2021 AASTA LOETUD RAAMATUD

Kõik loetud raamatud

Lemmikud

Ja kõige lemmikum, mis arvatavasti jääb veel pikaks ajaks lemmikuks

 

KOLMAS POSITIIVNE

Täna sai siis ka Pete endale kaks punast triipu koroonatestil. 

Ta on meil siin küll juba paar päeva köhatanud ja nina nats luristanud, aga ta ise on öelnud, et tal pole viga midagi. Eile õhtu tegime ühe kiirtesti ja minu ning Greta arvates oli seal üks väga hägune punane kriips täitsa olemas kuigi Pete ise ei tahtnud seda uskuda. Tänase kiirtesti juures aga polnud enam mingit kahtlust. 

VEEL ÜKS POSITIIVNE

Reede öösel sain siis mina ka oma positiivse koroona PCR testi tulemuse kätte! 

POSITIIVNE

Greta helistas mulle eile peale kooli ja küsis kas ma saaksin talle poolele teele järgi tulla, sest ta on väga väsinud. Ma tavaliselt niisama 'lõbu' pärast talle kooli järele ei sõida, aga kuna ma olin kogu päeva toas istusin, siis mõtlesin, et liigutan end natuke ja sõidan talle järgi. 

Õhtusöögi ajal ei jõudnud Greta kogu oma sööki ära süüa, aga kuna ma olin teinud talle üsna suure snäki peale kooli, siis automaatselt eeldasin, et tal ei olnud kõht veel piisavalt tühjaks saanud.

Õhtul, kui me kõik kolmekesi koos telekat vaatasime, oli Greta kuidagi eriti lõbus ja rahutu (natuke nagu purjus) ning ütles, et tal on selline imelik 'hõljuv' tunne. Ma mõtlesin, et laps ajab niisama lolli juttu, aga kuna ta silmad nägid välja väsinud ja läikivad, siis panin korraks oma käe ta otsaesisele. Pea tundus kuumana. Pete otsmikuga võrreldes lausa väga kuumana. Jooksin kohe kraadiklaasi järele ja peale mõõtmist oli tulemuseks 37, 3.

See küll ei ole mingi kõrge palavik, aga praegusel koroona ajal pani kohe ohutule vilkuma. Järgmiseks palusin Gretal kohe üks koroonatest ära teha. Selle tulemus näitas väga hägust teist triipu. Greta on viimase aasta jooksul neid teste väga palju teinud, aga me ei ole veel mitte kunagi teist triipu näinud. 

Igaks juhuks lasin tal ka teise testi teha juhul, kui esimene peaks olema valepositiivne. Teine test andis täpselt sama häguse teise triibu ja seega tõestuse, et Greta on suure tõenäolisusega koroonasse jäänud. 

Broneerisin talle interneti teel kohe ära ka korraliku testi aja järgmiseks päevaks ja täna hommikul viis Pete Greta testima. See oli selline drive in testimine kohe meie kodu lähedal. Testi saab autost välja tulemata ISE ära teha ja hiljemalt homme hommikuks peaksime tulemuse teada saama.

10 päeva isolatsiooni saab nii talle kui mulle küll väga raske olema. Pete on meist ainuke vaksineeritu ja seepärast saab tööl edasi käia. Ma püüan ennast küll igati kaitsta, aga sead on ikka kodustes oludes väga raske teha. Gretal ei ole küll vähemalt täna veel eriti paha olla ja palaviku ka ei tundu enam olevat, aga tal on meeletult igav toas 'lukutaga' istuda...ja see on alles esimene päev!!

Homme saadetakse talle õnneks vähemalt koolitööd teha mis päeval mõne tunni ära sisustab. 

Kõige rohkem loodame me aga, et mina seda õudsat koroonat nüüd ei saa või kui saan, siis kergelt.

NÄGEMIST!

Olen otsustanud blogi veel nädalaks lahti jätma, sest ma saan endiselt oma armsatelt lugejatelt iga päev emaile ja ma ei tahaks, et keegi siia tulles äkki ilma seletuseta kinnise ukse leiaks. Kui keegi peaks kahtlema kas võtta minuga emailiti ühendust või mitte, siis palun ärge häbenege vaid tehke seda :)

Kui te, kes te selle postituse alla nii armsaid kommentaare jätsite (või plaanite jätta), juhtute veel korraks siia ja näete seda teksti siin, siis PALUN andke mulle endast veel kord märku mu email aadressil:

castle.knight@yahoo.com

PS. Need, keda ma tunnen ka blogi väliselt ja kellega mul on endal võimalus teisi kanaleid pidi ühendust võtma, neil ei ole vaja mulle uuesti emailida :)

-------------------------------------------------------------

Ma kirjutan seda lauset siia üsna raske südamega, AGA ma olen otsustanud sellel blogil siin juhtme seinast välja tõmmata! 

Mul olin samas punktis ka juba üle aasta tagasi, aga otsustasin siiski jätkata. Põhjused blogi sulgemiseks on enam vähem kõik samad nagu ka eelmisel korral. Blogimine ei tundu mulle enam mõnusa hobina, vaid pigem justkui kohustusena. Mul on tihti raske leida seda sobivat hetke või blogimise vaimu kirjutamiseks, aga samas on mul pea pidevalt täis neid postitusi mida me veel kirjutada pole jõudnud ja see koorem kasvab iga päevaga aina suuremaks. Ja see kõik on nii väsitav ning võtab mult nii palju energiat ja aega. 

Üldse kogu koroona ja lockdownid on meid nii meeletult väsitanud ja meile nii vaimselt kui ka füüsiliselt (just eriti mulle) negatiivselt mõjunud.

Ja kuigi see kõige hullem aeg on vist juba seljataga, siis vähemalt minu jaoks ei olegi nii raske lahingus olla ja võidelda, kui just see aeg, mis pärast lahingule järgneb. Praeguste andmete põhjal pole aga koroona ju veel isegi mitte vaibunud, vaid jõudnud nii kaugele, et ka vaktsineeritud inimesed järjest haigestuvad, aga koroonale lisaks vallutavad meid (ja maailma), üks teise järel, veel rida muid probleeme ja lahinguid mis kõik ühel või teisel viisil võitlemist vajavad. 

Ja seda enam ma tunnen, et nii mulle endale kui ka Petele ja Gretale on palju tähtsam, kui me ennast maailmast rohkem välja lülitaks. Et me rohkem aega koos istuks ja vestleks/telekat vaataks/jalutamas käiks jne kui et ma sama aja prooviks blogipostituste kirjutamise peale kulutada või siis lihtsalt pidevalt blogimise peale mõtleks ja ennast pidevalt ärritaks, et ma oma kirjutamata postituste nimekirja kustutamisega hakkama ei saa.

Ma tahan tegelikult üldse internetist puhkust saada. Mulle käib nii närvidele, et kui ma oma Instagrami konto avan, siis selle asemel et sealt näha nende inimeste fotosid keda ma oma valikul jälgin, söödab Instagram mulle ette hunnik reklaami või kontosid, mida Instagram arvab mulle meeldivat ning lõpus on mu feed-es üle pooled postitused need, keda ma pole soovinud jälgida. Enam vähem sama lugu FB või mis tahes teise platformiga. Reklaami ja muud müra tungib igast uksest ja aknast sisse ja see muutub lõpuks nii väsitavaks ja röövib nii palju aega mu päris elust ära.

Aga loomulikult on blogi lõpetamise kõige suuremaks põhjuseks ikkagi Greta. Tegu ei ole enam väikese tüdrukutirtsuga vaid neiuga, kellest on sirgumas omaette inimene ja kellel on õigus oma privaatsusele. Mitte et ta seda ise oleks veel otseselt küsinud, aga ma tunnen, et kui ma seda ise ei tee, siis ma rikun reegleid mis me, kui vanemad, talle seadnud oleme. Kuidas ma saan siin temast kirjutada ja ta pilte avalikule maailmale vaatamiseks välja panna, kui me ei luba tal enda oma pilte isegi mitte ta sõpradega WatsApp-is jagada! 

Ta on jõudnud ikka kus ta hakkab ise katsetama ja uurima kes ta on ja mida elult tahab, teeb oma valikuid ja vigu, avastab ja õpib, loob uusi sõprusuhteid jne. Üks asi on kui ma ise oma elu avalikult jagan või/ja valin kui palju jagan, aga see ei oleks aus kui ma tema elu omal valikult jagama hakkan. Samuti ei soovi ma et keegi teine, kas siis ta sõbrad või õpetajad või kes iganes, selle blogi peale satuksid ja kogu ta lapsepõlve siit suurel määral kätte saaks. 

Ja ega ka mulle endale ei meeldi enam, et nii suur osa meie elust meile täiesti võõrastele inimestele nii kättesaadaval on. 

Mul on ühtepidi väga, väga kurb seda postitust kirjutada, sest ma tean, et mu lugejate hulgas on väga palju äärmiselt toredaid inimesi kellele mu postitused on omamoodi naudingut või huvitavat infot pakkunud ja hinge läinud. Ma olin väga üllatunud ja vaat et pisarateni liigutatud teie vastukajast viimasel korral kui ma blogi sulgemisest kirjutasin. Kirjutasin sellest vatukajast natuke selles postituses. Ma olen kindel, et ka mul endal tuleb nüüd tihti ette hetki kus ma blogimist hakkan igatsema, aga samas ma tean, et langetatud otsus on õige. 

Ma kummardan teie ees ning soovin teile kõigile kõike ilusat ning head! Tänan, et olete meiega läbi blogi 'kaasa kõndinud' ja meile kaasa elanud! 

Alice (mis tegelikult ei ole mu päris nimi), Pete, Greta ja Josten!

PS. Igaks juhuks mainin, et meiega on kõik hästi. Blogi lõpetamise põhjused on tõesti need, mis siia kirja taas said. Kinnitan neile, kes peaks ehk kahtlema, et võib-olla me oleme Petega lahku minemas või mida iganes tihti inimesed võib-olla sellises olukorras kahtlustama kipuvad, et me oleme Petega lähedasemad kui kunagi varem ja et me armastus teineteise vastu ei ole kuskilt otsast jahtunud :)

Et kõigil mu blogilugejatel oleks võimalus see väikene teade siit enne kätte saada kui uks sulgub, siis jätan blogi lahti kuni oktoobri lõpuni.

Lõpetuseks üks pilt mille Pete mulle täna hommikul tööle minnes Londonis saatis

BONDI HÕNGULINE SÜNNIPÄEV

Petel oli pühapäeval sünnipäev. Greta tegi talle sünnipäevakingituse teemalise sünnipäevakoogi.

Nimelt oli Pete üheks kingituseks piletid Bondi filmile. Kui mulle see mõte tuli talle kinopiletid kinkida, paar nädalat enne sünnipäeva, siis avatasin, et pea kõik seanssid meie kodulähedases kinos olid juba pühapäevaks välja müüdud...ja ka laupäevaks. Ainuke kellaaeg kuhu veel paar kohta vabad olid, oli kell 11.45 pühapäeva hommikul. 

Ostsin piletid kohe ära ilma mõtlemata, et pühapäeva hommikuti on Gretal ju alati jalgpallivõistlused. Kirjutasin hiljem Greta ühele treenerile, et kas ta teab juba kus ja mis kell pühapäevane mäng toimuma hakkab, sest Greta peab sel päeval hiljemalt kella 11.00ks tagasi kodus olema. Tavaliselt on pühapäevased mängud kohe meil siin kodu lähedal ja algavad kell 9.30, aga nagu kiuste oli just selleks pühapäevaks mäng organiseeritud meist 40min autosõidu kaugusel asuva vastastiimiga ja alanud alles kell 12 päeval!!!

Kui Greta niisama mängija oleks, siis poleks korra võitlustelt puudumine probleemiks olnud, aga Greta on ju väravavaht ja teda on raske kellegi teisega asendada. Lõpuks ei jäänudki treeneril midagi muud üle kui mitme meeskonna mängud sel päeval täiesti ringi organiseerida, et Greta tiimi mäng sai hommikul vara koduväljakul toimuda. Ma küll põdesin sellepärast natuke süümepiinu, aga mitte pikalt, sest meie jaoks on Pete sünnipäev ikkagi palju tähtsam, kui üks jalgpallivõistlus. 

Ma ei ole üldse ei Bondi ega Bondi filmide fän. Ma ei ole isegi korralikult ühtegi Bondi filmi vaadanud ja mind jätavad kõik Bondid külmaks. 

Võin ka peale 'No Time to Die' filmi vaatamist endiselt öelda, et ma ei ole Bondi fän, AGA see film meeldis mulle küll VÄGA!!! Ma vaatan harva mingit filmi kaks korda, aga vot seda filmi olen ma nõus kohe uuesti vaatama minema. See oli niiiii hea, põnev, ilus, kurb!!!

Ja kui kuskil filmis tuttavaid Londoni tänavaid või Inglismaa maastikut ka veel näidatakse, siis see muudab kogu atmosfääri veel eriti koduseks ja südamelähedaseks. 

Ma poetasin filmi lõpus isegi väikese pisara. Osaliselt filmi lõpu pärast, aga kindlasti ka Daniel Gragi enda pärast, sest ma nägin kuidas ta ühes saates Bondi filmimise lõpus oma tiimile farewell kõnet pidas ja emotsionaalseks muutus. See oli samuti nii liigutav ja ilus ning läks ka minusugusele Bondi kaugele inimesele hinge. 

Oeh, ma pean vist uusi kinopileteid tellima hakkama...

PS. Ajaloo tarbeks panen ka kirja, et kinno minnes ei pea keegi kellegile vaksiinipassi või koroonatesti tulemusi näitama või isegi maski kandma. 

EELMISE NÄDALA NOPPED

Kuna mul on endiselt raskusi blogimislainele saamisega, siis meie väljasõitude või kooliteemaliste postituste asemel kirjutan kiiruga taas vaid lühidalt paarist asjast mis leidsid aset eelmise nädala jooksul.

Pilt siit

Kütusekriis jätkub. Olukord on isegi kohati hullem, kui nädal tagasi ja seda eriti just Inglismaa selles piirkonnas kus ka meie elame. Alates esmaspäevast võetakse sõjavägi appi bensiini tanklatesse kohale toimetama. Saab näha, kas sellest ka mingit nähtavat kasu saab olema või mitte.

Ma loodan, et selleks ajaks, kui mu viimane kriips kütust otsa saab, on olukord maha rahunenud. Kui ei, siis ma ei tea mis saab. Nädalalõpu sõidud saame me õnneks teha Pete autoga ja teisipäeval saab Pete ka loodetavasti õhtul Greta trenni viia ja sealt tuua, aga kui mul peaks autot äkki neil päevil vaja minema kui Pete Londonis tööl on, siis on probleem.

Me kodu lähedal on küll üks tankla, aga see on juba mitu päeva tühjana seisnud, või siis on sinna kütust toodu, aga koheselt ka tühjaks ostetud. 

Mõnes kohas on järjekorrad meeletult pikad, mõnes kohas lähevad inimesed juba öösel järjekorda lootuses, et kohe kui tankla hommikul avatakse või kütust tuuakse, saavad löögile. Mõned on sunnitud oma tühjaks sõidetud auto teeäärde jätma ja jala minema kõndima. Paljud ei pääse enam tööle (õpetajad, arstid, hooldajad, töömehed), mis omakorda tekitab suurt segadust ja paanikat teistes töövaldkondades.

Pilt siit

Siin tabelis on välja toodud peamised põhjused miks meil HGV autojuhtidest puudus hetkel on (Vanade juhtide pensionile minek, Brexit, IR35 (see on see sama seadus, mille tagajärjel ka Pete oli sunnitud oma firmast loobuma), juhtide üleminek teistele töökohtadele, palk, Covid-19 jne ). 

***

Eelmisel nädalalõpul oli Greta praeguse kooli lähedal asuvas algkoolis tulekahju. Esimene kõne tuletõrjesse tehti natuke enne südaööd.

Pilt kogukonna FB grupist

Kohale tuli kaheksa tuletõrjeautot ja tulekahju kustutamine võttis aega pea 12 tundi (südaööst kuni järgmise hommiku 11.30-ni). Õnneks oli tegu kooli kõrvalhoonega ja mitte peahoonega kus põhiline koolitöö toimub ja seepärast oli õpilastel võimalik esmaspäeval ikka kooli tulla. Kõrvalhoones asus raamatukogu, muusikaruumid, paar klassiruumi ja seal osas tegutses ka pikapäevarühm.

Vaatepilt peale tulekahjut

Pilt kohaliku kogukonna lehelt

Politsei alustas kohe ka uurimist, sest nad uskusid, et tegu on tahtliku süütamisega. Juba päev või kaks hiljem arreteeriti 19-aastane noormees. Kohaliku kogukonna FB grupis kirjutas keegi, kes kooli lähedal elab, et tema nägi kuidas kamp kapuutsikaid kandvaid noori olid seda tulekahjut öösel pealt vaadanud ja kõva häälega naernud. Loodetavasti sai politsei ka neile jälile, et küsida mis noortele nii palju nalja sel ööl valmistas. 

***

Reede varahommikul oli meil korraks väga kõva vihmahoog. Isegi nii kõva, et ma otsustasin Greta autoga kooli viia. Kestis see küll vaid kokku kuskil 10 minutit, aga algas just sel ajal kui Greta oleks pidanud uksest välja astuma.

Mõni aeg hiljem saatis Pete mulle töölt sellise pildi. Ta töötas sel päeval Londoni kontoris. Pildilt võib olla ei ole selgelt näha, aga ta jalad ja püksid on peaaegu põlvedeni märjad.

Selle pildi peale soovitasin ma naljatades tal poodi minna ja kuiv paar sokke osta. Tund hiljem saatis ta mulle sellise pildi. 

  

Õhtul kodus räägib Pete mulle loo kuidas ta oli oma kolleegiga, kel samuti jalad märjad olid olnud, M&S poes sokke ostmas käinud. 

Talle omaselt oli ta poodi sisenedes kohe sokiriiuli juurde kõndinud, sealt ühe viiese sokipaki haaranud ja sellega kassasse sammunud. Nagu meil siin ikka kombeks, siis kassas kassapidajaga small talk-i tehes mainis Pete mööda minnes, et tema ja ta sõber plaanivad selle sokipaki omavahel ära jagada. Rääkis naisele, et juhtus selline asi, et neil mõlemal said tööle tulles jalad nii märjaks, et vajavad nüüd kuivi sokke. Kui kassapidaja oli selle jutu peale meestelt küsinud, et kas neil tõesti mõelmal on number 47 jalad vastasid mehed ehmunult 'EI'. Selle peale palus kassapidaja neil temaga koos tulla ja viis nad tagasi sokiriiuli juurde, võttis sealt teise suurusega sokipaki ning kõndis tagasi kassasse. Mehed ilusti hanereas tema järel. 

Jumal tänatud, et sel kassas töötaval naisel oli taipu asjasse süveneda või üldse sokkide suurusele tähelepanu pöörata. Ma oskan väga hästi ette kujutada kuidas Pete oleks muidu kontorisse jõudes sokkidelt kohe pakendi pealt puruks rebinud nii, et neid oleks olnud hiljem natuke keerulisema tagasi poodi viia ja ära vahetada. 

Kuigi mul oleks kindlasti hiljem olnud veelgi lõbusam kuulata lugu sellest, kuidas mehed käisid poest endale neli numbrit suuremaid sokke ostmas ja neid pärast uuesti vahetamas, siis hea et nii siiski ei läinud  :D :D 

ÜKS HÄDA AJAB TEIST TAGA

Meil on õues endiselt üle 20 kraadi sooja, aga meie Gretaga oleme olime nohus!! See septembrikuu nohu on kohe kindlasti lockdownide tulemus, sest mitte ühelgi aastal varem, kui sel ja eelmisel septembril, ei ole nii paljud koolilapsed septembris juba nohus olnud. 

Tegelikult pole see mingi ime ja meid on siin ka ju hoiatatud, et pika isolatsioonis istumise tagajärjel on nüüd gripi/nohupisikud palju jõulisemad ja selle tagajärjel ei puudu nüüd koolist mitte ainult koroonasse haigestunud, vaid ka nohus olijad. Greta ütles, et koolis on nii paljud 'haiged'. Õnneks meil küll koolides sellist kommet ei ole, et nohu või köhaga koju peab jääma, aga sellegi poolest otsustasin Greta ühel päeval koolist koju jätta. Sama otsuse olid langetanud ka osad ta sõbrannade vanemad, kuigi vaid ühel lapsel oli nohule lisaks ka palavik. 

Gretal kestis õnneks nohu ja väike köha üsna lühikest aega ja ma ise arvasin ka, et pääsen vaid kahepäevase valusa kurguga, aga nüüd aevastan nii et vähe ei ole ja nina jookseb pidevalt vett...

***

Pete õde ja ta kolmest lapsest kaks last on hetkel koroonas ja samuti see Greta sõbrer ja ta ema, kellega me mõned nädalad tagasi koos Wisley aias käisime. Õnneks kõik põevad koroonat üsna kergelt, emad küll raskemal kui lapsed. Mõlemad emad olid vaksineeritud.

***

Gretal on hambad nii palju liikunud, et ta ei pea enam kumme suus kandma ja alumisel hammastel olev vedru võeti ka ära. Vimane kord nägi suu välja selline. Minu jaoks täielik ime et hambad võivad nii lühikese ajaga nii palju liikuda. Sel korral pandi talle ülesse uus raud ja pingutati alt natuke, aga ei midagi nii hullult, et Greta oleks pärast valus olnud või ebamugavust tundnud. Esimesel korral oli ta sunnitud kahel esimesel päeval valuvaigisteid võtma. 8 nädala pärast on tal uus vastuvõtt ja eks siis ole taas näha, mis uued muutused selle ajaga on jõudnud toimuda.

***

Vähe sellest, et kõik meediakanalid on hetkel täis uudiseid suurest  energiahindade tõusust ja energiafirmade pankroti minekutest ning veokijuhtide massilisest puudusest, mille tagajärjel poeletid on hõredada ja nüüd siis juba ka ei ole juhte, kes kütust tanklatesse saaks vedada mis omakorda tekitab kütuse nappust ja paanika ostmist, on meil siin nüüd ka kamp keskkonnaaktiviste, kes oma streigiga juba terve nädala on eri kohtades kiirteid sulgenud. 

Üks päev nägi meie lähedal asuval kiirteel olukord välja selline

Inimesed istusid tunde ummikutes. Kes ei pääsenud vähi operatsioonile, mida ta oli kaks aastat oodanud, kes matustele, kes tööle ja kooli jne. Paljudele inimestele läks ummikus istumine kalliks maksma ja üks vanem naine, kes oli 6 tundi ummikus kinni, jäi koguni osaliselt halvatuks insuldi tagajärjel. Kui ma õigesti kuulsin, siis keegi sai ka autoõnnetuse tagajärjel surma, aga ma hetkel ei leia selle kohta täpsemat infot.

Meie lähedal õnneks ei jõudnud aktivistid ennast veel kiirteele kinni liimida kui politsei nad sealt juba ära tassis, aga mõnes teises kohas võttis nende teelt eemaldamine politseil lausa pool päeva aega.

Nüüd õnneks võeti vastu seadus, mille alusel saab neid kiirteid sulgevaid aktiviste arreteerida ja vangi panna. Eelmistel kordadel nad küll tassiti sealt ära ja viidi politseijaoskonda, aga lasti hiljem lahti ning nad kõik tulid järgmisel päeval tagasi ennast kiirteele kinni liimima. 

***

Ühel hommikul saime koolist emaili, et veokijuhtide nappuse tõttu on ka neil nüüd probleeme toidu kohaletoimetamisega ja et sel hommikul juhtus see koolile ette teatamata. Kool küll ütles, et nad on optimistlikud, et neil on küllaldaselt varusid võileibade ja wrappide jaoks, aga nad ei saa garanteerida kuuma toidu võimalust. Lapsevanematel paluti lastele kas ise lõunasöök kaasa panna või neid siis lisa snäkkidega igaks juhuks varustada. Õnneks on neil sel nädalal koolis kaks lühikest päeva ja sel juhul lõunat ei pakutagi (snäkke saab alati osta) ning sel päeval, kui meile see email saadeti, oleks Greta nagunii ise lõunasöögi kaasa võtnud, sest tal oli koolis lõuna ajal viiuligrupi tund ja tal poleks olnud aega ise süüa osta. Tegelikult jäi Greta sel päeval üldse nohu pärast koju ja seega pääsesin ma võileibade tegemisest täielikult. 

***

Just kuulan raadiost ja loen kohaliku kogukonna FB lehelt, et kõikides tanklates on meeletult pikad järjekorrad. Ja mida rohkem meedia seda teemat kajastab, seda suuremaks paanika kasvab. 

Mul õnneks on kaks kriipsu kütust paagis järgi, aga kui see paanika veel pikalt kestab, siis pean vist küll Pete autoga sõitmise ära õppima, et ikka toidupoodi pääseks.

***

Heaks uudis on aga see, et Martin Clunes ütles, et järmgmisel aastal algab 'Doc Martini' uus hooaeg (10-s) :) :) Me ei jõua ära oodata.

Pilt siit

***

Vahel tundub, et kassidel on nii mõnus elu. Aina söövad ja magavad ning alati on keegi kes paitab või silitab. Ei mingit stressi. 

Siis aga vaatan kuidas Jostenil iga väikese paugu või võõra hääle peale silmad kohe suureks ja kõrvad taha poole kikki lähevad ning paaniliselt ringi vaatama hakkab ja saan aru, et pole ta elu midagi nii stressivaba. Sinna otsa siis veel kõik lähikonna kassid ja rebased, kellega territooriumi pärast peab kaklema või nende eest ära jooksma ning terve nimekiri igasugu väiksemaid ja suuremaid vigastusi. 

PETE-i IGAPÄEV VIIMASED 18 KUUD

* Istub sama koha peal 40 tundi nädalas

Pete puhul küll pigem vähemalt 50 tundi nädalas pluss mõned nädalalõpud sinna otsa.

* Minimaalne näost näkku suhtlemine teiste inimestega

* 8 tundi irratsionaalset hirmu, et teda vallandatakse

* Sulgeb igal õhtul arvuti, et 'lõõgastuda' umbes 2m kaugusel        samas toas.

* Pühapäeva õhtu: 'Miks ma põen ärevust?'

MERE ÄÄRES

Eelmisel laupäeval langetasin otsuse, et Pete peab kindlasti enne sügise/talve tulekut mereäärde saama. Ma ei teagi hetkel miks me alles nüüd selle reisi ette võtsime, kuigi meie päralt oli terve suvi, aga ju siis meil olid mingid teised tegemised plaanis või siis ei sattunud varem vabale nädalalõpule sobivat rannailma. Ega ju tegelikult suve jooksul ei olegi neid nädalalõppe kokku nii palju.

Sihtkohaks valisime sellise mereäärse linnakese nagu Eastbourne, sest Pete ja Greta käisid seal ka eelmisel aastal ja seal ei olnud palju rahvast. Meie kodust on sinna umbes poolteist tundi autosõitu mis meie jaoks ei ole kaugel. Igaks juhuks mainin ära, et me ei ela all oleval kaardil märgitud Leatherhead-is, aga blogi jaoks kasutasin just seda alguspunkti, et meie asukohta natuke varjata.

Kui me olime ümbes tunnikese sõitnud jäi meile ette teeviit Lewes-isse ja Pete arvas millegipärast, et seal peaks ka rand olema. Lasime Gretal ruttu Googledada oma mobiiliga infot Lewes ranna kohta, et otsustada kas keerata sinna teelõigule või mitte. Mõtlesime, et milleks kaugemale sõita, kui juba lähedal imeline rand olemas on. 

Greta näitas meile telefonist imeliusaid valge liivaga Lewesi rannapilte mille peale me koheselt suuna Lewesi peale keerasime.

15 minutit hiljem Lewesisse jõudes ei olnud seal haisugi mingist rannast!!!

Tuli välja, et Lewesess on küll imelised liivarannad, aga see Lewes asub Ameerikas!!! :D 

Huvitav selle asja juures on veel ka see, et Ameerika Lewes asub ka Ameerikas Sussexi maakonnas, nagu Inglismaalgi, ehk siis pole ime, et Greta nii ruttu pihta ei saanud, et tegu hoopis Ameerika oli.

 

Samas tänu sellele apsakale avastasime me enda jaoks väga armsa väikese linnakese mida me tahame mõnel teisel nädalalõpul kindlasti uuesti uudistama minna. Ajaloolisele linnakesele lisaks on seal kandis ka imeline loodus.

 

Egas midagi, keerasime suuna õigeks ja hakkasime mere poole sõitma. Kuna me olime juba nagunii rannajoonele üsna lähedal ja seal kandis on mitmeid väikeseid ja suuremaid linnakesi, mis asuvad mereääres ja kus saab ujumas käia, siis me ei hakanud enam uuesti Eastbourne poole minema. Brighton oleks meile kõige lähedamal olnud, aga kuna me teadsime juba ette, et seal linnas on meeletult raske mereääres parkimiskohta leida, siis otsustasime hoopis Brightonist läbi sõita ja Worthingusse minna. Brighton on tunduvalt suurem ja populaarsem linn kui Worthing ja seega on seal alati palju rahvast ringi liikumas. 

Ei läinudki kaua aega kui me olimegi juba Worthingus ning täiesti juhuslikult õnnestus meil ka kohe rannajoone juures parkimiskoht leida.

Õues oli soe, kuskil 22-23 kraadi. Minu jaoks, kes meres nagunii ei käi ujumas, oli selline temperatuur ideaalne. Õues puhus küll üsna kõva tuul, aga õnneks oli tuul soe. 

Fotonäitus rannas

Lõbusad rannalised

Greta kaalutleb kas minna ujuma või mitte

Minu üllatuseks oli väga vähe inimesi ujumas, või tegelikult üldse rannas. Võib olla ka sellepärast, et meri oli tõesti väga tugevate lainetega ja sinna tundus algul lausa ohtlik sisse minna.

Ma algul ütlesingi Petele, et ujumisest ei tule teil täna küll vist kahjuks midagi välja ja piirduge vaid jalgupidi vees olemisest, aga õnneks leidsime siiski ühe natuke rahulikuma rannasopi kus isegi paari inimest ujumas nägime. Muideks need inimesed, neid oli kokku 4 sõpra, hullasid seal vees kõvasti üle tunni aja. Jälgisime neid algul ja kuna laineid neid ära ei viinud, siis oli mul julgem tunne ka Gretat ja Pete-i vette lubada. 

Ma ei tea mis inimene mina olen, aga mind vesi üldse ei tõmba. Ma ei tahtnud sel korral isegi mitte jalgupidi vette minna. Mulle hirmsasti meeldib mererannas päevitada ja niisama mõnuleda, aga vette ujuma lähen ma tavaliselt ainult siis, kui tõesti meeletult palav on ja ilma jahutamata hakkaks juba ära sulama. Mulle lihtsalt ei meeldi märjaks saada või pärast märgade riietega olla. Tavaliselt ei ole rannas ka kuskil riideid vahetada, kas enne või pärast ujumist ja see teeb kogu ujuma minemise minu jaoks veelgi vastumeelsemaks. Mõnes kohas on vähemalt WC olemas, aga ka see ei ole just kõige puhtam või sobivam koht kus ma riideid vahetada tahaks. 

Mul oli nii hea meel, et Petel õnnestus siiski vette minna ja pesta endalt maha kasvõi natuke tööstressi ja igapäevamuresid. Pool tundi ujumist ei asenda küll korraliku puhkust ja lõõgastumist, aga ikkagi parem kui mitte midagi.

Worthingu rannas (ja minu mäletamist mööda ka Brightoni omas, sest nad asjuvad nagunii samal rannajoonel) on hästi palju teokarpe. Selle hunniku korjasin ma paari minutiga lihtsalt rannalinal istudes oma käeulatusest.

Minul isiklikult ei ole vahet kas tegu on liiva- või kivirannaga. Mõlema puhul on plusse ja miinuseid. Liivarannas on see häda, et liiv kleepub alati keha ja rätikute külge ning tuul puhub ka kotid liiva täis mis siis omakorda pärast koju tassitakse. Kiviranna miinuseks aga see, et ujumas käies on vette minnes ja veest tulles paljajalu kivide peal ebamugav käia, aga kuna mina tavaliselt ujumas ei käi, siis minul seda probleemi pole :) Kivide peal ei ole aga üldse ebamugav lamada.

Loomulikult ei möödu ükski korralik inglise rannakülastus ilma traditsioonilise Fish and Chips-ita. 

Me ei ole küll suured 'fish and chips' fännid, aga rannaskäigu juurde sobib selline suutäis alati kui rusikas silmaauku.

 

VIIMASE KUU NOPPEID

Täna on ajalooline päev - Pete läks esimest korda viimase 18 kuu jooksul Londoni kontorisse tööle ja Greta on koolis. Ma olen üle pika pika aja LÕPUKS üksinda kodus!!

Tegelikult käis Pete juba üleeelmisel nädalal korra Londoni kontoris, aga siis ei olnud Gretal veel uus kooliaasta alanud ja ta oli kodus. 

Ma südamest loodan, et koroona lubab Petel päris kontoripäevadega jätkata ja ei sunni teda taas mitmeks kuuks või aastaks koju nelja seina vahele vangistusse. Kuigi ta on ka mõned aastad tagasi üsna pikalt kodukontoris töötanud, siis viimased 18 kuud on olnud ikka midagi täiesti teistsugust ja selline kodus töötamine on ta vaimsele tervisele väga laastavalt mõjunud.

Praegu on neil tööl organiseeritud nii, et tema meeskond saab kolmapäeviti ja reedeti kontoris käia ja ülejäänud päevadel kodust töötada. Vähemalt mingigi vaheldus ja võimalus lõpuks oma kolleege ka näost näkku näha. Kuigi ta on uues kohas töötanud nüüd juba peaaegu 9 kuud, siis nägi ta alles täna millised osad ta kolleegid, kellega ta läbi arvuti siiani töötanud on, välja näevad. 

Samuti loodan ma, et koolilastele uusi piiranguid peale ei panda. Paar päeva tagasi otsustas valitsus siiski anda rohelise tule ka 12-15 aastaste laste vaksineerimisele vaatamata sellele, et teadlased ütlesid, et tervetel lastel ei ole sellest vaksiinist suurt mingit isikliku kasu ja et sellega siiski kaasnevad ka omad ohud. 

Eks seda oligi arvata, et ega seda asja niisama ei jäeta ja et küll teadus lõpuks ikkagi poliitiliseks keeratakse, aga noh nüüd saavad siis vähemalt need lapsed vaksineeritud, kelle vanematel on julgust seda teha lasta. Meil on hetkel 12-15 aastastele ette nähtud vaid ÜKS doos vaksiini. 

***

Ka räägitakse meil siin juba uuest lockdownist, või siis õigemini hoiatatakse, et kui haiglad on taas haigete all murdumas, siis ei välistata uut lockdowni. No ma ei tea, meditsiinisüsteem oli meil igal talvel ka ilma koroonata murdumas, nii et huvitav, kas nüüd hakkabki uus normaalsus selline välja nägema, et me peame talviti lukustatud olema.

Kui ma seda uudist kuulsin, siis otsustasin kohe poest natuke ekstra toitu koju varuda. Ma tegin seda ka 2020 aasta lõpus igaks juhuks, sest uuest aastast läks Brexit täielikult jõusse ja juhul kui see oleks mingeid toiduga seotuid probleeme kaasa toonud, siis me poleks kohe täiesti nälga jäänud. Samuti panin ma kirja me tavalise ostukorvi sisu ja hinnad, et hiljem võrrelda kas hinnad on tõusnud või mitte. Kuna ma tegin sellise postituse ka mitu aastat tagasi, siis otsustasingi näiteks iga 5 aasta tagant sellist toiduainete hindade võrdlust teha. 

Aga nagu ikka, siis ei olnud mul sel ajal aega seda postitust valmis kirjutada ja see jäi loomulikult taas postitamata. Õnneks on mul selle postituse mustand endiselt olemas ja seega ma loodan selle postituse ühel päeval siiski valmis kirjutada. 

Eelmisest toiduvarust on meil osa asju veel alles (meil on spets toidukast pööningul) ja osa oleme ära söönud. Hästi mugav oli sealt vahel midagi võtmas käia kui kuu lõpus oli mul söögiraha lõpukorras ja ma ei tahtnud miinustesse minna. Sel korral ostsin juurde sellise hunniku asju. Siit pildilt hästi ei paista, aga see pastakott on hirmus suur. Mõtlesin algu hästi suure riisikoti ka osta, aga nende suurte kottidega on alati see häda, et neid on raske kuskil köögis hoida kord kui need on lahti tehtud. Märgin igaks juhuks kohe ka ära, et mulle ei meeldi toiduaineid eraldi plastmassist või metallist karpides/purkides hoida. 

***

Ilmad on meil veel hetkel mõnusalt soojad. Sellised 20-23 kraadi ringis. Septembri alguses oli küll paar päeva koguni 30 kraadi, aga õnneks see hullus ei kestnud pikalt. 

Eelmisel laupäeval käisime ka esimest korda selle suve jooksul mereääres ujumas. Õigemini siis Greta ja Pete ujusid ja mina vaatasin pealt ning hoidsin hinge kinni, et lained neid ära ei viiks. Ma teen sellest väljasõidust mälestuseks eraldi postituse, aga panen siia praegu siiski ühe pildi. 

***

Gretal on nüüd peaaegu kuu aega breketid suus olnud ja see on uskumatu kui palju ta hambad selle aja jooksul liikunud on. Need augud mis tal algul nende kohtade peal olid kust tal 4 hammast välja tõmmati on peaaegu kadunud. Kihvad on samuti ülevalt ilusti alla kukkunud ja osa alumistest esihammastest on täiesti teise asendisse nihkunud. Mul puudub igasugune kogemus breketitega ja ma ei tea kuidas see protsess täpselt kulgeb, aga nii kiiret muutust ma ei osanud küll oodata, eriti veel kui öeldi, et breketeid peab kuni 18 kuud kandma. Laupäeval läheme ortodondi juurde ülevaatusele ja eks siis kuule, mida tema selle muutuse kohta kostab. 

***

Vahepeal lasime Greta pikad juuksed lühikeseks lõigata. Aastaga olid juuksed taas nii pikaks kasvanud, et tal oli valus ja raske neid isegi hobusesabas kanda, pesemisest ja kuivatamisest rääkimata. 

Greta ise tahtis vaat et täielikku poisipead, aga meie Petega ei olnud nõus. Pakkusin küll igasugu muid erinevaid variante, aga Gretale ei meeldinud ükski ja kui aus olla, siis ega ma ise ka ju ei tea ette kui hästi talle mingi soeng ka päriselt sobiks ja kui kerge mingi sellise soengu eest ka pärast hoolitseda oleks. Lõpuks pakkus juuksur ise välja lõigata alt natuke järguliselt, et juuksed kergemad tunduks ja Greta jäi tulemusega väga rahule. 

Klambreid, nagu all oleval pildil näha võib, kannab ta küll juustes kahjuks väga harva. Enamalt lihtsalt lahtiselt nii, et keskel on seitel ja juuksed siis langevad kas näo ette või lükatakse kõrva taha. Viisin eile hommikul Greta autoga kooli ja märkasin, et KÕIKIDEL tüdrukutel, kes kooli kõndisid, on täpselt sama stiil! Nii nendel, kel pikemad juuksed, kui ka neil, kel Greta pikkused. 

Siit paar pilti meie järjekordselt Wisley aia külastuselt. Selle poisiga on Greta sõber olnud sellest ajast peale, kui nad 18-kuud vanad olid.

Üks Wisley kohvikutest näeb nii äge välja

***

Wisleys käisin ma ka eelmisel nädalal. Me hea tuttav vanaproua Jenny pidi sinna lillenäitusele oma tütrega minema, aga kuna tütar käis perega Hispaanias puhkamas ja pidi peale reisi karantiinis istuma, siis ei saanud ta emaga kaasa minna. Jenny kutsus siis kohe mind endaga kaasa. Mitmepäevane lillenäitus toimub Wisleys kord aastas ja rohkem kui 20 aastat tagasi käisin ma Jenny-ga täpselt samal näitusel. Siis oli meiega ka mu ema kaasas. Mul peaks kuskil ka sellest käigust fotod (paberil) alles olema, aga ma praegu ei taha neid kapist otsima minna. Võib olla kunagi hiljem lisan.

Meie sattusime näitusele just sel päeval kui oli HIRMUS palav, aga õnneks me siiski ära ei sulanud. Vahepeal tundus mulle, et ma olen kogu ürituse peale ainuke nooremapoolne inimene. Enamik külastajaid olid vanemas eas prouad ja härrad. Nii tore oli vaadata, et kõik vanemas eas naised kandsid värvilisi ja stiilseid kleidikesi ja nägid väga värsked ja nooruslikud välja. Vanast east hoolimata olid nende riided nii moekad ja ilusad, et ma oleks nii mõnegi kleidi hea meelega oma kappi võtnud. Samas ega ma ise ju ka tegelikult ei ole enam nii noor, aga sellegi poolest ikkagi noorem, kui enamus sealseid prouasid :) 

Mul oli pärast täitsa kahju, et ma neist prouadest rohkem pilte ei teinud.

PS. Vanemad härrad olid samuti enamuses ilusates triiksärkides ja kandsid õlgkaabusid.

Jenny ostis endale näituselt sünnipäevaks kalakese. See nägi tõesti kõikide teiste kujude seast kõige armsam välja ja köitis kohe ta tähelepanu. Jenny hoiab kala praegu toas, aga tegelikult muutub kala õues vihma käes olles veelgi värvilisemaks kui kuivana.

Jenny tahtis mulle ka hirmsasti mingit taime või lille mälestuseks osta ja kuigi ma proovisin teda ümber rääkida ja veenda, et mul ei ole midagi vaja ja et ta ei pea mulle midagi ostma, siis lõpuks ta siiski võitis ja ostis mulle ühe ilusa ronilille CAMPSIS. Ma postitan siia selle lille pildi koos nimega juhuks, kui see kogemata peaks ära surema või nälkjad ära sööma, et ma oskaks siis uue asemele osta.

***

Eelmisel pühapäeval käisime ühtede meie naabrite juures väikesel aiapeol. Nimelt tahtis see pere tänada kõiki neid naabreid, kes on aastate jooksul neid aidanud. Tegu on ühe hästi toreda perega, aga kahjuks on saatus selele perele pidevalt kaikaid kodaratesse visanud. 

Ma ei mäleta enam täpselt kas naine sündis juba natuke erinevate jalgadega või ta põdes lapsena mingit haigust mille tagajärjel üks ta jalgadest palju peenem oli, aga üsna varsti peale seda, kui pereisa ja ema aastaid tagasi abiellusid, diagnoositi naisel MS (Multiple Sclerosis). Selle tagajärjel muutus ta liikumine iga aastaga aina vaevalisemaks ja praegu saab ta karkude abil ainult väga lühikest maad kõndida. MS-le vaatamata otsustasid nad pere luua. Nii rasedus kui ka sünnitus möödusid ilma vahejuhtumiteta ning neist said väikese tüdruku vanemad. Rõõm oli aga lühike, sest paar päeva pärast sündi tabas väikest beebib infarkt. Õnneks suutsid arstid beebi päästa ja tänaseks on sellest beebist sirgunud 24 aastane noor naine. Infarkti tagajärjel on tal paar sõrme natuke liikumatud, aga ma sain sellest alles seal peol teada. Ma enne ei olnud midagi märganud.

Paar aastat hiljem sooviti veel ühte perelisa, aga ühe beebi asemel sündis neile kaks poissi. Ka sel korral ei lastud neil pikalt rõõmustada, sest juba mõne kuu pärast oli märgata, et üks beebi ei arene päris samas rütmis kui teine. Hiljem sai see beebi endale autisti diagnoosi ja sellest ajast alates on ta vanemad pidanud temaga suurt vaeva nägema. Tänaseks on tast sirgunud 21 aastane noormees kes ei oska sõnagi rääkida ja kes elab hooldekodus, sest ta vanemad on ise liiga haiged, et suuta ta eest hommikut õhtuni hoolitseda.

Nii umbes 5 aastat tagasi, üsna pea peale seda kui meie olime siia kolinud, diagnoositi pereisal epilepsia. See oli perele suur hoop, sest kui senini oli pereisa see, kes pereema eest hoolitses, siis nüüd oli tal seda mitu korda raskem teha. Haiguse tagajärel ei olnud tal võimalik ka enam autot juhtida ja seega oli liikumine nende mõlema jaoks omakorda veelgi keeruliseks muutunud.

Nagu sellest kõigest oleks veel vähe olnud, siis aasta hiljem diagnoositi mehel ka veel Alzheimeri tõbi!!!

See on täiesti uskumatu, kui positiivsed ja ettevõtlikud nad suudavad kõigile nendele takistustele vaatamata olla. Hetkel elab nende juures vaid nende tütar, kes on vähemalt natukenegi abiks, kuigi tal ei ole autojuhilube (poeg elab teises linnas ja käib seal ülikoolis). Enne koroonat käis see mees ja naine vähemalt korra aastas ümber maailma kruiisidel. Ma ise ei suuda seda isegi mitte ette kujutada kuidas nad sellise asjaga hakkama on saanud, sest naine on ju ratastoolis ja haiguse tõttu unustab mees vahel ära kus ta on või mida teeb. 

See naine rääkis mulle korra kuidas eelmine kord kui nad kruiisilt tagasi koju hakkasid lendama, kadus mees lennujaamas ära. Läks korraks kohvi ostma, jättis naise ratastooliga saali ootama ja kuigi kohvipood oli vaid paari saamu kaugusel õnnestus mehel ära unustada kuhu ta naise oli jätnud. Mingi ime läbi leidis siiski naise üsna ruttu ülesse ja naine sai sellest seiklusest alles hiljem teada. 

Ja sedasi ongi meie naabruskonnas hulk inimesi kellest on saanud selle pere tugivõrgustik, kes neid siis vajadusel viivad kas arsti juurde, poodi, apteeki või kuhu iganes või käivad niisama koos teed joomas ja juttu ajamas. Eelmisel pühapäeval korraldaski pereisa naisele väikese üllatuse kutsudes kõik abilised kokku, et neid siis väikese peoga tänada ja kuna meie oleme samuti ühed nendest abilistest, siis olime ka meie seal peol. Enamus meie naabritest on küll vanemad kui meie ja nende lapsed juba vahemikus 21-30 aastat, aga kuna me saame hästi läbi igas vanuses inimestega, siis seega meid vanusevahed ei häiri. 

Peolt hüppasid korraks läbi ka meie uued naabrid, kes alles sel suvel sisse kolisid ja kelle lapsed Gretaga samas koolis käivad. Nemad on enam-vähem meie vanused, või nats nooremad. Kuigi me oleme nendega ka varem paar sõna mööda minnes vahetanud ja alati kasvõi kaugelt teretanud, siis nüüd oli meil hea võimalus nendega ka natuke pikemalt jutustada. Kuigi me vanad naabrid juba ära kolides ütlesid meile, et tegu on väga toredate inimestega, siis me saime taas kinnitust, et nii see tõesti on. 

Pereisa kõnet pidamas

Enamus peol olnud inimesi/naabreid tunneme me nagunii juba enne ka ja osadega neist oleme ka teistel koosviibimistel koos olnud, aga sellegi poolest oli paar inimest kellega me esimest korda kohtusime.

Näiteks oli seal üks inglise naine oma prantslasest mehega. See mees on meie naabrite aednik ning naine on prantsuse keele õpetaja. Kohe kui see naine kuulis, et ma olen eestlane küsis ta mu käest, et kas ma vene keelt ka oskan. Nimelt on ta kunagi ammu ülikoolis vene keelt õppinud ning paar kuud Venemaal elanud ja oskab seepärast üsna hästi vene keelt rääkida ning tahtis natuke keelt minuga praktiseerida :) Ja nii juhtuski, et suurema osa ajast me rääkisimegi omavahel vene keeles. Ma ise küll ei osanud enam midagi suurt vene keeles öelda, kui vaid üksikuid lauseid ja sõnu, aga ma sain kõigest aru mida see naine mulle ütles ja ma täiega nautisin seda võimalust üle pika aja taas vene keeles rääkida.

Ok, ma lõpetan nüüd selle pika postituse siin ära ja lähen õhtusööki tegema. Loodetavasti õnnestub mul varsti taas blogida kõikidest nendest toredatest kohtadest kus me viimaste kuude jooksul käinud oleme ja natuke ka Greta koolist.