SÕPRADEGA LINNAS

Meil oli Gretaga plaanis Eestis käies ka Tallinnas asuvat Eesti arhitektuurimuuseumit külastada. Ma olin eelnevalt internetist lugenud, et seal on avatud üks püsinäitus lastele nimega UURI RUUMI. Enne linna minekut uurisin sõbrannalt, et kas ta saaks ja sooviks ka oma tütrega meiega kampa lüüa.

Nii tore, et neile päev sobis ja et meil õnnestus kokku saada. Tegu taas ühe võrratu naisega kellega me läbi laste mõned aastat tagasi täiesti juhuslikult rongis kohtusime ja kellega me nüüd head sõbrannad oleme. Temaga on alati nii lahe koos olla.

Mulle muuseumis täitsa meeldis. Ma ei tea miks, aga mind tõmbavad sellised majade maketid, eriti veel kui tegemist on ka mulle tuttavate ehitistega. 

Merepiiga restorani olemasolu olin ma täiesti ära unustanud, kuigi see oli üks osa mu lapsepõlvest kuna asus meie suvekodu lähedal. Käisin seal ümbruses tihti rattaga ringi sõitmas ja talvel väikeselt künkalt suuskadega alla laskmas.

Pilt SIIT

Kahjuks põles 1992 aastal Merepiiga kohvik maha ja asemele ehitati selline koletis. See sama punane maja seisab ka praegu veel seal täiesti tühjalt. Mu vend viis meid ühel õhtul seda kohta vaatama, aga sellest täpsemalt juba ühes teises postituses.
Pilt ja artikel SIIT

Tulevane lasteaaed

Kas ka kunagi teoksiks saab on juba teine lugu

Loss kus me Petega abiellusime

Uuri Ruumi väljapanek asus muuseumi keldrikorrusel

Lastel oli seal tore natuke uudistada ja ringi joosta, aga nagu Greta pärast ütles, siis ei midagi erilist. Talle meeldis rohkem muuseumis see ala, kus sa ise erinevaid kujundeid välja pandud materjalidest ehitada. Kuna me aga olime seal koos sõpradega, siis meil oli sellegipoolest väga lõbus. 
Lastega peredel kindlasti tore koht kuhu uudistama minna.

Peale muuseumi külastust jalutasime vanalinna

Loomulikult sõime jäätist

ja astusime sisse Loodusmuuseumisse

Mulle meeldib Tallinn loodusmuuseum, sest seal on väljas nii  palju ilusaid loomatopiseid. Sel korral küll tunduvalt vähem kui meie külastuse ajal 4 aastat tagasi, aga siiski. Londonis nii ilusaid topiseid ei näe, kuigi paar aastat tagasi avastasime ühes teises väikeses linnakeses ühe ilmatu vägeva loodusmuuseumi. See muuseum oli küll PAKSULT igasugu fantastilisi looma ja linnutopiseid täis ja me käisime seal ringi sõna otseses mõttes suud ammuli. 

Kahjuks ei ole mul olnud aega sellest muuseumist siin blogis veel kirjutada, aga proovin üks päev siiski kirja panna, sest see koht on tõesti märkimist väärt.

Meie mõne aasta tagusest Eesti loodusemuuseumi külastusest kirjutasin ma siin. 

Ja oligi aeg tagasi koju sõitma hakata, sest meid ootas õhtul veel ees vanaisa juurde minek.