Wednesday, 15 September 2021

VIIMASE KUU NOPPEID

Täna on ajalooline päev - Pete läks esimest korda viimase 18 kuu jooksul Londoni kontorisse tööle ja Greta on koolis. Ma olen üle pika pika aja LÕPUKS üksinda kodus!!

Tegelikult käis Pete juba üleeelmisel nädalal korra Londoni kontoris, aga siis ei olnud Gretal veel uus kooliaasta alanud ja ta oli kodus. 

Ma südamest loodan, et koroona lubab Petel päris kontoripäevadega jätkata ja ei sunni teda taas mitmeks kuuks või aastaks koju nelja seina vahele vangistusse. Kuigi ta on ka mõned aastad tagasi üsna pikalt kodukontoris töötanud, siis viimased 18 kuud on olnud ikka midagi täiesti teistsugust ja selline kodus töötamine on ta vaimsele tervisele väga laastavalt mõjunud.
Praegu on neil tööl organiseeritud nii, et tema meeskond saab kolmapäeviti ja reedeti kontoris käia ja ülejäänud päevadel kodust töötada. Vähemalt mingigi vaheldus ja võimalus lõpuks oma kolleege ka näost näkku näha. Kuigi ta on uues kohas töötanud nüüd juba peaaegu 9 kuud, siis nägi ta alles täna millised osad ta kolleegid, kellega ta läbi arvuti siiani töötanud on, välja näevad. 

Samuti loodan ma, et koolilastele uusi piiranguid peale ei panda. Paar päeva tagasi otsustas valitsus siiski anda rohelise tule ka 12-15 aastaste laste vaksineerimisele vaatamata sellele, et teadlased ütlesid, et tervetel lastel ei ole sellest vaksiinist suurt mingit isikliku kasu ja et sellega siiski kaasnevad ka omad ohud. 
Eks seda oligi arvata, et ega seda asja niisama ei jäeta ja et küll teadus lõpuks ikkagi poliitiliseks keeratakse, aga noh nüüd saavad siis vähemalt need lapsed vaksineeritud, kelle vanematel on julgust seda teha lasta. Meil on hetkel 12-15 aastastele ette nähtud vaid ÜKS doos vaksiini. 

***

Ka räägitakse meil siin juba uuest lockdownist, või siis õigemini hoiatatakse, et kui haiglad on taas haigete all murdumas, siis ei välistata uut lockdowni. No ma ei tea, meditsiinisüsteem oli meil igal talvel ka ilma koroonata murdumas, nii et huvitav, kas nüüd hakkabki uus normaalsus selline välja nägema, et me peame talviti lukustatud olema.

Kui ma seda uudist kuulsin, siis otsustasin kohe poest natuke ekstra toitu koju varuda. Ma tegin seda ka 2020 aasta lõpus igaks juhuks, sest uuest aastast läks Brexit täielikult jõusse ja juhul kui see oleks mingeid toiduga seotuid probleeme kaasa toonud, siis me poleks kohe täiesti nälga jäänud. Samuti panin ma kirja me tavalise ostukorvi sisu ja hinnad, et hiljem võrrelda kas hinnad on tõusnud või mitte. Kuna ma tegin sellise postituse ka mitu aastat tagasi, siis otsustasingi näiteks iga 5 aasta tagant sellist toiduainete hindade võrdlust teha. 
Aga nagu ikka, siis ei olnud mul sel ajal aega seda postitust valmis kirjutada ja see jäi loomulikult taas postitamata. Õnneks on mul selle postituse mustand endiselt olemas ja seega ma loodan selle postituse ühel päeval siiski valmis kirjutada. 

Eelmisest toiduvarust on meil osa asju veel alles (meil on spets toidukast pööningul) ja osa oleme ära söönud. Hästi mugav oli sealt vahel midagi võtmas käia kui kuu lõpus oli mul söögiraha lõpukorras ja ma ei tahtnud miinustesse minna. Sel korral ostsin juurde sellise hunniku asju. Siit pildilt hästi ei paista, aga see pastakott on hirmus suur. Mõtlesin algu hästi suure riisikoti ka osta, aga nende suurte kottidega on alati see häda, et neid on raske kuskil köögis hoida kord kui need on lahti tehtud. Märgin igaks juhuks kohe ka ära, et mulle ei meeldi toiduaineid eraldi plastmassist või metallist karpides/purkides hoida. 


***

Ilmad on meil veel hetkel mõnusalt soojad. Sellised 20-23 kraadi ringis. Septembri alguses oli küll paar päeva koguni 30 kraadi, aga õnneks see hullus ei kestnud pikalt. 
Eelmisel laupäeval käisime ka esimest korda selle suve jooksul mereääres ujumas. Õigemini siis Greta ja Pete ujusid ja mina vaatasin pealt ning hoidsin hinge kinni, et lained neid ära ei viiks. Ma teen sellest väljasõidust mälestuseks eraldi postituse, aga panen siia praegu siiski ühe pildi. 



***

Gretal on nüüd peaaegu kuu aega breketid suus olnud ja see on uskumatu kui palju ta hambad selle aja jooksul liikunud on. Need augud mis tal algul nende kohtade peal olid kust tal 4 hammast välja tõmmati on peaaegu kadunud. Kihvad on samuti ülevalt ilusti alla kukkunud ja osa alumistest esihammastest on täiesti teise asendisse nihkunud. Mul puudub igasugune kogemus breketitega ja ma ei tea kuidas see protsess täpselt kulgeb, aga nii kiiret muutust ma ei osanud küll oodata, eriti veel kui öeldi, et breketeid peab kuni 18 kuud kandma. Laupäeval läheme ortodondi juurde ülevaatusele ja eks siis kuule, mida tema selle muutuse kohta kostab. 

***

Vahepeal lasime Greta pikad juuksed lühikeseks lõigata. Aastaga olid juuksed taas nii pikaks kasvanud, et tal oli valus ja raske neid isegi hobusesabas kanda, pesemisest ja kuivatamisest rääkimata. 
Greta ise tahtis vaat et täielikku poisipead, aga meie Petega ei olnud nõus. Pakkusin küll igasugu muid erinevaid variante, aga Gretale ei meeldinud ükski ja kui aus olla, siis ega ma ise ka ju ei tea ette kui hästi talle mingi soeng ka päriselt sobiks ja kui kerge mingi sellise soengu eest ka pärast hoolitseda oleks. Lõpuks pakkus juuksur ise välja lõigata alt natuke järguliselt, et juuksed kergemad tunduks ja Greta jäi tulemusega väga rahule. 
Klambreid, nagu all oleval pildil näha võib, kannab ta küll juustes kahjuks väga harva. Enamalt lihtsalt lahtiselt nii, et keskel on seitel ja juuksed siis langevad kas näo ette või lükatakse kõrva taha. Viisin eile hommikul Greta autoga kooli ja märkasin, et KÕIKIDEL tüdrukutel, kes kooli kõndisid, on täpselt sama stiil! Nii nendel, kel pikemad juuksed, kui ka neil, kel Greta pikkused. 

Siit paar pilti meie järjekordselt Wisley aia külastuselt. Selle poisiga on Greta sõber olnud sellest ajast peale, kui nad 18-kuud vanad olid.


Üks Wisley kohvikutest näeb nii äge välja



***

Wisleys käisin ma ka eelmisel nädalal. Me hea tuttav vanaproua Jenny pidi sinna lillenäitusele oma tütrega minema, aga kuna tütar käis perega Hispaanias puhkamas ja pidi peale reisi karantiinis istuma, siis ei saanud ta emaga kaasa minna. Jenny kutsus siis kohe mind endaga kaasa. Mitmepäevane lillenäitus toimub Wisleys kord aastas ja rohkem kui 20 aastat tagasi käisin ma Jenny-ga täpselt samal näitusel. Siis oli meiega ka mu ema kaasas. Mul peaks kuskil ka sellest käigust fotod (paberil) alles olema, aga ma praegu ei taha neid kapist otsima minna. Võib olla kunagi hiljem lisan.

Meie sattusime näitusele just sel päeval kui oli HIRMUS palav, aga õnneks me siiski ära ei sulanud. Vahepeal tundus mulle, et ma olen kogu ürituse peale ainuke nooremapoolne inimene. Enamik külastajaid olid vanemas eas prouad ja härrad. Nii tore oli vaadata, et kõik vanemas eas naised kandsid värvilisi ja stiilseid kleidikesi ja nägid väga värsked ja nooruslikud välja. Vanast east hoolimata olid nende riided nii moekad ja ilusad, et ma oleks nii mõnegi kleidi hea meelega oma kappi võtnud. Samas ega ma ise ju ka tegelikult ei ole enam nii noor, aga sellegi poolest ikkagi noorem, kui enamus sealseid prouasid :) 
Mul oli pärast täitsa kahju, et ma neist prouadest rohkem pilte ei teinud.
PS. Vanemad härrad olid samuti enamuses ilusates triiksärkides ja kandsid õlgkaabusid.






Jenny ostis endale näituselt sünnipäevaks kalakese. See nägi tõesti kõikide teiste kujude seast kõige armsam välja ja köitis kohe ta tähelepanu. Jenny hoiab kala praegu toas, aga tegelikult muutub kala õues vihma käes olles veelgi värvilisemaks kui kuivana.


Jenny tahtis mulle ka hirmsasti mingit taime või lille mälestuseks osta ja kuigi ma proovisin teda ümber rääkida ja veenda, et mul ei ole midagi vaja ja et ta ei pea mulle midagi ostma, siis lõpuks ta siiski võitis ja ostis mulle ühe ilusa ronilille CAMPSIS. Ma postitan siia selle lille pildi koos nimega juhuks, kui see kogemata peaks ära surema või nälkjad ära sööma, et ma oskaks siis uue asemele osta.



***

Eelmisel pühapäeval käisime ühtede meie naabrite juures väikesel aiapeol. Nimelt tahtis see pere tänada kõiki neid naabreid, kes on aastate jooksul neid aidanud. Tegu on ühe hästi toreda perega, aga kahjuks on saatus selele perele pidevalt kaikaid kodaratesse visanud. 

Ma ei mäleta enam täpselt kas naine sündis juba natuke erinevate jalgadega või ta põdes lapsena mingit haigust mille tagajärjel üks ta jalgadest palju peenem oli, aga üsna varsti peale seda, kui pereisa ja ema aastaid tagasi abiellusid, diagnoositi naisel MS (Multiple Sclerosis). Selle tagajärjel muutus ta liikumine iga aastaga aina vaevalisemaks ja praegu saab ta karkude abil ainult väga lühikest maad kõndida. MS-le vaatamata otsustasid nad pere luua. Nii rasedus kui ka sünnitus möödusid ilma vahejuhtumiteta ning neist said väikese tüdruku vanemad. Rõõm oli aga lühike, sest paar päeva pärast sündi tabas väikest beebib infarkt. Õnneks suutsid arstid beebi päästa ja tänaseks on sellest beebist sirgunud 24 aastane noor naine. Infarkti tagajärjel on tal paar sõrme natuke liikumatud, aga ma sain sellest alles seal peol teada. Ma enne ei olnud midagi märganud.

Paar aastat hiljem sooviti veel ühte perelisa, aga ühe beebi asemel sündis neile kaks poissi. Ka sel korral ei lastud neil pikalt rõõmustada, sest juba mõne kuu pärast oli märgata, et üks beebi ei arene päris samas rütmis kui teine. Hiljem sai see beebi endale autisti diagnoosi ja sellest ajast alates on ta vanemad pidanud temaga suurt vaeva nägema. Tänaseks on tast sirgunud 21 aastane noormees kes ei oska sõnagi rääkida ja kes elab hooldekodus, sest ta vanemad on ise liiga haiged, et suuta ta eest hommikut õhtuni hoolitseda.

Nii umbes 5 aastat tagasi, üsna pea peale seda kui meie olime siia kolinud, diagnoositi pereisal epilepsia. See oli perele suur hoop, sest kui senini oli pereisa see, kes pereema eest hoolitses, siis nüüd oli tal seda mitu korda raskem teha. Haiguse tagajärel ei olnud tal võimalik ka enam autot juhtida ja seega oli liikumine nende mõlema jaoks omakorda veelgi keeruliseks muutunud.

Nagu sellest kõigest oleks veel vähe olnud, siis aasta hiljem diagnoositi mehel ka veel Alzheimeri tõbi!!!

See on täiesti uskumatu, kui positiivsed ja ettevõtlikud nad suudavad kõigile nendele takistustele vaatamata olla. Hetkel elab nende juures vaid nende tütar, kes on vähemalt natukenegi abiks, kuigi tal ei ole autojuhilube (poeg elab teises linnas ja käib seal ülikoolis). Enne koroonat käis see mees ja naine vähemalt korra aastas ümber maailma kruiisidel. Ma ise ei suuda seda isegi mitte ette kujutada kuidas nad sellise asjaga hakkama on saanud, sest naine on ju ratastoolis ja haiguse tõttu unustab mees vahel ära kus ta on või mida teeb. 

See naine rääkis mulle korra kuidas eelmine kord kui nad kruiisilt tagasi koju hakkasid lendama, kadus mees lennujaamas ära. Läks korraks kohvi ostma, jättis naise ratastooliga saali ootama ja kuigi kohvipood oli vaid paari saamu kaugusel õnnestus mehel ära unustada kuhu ta naise oli jätnud. Mingi ime läbi leidis siiski naise üsna ruttu ülesse ja naine sai sellest seiklusest alles hiljem teada. 

Ja sedasi ongi meie naabruskonnas hulk inimesi kellest on saanud selle pere tugivõrgustik, kes neid siis vajadusel viivad kas arsti juurde, poodi, apteeki või kuhu iganes või käivad niisama koos teed joomas ja juttu ajamas. Eelmisel pühapäeval korraldaski pereisa naisele väikese üllatuse kutsudes kõik abilised kokku, et neid siis väikese peoga tänada ja kuna meie oleme samuti ühed nendest abilistest, siis olime ka meie seal peol. Enamus meie naabritest on küll vanemad kui meie ja nende lapsed juba vahemikus 21-30 aastat, aga kuna me saame hästi läbi igas vanuses inimestega, siis seega meid vanusevahed ei häiri. 

Peolt hüppasid korraks läbi ka meie uued naabrid, kes alles sel suvel sisse kolisid ja kelle lapsed Gretaga samas koolis käivad. Nemad on enam-vähem meie vanused, või nats nooremad. Kuigi me oleme nendega ka varem paar sõna mööda minnes vahetanud ja alati kasvõi kaugelt teretanud, siis nüüd oli meil hea võimalus nendega ka natuke pikemalt jutustada. Kuigi me vanad naabrid juba ära kolides ütlesid meile, et tegu on väga toredate inimestega, siis me saime taas kinnitust, et nii see tõesti on. 

Pereisa kõnet pidamas


Enamus peol olnud inimesi/naabreid tunneme me nagunii juba enne ka ja osadega neist oleme ka teistel koosviibimistel koos olnud, aga sellegi poolest oli paar inimest kellega me esimest korda kohtusime.

Näiteks oli seal üks inglise naine oma prantslasest mehega. See mees on meie naabrite aednik ning naine on prantsuse keele õpetaja. Kohe kui see naine kuulis, et ma olen eestlane küsis ta mu käest, et kas ma vene keelt ka oskan. Nimelt on ta kunagi ammu ülikoolis vene keelt õppinud ning paar kuud Venemaal elanud ja oskab seepärast üsna hästi vene keelt rääkida ning tahtis natuke keelt minuga praktiseerida :) Ja nii juhtuski, et suurema osa ajast me rääkisimegi omavahel vene keeles. Ma ise küll ei osanud enam midagi suurt vene keeles öelda, kui vaid üksikuid lauseid ja sõnu, aga ma sain kõigest aru mida see naine mulle ütles ja ma täiega nautisin seda võimalust üle pika aja taas vene keeles rääkida.

Ok, ma lõpetan nüüd selle pika postituse siin ära ja lähen õhtusööki tegema. Loodetavasti õnnestub mul varsti taas blogida kõikidest nendest toredatest kohtadest kus me viimaste kuude jooksul käinud oleme ja natuke ka Greta koolist. 

2 comments:

  1. Kogukonna aitamisest ja viisakatest Inglismaa inimestest on alati nii tore lugeda.

    ReplyDelete
    Replies
    1. Kogukonna võrgustik on Inglismaal tõesti väga laialdaselt levinud ja toimib suurepäraselt ning sellest võtavad osa igas vanusegrupis olevad inimesed. Inimesed on tohutult abivalmid ja lahked. Ja tihti ei piirdu kogukonna tegevus vaid abistamisega vaid ka meelelahutusürituste organiseerimisega või lihtsalt mingi lugemisgrupi või spordigrupi jne organiseerimise või loomisega :)

      Delete