Friday, 7 September 2012

PÜSIMATUD

Me ei saa ühtegi nädalalõppu möödasaata ilma, et me kuskile ei läheks. Me oleme vist sellisteks juba sündinud, et peame pidevalt end tuulutama. Pete vajab vaheldust igapäevasele tööelule ja kuigi mina naudiks hea meelega ka tervet päeva ÜKSINDA kodus mööda saata (mida mulle nii mõnigi kord nädalalõppudel võimaldatakse mu kalli abikaasa poolt) siis, et ütle ma kunagi ära ühest väikesest sõidust kuskile imelisse linnakesse, külakesse või muidu loodusesse. 

Minekuks oleme me kõik valmis aga tavaliselt on meil probleeme valikuga kuhu minna. Petel käib kohtade valik samamoodi kui poest asjade ostmine. Kõnnib sisse ostab ära ja tuleb koju, ei mingit otsimist, valimist või kaalutlemist. Tema ei saa aru miks mul mõne asja muretsemine nii kaua aega võtab või miks nii kaua pean valima. Aga minul käivad asjad jälle tunde, hinna, praktilisuse ja väljanägemise põhjal. Sama kehtib ka väljasõitude kohta. Mu hing peab mind sinna kutsuma ja samas peab see koht olema mõistlikult lähedal (mitte nii et sõiduks kulub mitmeid tunde ja kohal ollakse vaid tunni) ning silmale nauditav.
Paar nädalat tagasi oli mul hirmus raske valikut teha. Küll ei kõlvanud mulle üks variant või siis oli valitud koht just sel päeval kinni või liiga kaugel või mis iganes. Hommikutunnid aina jooksid aga me ei olnud ikka veel otsustanud kuhu poole oma suuna seame. 
Äkki käis mul valguse sähvatus peast läbi mille käigus tuli meelde üks väike kohake siin üsna meie lähedal nimega Westerham. See on koht kus asub Winston Churchill-i (Inglismaa endine väga kuulus peaminister) kunagine kodu Chartwell.
Me oleme Westerham-iss mitmel korral käinud. Tegemist teglikult üsna väikese kohaga aga tee sinna on maaliline ja see 5000 elanikuga linnake täis muinasjutulisi majakesi. Linn ise on pärit juba 9 saj seega ei ole ime et koht õhkab ajaloo järgi.






Paar aastat tagasi oli Westerham-is pea iga teine maja butiik ja kõik ülejäänud kohvikud. Sel korral pidin tõdema, et nii mõnigi nendest butiikidest oli oma uksed sulgenud. Näha oli, et majanduskriis oli oma jälje jätnud. Sellele vaatamata olid kohvikud paksult rahvast täis ja alles jäänud väikestes nik-näk poodides küllaldaselt ostjaid. Siin on pildid ühe armsa poe tagahoovist kus müügil kõik aiaga seotud asjad.



 Itaalia restoran kus me kord mitu aastat tagasi söömas käisime

 Emme, midagi on valesti...
 ...mu käed ei mahu mulle taskusse ära

 Armas väikene kirikuke. Kahjuks uks oli kinni ja sisse piiluda ei saanud.
 Oleks vist üsna muinasjutuline elada sellises armsas majas otse helerohelise kiriku kõrval, ukse ees vägevad lillepõõsad kaunistamas.



Kas seal elab väike tita?
 Kui olime linna peal piisavalt kaua jalutanud hüppasime autosse ja sõitsime 3 minuti kaugusel asuvasse Churchill -i majja, Chartwell.
 Hiiglaslikud rabarberlised 



 Ning tiik täis kalu


Maja ise

ja vaade maja vastas



puuvilja aed ning ateljee kus Churchill maalimas käis


Iga sellise uhke maja juurde kuulub alati veelgi uhkem aed
















Kuna maja kuulub National Trust-ile mille liikmed me oleme siis ei läinud meil see väljasõit maksma rohkem kui bensiini raha (mida ei läinud palju). Kuida sa saad siis mitte kodust välja sõita kui ümberringi on nii palju imelisi vaatamisväärsusi ja seda peaaegu, et tasuta. 

8 comments:

  1. No kuulge, me ei saa ju IGA puhkust ka Inglismaal veeta ;-) Nii et, aitab!!!!

    ReplyDelete
  2. Oh kuidas te viitsite! :) meie lösutame nädalavahetustel kodus ja puhkame töö/kooli/lasteaia trallist (va Oskar kes peab kodutöid tegema)

    ReplyDelete
  3. Mäemamma, vaat mina kirjutan ja näitan pilte ja sina valid välja kohad mida külastada tahad. Tegelikult ega väga palju sama laadseid postitusi enam ei tulegi kuna National Trust kohad on vaid kuni Septembri lõpuni lahti.

    Mrs B, tead kui meie Londoni melus elaksime ja iga päev metrooga sõitma peaksime siis ma arvan, et chilliksime samuti kodus sest selline elu on ikka hirmus väsitav...või siis vastupidi sõidaks esimesel võimalusel kohe looduse rüppe :)

    Meid väsitab rutiin ja see tunne, et aeg lendab nii ruttu ning seepärast proovime seda aega nii meelelahutuslikult kasutada kui võimalik.
    Plus kuna meil sellised kohad põhimõtteliselt ukse ees siis nende külastamine ei võta sugugi tervet päeva aga vaheldust pakuvad kahe päeva jagu.

    See ei tähenda sugugi, et kodus lösutamine kasulik või meeldiv ei oleks :)

    ReplyDelete
  4. See puust pink on kohe...kohe....hämmastavalt võluv!

    ReplyDelete
  5. nii Inglismaa :)
    Mònus kui saab ringi rànnata perega!

    ReplyDelete
  6. Kui sa seda viimast pinki silmas pead siis selle laadseid saab meil ka aianduskeskusest osta (ilma nimeta siis) kuigi sealt seda pildil olevat pinki kindlasti ei ostetud :)

    Inglismaal on kombeks kellegile tähtsale tegelasele või kallile kaasale, sugulasele, tuttavale mälestuseks pühendusega pargipink kuskile avalikku kohta panna. Nii, et üsna tihti jalutuskäikudel võib kohata pinki kus kellegi nimi ja sünni või-ja surmakuupäev peal koos pühendusega.

    ReplyDelete
  7. Ruudi, Inglismaa on meid losside ja mõisatega tõesti ära hellitanud. 30minuti autosõidu kaugusel on juba vähemalt 15 sellist lummavat kohta. Kus juures peaaegu alati on selliste vaatamisväärsuste juures tegevust korraldatud ka lastele.
    Ja 30 minutit teisele poole on London Waterloo ja the West End (seda küll vaid Pühapäeviti kui liiklust ei ole)

    ReplyDelete
  8. Millised võrratud hortensia põõsad - minu lemmikud.
    Vahur Kersna teeb ka praegu saadet "Pink" kus siis on kellegile pühendatud kuskil pink ja tema lugu :) Ma pole küll ühtegi saadet näinud, aga Hiiumaal salvestati/salvestatakse ka :)

    ReplyDelete