AASTA TAGASI

Täna aasta tagasi läks Greta esimest korda lasteaeda. Sellest saab lugeda siit ja siit ja lasteaiaga harjumisest siit.
Ma võin öelda, et aasta hiljem, oleme me kõik sellesse lasteaeda armunud. Greta küsib igal hommikul, et kas täna on lasteaia päev ja kui ei ole siis ütleb, et tema on kurb kuna tema tahaks lasteaeda minna. Ma olen ise ka siis kurb kuna kuigi me jumaldame nii lasteaeda kui ka sellega kaasnevat Montessori õpetust (ja mina Greta lasteaias käimisega kaasnevat vaba aega) siis ei raatsi me ikkagi suuri summasid välja käia, et ta seal igal hommikul või mõne pika päeva saaks käia. Vähemalt mitte veel sel aastal aga mõtleme, et võib olla järgmise alguses...

Ranitsaga me tegelikult iga päev lasteaeda ei lähe. Ranitsas on vahetusriided ja need seisavad lasteaias. Ma juhtusin lihtsalt Gretale väikseks jäänud riided väljavahetama sel päeval. Just sellise vanglavärava moodi värava taga see imeline maailm asubgi :)

Kui ma siin oma jutuga hakkan Montessori lasteaeda taevani kiitma siis ei proovi ma üldse väita, et teised lasteaiad ei oleks head ja arendavad. Mul endal on siiani soojad mälestused oma lasteaiast ja seal olevatest sõpradest nii nagu kindlasti paljudel teistelgi lugejatel siin ja seal pool lompi seega ärge võtke isiklikult. Kuna aga Montessori meetod läheb meie lastekasvatusega nii palju kokku siis me oleme sellest lihtsalt erilises ahvivaimustuses ja üli õnnelikud, et üks selline lasteaed juhtus meile nii lähedal olevat ning meil oli võimalus Gretale seda pakkuda.
Liz, kes on lasteaiaomanik, on super tegelane. Mis mulle tema juures kõige rohkem meeldib on see kui südameasi talle ta lasteaed on ning kuidas ta suudab kõigil silma peal hoiab. Temaga on võimatu segamatult rääkida kuna esiteks ei ole tal selleks kunagi eriti aega ja kui jutule saab siis kuigi ta keskendub vestlusse siis samal ajal on tal super ülevaade mis rühmas toimub (ka siis kui ta seljaga rühma poole istub) ja pidevalt juhib ja õpetab kasvatajaid olema õiged Montessorlased (kui nii ütleda võib) ning märkab mida lapsed teevad. Loomulikult kui keegi vanematest soovib oma lapse arengust või pobleemidest temaga eraldi rääkida siis leiab ta selleks alati sobiva aja ja sel juhul on ta ka täielikult vanema käsutuses aga selliseks niisama lobisemiseks ta tihti aega ei kuluta. Märkan seda alati kui me temaga rühmas kunstitunni plaane teeme, et ta lihtsalt ei suuda ennast väljalülitada ja järgib oma tõekspidamisi 100 protsendiliselt. Arvatavasti tänu sellele ta lasteaed ka nii hästi toimib. Kusjuures iga lapsevanem on teretulnud rühma tunde uudistama või millegagi aitama kui vaid soovi on. 

Nii Liz-il kui teistel kasvatajatel on laste silmis palju autoriteeti. Ma alati imestan kuidas nad suudavad hoida mingi 10 kahe aastast last kolmestele lisaks vaikselt istumas ja kuulamas millest jutt käib (3 aastastelt võib seda juba imestamata oodata) Rühmas räägitakse vaikse häälega mis võimaldab kõigil omasse töösse süvenda või panna tähele mida kasvataja räägib. Arvatavasti just tänu sellele ongi lastele võimalik imeda nii palju informatsiooni sisse kuna selleks on loodud vastav keskkond. Keegi ei huita tegevusetult ruumis ringi, igaüks 'töötab' kui on töötamise aeg ja mängib kui on vabakava. Rühm on nii seatud, et lapsed saavad kõike ise teha. Ise võtavad hommikusööki kui nälg tuleb, ise kallavad vett ja piima. Ise kannavad kandikuid ja ise rullivad vaipu kokku mille peal nad istunud on. Ise toovad toolid vestlusringi ja ise viivad tagasi. Ise panevad riided selga, ise valivad millega tahavad töötada ja ise panevad tagasi. Ise otsustavad kas neil on soe või külm, ise pesevad hambaid ja käivad pissil. Kui abi vajavad siis küsivad aga kasvataja siis ei tee asja nende eest ära vaid juhendab nii, et nad ise seda teha saaksid. Ühesõnaga hästi palju iseseisvust. Süüa päris ise õnneks köögis nad ei keeda aga küpsetavad täiskasvanu juhendusel küll. 
No ja sellele lisaks veel kõik need huvitavad materjalid ja töövahendid mida lapsed kasutada saavad (millest ma kirjutasin juba siin ja siin)....ma ausalt olen kade :)

See kõik siis lastest aga teine tore asi lasteaia juures on LAPSEVANEMAD. Kuna lapsed käivad eri päevadel ja eri aegadel siis kõik vanemaid ma näinud ei ole aga suuremat osa küll. Meil on seal täiesti oma gäng kujunenud. Kuigi meid, kes me hästi läbi saame on seal rohkemgi siis Liz kutsub mind ja veel kahte ema kolmeks musketäriks. Meie oleme alati need kes pärast kõigi lahkudes veel vähemalt 30 minutit lasteaia hoovis kõva häälega jutustavad. Tihti me lõpetama jutu vaid sellepärast, et oleme oma autod maja taha kollasele joonele parkinud ja kardame, et trahvionu kuskil luuramas aga kui oleme juhtunud autod lähestikku parkida siis jätkub jutt ka auto kõrval seistes järgmised 30 minutit (või nii kaua kui lapsed hakkavad autos üle kuumenema, juhul kui meil on õnnestunud nad enne autotooli kinnitada). Korra ma isegi sattusin autoga maanteele ühe emaga kõrvuti ritta ootama ja me avasime auto aknad, et paar sekundit juttu rääkida.

Tihti läheme lastega peale lasteada parki või teineteiste koju mängima, või piknikule või lastega koos teatrisse. Ma mõnikord harva viilin nendest peale lasteaeda olevates koosviibimistest kõrvale kuna mul on alati nii palju teha, et mul lihtasalt ei ole aeg ja tahtmist igakord kuskile minna. Plus kuna mul on ka teisi sõpru Greta vanuste lastega siis pean ma aeg ajalt aega nendele ka leidama. Sellistel kordadel pean ma Greta kas siis jäätise või millegi muuga salaja ära ostma kuna muidu ta nutaks silmad peast või läheks muidu kõigi nähes hulluks :)

Ma kindlasti nutan ise ka või lähen suurest kurbusest hulluks kui järgmisel suvel Greta seal lasteaias käimise ära peab lõpetama, seda enam, et minu arvates õige Montessori maailm alles algab 4 aastaseks saades. Siis on lapsed nii meeleliselt kui ka keeleliselt palju rohkem arenenud kui 2 või 3 aastasena ning ees on ootamas nii palju põnevat. Näiteks kahese ja kolmesega, kes veel numbreid otseselt ei tunne on ju raske midagi matemaatilist teha (teha on ikka aga siis palju vähem kui 4 aastase või vanema lapsega) aga Montessoril on ju nii palju huvitavaid viise selle õppimiseks. 
Õnneks küll ei pea ma praegusel hetkel veel lasteaia lõpule mõtlema, KÜLL AGA kuramuse KOOLILE. Järgmise 3 kuu jooksul peame otsustama kuhu kooli me tahame, et Greta järgmisel sügisel läheb. Te ei kujuta ette kui palju stressi see meile tekitab aga sellest juba järgmises VÄGA PIKAS postituses.