VEEL ÜKS PÄEV LINNAS

Sel korral õnnestus meil Gretaga Eestis olles isegi teatris käia. Oleksime peaaegu kahte etendust vaatama läinud, aga ühele etendusele, meile sobival kuupäeval, oli küll veel järgi täpselt kaks kohta, aga need asusid saalis eri otsades.

Etenduse nimeks oli MOMO, mis algul minus kahtlaseid tundeid äratas, aga kui lähemalt uurima hakkasin et millise etendusega tegu oli, siis sain aru, et jutt ei käi sellest MOMO-st kellest meil siin Inglismaal meedias ja koolis palju räägitud on :-)

Seega jäi valikusse etendus 'MÄNG'. 

Vaatasin et tegu muusikateatriga kus näitlejateks lapsed vanuses 11-13 ja arvasin, et kui sisu peakski Gretale võib-olla keeleliselt natuke segaseks jääma, siis muusika ja lapsnäitlejad talle kindlasti meeldiks. 

Salme Kultuurimaja poole sammudes jäid meile silma mitmed kooligrupid kus lapsed palju vanemad kui Greta. Neid lapsi nähes hakkasin natuke kahtlema et äkki on Greta ikkagi liiga noor sellele etenduse jaoks. 

Saalis ringi vaadates paistis samuti et Greta on kõikidest teistest lastest noorim. Ma isegi küsisin ühe õpetaja käest, kui vanad tema klassi lapsed on, sest nemad paistsid saalis olevatest lastest kõige nooremad. Tegu oli 4.klassi õpilastega, ehk siis Gretast aasta vanemad. Ma teiste õpetajate käest enam küsima ei hakanud, sest teised lapsed oli silmnähtavalt vanemad kui 4.klass. 

Etendus ise oli OK. Mulle meenutas see väga mõnda meie siinse kooli koolisisest etendust. Oli algkooli etendustest natuke parem, aga jäi siiski alla teiseastme koolide muusikaalidele (tavaliselt esitavad teiseastme koolid iga aasta ühe muusikali mille tarbeks nad ise kostüümid õmblevad, valgustuse teevad, laulud õpivad ja muusikat mängivad). 
Greta ealistele igati sobiv, aga mina oleks arvanud, et nendele saalis olevatele vanematele lastele juba nats titekas. Samas ma juhtusin kõrvalt kuulama, et minu ees istuvad suuremad tüdrukud kiitsid samuti üksteisele et nii äge etendus, seega ju ma siis eksin. 
Greta jäi samuti etendusega väga rahule. Eriti meeldis meile Siili osatäitja. Hästi andekas ja professionaalne näitlejapoiss, kes minu arvates kogu etendusele puudujäänud särtsu andis ja etenduse justkui ellu äratas. 

Üks huvitav tähelepanek ka. See on uskumatu kui palju ingliskeelseid sõnu, väljendeid, lauseid noored oma igapäevases kõnes kasutavad. Märkasin seda mitte ainult teatris, vaid ka igal pool mujal ringi kõndides (rongis, poodides, tänaval jne). Minu arvates ei erinenud nende kõne kohati palju Greta omast, kes samuti aeg-ajalt eesti keeles rääkides ingliskeelseid sõnu kasutab :-)

Kui ma eelmisel suvel Baltijaama turuhoone antiikpoes käisin ja seal oma lapsepõlve mänguasju imetlesin, siis Gretat minuga kaasas ei olnud. Sel korral tahtsin ka talle seda kohta tutvustada. Põikasime sinna korraks enne teatrisse minekut sisse, aga kuna sellest ajast jäi väheks, siis tulime peale etendust Greta nõudmisel uuesti tagasi. 

Ma tahtsin juba eelmisel korral sealt ühte nahast ehetekarpi endale mälestuseks osta, aga mõtlesin siis, et see mul kindlasti vaid selline poes sündinud äkksoov ja et pärast kodus ei leiaks ma sellisele karbile kindlasti ei õiget kohta ega kasutust. Hiljem ma muidugi kahetsesin et ostmata jäi, aga noh, siis oli juba hilja.

Sel korral läksin neid karpe sinna poodi uuesti uudistama ja peale pikka valimist ostsin endale üha karbi ka lõpuks ära. Kaalusin kahe erineva karbi vahel. Üks oli selline,

aga ma ostsin sellise 

Ma ei tea miks, aga meile Gretaga meeldis see majadega rohkem

Karp tuli ilusti puhtaks ja sobib meile koju väga hästi. Karpi ostes ütlesin Gretale, et ostan selle selle mõttega, et ühel päeval saab ta selle endale kui killukese Eestist. 

Veel ostsin ma Petele ühed Tallinna pildiga nahast kaaned kuhu sisse saab joonistusbloki kinnitada. Mul on tunne, et lapsepõlves olid meil samasugused ka kodus, või olid need hoopis nahast raamatu kaaned, aga kes seda enam tead kus nad nüüd on, või kas üldse enam alles on. Petele igaljuhul kaaned väga meeldisid.

Ja Gretal vedas ka. Ta on alati tahtnud endale mõnda Polümeeri loomakest, aga need on alati nii kallid olnud ja ma suuri ei ole lubanud tal osta, sest tal on tuba nagunii juba igasugu kraami paksult täis. Üks väike siilike tal küll juba on, mis kunagi minu mänguasi oli.

Sel korral aga nägime ühes antiikpoes (turuhoones on kõrvuti mitu erinevat antiikpoodi) imetillukesi Polümeeri loomakesi. Ma ise ei ole selliseid varem näinudki. Greta ostis endale oma taskuraha eest kolm väikest loomakest ja oli üliõnnelik (1 euro üks loom).

Siis käisime veel Lidos söömas (meile väga meeldib), külastasime raamatupoode ja kolasime natuke niisama vanalinnas ringi. 

Raamatupoes oli meil üks väike vahejuhtum mis mu meele üsna mõrudaks tegi. Praegu isegi veel rohkem kui siis, kui see juhtus. Ma ei tea mis värk sellega on, aga kuidagi juhtub nii, et Eestis käies leidub alati mõni tädike kes Gretat õpetama hakkab või teda korrale kutsub. Kusjuures Greta ei ole üldse selline laps keda käitumise pärast korrale peaks kutsuma või kes kuidagi üleannetu oleks või väljas käies valesti käituks. Ja kuigi otseselt ei ole kunagi olnud tegu mingi suure draamaga, siis meile on see nii harjumatu, et keegi võõrast last sel viisil korrale kutsub, või lihtsalt mõtetuid manitsevaid/õpetavaid märkuseid teeb kohas kus need võiks vabalt olemata olla. Jääb selline mulje, et mõned inimesed ei oskagi lastega teistmoodi suhelda, kui vaid neid manitsedes või neid õpetades. Ning see kõik paneb siis omakorda mind pinge alla ja jälgima iga meie liigutust, et me jumala eest taas kuskil valesti ei istuks või astuks ja riielda ei saaks ning Gretale pidevalt meelde tuletama, et me oleme Eestis mitte Inglismaal. Aga see selleks...

Greta leidis enda koopia :-)

Vaadake kui imelised kõrvarõngad. Ma endale kõrva ei paneks, aga nunnud sellegipoolest. 

Kaubamaja söögipoest leidsime sellise paki komme. 

Kas ei ole ilusad? Ostsime ühe paki koju kaasa ja ma kutsun neid komme nüüd RÕÕMU kommideks, sest minu arvates  on need nii rõõmsad kommid :-)

LAPSEPÕLVERADADEL

See postitus on puhtalt mulle endale mälestuseks. Tegu minu kunagise lapsepõlve suvekoduga. Kuna juhtusime sel korral olema seal kandis, siis vend sõidutas mind me vana suvekodu vaatama...või siis õigemini seda, mis kohast tänaseks veel järgi on. Kahjuks saan kohta võrrelda vaid mälusopis olevate piltidega. Võimalik et kuskil ema juures on alles ka mõni diapositiiv või foto, kus suvekodu peal on, aga kuna vanasti ju igat asja ja liigutust ei pildistatud, siis ma kahtlen.

Nende väravapostide peal sai lapsepõlves tihti istutud. Tundusid teised siis nii kõrged ja suured

Naabrimaja asemele on kerkinud uhke moderne elamu

Siit natuke vasakule poole asus enne üks pikk eestiaegne maja. Lapsepõlves kutsusime me seda maja vanaks majaks. Selleks ajaks kui mina vist mingi 4 aastane olin ei elanud majas enam kedagi. Maja vist ei olnudki selleks ajaks enam elamiskõlblik ja seisis lihtsalt tühjana. Maja ise oli täis vanaaegset mööblit ja igasugu muud kraami millest keegi sel ajal enam ei hoolinud, aga mis nägi minu ja teiste laste jaoks väga muinasjutuline (aga ka natuke hirmutav) välja. Ma käisin lapsena tihti seal majas oma väikeste sugulastega uudistamas. Hirmsasti kiskis sinna majja kuigi me alati kartsime, sest seal pesitsesid nahkhiired ja kes teab võib olla ka mõni kummitus.

Saunamaja

Täpselt sama värvi punane nagu vanasti

Minu lapsepõlves suvemajal teist korrust välja ei olnud ehitatud, aga muidu nägi maja samasugune välja. Maja kõrval oli mitu Mirabell ploomipuud, mis paistsid seal ka praegu veel alles olevat. Kas ka sama häid vilju veel kannavad ma ei tea.

Siin üks vana pilt minust selle sama maja akna ees.

Mu üks sugulane saatis need kaks pilti mulle täiesti juhuslikult nii umbes kuu aega tagasi. 

ja sama akna taga majas sees (köögis)

Kaev

Meie põllumaa

Kohe kännu taga oli suur ala tikripõõsastega ja pikk tikripõõsaste rivi oli ka metsapiiri juures. Ülejäänud maa peal kasvatasime kartuleid, maasikaid, umbe/herneid, rabarbereid jne.

Vana kasvuhoone jäänused.

Kasvuhoone taga oli meil sulgpalliväljak

Huvitav ja natuke uskumatu on aga see, et maalapi praegune omanik on jätnud kogu selle ala täiesti korrastamata. Paistab et kõik on jäetud sinna lihtsalt lagunema, nagu seda on kokkukukkunud kasvuhoone pealt juba näha. Maalapi omanikuks on teisel pool elav naaber, kes huvitaval kombel kohe välja ilmus, kui mina seal 3 min olin jõudnud ringi kõndida. Õnneks ta mind ära ei ajanud ja kui olin talle üle aia hõiganud, et tulin vaid oma vana suvekodu vaatama ja pildistama, siis ta andis mulle loa seal edasi olla.

Kuna meie suvekodu asus mere ääres, siis läksime korraks ka merd vaatama. Mitte küll sinna randa mis me maja juures asus, vaid sõitsime natuke kaugemale. Merepiiga kohvikust, millest ma siin ühes postitusest lähemalt kirjutasin, mööda. Või siis õigemini kohast kust kohvik kunagi asus. See rand seal küll nii ilus välja ei näinud kui minu lapsepõlverand, aga ma olen kindel, et ka meie suvekodu lähedane rand ei ole enam see, mis ta kunagi aastaid tagasi oli.