EESTI PERE

Kuigi me sõidame igal kevadel nädalaks Eestisse, siis selle aastane reis oli puhtalt Gretale kingituseks selle eest, et ta koolis nii hästi töötab ja muidu agar ja tragi on. Seega minu plaan sel kevadel reis vahele jätta jäi ära. 

Greta suhtes poleks see ka õiglane olnud, sest tema igatseb nii väga mu vennapoja ja vanaema järgi ning küsib tihti ka millal me vanaisa vaatama läheme. No ja loomulikult tähendab Eesti ta jaoks ka lõputut jäätise söömist, jalutuskäike vanalinnas ning tihti ka mõnda teatrietendust. 

Minu jaoks tähendab kevadine Eesti sõit aga alati tagasi talve sõitmist. Just kevadel on ilmastiku kontrastid kahe maa vahel kõige suuremad ja vahel on üsna raske meie soojast ja värvilisest ümbrusest kasvõi korraks tagasi halli ja külma keskkonda minna. Kevadine kella keeramine mõjub mulle samuti üsna koormavalt, sest tavaliselt on just nädal varem kell tunni võrra ette keeratud ning keha ei ole 100% uue ajaga ka veel koduski jõudnud harjunud kui Eestisse jõudes aeg veel omakorda kaks tundi ettepoole liigub. 

Sel korral õnneks ei olnud millegipärast ajavahe mulle Eestis olles üldse probleemiks. Arvata võib, et kuna ma olen kodus harjunud nagunii pea igal hommikul kella 6 ajal ärkama (ärkamine ei tähenda küll otsekohest voodist välja tulemist, vaid voodis veel kuni kella 7.30 lamamist ja mõtisklemist), siis sel korral olin ma Eestis olles tegelikult tihti juba kella 8 ajal üleval. Nädalalõpuks väsisin ma muidugi varajasest ärkamisest ja pidevast ringi kappamisest ära, aga see on loomulik ning palju parem variant, kui juba reisi alguses väsinud olla.

Õnnelik Greta Tallinna lennujaamas kell 9 õhtul

Kaks esimest päeva Eestis veetiski Greta koos vennapoja R-ga mängides. Esimesel päeval mängisid nad terve päeva vanaema juures. Nad on praegu mõlemad just sellises eas, et R on juba üsna suur ja VÄGA tark poiss (räägib vabalt eesti ja ka vene keelt ning oskab üsna palju asju ka inglise keeles rääkida. Näiteks oskab ta inglise keeles ka saja piires arvutada ja mitte ainult 10+3 või 35+2 vaid ka selliseid tehteid nagu 38+4 jne) ning Greta veel selle võrra laps, et naudib ka endast palju nooremate lastega koos mängimist ja seega sujus Greta ja R omavaheline mäng sel korral paremini kui kunagi varem.

Arvata võib aga, et kui kahe aasta pärast on üks juba 12- aastane neiu ja teine alles 6-aastane poisike, siis selliseid titemänge enam koos ei mängita. Ma siiski loodan et ehk nad leiavad siis mingi muu ühise keele või huvi mis neid ka edaspidi endiselt seob ja koos hoiab. 

Teisel päeval oli R pool päeva lasteaias. Läksime talle sinna pealelõunat järele, et anda Gretale võimalus ka ühte klassikalist Eesti lasteaeda lähemalt näha. 

Pärast mängiti veel mitu tundi R-i kodus 

Greta ootas Eestisse minekut pikkisilmi ka sellepärast, et mu vennal on nüüd samuti kodus kass ja Greta nii väga soovis selle kassiga kohtuda. 

Isegi mina solgutasin venna kassi nii palju kui sain, sest mul oli nii suur Josteni igatsus peal. Ma tegelikult ei ole üldse kassi-inimene ning teiste inimeste kassid jätavad mind üsna külmaks. Loomulikult kui sülle poevad või minu juurde ise tulevad, siis paitan lahkelt, aga kui ei tule, siis mul suva.

Nädalalõpul käisime vanaisal külas

Ja nii see nädalake kiirelt mööduski. Perele lisaks kohtusime me loomulikult ka oma sõpradega ja külastasime erinevaid kohti, aga kõigest sellest juba mu järgmistes postitustes.

Greta jäi igal juhul reisiga väga rahule. Sai taas hunniku jäätist ja komme süüa ning oma Eesti perega koos olla. 

Hüvastijätt lennujaamas