RAAMATUPISIK

Ma armastan raamatuid. Igasuguseid raamatuid. Ma jumaldan raamatupoode. Mulle meeldib raamatuid käes hoida, neid lehistseda ja nende trükivärsket lõhna tunda. Kui palju riiuleid, kui palju raamatuid. Kui palju avastamatta maailmu. Kui palju tegelasi kellega ma kunagi ei kohtu. 

Tunnistan, et olen haige, haige raamatute järgi. Siinsed heategevuspoed ainult süvendavad seda haigust.       

Võimatu on poodi sisse minna ja sealt ilma ühegi raamatuta välja tulla. Alati leidub midagi huvitavat, alati võileiva hinna eest.

Mul on nii hea meel, et mu lapsel on ka selle haiguse pisik. Olgu me siis raamatupoes, raamatukogus, heategevuspoes või omas kodus raamatud teda külmaks juba ei jäta (kuigi pean tunnistama, et ta on meil erinevalt minust ka kingade järgi hull).

Lasteraamatute juures on muidugi veel võluvaks komponendiks tekstile lisaks olevad pildid. Raamatukogus käies ma tavaliselt kooskõlastan Gretaga millised raamatud koju kaasa võtta. Ma pean tunnistama, et mõnikord valin ma mõned raamatud ka lihtsalt endale. Mõned on üsna viletsa tekstiga AGA pildid on imelised, nagu näiteks sel all oleval jänku raamatul.

 Selle raamatu pildid olid võluvad ja samas natuke hirmutavad aga minu arvates täielikud kunstiteosed. 

Ja see lõvi raamat on minu arvates üks täiuslik väikelaste raamat. Nii armsad ja ilusad pildid, nii armas ja ilus jutt. 5+

TELEFON

Pesin parasjagu juukseid kui äkki kuulsin, et telefon helises ja Greta haaras toru.
'Hello,
emme is not here, it's Greta
What to you want to say to me?'

JEESUSE PÄRDIK

Te kõik kindlasti olete juba lugenud või uudistest kuulnud sellisest tegelasest nagu Cecilia Gimenez. See 81 aastane hispaanlanna otsustas ise restaureerida ühe kiriku seinal oleva okaskrooniga Jeesuse fresko. Fresko oli hakanud niiskuse tõttu seinalt pudenema ja see tore mutike proovis freskot päästa. Noh, tulemuseks siis selline pärdik :)

Tänu sellele on see väike kirik, kuhu enne ehk vaid paar turisti aastas sisse astus, nii kuulsaks saanud, et isegi Ryanair on hakanud reise Zaragozasse pakkuma.

See andekas naine ise näeb välja selline.

Pilt siit

Peale sellist fantastilist lugu hakkas neid pärdikunägusi loomulikult igale poole ilmuma

Näitasin neid pilte Petele ja isegi tema ei suutnud tõsiseks jääda.

Selle tordini jõudes aga naersime nii palju, et lausa valus hakkas. Kuna Petel on kohe, kohe sünnipäev tulemas siis ma lubasin talle selle pärdiku tordi kinkida. 

Järgmisel päeval näitasin seda pilti ka Gretale, kes seda nähes ütles kohe, et see on kole kook. Kui ma talle rääkisin oma plaanist issile selline tort sünnipäevaks kinkida läksid lapsel silmad suureks ning ta ütles paanitsedes, et ei, et tema ei taha, et see on nii kole kook. Ma õnneks suutsin teda veenda, et see pärdikunägu ajaks issi hirmsasti naerma ja, et see on naljakas. Täna Greta juba kihistas selle üle naerda ja kui issi koju tuli siis sosistas mulle kõrva, et ärme issile sellest naljakast onust räägi.

Nii, oodake nüüd 3 novembrini, et pilti näha minu pärdiku tordist :)

Pildid siit ja siit

KAELAKEE (KUNSTITUND)

Sügis on lähenemas ja seega nii palju võimalusi erinevateks kunstitöödeks lapsega kus saab kasutada värvilisi lehti. Mul on siin varuks juba mitu erinevat nikerdust aga alustame kaelakeest. Väga lihtne teha ja vähemalt meie laps oli selle valmistamisest vaimustuses. 

 Vaja läheb lõnga, jämedat nõela ja puulehti.

Idee siit

PIKIM POSTITUS EVER - ROMAAN KOOLI TEEMAL

Kuigi me lapsel sai alles aasta lasteaias käimist täis ja koolikellani samuti alles aasta ees, siis sellele vaatamata on me mõtted praegusel hetkel kõik koolilainel. Mõtted oleks tegelikult liiga kerge väljend sellele paanikale ja stressile mis meil koolidega seotult kodus valitseb.
See kooli mineku jutt hakkas tegelikult juba osadel Greta vanuste lastega emadel peale eelmisel aastal, aga siis ma vaid vaikselt mõtlesin, et nad on hullud :)
Suvel kohtusime ühe emaga Pete õe juures, kes oli nii mures, et ta laps ei saa kooli kuhu ta teda panna tahab, et vaat, et peab varsti rahusteid võtma hakkama. Tundsin talle kaasa ja proovisin lohutada, aga mulle tundus, et sügis 2013 on ikka veel nii kaugel, et minul ei ole isegi aega sellele veel mõeldagi.
Eelmisel nädalalõpul käisime taas Pete õe tütre sünnal kus oli terve hunnik emasid koos JA NAD KÕIK rääkisid kooli sisse saamisest. Sel korral ma enam ei muiganud nende üle ega lohutanud neid, VAID hakkasin ka ise väikselt tundma kuidas paanika võimust võtma hakkab.

Las ma seletan teile sissejuhatuseks mis meil siin toimub. Nimelt lähevad meil lapsed 4 aastaselt kooli. See millisesse kooli sinu laps läheb otsustab kohalik omavalitsus, sina saad vaid öelda kuhu kooli sa SOOVID et su laps läheks. Pead täitma ankeedi kuhu saad kirja panna tähtsuse järjekorras vähemalt 6 kooli (võid ka vähem panna aga kui neisse kohti ei ole ja sul rohkem koole kirjas ei ole siis nad võivad su lapse saata kuhu ise tahavad)
Koolidesse valitakse lapsi järgmise kriteeriumi järgi:
1. Kõigepealt saavad eesõiguse hoolealused lapsed (kas lastekodu või kasuvanemate juures elavad lapsed)
2. Erivajadustega lapsed
3. Lapsed kellel käib vend või õde samas koolis ja kelle elukoht on kooli lähedal.
4. Lapsed, kes elavad koolile lähemal (seda kaugust mõõdetakse sirge joonega kodu uksest kooli väravani. Et kõik oleks aus siis selle jaoks on isegi eraldi veebileht mille järgi seda mõõtmist tehakse ja mis kehtib kõigile tahtjatele).
5. Lapsed kellel on vend või õde samas koolis, aga kes ei ela koolile lähedal.
6. Kõik teised tahtjad

Erakoolid selle kategooria alla ei kuulu. Nende puhul lihtsalt võtad kooliga ühendust, kui neil on vabu kohti ja sul raha koolimaksu maksmiseks siis võid kui aeg kätte jõuab lihtsalt kooli minna. Erakooli maksud on enamvähem alates £3000 veerandis  (ehk koos koolivormi (üle £200 kindlasti), söögiraha ja kõigi ülejäänud maksudega alates £10 000 aastas. Olenevalt koolist aga enamuses tõusevad hinnad sujuvalt mida vanemasse klassi laps läheb).

Koolid jaotuvad siis nii Nursery 3-4 aastastele
(eesti mõistes lasteaed. Riigi poolt 15 tundi nädalas tasuta, mis on tavaliselt jaotatud 3 tundi igal hommikul. Koolivaheaegadel kinni. Kui soovid, et laps käib pika päeva või koolivaheaegadel lasteaias siis pead lapse tasulisse nursery-sse panema )
Peale nursery-t tuleb
Infantschool 4-7
Juniorschool 7-11
Või siis kaks kooli ühes
Primary school 4-11 (algkool)

Meie 'rajoonis' on kokku 21 algkooli (primary school)
Nendele lisaks 10 kristlikukooli ja 3 katolikukooli ning üks akadeemiline alkool mis on samuti katolik. Usklikesse koolidesse saavad eelkõige need lapsed kelle vanemad on mingi kiriku liikmed. Kui aus olla siis ma täpselt ei tea kuidas selliste koolidega asi on, kuna me ei ole kiriku liikmed siis meil ühte sellisesse kooli oleks Gretat üsna raske sisse saada, sest tahtjaid on alati rohkem kui kohti.

Erivajadustegalaste koolide jaoks on vist eraldi nimekiri, aga ma tean, et meie rajoonis on neid vähemalt 2
Nende koolidele lisaks siis veel terve hunnik erakoole ja paar Free school-i.
Free Schools on riigipoolt maksustatud koolid aga nad ei järgi riigi kooliprogramme. Üsna uus asi siin maal, esimesed koolid avati 2010 aastal. Tegemist on koolidega mis on algatatud vanemate, õpetajate või firmade poolt. Näiteks autistist laste vanemad tulevad kokku ja loovad oma kooli (see vaid üks näide. Tegu ei pea üldse olema erivajadustega laste koolidega vaid ka lihtsalt kamp õpetajaid kes mingil põhjusel tahavad avada oma kooli). Kooli avamine peab ennast loomulikult kuidagi õigustama ja selle avamiseks on valitsuselt luba vaja. Kooli võetakse lapsi sama kategooria järgi nagu teistessegi koolidesse ainult selle vahega, et need lapsed kelle vanemad kooli loomisest osavõtsid need lapsed saavad sinna eelisjärjekorras sisse.

Kuna riigikooli sissesaamine käib siin piirkonnas kooli ja kodu kauguse kaudu, siis kuigi meie rajoonis on 21 algkooli siis loomulikult jääb enamus neist meile liiga kaugeteks aga kuna me õnneks elame meie rajooni üsna piiri peal, siis on Gretal võimalus ka teise rajooni koolidesse proovida kanditeerida.

Otse loomulikult oleks meie lapse ideaalseks kooliks Montessori algkool, aga kahjuks erinevalt Montessori lasteaedadest mida pea igal nurgal leida võib on koole vaid mõningaid üksikuid. Loomulikult on nad siis tasulised, kuigi poole odavamad kui teised erakoolid. Meie maakonnas on üks Montessori kool, aga sinna sõit võtaks tund aega seega ei tule üldse arvessegi.
Paar kuud tagasi käisime paari vanemaga lasteaiast ja lasteaia juhatajaga koosolekul kus arutati uue Montessori algkooli avamist free school-ina. Koosolekule minnes olin nii entusiasmi ja uudishimu täis, et põsed õhetasid aga kahjuks koju tulin kurvana. Nimelt kui ka kõik plannipäraselt läheks (et kohaliku valitsuse käest saadakse luba ja maa kuhu kool püsti lüüa) siis avatakse kool alles 2014 aastal. See tähendaks, et Greta kooli mineku ajaks ei oleks kool veel avatud. Alustatakse väga väikese numbri lastega ja eesõiguse saaksid kooliasustajate lapsed. Ülejäänud kohad läheks loosi sama kriteeriumi järgi nagu kõikide teistegi koolide puhul. Pöööööh, seega ei tasu isegi mitte unistada. Samuti kuna tegu oleks uhiuue kooliga, siis kindlasti esimene aasta oleks selline katsetamise aasta ja see ei oleks just ideaalne variant.

Nii aga tühja sellest Montessori koolist, sinna mitte saamine ei tekita meile nii suurt stressi kui see, et Greta üldse mingisse tavalisse normaalsesse kooli sisse saada.

Tegelikult on meie plaan, et Greta läheb 11 aastaselt kui algkool läbi erakooli. Pete suur plaan on selleks ajaks mõlemad eluasemelaenud ära maksta ja siis jääks ilusti raha üle Greta erakooli jaoks. Kui ta saaks praegu sisse normaalse tasemega algkooli, siis lihtsalt võtaks talle eratunde, et taset erakooliga võrreldes enam vähem sama hoida et siis üleminek ladusamalt toimuks. Suur probleem ja stress aga nüüd hoopis selles kuidas ta kuskile NORMAALSESSE kooli saada

Häda siis selles, et meie kodu lähedal on 3 kooli, millest kaks siis tõesti kiviviske kaugusel AGA need ei ole nii head koolid. Üks nendest on küll HEA kontroll tulemusega, aga see kontroll on tehtud aastal 2009 ja me ei ole kindlad kas see enam tõele vastab

Mis meid selle kooli juures häirib on see, et selles koolis käib suur number sotsiaaltoetusega perede lapsi ja need on sellised lapsed kellega me ei taha, et me laps läbi käiks.
Ma ei tea kuidas seda seletada nii, et Eestis elavad inimesed sellest õigesti aru saaks kuna Eestis (ja arvatavasti ka mujal) ei ole nii suurt klasside vahet kui Inglismaal ja seega võib mulje jääda, et meile ei sobi inimesed kes meist madalamal. See erinevus ei olegi tegelikult üldse kinni sellest kui suur kellegi sissetulek on või kui vaene või rikas keegi on, vaid inimeste kommetest ja intelligentsuse tasemest. Ka väga, väga vaesed inimesed võivad vabalt olla väga intelligentsed ja targad, aga vot suur osa siinsest sotsiaalabil elavatest inimesed on sellised kes mitte kunagi tööl ei käi ja elavad vaid riigi kulul, sigitavad lapsi, huligaanitsevad ja on ühesõnaga väga ebameeldivad tegelased. Kuna see postitus on koolidest siis ma ei hakka siin praegu neid tegelasi täpsemalt kirjeldama, aga kui kellegil jääb asi arusaamatuks siis küsige ja ma kirjutan põhjalikumalt. Ühesõnaga ei ole me väga vaimustatud oma last sinna kooli saatma, aga kuna sellel koolil on alles lahtiste uste päev tulemas siis me ei taha seda veel täielikult nimekirjast kustutada.

Teiste koolidega on enam vähem sama lugu, et nendes on suur number samasuguseid lapsi ja tase rahuldav. Kontrolli tulemused ütlevad, et kuigi kool teeb head tööd siis ei panda eriti rõhku nendele õpilastele kellel on rohkem annet ja neid ei arendata vastavalt nende tasemele.

Ärge valesti aru saage, Inglismaal on palju väga häid riigikoole ja väga hea haridus, aga kahjuks suurele numbrile sotsiaalabi peredele ja sisserännanutele (ja ka mõnel puhul lihtsalt halvale juhtkonnale) ei ole võimalik kõikide koolide taset ühtlaselt heal tasemel hoida. Tavaliselt juhtub siis nii, et headesse koolidesse on nii palju tahtjaid et isegi koolile lähedal elavad ei saa kõik sisse, teistest rääkimata. See sunnib paljusid peresid headele koolidele lähemale kolima, mis siis omakorda kinnisvara hindu selles piikonnas hirmus kõrgele tõstavad. On ka peresid kes näiteks rendivad majale lisaks korteri kooli lähedal, et siis laps sinna sissekirjutada ja seda kasutada kui kodu aadressi aga viimastel aastatel on kontrollid väga rangeks läinud ja kui su laps ikka iga päev sel aadressil ei ela siis selline asi läbi ei lähe.

Meile on 6 ja 9 minuti autosõidu kaugusel 2 väga head kooli (teises rajoonis). Need on piirkonnas kus sotsiaalmajasid ei ole ja seega automaatselt on õhkkond teine. Meil on tuttavaid kes on isegi enne laste sündi just kooli pärast sinna piirkonda kolinud ja nüüd üks nendest lastest sai just sinna kooli sisse. Ühte kooli helistasime ja küsisime, et kas meil mingit lootust on, kuigi kool ei ole meie kodupiirkonnas ja nad ütlesid kohe ühe suure EI. Teine kool oli lahkem ja ütles, et nende koolis on meie piirkonnast mõned lapsed, aga sissesaamine oleneb sellest kui palju just sel aastal juhtub tahtjaid olema.
Me ise oma silmaga kooli veel näinud ei ole aga veebilehe ja tuttavate soovituste järgi oleme põhimõtteliselt juba kogu oma lootuse just sellel koolile pannud. Kõigele lisaks on neil ka oma välisujula mis siinsete koolide puhul on lausa luksus.

Ühtepidi me mõtleme, et nii noores eas, kus nad midagi eriti keerulist veel koolis ei õpi, ei olegi see nii tähtis milline see kool on kuna eratundidega ja oma suunamisega saab ju lapse taset kõrgel hoida AGA samas teame, et erakool on see kus haridust kohe algusest peale kõrgel hoitakse ja iga last vastavalt tema võimetele suunatakse ning hea algus antakse aga mis kõige olulisem Greta tunneks ennast seal turvaliselt ja enesekindlalt....ja saaks ilusat koolivormi kanda ja kooli näiteks sellise kübarakesega minna :)... noh see lihtsalt selline väike boonus veel :))

Ahhh, nii palju rahutuid öid, kuna ma lihtsalt ei tea mis oleks õige valik ja mis ei oleks. Kui meil oleks seda raha siis me üldse ei mõtleksgi selle üle vaid paneks Greta kohe erakooli, aga me lihtsalt ei saa 3 majalaenu korraga maksta (koolimaks oleks ju kui väike majalaen) ilma, et me siis kõikidest teistest asjadest ei loobuks. See ei ole ju ka õige kui me enam näiteks Eestisse ei saaks lennata või peaksime arvestama ainult £100 nädalase toidurahaga aastast aastasse. Peale selle, kuna Pete töö on lepinguline siis ei tea me nagunii pool aastat ette kus ta töötama saab ja kas üldse saab. Ühesõnaga, kuigi me põhimõtteliselt oleks ka praegu raha Greta erakooli panna, siis ei õigustaks see kuidagi seda stressi mis sellega kaasneks.

Ka oleme vaikselt kaalutlenud oma vanalinna korteri müümist, kuna sel juhul jääks igakuised laenumaksud automaatselt ära ja kapitalis olevat raha saaks kasutada meie praeguse maja laenu vähendamiseks AGA see korter on ju meie pensionifond seega me ei ole kindlad kas see oleks finatsiaalselt õige otsus....

Kolida heale koolile lähemal ei tule kõneallagi kuna me maksaksime siis kahekordse hinna ja saaksime viletsama maja kui nüüd. Sellele lisaks kui siin maal osta kinnisvara siis olenevalt selle hinnast pead sa riigile maksma tulumaksu (stamp duty). Kui su maja maksab üle 250 000 naela siis on see maks 3% mis tähendab, et näiteks £450 000 maja ostes pead sa riigile maksma üle £13500. No täiesti mõtetu, selle eest me saaks juba Greta esimese aasta erakoolis makstud, plus koolivormi osta. Sellele lisaks peaks siis nagunii võtma veelgi suurema majalaenu mida me teha ei plaani. Peale selle me armastame oma praegust maja nii maja enda kui ka selle asukoha pärast.

OEHHHHH, ja siis ma mõtlen, et Greta on ju alles beebi, pole teine 4negi veel aga me peame siin mõtlema juba ta ülikooli aastaid. Eestis mõned emad alles kaalutlevad lapse lasteaeda panemist.

Ma kohe ei tea mida teha. Pean vist hakkama Petele lisaks iga nädal loteriid mängima :)....

PS. ma postitan selle romaani nüüd lõpuks ära ilma uuesti üle lugematta muidu ei näe see kunagi ilmavalgust kuna mul on kogu aeg nii kiire ja palju teha. Kindlasti on vigu täis aga noh olgu siis.

JOONISTUSED

Plaanitud kooli postituse jaoks ei ole mul enne aega kui Greta lasteaeda läheb seega seniks paar rida joonistamise teemal. Nimelt mind on alati huvitanud laste joonistused. Kui enne mul ei olnud otseselt kellegi joonistusi nii lähedalt ja pikaajaliselt jälgida siis nüüd kui endal laps kodus siis seda probleemi enam ei ole. 

Kui augustis joonistati meil nii inimesi kui elukaid kriipsu jalgade ja kätega siis septembrist alates on kriipsu käsi väga harva näha. Olen tähelepannud, et kui Greta vaid inimest või mõnda looma joonistab siis kogu ta keskendus on selle inimese või looma peal ja iga detail saab rohkem tähelepanu seega kriipsujalad asenduvad korralike jalgadega (kuigi ilma varvaste või kingadeta) ja käed korralike kätega (mõnikord ka koos sõrmedega)

Oma nime kirjutamine tuleb samuti ladusamalt välja. Mõnikord kirjutab kogu oma nime õigesti, vahel unustab E tähe välja ja mõnikord kirjutab vaid G. Mõnikord kirjutab mängult terve romaani maha. Sellist mängu kirjutamist (ehk siis kribu krabu ilma mingite päris tähtedeta) teeb ta siis kui näiteks joonistuse juurde on vaja pikk jutt kirja panna- umbes nii nagu raamatutes on, et pilt ja siis mingi lugu selle juures. Siis ta lihtsalt kõva häälselt räägib samal ajal kui kirjutab ja siis mul on alati kahju, et ma samal ajal seda tema juttu ei kirjuta kuskile ülesse kuna tavaliselt on need väga vaimukad ja naljakad lood. Üks päev kui ma pangas käisin tsekki sisse maksmas (ma isegi ei mäleta millal ma viimati pangas käisin enne seda :) kirjutas Greta samuti midagi mingile panga paberlile ja ise samal ajal rääkis kõva häälega nii, et kõik inimesed kes seal meiega koos ootasid naeru kihistasid.
Numbreid hakkab ka üha enam ja enam ära tundma kuigi 2 ja 3 lähevad ikka veel sassi ja kui talt küsida kui vana ta on siis vastab ikka et tema ei tea või pakub umbes mingi suvalise numbri. Aru ma sellest ei saa kuna samas just paar minutit tagasi teatas ta mulle, et tal on märtsis sünnipäev. Mul jäi imestusest suu lahti ja mõtlesin, et ju nad siis on seda talle lasteaias öelnud aga igaks juhuks küsisin, et kuidas sa seda tead ning ta vastas, et aga sina ju ütlesid mulle ükskord. No tõesti, ükskord ma ütlesin jah aga millal see veel oli ning samal ajal kui me talle pidevalt korrutame, et ta 3ne on ja ta ikka veel ei saa sellele pihta. Mind see tegelikult üldse ei häiri, ka siis kui teised lapsed samal ajal teatavad oma vanust vaat, et kuuajalise täpsusega, et nemad on kas 3 ja pool või 3 ja kolmveerand juba.

Joonistamise juurde aga tagasi tulles siis ühel päeval joonistas ta eriti vägeva kassi. Ma arvan, et see juhtus tal täiesti kogematta aga sellele vaatamata oli ta suutnud kassi näo täiuslikult paberile saada. Algul, kui ta seda mulle näitas siis ei olnud kassil kõrvu peas aga kui ma sellele tähelepanu pöörasin siis  parandas vea kohe ära (mitte, et see nüüd viga kui selline üldse oli). Ise ta pildiga rahul ei olnud kuna ta tahtis joonistada kassi neljal jalal seismas aga ei osanud.

Sellise pildi joonistas ta vanaema sünnipäevakaardile. Siin on see näide, et kui joonistusel on oma teema ja mitte vaid üks tegelane siis detailide joonistamine läheb ühe astme võrra arenguliselt tagasi. Umbes nii, et kui laps hakkab rääkima ja kuigi tal on palju sõnu mida igapäevaselt kasutab siis olukordades kus ta tahab korraga kiiresti ja palju öelda ei tule kõik sõnad kohe välja või mõned jäävad üldse ütlemata. 

Kaardile hakkas ta vanaema joonistama aga siis poole peal tuli talle idee joonistada vanaema istuma ja siis ennast vanaema sülle. See mõte tuli tal peale seda kui ta oli joonistanud ära vanaema pea ja nagu näha siis ei olnud tal kohe isegi aega joonistada vanaemale käsi vaid asus kohe enda joonistamise kallale. Alles siis kui ta oli ise enda ka ära joonistanud siis märkas, et vanaemal ei ole käsi ja joonistas vanemale käed käes oleva musta pliiatsiga. Teine asi mis puudub pildilt on juuksed. Kui ma küsisin ta käes, et mis asi on see pallike vanaema pea kohal siis ta vastas, et need on juuksed. Vaatas natuke keskendunult seda ja siis hakkas naerma ning ütles, et juuksed näevad välja kui ananass.

Seda pilti joonistama hakates teadis ta kohe, et jooistab issi, enda ja emme seega kuna plaan oli koheselt olemas oli tal küllaldaselt aega iga inimese detailide juures keskenduda ja sellepärast ei puudu kellelgil ei käed ega juuksed. Kuna tegu on taaskord sünnipäevakaardiga siis pildil oleval issis ol roheline kingitus käes ja temal kollane õhupall...mina olen tühjade kätega (ja kindlasti ka tühja peaga :)

Perepilt

Ja siit siis ideaalne näide nendest Greta joonistatud beebidest inimeste kõhus. Muideks ta ikka veel arvab, et tüdrukud sünnivad emmedel ja poisid issidel. Me oleme küll talle seletanud, et nii see päriselt ei ole aga kuna see vahetevahel ikka taas päevakorda tuleb siis ju ta ei ole seda fakti valmis veel arenguliselt heaks kiitma. Selle pildi joonistas ta lasteaias ja see on esimene pilt kus kätel on sõrmed. Kui kuu aega tagasi ta veel joonistas beebid kõhtu selliste klaabudena siis nüüd on beebidel ka kehad AGA nagu pildilt näha siis beebi käed tulevad ikka veel peast ja mitte kehast välja. 

AASTA TAGASI

Täna aasta tagasi läks Greta esimest korda lasteaeda. Sellest saab lugeda siit ja siit ja lasteaiaga harjumisest siit.
Ma võin öelda, et aasta hiljem, oleme me kõik sellesse lasteaeda armunud. Greta küsib igal hommikul, et kas täna on lasteaia päev ja kui ei ole siis ütleb, et tema on kurb kuna tema tahaks lasteaeda minna. Ma olen ise ka siis kurb kuna kuigi me jumaldame nii lasteaeda kui ka sellega kaasnevat Montessori õpetust (ja mina Greta lasteaias käimisega kaasnevat vaba aega) siis ei raatsi me ikkagi suuri summasid välja käia, et ta seal igal hommikul või mõne pika päeva saaks käia. Vähemalt mitte veel sel aastal aga mõtleme, et võib olla järgmise alguses...

Ranitsaga me tegelikult iga päev lasteaeda ei lähe. Ranitsas on vahetusriided ja need seisavad lasteaias. Ma juhtusin lihtsalt Gretale väikseks jäänud riided väljavahetama sel päeval. Just sellise vanglavärava moodi värava taga see imeline maailm asubgi :)

Kui ma siin oma jutuga hakkan Montessori lasteaeda taevani kiitma siis ei proovi ma üldse väita, et teised lasteaiad ei oleks head ja arendavad. Mul endal on siiani soojad mälestused oma lasteaiast ja seal olevatest sõpradest nii nagu kindlasti paljudel teistelgi lugejatel siin ja seal pool lompi seega ärge võtke isiklikult. Kuna aga Montessori meetod läheb meie lastekasvatusega nii palju kokku siis me oleme sellest lihtsalt erilises ahvivaimustuses ja üli õnnelikud, et üks selline lasteaed juhtus meile nii lähedal olevat ning meil oli võimalus Gretale seda pakkuda.
Liz, kes on lasteaiaomanik, on super tegelane. Mis mulle tema juures kõige rohkem meeldib on see kui südameasi talle ta lasteaed on ning kuidas ta suudab kõigil silma peal hoiab. Temaga on võimatu segamatult rääkida kuna esiteks ei ole tal selleks kunagi eriti aega ja kui jutule saab siis kuigi ta keskendub vestlusse siis samal ajal on tal super ülevaade mis rühmas toimub (ka siis kui ta seljaga rühma poole istub) ja pidevalt juhib ja õpetab kasvatajaid olema õiged Montessorlased (kui nii ütleda võib) ning märkab mida lapsed teevad. Loomulikult kui keegi vanematest soovib oma lapse arengust või pobleemidest temaga eraldi rääkida siis leiab ta selleks alati sobiva aja ja sel juhul on ta ka täielikult vanema käsutuses aga selliseks niisama lobisemiseks ta tihti aega ei kuluta. Märkan seda alati kui me temaga rühmas kunstitunni plaane teeme, et ta lihtsalt ei suuda ennast väljalülitada ja järgib oma tõekspidamisi 100 protsendiliselt. Arvatavasti tänu sellele ta lasteaed ka nii hästi toimib. Kusjuures iga lapsevanem on teretulnud rühma tunde uudistama või millegagi aitama kui vaid soovi on. 

Nii Liz-il kui teistel kasvatajatel on laste silmis palju autoriteeti. Ma alati imestan kuidas nad suudavad hoida mingi 10 kahe aastast last kolmestele lisaks vaikselt istumas ja kuulamas millest jutt käib (3 aastastelt võib seda juba imestamata oodata) Rühmas räägitakse vaikse häälega mis võimaldab kõigil omasse töösse süvenda või panna tähele mida kasvataja räägib. Arvatavasti just tänu sellele ongi lastele võimalik imeda nii palju informatsiooni sisse kuna selleks on loodud vastav keskkond. Keegi ei huita tegevusetult ruumis ringi, igaüks 'töötab' kui on töötamise aeg ja mängib kui on vabakava. Rühm on nii seatud, et lapsed saavad kõike ise teha. Ise võtavad hommikusööki kui nälg tuleb, ise kallavad vett ja piima. Ise kannavad kandikuid ja ise rullivad vaipu kokku mille peal nad istunud on. Ise toovad toolid vestlusringi ja ise viivad tagasi. Ise panevad riided selga, ise valivad millega tahavad töötada ja ise panevad tagasi. Ise otsustavad kas neil on soe või külm, ise pesevad hambaid ja käivad pissil. Kui abi vajavad siis küsivad aga kasvataja siis ei tee asja nende eest ära vaid juhendab nii, et nad ise seda teha saaksid. Ühesõnaga hästi palju iseseisvust. Süüa päris ise õnneks köögis nad ei keeda aga küpsetavad täiskasvanu juhendusel küll. 
No ja sellele lisaks veel kõik need huvitavad materjalid ja töövahendid mida lapsed kasutada saavad (millest ma kirjutasin juba siin ja siin)....ma ausalt olen kade :)

See kõik siis lastest aga teine tore asi lasteaia juures on LAPSEVANEMAD. Kuna lapsed käivad eri päevadel ja eri aegadel siis kõik vanemaid ma näinud ei ole aga suuremat osa küll. Meil on seal täiesti oma gäng kujunenud. Kuigi meid, kes me hästi läbi saame on seal rohkemgi siis Liz kutsub mind ja veel kahte ema kolmeks musketäriks. Meie oleme alati need kes pärast kõigi lahkudes veel vähemalt 30 minutit lasteaia hoovis kõva häälega jutustavad. Tihti me lõpetama jutu vaid sellepärast, et oleme oma autod maja taha kollasele joonele parkinud ja kardame, et trahvionu kuskil luuramas aga kui oleme juhtunud autod lähestikku parkida siis jätkub jutt ka auto kõrval seistes järgmised 30 minutit (või nii kaua kui lapsed hakkavad autos üle kuumenema, juhul kui meil on õnnestunud nad enne autotooli kinnitada). Korra ma isegi sattusin autoga maanteele ühe emaga kõrvuti ritta ootama ja me avasime auto aknad, et paar sekundit juttu rääkida.

Tihti läheme lastega peale lasteada parki või teineteiste koju mängima, või piknikule või lastega koos teatrisse. Ma mõnikord harva viilin nendest peale lasteaeda olevates koosviibimistest kõrvale kuna mul on alati nii palju teha, et mul lihtasalt ei ole aeg ja tahtmist igakord kuskile minna. Plus kuna mul on ka teisi sõpru Greta vanuste lastega siis pean ma aeg ajalt aega nendele ka leidama. Sellistel kordadel pean ma Greta kas siis jäätise või millegi muuga salaja ära ostma kuna muidu ta nutaks silmad peast või läheks muidu kõigi nähes hulluks :)

Ma kindlasti nutan ise ka või lähen suurest kurbusest hulluks kui järgmisel suvel Greta seal lasteaias käimise ära peab lõpetama, seda enam, et minu arvates õige Montessori maailm alles algab 4 aastaseks saades. Siis on lapsed nii meeleliselt kui ka keeleliselt palju rohkem arenenud kui 2 või 3 aastasena ning ees on ootamas nii palju põnevat. Näiteks kahese ja kolmesega, kes veel numbreid otseselt ei tunne on ju raske midagi matemaatilist teha (teha on ikka aga siis palju vähem kui 4 aastase või vanema lapsega) aga Montessoril on ju nii palju huvitavaid viise selle õppimiseks. 
Õnneks küll ei pea ma praegusel hetkel veel lasteaia lõpule mõtlema, KÜLL AGA kuramuse KOOLILE. Järgmise 3 kuu jooksul peame otsustama kuhu kooli me tahame, et Greta järgmisel sügisel läheb. Te ei kujuta ette kui palju stressi see meile tekitab aga sellest juba järgmises VÄGA PIKAS postituses.

OLIN TÄNA TUBLI...

JA KIRJUTASIN ESIMESED JÕULUKAARDID VALMIS!!!

GRETA MAAILM

Kord lasteaiast tulles jooksis üks Greta rühma poiss ema eest ära. Kuna lasteaia väravast tulles on kohe autotee siis kihutas ema loomulikult imekiirelt poisile järgi. Edasi kõndides nägime kuidas ema poisi peale kuri oli. Seletasin Gretale mis juhtus ja miks nii teha ei tohi. Greta kuulas tähelepanelikult ja siis ütles: 'Nüüd see emme tegi temale haiget'

Mina vastu, et ei teinud, et emmed ei tee lastele haiget. 

Greta mõtles uuesti ja siis ütles: 'Tema andis temale laksu siis!'

Mina krimpsutan nina ja vastan: 'Ei usu. Ma arvan, et ta oli temaga vaid kuri ja üldse laksu ju ei lööda. Mina ju ka ei anna sinule laksu.'

Greta vastas ruttu: 'Ainult üks kord'

Lapse suu ei valeta.

Peale puhkust Itaalias, kus me käisime vaatamas kilpkonni kes olid meres vigastada saanud ja toodud kilpkonnade haiglasse ning rääkinud kuidas prügi merre viskamine võib mereloomadele ohtlikuks saada, nägi Greta üks päev tänaval mingit paberit maas ja andis mulle sellest kõva häälselt kohe teada. Kuna meil oli himus kiire siis ei huvitanud mind just sel hetkel see paber seal maas eriti ja ma moka ots vastasin, et see on OK. 

Greta tegi selle peale suured silmad ja laksatas vastu: ' EI EMME, see EI OLE OK!'

Jälle oli lapsel õigus

SILENT SUNDAY

SEIKLUSED VETSUPOTIGA

Kui ma väike olin käisime suviti Pärnus sugulaste juures puhkamas. Seal oli vetsupott tavaliste vetsupottidega võrreldes nats madalamal ja ma mäletan kuidas ma esimesed päevad seal olles alati vetsus käies väikese shoki osaliseks sain. 

Kujutage ise ette kui hakkaksite potile istuma ja lasete oma tagumikul vabalt langeda aga sel murdosal kui tagumik potiäärt puudutama peaks langete te hoopis sügavamale JA siis prantsatate enda ehmatuseks mitte põrandale vaid siiski potile mis lihtsalt madalamal kui tavaks sind ootab. Kuna püksid on juba nagu nii sel hetkel põlvedest allapoole siis suurest ehmatusest püksi ei ole võimalik pissida aga valus taguots või-ning kusekinnisuse osaliseks on küll võimalik saada.

Aga kuna inimene on nagu Pavlova koer siis refleks õpetas ruttu õige kiiruse ja kaugusega potile istuma ning peale paari päeva möödumist oli kogu probleem unustatud. 

Seda viimast küll seniks kuni me taas koju naasime. Nüüd oli vetsus käimine paar päeva veelgi valulisem protseduur kui külas olles. Harjumusest lasin rahus oma taguotsal vabalangeda aga kuna pott oli kõrgemal siis prantsatasin sellele sellise hooga, et silme ees hakkasid tähekesed vilkuma.

Te kindlasti nüüd imestate, et miks ma siin sellist vetsupoti juttu räägin aga no mis teha kui ma taas potidega ja  nendega seotud refleksidega elus hädas olen. Nimelt läks meil prilllaud koos kaanega mitu kuud tagasi katki ja Pete läks poodi uut ostma. Nagu nende meestega ikka, et kõik asjad peavad kuidagi mingi tehnika leiutisega seotud olema nii ei saanud ka Pete lihtsalt tavalise vetsupoti kaanega poest koju tulla ning valis sellise mis automaatselt sulgub. Mul võttis mõnda aega harjumist et ei pidanud enam kaant vaikselt potile peale panema kui laps magas vaid, et võisin selle rahus kõrgelt alla lasta ilma et mingit plahvatust järgneks. Vahepeal oli ka selline faas kus mul veel vana refleks sees oli ja kohe kui olin kaane õhust lahti lasknud haarasin sellest kiiruga poolel teel kinni kuna arvasin et see pauguga kinni lendab. Aga aeg möödub ja inimesed harjuvad nii ka mina.

Nüüd aga on probleem hoopis selles, et kui ma teistel inimestel külas käin ja WC kasutan siis on tihti kuulda kuidas ma seal potikaant pauguga kinni löön. Proovige ise kui kõva see pauk on kui te kodus oma vetsupotikaane lihtsalt ülevalt lahti lasete. Mõnikord ehmatab see mind nii ära, et ma kõvasti SORRY hüüan ja kaanest kinni haaran, lahti teen ja uuesti, kuigi nüüd vaikselt, kinni panen. Sellest loomulikult ei ole mingit kasu kuna vaevalt keegi üldse kuuleb, et ma nii oma viga proovin parandada. Imelik oleks ka pärast seltskonda tagasi minnes teiste vestlust segades vabandada oma vetsus toimunud paugutamise pärast juhul kui keegi seda üldse tähelepani või kuulis. 

Ma ei teagi mis selle jutu mõte või moraal nüüd on aga ma igaks juhuks vabandan ette ära juhul kui ma peaksin teile külla tulema ja paugutama hakkama.

SPECIAL FOOD

Kuna täna on pühapäev ja laps issiga pea terve päeva väljas lõbutsemas siis mul on võimalus siin rahus päris mitut plaanitud blogipostitust vorpida. Enamalt küll selliseid mille puhul ei pea palju mõtlema või tarka juttu kirjutama kuna mu aju on täna puhkusel :)
Üks asi mille üle mul on Inglismaal suur rõõm elada on see, et võrreldes mõne teise maaga mina siin juba nälga ei jää. Ja mitte ei jää nälga vaid ka saan toidust isegi mõnu tunda. No tegelikult nii kaua kui kuskil on saada kartulit, riisi, liha, kala, juurvilju ja puuvilju ka koht kus pliit et süüa teha siis ei saa näljast juttugi olla aga samas on ju nii tore kui saaks nende põhitoitudele lisaks ka midagi hingele. Need kes ei tea siis ma ei saa süüa piima, nisu, gluteeni, soja ja pärmitooteid ning sitrusvilju. 
Tänapäeva kasutatakse toiduainete valmistamisel nii palju erinevaid aineid, et kui silte lugema hakata siis ei suuda ära imestada ning ei ole palju tooteid kus ei oleks jahu või piima sisaldavaid aineid sees. Välismaale minnes (loe ka Eesisse) on alati stress sees, et kas kuskilt on võimalik leida mulle sobilikku toitu. Kuna gluteeni talumatus on tänapäeval üsna levinud siis võib nii mõnesgi riigis leida toidupoodides eraldi osa kus vastava toitumis vajadustega inimestele sobivaid asju müüakse aga tahes tahmata on see osa hirmus väike. Eestis on nüüd samuti saadaval riisipiima ja kui õnneks läheb siis isegi riisipastat nii, et neid ma oma kohvris kaasa enam tassima ei pea kuid eks sellega enamvähem asi piirdub ka. Õnneks on Eestis tatart mida siin on raske leida. Mujale reisima minnes, näiteks Itaaliasse, Hispaaniasse või Prantsusmaale aga pean ma ikka oma toiduvaru kaasa tirima mis on nii tüütu ja lisab palju kaalu. Poes küll leidub pastat ja mõnikord mingeid maisi snäkse aga ülejäänud valik on väga, väga nigel. Restoranides saan ma enamuses vaid salatit süüa kuna ma ei usalda sealseid kokkasid, et nad asja tõsiselt võtavad ja keele puudumisel aru saavad, millega tegu. Kuigi meil on kõik me puhkused möödunud ilma vahejuhtumita siis on see ikkagi stress pidevalt muretseda kus või kas ma süüa saan. 

Inglismaal tunnen ma ennast aga väga turvaliselt. Väljas söömas käies tean, et kokad on minusugustest inimestest teadlikud ja enamus kohtades on menüüdes märgitud mis toidud mida sisaldavad ja kui midagi sobilikku ei leidu siis valmistatakse midagi mis sobib. Võin ka kindel olla, et kui salatit tellin siis ei lõika keegi tomateid noaga millega enne leiba on lõigatud ja grill liha tellides ei grillita seda samal grillil kus võib olla on tehtud jahusegust kala. 
Toiduainetel poes on igal pakendil eraldi kirjas koostisosad ja allergilised ained lausa eraldi. Piisab vaid, et ma vaatan pakil olevat allergilisi aineid, et teada kas see toode sobib mulle või ei. Samas on hästi palju erinevaid gluteeni vabu tooteid. Pean mainima, et suurem osa neist on mitte just meeldiva maitsega aga kuna valik on nii suur siis on ikka võimalus leida midagi omale maitsele.
Minu praegune KÕIGE, KÕIGE lemmikum on selline jahusegu.

 Võrreldes teiste pannkookide segudega saab sellest väga maitsvaid pannkooke. (Kooke saab ka aga neid ma ei ole teinud kuna tavaliselt käib kookide sisse suhkrut mida ma väldin). Ma ei oska öelda kuidas on maitse võrreldes tavalisest jahust valmistatud pannikatega aga olen pakkunud neid nii mõnelegi 'normaalsele' inimesele ja nemad on väga kiitnud. Tavaliselt on mul alati see probleem, et kui ma söön midagi siis see ei täida mind. Ma võin ära süüa suure taldrikutäie toitu (ja see on suuuur) aga ikkagi paarikümne minuti möödudes on tunne, et midagi tahaks veel. Taimetoitlasena sureksin ma vist kohe ära või siis vähemalt läheks kõva tuulega lendu. Ainuke kord kui ma tõesti tunnen, et olen TÄIS on siis kui söön nisujahu vaba kodusküpsetatud leiba ja neid pannkooke. Hommikusöögiks söödud pannkoogid hoiavad mind ilusti kuni kella 4ni vastu ilma, et ma isegi mõtleks toidule. 
Ma arvan, et see on tänu selle jahu koostisosadele: Garbanzo Bean Flour, Potato Starch, Tapioca Flour, White Sorghum Flour, Fava Bean Flour.
Peale kartulitärklise ei ole ma üheski teisest ainest midagi enne kuulnud ega oska ettekujutadagi mida kõik need jahud endast kujutavad (pean silmas siis ilma google abita). 
Kuigi selliseid gluteenivabu tooteid on meil siis suur valik siis on hinnad sellistel toodetel ka tavaliselt suuuuured. See 600g pakk jahusegu maksab poes pea 5 naela. Eelmisel nädalal oli aga poes pakkumine ja ma tulin koju 5 paki ja suure naeratusega. Kuna söön neid suhkruvaba moosiga ja pannkookidesse suhkrut ei pane siis võin vabalt neid süüa nii tihti kui süda lustib.
Teine minu viimase aja suur leid on selline chocolate brownie.

Taas ei ole tootes tilkagi päris suhkrut aga maitse on jumalik, eriti veel kui enne külmutuskapis hoida. Need kes suhkrut väldivad ja kes on tavasokolaadist eemal olnud need kindlasti oskavad seda maitset hinnata :) Ülejäänutele lihtsalt tervislik viis maiustada. Neid brownie-sid ei julge ma korraga mitut koju osta, sest ega ma enne rahu ei saa kui viimane pakk kadunud.