MERE ÄÄRES

Eelmisel laupäeval langetasin otsuse, et Pete peab kindlasti enne sügise/talve tulekut mereäärde saama. Ma ei teagi hetkel miks me alles nüüd selle reisi ette võtsime, kuigi meie päralt oli terve suvi, aga ju siis meil olid mingid teised tegemised plaanis või siis ei sattunud varem vabale nädalalõpule sobivat rannailma. Ega ju tegelikult suve jooksul ei olegi neid nädalalõppe kokku nii palju.

Sihtkohaks valisime sellise mereäärse linnakese nagu Eastbourne, sest Pete ja Greta käisid seal ka eelmisel aastal ja seal ei olnud palju rahvast. Meie kodust on sinna umbes poolteist tundi autosõitu mis meie jaoks ei ole kaugel. Igaks juhuks mainin ära, et me ei ela all oleval kaardil märgitud Leatherhead-is, aga blogi jaoks kasutasin just seda alguspunkti, et meie asukohta natuke varjata.

Kui me olime ümbes tunnikese sõitnud jäi meile ette teeviit Lewes-isse ja Pete arvas millegipärast, et seal peaks ka rand olema. Lasime Gretal ruttu Googledada oma mobiiliga infot Lewes ranna kohta, et otsustada kas keerata sinna teelõigule või mitte. Mõtlesime, et milleks kaugemale sõita, kui juba lähedal imeline rand olemas on. 

Greta näitas meile telefonist imeliusaid valge liivaga Lewesi rannapilte mille peale me koheselt suuna Lewesi peale keerasime.

15 minutit hiljem Lewesisse jõudes ei olnud seal haisugi mingist rannast!!!

Tuli välja, et Lewesess on küll imelised liivarannad, aga see Lewes asub Ameerikas!!! :D 

Huvitav selle asja juures on veel ka see, et Ameerika Lewes asub ka Ameerikas Sussexi maakonnas, nagu Inglismaalgi, ehk siis pole ime, et Greta nii ruttu pihta ei saanud, et tegu hoopis Ameerika oli.

 

Samas tänu sellele apsakale avastasime me enda jaoks väga armsa väikese linnakese mida me tahame mõnel teisel nädalalõpul kindlasti uuesti uudistama minna. Ajaloolisele linnakesele lisaks on seal kandis ka imeline loodus.

 

Egas midagi, keerasime suuna õigeks ja hakkasime mere poole sõitma. Kuna me olime juba nagunii rannajoonele üsna lähedal ja seal kandis on mitmeid väikeseid ja suuremaid linnakesi, mis asuvad mereääres ja kus saab ujumas käia, siis me ei hakanud enam uuesti Eastbourne poole minema. Brighton oleks meile kõige lähedamal olnud, aga kuna me teadsime juba ette, et seal linnas on meeletult raske mereääres parkimiskohta leida, siis otsustasime hoopis Brightonist läbi sõita ja Worthingusse minna. Brighton on tunduvalt suurem ja populaarsem linn kui Worthing ja seega on seal alati palju rahvast ringi liikumas. 

Ei läinudki kaua aega kui me olimegi juba Worthingus ning täiesti juhuslikult õnnestus meil ka kohe rannajoone juures parkimiskoht leida.

Õues oli soe, kuskil 22-23 kraadi. Minu jaoks, kes meres nagunii ei käi ujumas, oli selline temperatuur ideaalne. Õues puhus küll üsna kõva tuul, aga õnneks oli tuul soe. 

Fotonäitus rannas

Lõbusad rannalised

Greta kaalutleb kas minna ujuma või mitte

Minu üllatuseks oli väga vähe inimesi ujumas, või tegelikult üldse rannas. Võib olla ka sellepärast, et meri oli tõesti väga tugevate lainetega ja sinna tundus algul lausa ohtlik sisse minna.

Ma algul ütlesingi Petele, et ujumisest ei tule teil täna küll vist kahjuks midagi välja ja piirduge vaid jalgupidi vees olemisest, aga õnneks leidsime siiski ühe natuke rahulikuma rannasopi kus isegi paari inimest ujumas nägime. Muideks need inimesed, neid oli kokku 4 sõpra, hullasid seal vees kõvasti üle tunni aja. Jälgisime neid algul ja kuna laineid neid ära ei viinud, siis oli mul julgem tunne ka Gretat ja Pete-i vette lubada. 

Ma ei tea mis inimene mina olen, aga mind vesi üldse ei tõmba. Ma ei tahtnud sel korral isegi mitte jalgupidi vette minna. Mulle hirmsasti meeldib mererannas päevitada ja niisama mõnuleda, aga vette ujuma lähen ma tavaliselt ainult siis, kui tõesti meeletult palav on ja ilma jahutamata hakkaks juba ära sulama. Mulle lihtsalt ei meeldi märjaks saada või pärast märgade riietega olla. Tavaliselt ei ole rannas ka kuskil riideid vahetada, kas enne või pärast ujumist ja see teeb kogu ujuma minemise minu jaoks veelgi vastumeelsemaks. Mõnes kohas on vähemalt WC olemas, aga ka see ei ole just kõige puhtam või sobivam koht kus ma riideid vahetada tahaks. 

Mul oli nii hea meel, et Petel õnnestus siiski vette minna ja pesta endalt maha kasvõi natuke tööstressi ja igapäevamuresid. Pool tundi ujumist ei asenda küll korraliku puhkust ja lõõgastumist, aga ikkagi parem kui mitte midagi.

Worthingu rannas (ja minu mäletamist mööda ka Brightoni omas, sest nad asjuvad nagunii samal rannajoonel) on hästi palju teokarpe. Selle hunniku korjasin ma paari minutiga lihtsalt rannalinal istudes oma käeulatusest.

Minul isiklikult ei ole vahet kas tegu on liiva- või kivirannaga. Mõlema puhul on plusse ja miinuseid. Liivarannas on see häda, et liiv kleepub alati keha ja rätikute külge ning tuul puhub ka kotid liiva täis mis siis omakorda pärast koju tassitakse. Kiviranna miinuseks aga see, et ujumas käies on vette minnes ja veest tulles paljajalu kivide peal ebamugav käia, aga kuna mina tavaliselt ujumas ei käi, siis minul seda probleemi pole :) Kivide peal ei ole aga üldse ebamugav lamada.

Loomulikult ei möödu ükski korralik inglise rannakülastus ilma traditsioonilise Fish and Chips-ita. 

Me ei ole küll suured 'fish and chips' fännid, aga rannaskäigu juurde sobib selline suutäis alati kui rusikas silmaauku.