõlemaid tekke samal ajal pesnud, seega lõhn peaks neil sama olema, aga võluvõim on ikkagi vaid kollasel tekil.

Mõned magamispoosid on tal aga täiesti uskumatud. No vaadake ise, kuidas on üldse nii võimalik magada?

Kõige rohkem laseb Josten end solgutada Gretal. Greta sülle jääb ta ka tihti magama, aga kuna Gretal pole aega kodus kaua ühe koha peal istuda, siis jäävad sellised istumised tavaliselt lühikesteks. 

Õhtuti kui Greta on juba magama läinud, läheb Josten Pete sülle või kõrvale magama. Mina paistan siin majas olema vaid see, kes sitta kokku korjab, põrandaid peseb ja kes kassile sööki ette paneb ning pärast ära koristab. No tegelikult toidab nädala sees Jostenit hommikuti Pete enne tööle minekut. Greta töö on kassi liivakast puhtaks teha kohe kui ta hommikul ärakab ja alumisele korrusele läheb (alati enne mind), aga väga tihti on see KOHE alles siis, kui mina olen ärganud ja kontrollinud, et kas kast on puhastatud. Esimese asjana on vaja ennast ikka kohe teleka ette istutada :)

No ja kuna päeval ja tihti ka varaõhtul siin kedagi kodus ei ole, siis olengi mina see kes koristab, toidab ja joodab ning liivakasti iga toidukorra tagant puhastab. Kui ma enne kasutasin tolmuimejat ehk kord nädalas, vahel isegi harvem, siis nüüd olen ma sunnitud IGA jumala päev alumise korruse tolmuimejaga üle käima ja ka veel põrandaid vähemalt ülepäeviti pesema. 

Kuna me paigutasime kassi liivakasti nüüd teise kohta (sellest saate lugeda all pool ), siis kass enam liiva kastist välja ei kraabi. Küll aga kukub seda liiva põrandale iga kord kui Greta liivakasti puhastab ja vahel kui kass on just liivakasti kasutanud ja ta käpad on eelnevalt märjad olnud (ta vahel astub süües kogemata veekaussi). Kui see liiv aga märjaks saab, siis jätab see põrandale valged (natuke nagu semendised) jalajäljed. Neid jälgi küll ei ole palju, aga kord kui juba paar tükki põrandal näen, siis tundub õige kogu põrand ära pesta. 

 Pühapäeva hommik

Nendel kahel pildil (ülemisel ja alumisel) näeb minu arvates Josten natuke Viplala näoga välja :)

Magamise vahepeal käib meil ikka ka mäng ja muidu möll ning lollused. Josteni KÕIGE lemmikum mänguasi on see väikene roosa pall. Ühe sellise roosa palli on ta juba ribadeks mänginud. 

Seda palli siis aetakse terve alumise korruse peal taga. Tassitakse hambus ja lüüakse nii käpa kui jalgadega. Kuna pall on üsna väike, siis kaob see tihti kas siis klaveri või diivanite taha ära. Meil käib päevast päeva siin nende pallide otsimine. Pete tõi eelmine nädal poest lausa 4 uut palli, et oleks alati võtta kui vaja läheb. Plaan ei olnud muidugi neid kõiki korraga Jostenile kohe kätte anda, aga juhtus nii, et kohe esimesel päeval sai ta enda valdusse kolm  pallikest. 
Nimelt kui Pete töölt koju tuli andis ta Jostenile kohe uue palli ja pani ülejäänud kolm kööki ühe korvi sisse. Mina tulin natuke hiljem kööki ja nägin neid seal ning arvasin, et Pete on kolm uut palli ostnud ja andsin ühe nendest kohe Jostenile. Mõni aeg hiljem nägi Greta neid palle seal köögis, rõõmustas et issi uued pallid on osnud (sest ma palusingi Petel algul vaid 2 uut palli osta, Pete ise ostis neli) ja andis sealt siis järjekordse palli Jossule. Alles siis kui Pete lõpuks tagasi kööki tuli ja eest vaid ühe uue palli leidis ning imestas kuhu kõik teised pallid jäänud on, saime aru mis juhtunud oli.

Teiseks lemmikuks mänguasjaks on see punane tunnel. Nende kahe asjaga oskab ta väga hästi iseseivalt üsna pikalt mängida.

Algul meeldis talle ka see pulga otsas olev väikene karvane piuksuv loomake, aga kuna me oleme teda sellega nii palju ja pikalt hüpitanud meie majja tulekust saati, siis nüüd on ta palju valivam millal ta sellele mängule kaasa tuleb ja millal mitte. Need hüpped aga mida ta teeb on vähel enneolematult kõrged ja akrobaatilised.

Tegelikult käitub Josten meil vähel nagu koer. Uskuge või ärge uskuge, aga üsna tihti kui me talle seda roosat pallikest viskame jookseb ta nagu välk sellele pallile järgi ja  toob siis meie juurde tagasi, et me talle seda uuesti visata saaksime. 

Me avastasime selle Gretaga ühel hommikul täiesti juhuslikult. Nimelt tahab Josten meile hommikuti tihti jalga kinni hüpata (nüüd küll juba palju vähem kui enne). Jube tobe ja ärritav komme. Hommikul on meil aga enne kooliminekut kiire ja pole aega kassiga mängida ega teda lõbustada. Ühel sellisel korral kui ma Gretale patse tegin ja Josten mulle pidevalt taas jalga hüppas ja mind hulluks ajas, võtsin ma laual oleva roosa pallikese ja viskasin selle esikusse. Josten muidugi jooksis kohe selle järgi ja mina jätkasin õnnelikult Greta patsi punumist. 

Mingil hetkel me aga Gretaga mõlemad avastasime, et olime seda palli juba Jostenile nii mitu korda visanud ja jälle oli see pall meie eest. Greta siis ütles, et emme vaata Josten toob meile selle palli iga kord tagasi. Me ei uskunud oma silmi. Katsetasime mitu korda ja igal korral tõi Josten palli tagasi ning ootas, et me uuesti palli viskaksime. 

Kui ma sellest Petele rääkisin siis Pete ei uskunud mind. Paar päeva hiljem juhtus aga sama asi Petega. Tema viskas Jossule palli ja natukese aja pärast jooksis Josten pall hambus Pete juurde tagasi ja kukutas palli Pete ette maha. Ja nii mitu korda järjest. Pete oli täiesti sillas. Rääkis järgmisel päeval tööl meestele ka ja kõik imestasid. 

Me oleme tahtnud seda filmida ka, aga alati pole mobiili kohe käepärast olnud ja kui võtma minna, siis juba läheb 'mäng' katki. Kui plaanid varakult et filmid, siis ta väike vingerpuss muidugi ei ole nõus minuga mängima, vaid jookseb ise palliga mürama. Vahel tal see tagasi toomine ei toimu automaatselt, vaid ta hakkab peale viskamist ise natuke mängima ja alles siis toob tagasi. Meie siis viskame uuesti, tema mängib natuke ise ja siis mõne aja pärast toob uuesti tagasi. 

Nüüd on meil see mäng veel ühe astme võrra edasi läinud. Näiteks õhtuti, kui Greta on juba magama läinud ja see on meie aeg rahus telekat vaadata, siis on mõnikord kass just siis väga elav ja tahab mängida. Hakkab hullusti elutoas hüppama ja lillepottides nuhkima ning lambisirmi pidi üles ronima jne. Mõnikord kohe nii hullult, et oleme sunnitud ta toast välja viskama (ja siis ta hakkab ukse taga nutma või siis kobib teise tuppa magama, aga Petel tuleb endal üsna ruttu kassi igatsus peale ja läheb toob kassi tagasi oma sülle magama) või me peame temaga mängima. Sellistel juhtudel tulebki pall taas abiks. Ta kas siis ise mängib sellega (ja hull möll käib endiselt nii meie toas, kui ka esikus ja köögis) või siis meie viskame ja tema toob tagasi meie juurde, et me uuesti visata saaksime.

Kuna me tihti üritame siiski telekat vaadata, siis me algul ei saagi aru mis tegelikult toimub, vaid lihtsalt viskame palli automaatselt, et kassist rahu saada ja et saaks segamatult telekat vaadata. Kui me aga seda juba korduvalt teinud oleme märkame taas, et kass toob meile palli tagasi nagu mingi koer.

Mõnikord jääb tal see pall mänguhoos kuskile taha kinni või kukub kohta kust ta seda enam ise kätte ei saa või veereb diivani alla. Siis Josten tuleb ja istub just sellise näoga mu ette. Mitte midagi ei ütle, vaid vaatab meile sedasi otsa

Nüüd ma juba tean, et see vaade tähendab, et 'emme' tule aita mul palli kätte saada. Ja mis mul siis muud üle jääb kui palli otsima minna. 

Eile õhtul oli Josten aga eriti kavalpea. Nimelt jäi Greta eile  oma sõbranna juurde ööseks (4 sõbrannat, pluss sõbranna kaksikust väikesed vennad, kokku 6 last :). Me kasutasime Petega loomulikult kohe juhust ja läksime kinno 'Murder on the Orient Express' vaatama. 

Film oli just esimest päeva kinos ja meil hea meel et saime kohe ka vaatama minna. Õhtul kui me koju tulime ma just mõtlesin, et jube mõnus, et täna ei pea kedagi magama saatma ja hambapesule kamandama, et saame rahus veel ka kodus enne magamaminekut telekat natuke vaadata. 

Jostenil aga olid sel õhtul täiesti omad plaanid. Üsna varsti läks lahti järjekordne tamburai. Võtsin siis palli taas appi ja üsna pea avastasin, et ma muud ei teegi kui vaid tõusen diivanilt püsti ja urgitsen seda Josteni palli diivani alt välja. Mõnel korral oli pall nii kaugele läinud, et see pulk millega ma palli välja proovisin urgitseda jäi liiga lühikeseks ja ma pidin kogunisti diivanit liigutama hakkama. Pete pidi sellistel kordadel muidugi teleka pausi peale panema, sest ei mul, ega tal tulnud teleka vaatamisest midagi välja kui ma ise samal ajal seal pool kätt diivanil all põrandal lamasin.

Hakkasin siis jälgima, et mis värk on, et kuidas see pall täna  nii tihedat päästmist nõuab. Ja mis ma avastasin! Nimelt paistis, et Josten TAHTLIKULT lükkas selle palli diivani alla. Et mäng oligi selline, et mina viskan palli, tema jookseb välgukiirusel kööki/esikusse (kuhu iganes ma selle palli parasjagu viskasin. Proovisin hästi kaugele), ajab seda palli natuke taga, siis toob tagasi elutuppa, jahib seda seal veel natuke ja siis tassib diivani ette ja hakkab käpaga diivani alla lööma. Kui 'töö' tehtud, siis tuleb ja istub oma nunnu näoga mu ette põrandale ja jääb ootama, et ma palli päästma tuleks!!!

No öelge kuidas on see võimalik? Kas kassid tõesti teevad sellist pulli? 
Kui ma ta triki avastasin, siis ma proovisin teda küll eirata ja lasin tal seal põrandal mõnda aega kui kivikuju istuda, aga no ega ma kaua vastu ei pidanud. See oli ikka omamoodi piin sedasi telekat proovida vaadata kui keegi samal ajal sind nii pingsalt põrnitseb. 

Ära väsis ta muidugi just siis, kui me olime otsustanud, et meile aitab ning plaanisime magama minna. Siis ta muidugi tuli nurrudes meie juurde, sirutas end meie vahele välja ja jäi magama. Me olime selleks ajaks aga juba nii väsinud ja kell oli ka juba palju, et otsustasime siiski magama minna. 

Üks vahe käis meil kodus lillepottidele tuupi tegemine, aga tundub, et praegu on asi palju rahulikumaks jäänud ja lillepotte minnakse tuhnima ehk vaid siis, kui ma olen just värskelt lilli kastnud. Meil küll on kodus ka paar sellist lillepotti mida me laseme tal natuke tuuseldada kui ta soovib (mitte küll mulda välja kraapida, vaid lihtsalt lehtedega mängida). 

Jooga kassidele

Siis oli meil veel üks selline juhtum, et meie lapsel, kes MITTE KUNAGI VAREM ei ole ei oma juukseid, ega oma nukude juukseid lõiganud, tuli äkki peale tahtmine kassi 'juukseid' lõiga. 

Mina üks päev vaatasin, et mis imelik 'auguke' kassi seljal on. Hiljem leidsin Pete kontorilaualt sellise asja (nagu pildilt näha on) ja siis sain aru mis auguga tegu oli. Ma ei uskunud omi silmi. Greta ise ka ei osanud seletada miks ta kassil karva lõikas. 
No kui lõikas, siis lõikas. Ehk mingi loomaarstide värk. Hea et soolikaid välja ei lõiganud. 

Siit aga jälle üks näide sellest kuidas me proovime õhtuti rahus telekat vaadata, aga tegelikult peame hoopis pidevalt 'kassilapsega' tegelema. 

Nimelt nägi Josten ühel õhtul laes mingit imetillukest puuviljakärbest. Kärbes istus liikumatult laes ja Josten istus liikumatult aknalaual kärbest passides. Lõpuks hakkas Petel kassist nii kahju et tõstis Josteni lae alla, et tal oleks võimalus kärbest jahtida. Josten tegi käpaga ühe liigutuse ja kärbes oligi käpas...või noh lihtsalt potsatas alla. Oli teine nii pisike, et ma isegi ei näinud seda.

Mõned nädalad tagasi oli meil aga teistmoodi sahmerdamist taas tänu kassile. Nimelt kuna meil on nüüd kodus köögis/esikus põrandaküte ja eraldi utility room-i meil ei ole (mis iganes see eesti keeles on, aga noh selline eraldi ruum kus pesumasin/pesukuivati (meil sellist asja ei ole) ja kraanikauss ning nipet näpet kapid sees on), siis oli meil vaja välja mõelda mingi süsteem kuhu kassi liivakast panna. Põrandale me seda talveks jätta ei saanud, sest noh kujutage ise ette mis aroome see tekitama hakkab kui liivakastile küte alla panna. 

Lõpusk leidsin lahenduse ühe IKEA kapi kaudu. Plaan oli kapi alumisse osasse kassi liivakast ja kõik muu kassile kuuluv kraam panna. Külje peale väikene auk teha mille kaudu siis kass liivakasti pääseb ja sealt uuesti välja. Kapi mõõdud sobisid ideaalselt meie köögis oleva vaba seinaga kus ka enne liivakasti hoidsime. 

Sõitsimegi IKEAsse ja tõime kapi koju. Eelnevalt käisime seda ühel teisel päeval seal vaatamas. Olin oma idee ja kapi leiuga igati rahul, sest kapp nägi ilus välja ja ei maksnud üldse palju. Pool pühapäevast panin kappi kokku. Kruvisin nagu segane. Pete ja Greta olid sel päeval kuskil ära ja nii ma seal ise rahus toimetasin. Etteruttavalt võin öelda, et teise osa päevast harutasin ma seda kappi lahti ja proovisin tagasi karpi panna!!!

Esiteks avastasin, et ühele osale oli tehtud kruviaugud valele poolele ja seda kappi ei olnudki võimalik lõplikult kokku panna. Selleks ajaks olin ma aga juba ka aru saanud, et see kapp kohe ÜLDSE EI SOBI meie kööki. Lohistasin seda poolikult kokku pandud kapikest ühest seinast teise, aga kui ei sobi, siis ei sobi.

Järgmisel laupäeval läksime seega uuesti IKEA-sse. Viisime praagi kapi tagasi ja ostsime uue, täiesti teistsuguse riiulikapi asemele, pluss veel igasugu muid riiuleid ja nipet-näpet ning 6 pakki piparkoogitainast. 

Järgmisel päeval oli plaan kõik mööblitükid kohe hommikul kokku ja seina panna ning pärast kinno minna. Mingil ajal aga avastasin, et meil on üks kapp puudu. Uurisin Pete käest, et äkki ta jättis selle autosse, aga tema väitis, et tõi eelmisel õhtul kõik asjad autost tuppa. Käis veel igaks juhuks ka kontrollimas. Arve pealt oli näha et olime mõlema kapi eest maksnud, aga Pete ütles et see ei ole kuidagi võimalik, et üks pakk teel kassast autoni ära oleks saanud kaduda. Helistas siis IKEA-sse ja küsis mida nüüd teha, et me oleme kahe kapi eest maksnud, aga koju jõudsime vaid ühega. Mees ütles, et tulge tagasi ja vaatame turvakaamerast järgi mis pakiga juhtuda võis. Pete siis sõitiski kiiresti tagasi IKEA-sse ja pärast tuli välja, et olime ikka vaid ühe kapi ostnud (ma muidugi olin poes Petele öelnud, et seda kappi on kaks tükki vaja, aga nagu näha, siis läks jälle kuidagi kõrvade vahelt mööda ja see teine pakk jäi poes kärule tõstmata). Arvel oli kapi kõrval küll number 2, aga see olevat tähendanud KAKS kapiUST! :)

Kui me algul plaanisime kinno kella 12 minna, siis pärast seda kaotatud kapi jama jäi osa asju üldse seina panemata ja kinno me ka ei jõudnud kella 12-ks... ega ka kella 15.30-ks, aga õnneks siis suure kihutamise ja jooksmise tulemusena ikka jõudsime kella 16.30-sele filmile. 

Riiul-kapi saime siiski õnneks lõpuks ilusti seina, kuigi ühe probleemi avastasime alles siis, kui juba asi valmis oli. Nimelt jäi mul algul kahe silma vahele, et selle kapi disain on selline, et väike metallriba jookseb kapi seinast keskelt läbi, ehk siis auku selle kapi seina päris nii lihtsalt teha ei saa, kui seda oleks saanud teha selle valge kapi seina. 

Õnneks on võimalik ühelt poolt see metallriba lihtsalt ära võtta ja kappi teisel kujul alt toetada, nii et ehk saame ikka selle augu sinna külgmisse seina kuidagi ära teha. Praegu lihtsalt võtsime ühe kapiukse eest ära et Josten seda ikka kasutada saaks. 

 Josten meiega telekat vaatamas

 Eriti põnev koht fimis (Walking Dead :)

Siit ka kaks väikest videot. Üks on sellest kuidas Joseten vett joob :) Minu plaan oli teda mängimas filmida, aga tema plaan oli hoopis jooma minna.

            

Ja sellel videol on hästi natuke näha kuida Josten palliga mängib. Pall on küll vale, ei ole tema lemmik roosa, aga nii kauaks kui Pete uued roosad pallid ostis, kõlbas talle ka see pallike. 
             

Vot sellised kassi lood täna