Wednesday, 1 November 2017

ROALD DAHL MUUSEUM

Käisime nädalalvahetusel Roald Dahl muuseumis ja ühes järjekordses mõisas. Ma ei teagi miks me juba varem neid kahte kohta külastanud ei ole, sest asuvad nad meist vaid tunnise autosõidu kaugusel ja omateada oleme enam-vähem kõik National Trusti mõisad selles raadiuses ära näinud. 

Mõte lõpuks Roald Dahl muuseumi minna tuli mulle pähe täiesti ootamatult reede hilisööl. Olin selle ideega nii rahul, sest meil on nädalalõputi tihti see probleem, et tahame kindlasti kuskile minna, aga ei tea kuhu. Ilmatu aeg läheb mingi 'just sel hetkel meelepärase' koha otsimiseks, kuigi neid kohti on jalaga segada. Sel korral õnnestus mul aga marsuut juba varakult paikka panna ja seega saime hommikul ilma viivitusteta majast välja. 

Alustuseks paar autoaknast tehtud pilti Inglismaa sügisest.


Roald Dahl Museum and Story Centre asub väikeses külakeses nimega Great Missenden. Roald Dahl elas selles külas 36 aastat kuni tema surmani. Külake tundus väga väljasurnud. Jäi mulje, et ainukesed inimesed terve küla peale kokku olidki muuseumi külastajad. Peatänaval oli küll üsna mitu väikest armast butiiki, kingipoodi ja ka üks raamatupood mis kõik lahti olid ja väga nunnud välja nägid, aga väljast vaadatuna jättis külake mulje nagu oleks see paksu tolmukorra alla mattunud.



Roald Dahl muuseum avati esimest korda külastajatele 2005 aasta suvel. Tegu on üsna väikese muuseumiga, aga sellegi poolest veetsime me seal minu suureks üllatuseks tublisit üle kahe tunni. Mulle endale jäi tunne, et ehk olime seal vaid kuskil tunni või poolteist, aga piltide tegemise kellaaegu vaadates tuli välja, et tegelikult hoopis poole kauem. 
Väljastpoolt nägi maja välja selline 
(maja ise on muinsuskaitse all, ehk siis Grade II listed)

Need raudväravad on Warner Brothers-i poolt muuseumile kingitud. Tegelikult pakkusid nad algul muuseumile originaal väravaid 2005 aasta filmist 'Charlie ja šokolaadivabrik' aga kuna originaal värvad olid liiga suured, siis lasi Warner Brothers muuseumile teha päris oma Charlie ja šokolaadivabriku väravad.

Lastele pisteti piletikassast loomulikult kohe pihku tööleht ja veel mingi väikene vihikuke (jutu ideede märkmik), kus oli sees erinevaid nippe ja harjutusi kuidas oma juttude kirjutamist arendada ja huvitavamaks muuta. Töölehel oli üheks ülesandeks muuseumist üles leida Roald Dahl raamatute 'pahad' tegelased ja hiljem ise üks paha tegelane luua (joonistada, kleepida)
Üheks pahaks tegelaseks oli see pingina esinev krokodill ('Koletu krokodilli' raamatust)

Muuseumi kaart nägi välja selline
Muuseumi esimene osa oli Roald Dahli eluloost. Välja oli pandud ka tema originaal käsikirjad ja igasugu muud kirjutised ja kirjad mis ta oli saatnud emale koolis olles (Roald Dahl käis koolis kust ta sai koju vaid koolivaheaegadel)

Ka oli võimalus tutvuda Dahli perefotodega. Kõik kindlasti juba teavad seda, aga ma siiski panen selle siia kirja, et Roald Dahl sündis Walesis, aga tema vanemad olid mõlemad norrakad ja nende koduseks keeleks oli norra keel. Roaldile lisaks oli peres veel 4 last. Roaldist kolm aastat vanem õde Astri suri pimesoolepõletikku kui Roald oli 3 aastane. Kuu aega hiljem suri ka Roaldi isa 57 aastaselt kopsupõletikku. Selle asemel et tagasi Norrasse sõita otsustas Roaldi ema lastega Walesi jääda, sest laste isa soov oli et lapsed saaksid oma hariduse UK-s.



Sellelt mõõdupuult sai iga külastaja mõõta millise Roald Dahl raamatukangelasega ta ühepikkune on. Ta ise oli ikka hirmus pikk mees, 1.98m!!




Muuseumi oli välja pandud ka Roald Dahli kirjutuskuuri originaal sisu täpselt sel kujul nagu see nägi välja tema elupäevade viimasel hetkel. 

Siit kaks internetist võetud originaal pilti, mis küll tehtud varem kui just enne tema surma.



Vasakul pool on pilt Roald Dahli vanemast tütrest Oliviast, kes suri seitsme aastaselt leetritesse. Milline kurb kokkusattumus, et just sama vanalt suri ka ta õde Astri. Tütre surm oli Dahlile suureks löögiks ja peale seda kaotas ta usu jumalasse. Dahl pühendas raamatu 'Suur Sõbralik Hiiglane' (BFG) Oliviale. 

Paremal pool on näha 'Suure Sõbraliku Hiiglase' (BFG) peategelase Sophie originaal riietust 2016 aasta samanimeliselt fillmist. Raamatu tegelane Sophie sai aga oma nime Roald Dahli lapselapse kuulsa Sophie Dahli järgi. 
Selle masina abiga said aga kõik külastajad oma teadmisi Roald Dahl raamatutest testida. 
See bensiinipump asub tegelikult sama küla peatänaval ja just see inspireeris teda kirjeldama bensiinipumpa raamatus 'Danny the Champion of the World' ('Danny maailmaparim')
-'It was a very small filling-station on a small country road, surrounded by fields and woody hills.'
Mängupump ja originaal
Petel õnnestus kõik vastused õigesti vastata. Ma arvan, et see oli lihtsalt hea kokkusattumus :)
Minu tulemus oli nii särav nagu vapustav härra hunt, ehk siis 60% (ka enamalt pool juhuslikult :))
Kui muuseumi osa sai läbi, siis järgnevaks viisid Pete jalad meid kohe kiiresti kohvikusse. 

Ma ei tea miks, aga millegipärast otsustas Greta sel korral sõitma minnes oma ranitsa kaasa võtta. Tavaliselt ta ikka võtab pikematele sõitudele kodust mõne mänguasja või raamatu kaasa, seega ma ei teinud sellest suurt numbrit, kui nägin teda kodust ranitsaga lahkumast. Küll aga ei saanud ma aru miks ta hiljem ilmtingimata ka muuseumi oma kotti kaasa võtta tahtis. Pärast tuli välja, et ta oli kodust Roald Dahl juttude kogumiku kaasa võtnud. See on üks hirmus paks ja raske raamat ja kui me kogemata muuseumis ta kotti hoidma sattusime, siis ma pidin pikali kukkuma. Mul ei olnud õrna aimugi, et laps nii raske kotiga ringi kõnnib. Mina poleks sellise kotiga küll tahtnud kuskile jalutama minna. Õnneks Pete vahepeal siiski sai selle ka enda kätte, aga jah suurema osa ajast kõndis Greta ise kotti kandes. Õnneks meie järgmisel peatusel mõisa tal enam koti kandmise isu ei olnu ja rantis jäi ilma jututa autosse. 




Jalgadega kook :)

Kohvikule lisaks oli muuseumialal ka mitu eraldi söögituba ja paar jututuba (kus lastele teatud kellaaegadel Dahli jutte ette loeti nii, et osa lapsi said ise tegelaste rollides olla).


Kui olime oma joogid ära joonud, siis ma arvasin, et ongi veel vaid üks väikene osa jäänud ja siis liigumegi juba edasi mõisa suunas. The story centre (jutu keskus) paistis kaugelt vaadatuna olevat mingi selline koht kus lapsed said lõigata/kleepida/joonistada. Sisse astudes avanes meile aga täiesti teine maailm. Kui see muuseumi osa tundus mulle natuke liiga igav ja väike ning ei jätnud erilist vaimustavat muljet, siis Jutukeskus oli hoopis midagi muud. See oli selline 'käed külge' keskus kus lapsed ja täiskasvanud saavad olla loovad ja mängida sõnadega. 
Riimipuu
Mu piltidelt ei ole kahjuks seda näha, aga seinal olid juba teatud laused olemas kuhu lausete lõppu sai siis asetada riimivaid 'pilte' (neid magnetist õunakesi) või siis ise mõneriimiva pildi tühja õunakese peale kirjutada.
Sellel laual said lapsed oma Jutu ideede märkmikku (mis kassast kaasa anti) tegelasi kleepida. Laual oli hunnik pilte koos erinevate laste peadega ja siis eraldi silmi ja suid mida sai välja lõigata ja siis nende nägude peale kleepida. Ma täpselt ei teagi millega tegu oli, sest mul ei olnud seal aega seda väikest märkmiku uurida.
Eraldi sein kuhu lapsed (täiskasvanud) said kirjutada kuidas neile muuseum meeldis ja anda ideid kuidas muuseum veelgi paremaks muuta. Greta kirjutas, et tore oleks kui muuseumis oleks ka Roald Dahli kuju. Ta küll kirjutas 'a model' ja ma ei saanud algul üldse aru, et mis modelli ta sinna tahab ning polnud aega uurima ka ta käest hakata, aga Greta siis pärast autos seletas mulle mis ta mõte oli. 
Eraldi oli suur kast Roald Dahli tegelaste kostüümidega
Ühe koha peal oli võimalik 'pudelisse' salvestada oma unistus, nagu seda tehti 'Suure Sõbraliku Hiiglase' raamatus/filmis ja seda siis pärast kuulata. Greta seisis selle 'pudeli' ees ja mõtles. Ma ütlesin talle, et sul on vist jah nüüd raske mingi uue unistusega välja tulla, sest kui enne oli suureks unistuseks kass, siis kass on sul ju nüüd olemas. 
Greta natuke mõtles, vajutas nuppule ja ütles 'I want to be a CAT!' (ma tahan olla kass). Kohe kui ole selle lause ära öelnud, ehmatas ja hüüdis: 'Appikene, ma ütlesin, et ma tahan olla kass. Ma tegelikult tahtsin öelda 'I want to be a VET' (ma tahan saada loomaarstiks)!' ja hakkas hirmsasti naerma.
Siin nurgas sai kuulata erinevate tuntud kirjanike hääli(kõnet).

Siis said seal lapsed veel ise nukufilmi teha. Arvuti ees oli juba taust valmis ja kõrval kast erinevate loomade ja igasugu muude tegelastega ning lapsed siis panid pilt pildi haaval kokku väikese filmiklipi. Vasakpoolsel pildid filmid üks isa parasjagu laste tehtud filmi. 

Paremal pool aga moodustab üks väikene tüdruk olemasolevate sõnade abil mingit luuletust. Huvitav on see aga selle poolest, et sel ajal kui tema seal sõnu ritta laob on teistel seda loomeprotsessi võimalik põrandalt pealt vaadata. Ehk siis selle kastikese sees, kus töö käib, on üleval laua kohal (pildilt on seda natuke isegi näha) projektor mis kogu tegevuse põrandale peegeldab.

Vapustav härra Rebase filmi nukud

Külmutuskapiuste peal sai olemasolevatest lausetest, või sõnadest, või siis juba väikestest jutulõikudest kas siis luuletusi või naljakaid jutukesi kokku panna.  
Pete loometöö
Pete ja härra Tohlam


Siia pilvekesse said lapsed kirjutada mis nende arvates on aasta 2017 kõige parem Dahli raamat. 
Spetsiaalselt pildistamise jaoks oli ruumis ka eraldi nurk tehtud, kus oli Roald Dahli kirjutamise tugitooliga sarnane tool välja pandud ja kus siis kõik soovijaid said ennast Roald Dahlina ette kujutada ning pilti teha. 
Lugemisnurgake
 Loomulikult kuulus muuseumi juurde ka suveniiripoeke.
Greta ostis seal postkaardi mille siis kohe kohapel valmis kirjutas ja koju saatis.
Pilt internetist
Ja oligi aeg lahkuda ja mõisa poole sõitma hakata. 
Teel parklasse jäi ette paar imearmast poekest
 Ühe lillepoe aken

Mul on kahju, et ma ei lugenud kohe muuseumis olles ühte infolipikut mille ma endaga kaasa võtsin. Seal oli kirjas, et samas külas asub ka Roald Dahli haud, mida oleks saanud vaatama minna. Õnneks meil on plaan üsna varsti enam vähem samasse kanti uuesti tagasi minna ja eks siis teeme väikese vahepeatuse ka seal kirikuaias kus haud asub. 

Siit üks pilt Roald Dahlist koos naise ja lastega. 
Tegelikult oli Dahli pereelu üsna kaootiline ja täis valu ning igasugu haiguseid. Dahli lapsehoidja oli Dahli 4-kuuse pojaga New York-is jalutamas kui lapsevankrile sõitis otsa takso. Theo lendas vankrist välja ja sai õnnetuse tagajärel ajukahjustuse. Praeguseks on Theo õnnelikus abielus ja 12 aastase tütre isa ning elab Napolis (selle artikli põhjal)

Kaks aastat pärast õnnetust pojaga suri ta vanim tütar. Kolm aastat hiljem elas ta naine läbi kolm insulti sel ajal kui ta oli rase nende viienda lapsega. Dahli enda sõjatraumad sinna otsa ja probleemid teise tütrega jne. Ühesõnaga mitte just roosiline elu.
Praegu lugesin, et mingi aeg tagasi oli võimalik ka Dahli kodumaja Gipsy House külastada, aga tänaseks seda enam kahjuks teha ei saa. Leidsin aga internetist sellised pildid tema kodust ja panen ka siia need mälestuseks ülesse. Täitsa minu unistuste kodu!







Järgnevaks on meil plaanis minna The Roald Dahl Children's Gallery-sse, mis ei asu väga kaugel Dahli muuseumist. Tundub, et seal saab ka väga palju erinevaid asju seoses Dahli tegelastega teha. Natuke teadust, natuke filmi, natuke ronimist jne. Tahaks sellistes kohtades enne ära käia kui Greta neist täitsa välja kasvab. 

5 comments:

  1. Kohe guugeldasin, meistki j22b see alla 1h kaugusele. Hea teada. Meeldib see viimane ytlus, laste puhul eriti t6si.

    ReplyDelete
    Replies
    1. See teine koht, Dahl children's Gallery on muuseumist umber 20 min autosõidu kaugusel. Teil tasub kindlasti ka sinna minna, sest see oleks, ma kujutan ette, teie väiksemate laste jaoks ideaalne. Selles muuseumis võid H ja A võib olla igav hakkata, kuigi ka neile on seal piisavalt tegevust art ja craft näol. H vanuseid oli seal tegelikult küll üsna palju nii et võimalik, et ka talle ikkagi meeldiks seal. Oled sa väiksematele R Dahli raamatuid juba lugenud?

      Delete
  2. Ma tahan selles muuseumis käia. Ainult et meilt on natuke kaugevõitu nädalavahetusel minna, tuleks pikemalt planeerida. Lillebrorile meeldivad väga hiiglaste nimed ja Härra Rebane ka.

    ReplyDelete
    Replies
    1. Nädalalõpust jääb jah väheseks, aga pikast nädalalõpust juba täitsa aitaks. Samas teid on kahjuks nii palju, et minu autosse te ära ei mahu, aga Pete autoga kokku juba mahuks. Lennujaama sõiduga oleks vaid jama, sest sinna tööpäevadel Pete sõita ei saa, minu autosse jälle ei mahuks, aga sellega hoiaks palju raha kokku :(

      Delete
  3. Lugenud neile pole, aga H on mitut filmi n2inud ja raamatute audioplaadid on vahest unejutuks.

    ReplyDelete