ELAMUSTEROHKE PULMA-AASTAPÄEV

Tähistasime teisipäeval Petega oma kristall pulma-aastapäeva (15), kuigi õige päev on alles täna. 

Juhtus nii, et Greta kutsuti sõbranna juurde ööseks ja me Petega siis otsustasime juhust kasutada ning välja sööma ja kinno minna. Ei midagi erilist, ega suurt, aga Petel palusin siiski T-särgi asemel natuke korralikuma särgi selga panna.

Algus oli paljutõotav ja ega kokkuvõttes ei olnudki õhtul midagi viga kuigi igasugu 'segajaid' sadas pidevalt sisse.

Juba teel restorani hakkas Pete kurtma, et tal on särk natuke liiga kitsas. Niisama peale vaadates ei olnud kuskilt näha, et mees oma särgi sisse ära ei mahuks, aga lähemalt uurides olid kaks nööpi tõesti NATUKE rohkem pingult kui tavaliselt. No juhtub, eriti kui viimasest kandmisest on juba paar aastat möödas. Lohutasin teda sellega, et kes see restoranis ikka laua alla näeb, kui pingul ta särgi nööbid on, nii et pole hullu midagi.

Restoranis oli kõik OK, kui vaid välja jätta ÜLI sõbralik, lausa 'laddish', teenindus (ma ei teagi kuidas seda eesti keelde tõlkida), mis selle restorani stiiliga üldse kokku ei läinud. Igasugu Okey-dokey-d ja kõhu sügamised tellimuste võtmise ajal võiksid jääda restoranist väljapoole, või siis kas McDonald või KFC tasandile. Mul oli vahepeal lausa selline tunne, et kohe, kohe viskab teenindaja käe õhku ja sunnib meid veel ka High Five tegema...Prrr...

Samas jäin ma väga rahule sellega, et üks teine ettekandja organiseeris mulle magustoidu, mis küll on pikka aega nende menüüs olnud, aga nüüd enam ei ole. Mul on nagunii restoranides käies alati allergiate tõttu üsna väike magusavalik ja ega me tegelikult tihti väljas söömas käies magustoitu ei söögi. Sel korral ma aga väga ootasin just selle šokolaadi 'poti' söömist, sest ikkagi ju pidupäev. 

Ettekandja arutas asja peakokaga ja tulemuseks oli see, et ma sain oma magustoidu ning seda veel ka lastemenüü hinnaga, sest see magustoit on nüüd lastemenüüs (£6.50 asemel £2.30). Ma ei tea kuidas küll põhjendada seda, et täpselt sama magustoit lastemenüüs maksab palju vähem, kuigi tegu on sama suure annusega?!

Šokolaadipotist saadud rõõmu jätkus aga just nii kauaks, kui ma enne lahkumist avastasin, et olin oma uuele valgele pluusile suutnud süües paar punast plekki rinnaesisele pritsida. Õnneks küll väga pisikesed plekid, aga ikkagi valge pluus ja esimest korda seljas ning nüüd siis sedasi...

Vesi päästis õnneks olukorra ja ma sain need plekid ilma lauast lahkumata välja.  

See pilt on tehtud teel kinno ühe teise restorani ees. Meie seal sel korral söömas ei käinud, kuigi tegu on väga maineka söögikohaga.

Kinno jõudes kurtis Pete taas kuidas ta särk teda pigistab. Ma ütlesin et tehku paar alumist nööpi lahti ja võtku sohval olev padi endale sülle ning keegi ei pane isegi tähele, et midagi teistmoodi oleks. Pete järgis nõuannet, kuigi mitte just eriti suure entusiasmiga. Seadsin ennast mugavalt sisse, et reklaamiklippe ja varsti algavat filmi nautima hakata, aga kus sa sellega! Paar minutit hiljem teatas Pete, et tal on vaja KOHE vetsu minna ning enne veel kui ta oli saanud lause lõpetada, oli ta juba püsti ja esimesi samme astumas. Ise sealjuures muidugi ära unustades, et tal pooled nööbid lahti ja paljas kõht välkumas...ha ha ha...

Vetsu vahet sai ta joosta ka veel teist korda, kuigi siis juba ettenägelikult kinniste särginööpidega. Ei teagi, kas kõhuprobleemide süüks oli restoranis joodud topelt espresso või pigistav särk. 

Filmi alguseks oli situatsioon siiski maha rahunenud, kuigi Pete oli endiselt valvel ja ärevil ning mina sellest sõltuvalt omakorda tema pärast mures. 

Mõnda aeg saime siiski ka filmi rahus vaadata, ilma et midagi oleks juhtunud ja kõik tundus taas rahulik ja roosiline, aga siis ma veel ei teadnud, mis mind nurga taga ootamas on. 

Kuskil 15 min enne filmi lõppu kohendasin ma endal seljas olevat kampsunit natuke õla juurest ja selle käigus ka natuke rinnahoida õlapaela. Seda tehes tundsin nahal väikest 'puru' mille ma kiirelt eemaldasin...vabandan sellise koleda ja kohmaka kirjelduse pärast, aga ma ei oska seda eesti keeles ilusamini/paremini öelda...

Kohe kui ma seda olin teinud, tundsin kuidas mu sõrmed kleepuvaks muutusid!!! Ok, sain üsna ruttu aru, et ju ma siis tõmbasin mingi väikese kärna haavalt ära, aga ma ei oleks osanud oodata, et ma selle käigus hakkan verest tühjaks jooksma. Tundsin kuidas sõrmed aina rohkem verega kokku läksid, aga samas ei saanud ma ka kätt ära võtta, sest siis oleks veri mu uude VALGESSE pluusi imbunud. Ega ma muidugi ei teadnud, et seda juba juhtunud ei olnud, aga ikkagi proovisin hullemat ära hoida. 

Kujutage ette, kui hirmus see oleks olnud kui ma oleks oma käe rutem ära võtnud ja poleks üldse tundnudki, et mu õlast verd välja purskab (ok, väike liialdus, aga enam vähem sinna kanti) ning oleks rahus filmi edasi vaadanud. Ma oleks pärast kindlasti saalist lahkudes välja näinud nagu keegi oleks mind pussitanud, sest see veri oleks üsna kiiresti mu pluusi kaelusesse imbunud. 

Ja kui mul on ALATI kotis 100 näomaski ja taskurätikupabereid, siis sel korral oli mul loomulikult kaasas üks teine kott, mida ma tihti ei kasuta ja mida ma polnud jõudnud veel näomaskide või taskurättidega täita. Nii ei jäänudki mul muud üle, kui filmi lõpuni käsi kaelaaugus istuda ja proovida oma valget pluusi vere eest kaitsta. Jumal tänatud, et see veretöö filmi lõpus juhtus.

Siit pildilt ei paista asi nii hull, sest veri on kuivanud ja näeb pildil nahaga enam-vähem ühte värvi välja. Mingil ime kombel õnnestus mul mu pluus siiski hullemast päästa. Väikse verepleki sai küll külge, aga see tuli õnneks pesus välja. Haav ise oli imetilluke, selline süstlaotsa suurune auguke.

Ah jaa, mainin siis ikka selle ka ära, et me käisime 'Old' (Vanad) filmi vaatamas ja no täielik jama. Lugu ise oli paljutõotav, aga mida edasi film läks, seda rohkem vajus sisu ära. Dialoogid olid juskui mõne lapse kirjutatud ning näitlejatöö kah väga kesine. Filmi lõppedes oleksime tahtnud otse 'piletikioskisse' sammuda ja oma £35 piletiraha tagasi küsida.

Aga samas ei kaeba, sest saime vähemalt kodust välja normaalset elu nautima, vaatamata sitale filmile.

Vat selline tore pulma-aastapäev oli meil :)

VABADUS

 

TASEMEGRUPID JA UUS VÕÕRKEEL

Eile (õigemini üleeile, sest mul venib selle postituse kirjutamine) oli ikka üks väga 'üles-alla' päev. Hommikul pidid meile kell 8.15 tulema 'puu' inimesed maja ees olevat hekki pügama ja puid-põõsaid kärpima, aga lõpuks jäid tulemata, sest üks töömees oli koroonasse haigestunud (hiljem lisatud: Pete ütles et see firma on oma töö tänaseks täielikult pausile pannud, sest ka teised töötajad haigestusid koroonasse. Ta oli firma juhiga rääkinud, et välja selgitada millan nad meie juurde uuesti saavad tulla).

Minul oli plaan hommikul triikraud kalkkivist puhtaks puhastada ja kohe kui Greta oli kooli läinud hakkasingi selle tööga pihta. 2 min hiljem hüüab mulle Pete ülemiselt korruselt, et internet ei tööta enam. Läks lahti hull paanika, sest Petel oli kohe tähtis koosolek algamas, aga ta ei saanud oma arvutit tööle. Natuke hiljem tuli välja, et see oli mu triikraud mis korgid oli läbi löönud. Õnneks sai probleem ühe liigutusega lahendatud ja Pete-i tööpäev päästetud, aga mul ei lubatud triikrauda kuni Pete-i tööpäeva lõpuni kasutada.

Tund hiljem saime koolist ühe emaili mis tõi endaga kaasa rõõmusõnumeid (kohe kirjutan sellest pikemalt). Rõõmustasime ja olime elevil. 30 minutit hiljem saatis Greta sõnumi, et ta on isolatsioonis ja et ta saadetakse kohe varsti koju. Tore lugu küll?!!

Rõõmutunde tõmbas omakorda kraadi võrra alla järjekordne email koolist, mille kaudu saime teada, et Greta klassijuhataja lahkub. 

See oli väga kurb uudis nii Gretale kui ka meile, sest tegu oli VÄGA toreda noore mehega. Ta on selline rahulik ja hea huumoriga ning ta oska noortega imeliselt rääkida. Meile oleks nii meeldinud, kui ta oleks Greta klassi juurde saanud põhikooli lõpuni jääda. Kui meil aasta alguses täielikus lockdownis olime ja Greta distantsõppel, siis ma paaril korral kuulasin salaja Greta klassijuhatajatunde pealt ja mulle väga meeldis kuidas ta oma õpilastega rääkis - ka nendega, kes natuke liiga palju küsimusi tahtsid esitada või niisama rääkida :) (Greta klassis on üks käitumishäirega poiss). 

Emailiga oli kaasas ka Greta klassile suunatud kiri nende klassijuhataja poolt:

Hiljem lisatud: Kuulasin jälle pealt Greta klassijuhatajatundi ja see on lihtsalt imeline kuidas õpetaja oma lahkumisest õpilastele rääkis ning nendega kui täiskasvanutega vestles (kuigi pea kõik õpetajad suhtlevad õpilastega kui täiskasvanutega ja mitte nagu alamatega). Jutu käigus tegi ta nii häid väikeseid nalju, et isegi mina kihistasin ukse taga vaikselt naerda. Tunni lõpus tuli uus klassijuhataja korraks lastele 'tere' ütlema ning ennast tutvustama, kuigi õpilased tunnevad teda juba ka kokanduse ja tekstiilitundidest (ta õpetab neid aineid). Vahe vana klassijuhatajaga oli nagu öö ja päev. Uueks klassijuhatajaks on vanem range naine ja Gretale ta üldse ei meeldi. 

Samas on nagu on. Võimalik, et ta ei osutugi nii puiseks ja rangeks kui lapsed teda siiani tunnevad, aga sellegi poolest kahju, et nad oma vanast õpetajast ilma jäid ja nüüd järgmised 4 aastat uuega peavad hakkama saama...  

Kooli emaile saime me sel päeval veel üsna mitu lisaks, aga need õnneks ei olnud sellise sisuga, mis me meeleolu oleks mõjutanud.

Kui ma Greta koolist koju oli toonud, sõitsin kohe raamatukokku Gretale raamatuid laenutama. Kuna otsustasin sel korral minna ühte kaugemasse, sest seal oli kohe saada kahte raamatut mida ma tahtsin, siis see käik võttis pea kaks tundi aega. Sõit ise küll vaid 20 min üks ots, aga ma kolasin seal linnakese ka veel natuke heategevuspoodides ringi (raamatuid otsides) ja pärast üsna pikalt ka veel raamatukogus.

Õhtul, kui Pete oli oma tööpäeva lõpetanud, otsustasin ma oma triikrauda taas puhastama hakata, aga kohe kui ma olin juhtme seina pistnud käis jälle üks klikk ja elekter läks ära. Sellega lõppes ühtlasi ka mu triikraua puhastamine ning algas internetist uue otsimine ja ostmine. Ma olin üsna pahane, sest mul tõesti ei olnud plaanis uut triikrauda muretsema hakata, aga midagi polnud parata. Lohutasin end sellega, et triikraud oligi juba päris mitu aastat vana, aga sellegipoolest jätan nüüd meelde, et tulevikus peab triikimisega kaasas käima ka regulaarne triikraua kalkkivi puhastamine. 

Ma olin õhtuks emotsiooniliselt täitsa väsinud sellest pidevast ülesse-alla tunnete virr-varrist.

Aga nüüd natuke täpsemalt sellest rõõmusõnumiga emailist millest ma üleval pool mainisin. Postituse pealkiri reedab küll juba ära, et jutt tuleb Greta kooli tasemegruppidest.

Ma olen oma eelnevates koolipostitustes seda juba maininud, et alates järgmisest kooliaastast, 6.klassis, hakkavad õpilased õppima matemaatikas, teaduses (science) ja emakeeles vastavalt iga õpilase tasemele eraldi tasemegruppides. 

Matemaatika ja teaduse (füüsika,keemia,bioloogi) taset hinnatakse skaalaga 1-4 (1 kõige kõrgem tase).

Emakeeles jaotatakse õpilased samuti 4 eri gruppi, aga kaks esimest gruppi on sama tasemega. Gruppidel on kuulsate autorite/kirjanike nimed. 

Samuti jaotatakse kõik 6.klassis õppima hakkavad lapsed järgmiseks aastaks kahte eraldi gruppi X ja Y. 

Selgituseks seda, et neil on koolis kokku 7 paralleelklassi. Omavahel segatakse, minu teada, küll vaid nelja paralleelklassi lapsed ja siis ülejäänud 3 klassi omad omavahel. Kui kõiki 230 last omavahel segama hakata, siis läheks ju liiga pudruks ja kapsaks ning oleks palju raskem tekitada ühitse kogukonna tunnet.

X grupi (tabelis population) lapsed hakkavad teise võõrkeelena, prantsuskeelele lisaks, õppima saksa keelt ja Y grupi lapsed hispaania keelt. Millist keelt keegi õppima hakkab määrab kool, õpilased ise valida ei saa. Meile küll anti võimalus oma soovi avaldada, juhul KUI selleks on peres tõesti pädev põhjus (näiteks kui üks vanematest või vanavanematest on sakaslane/hispaanlane või kui laps on seda keelt juba varem õppinud jne), aga kool ütles ka kohe, et nad saavad seda soovi täita vaid siis, kui numbrid klapivad. Tänaseks on teada, et kõik soovid said rahuldatud. 

Meile rõhutati korduvalt, et need tasemegrupid ei ole fikseeritud ja need ei mõjuta hilisemaid eksamitulemusi (GSEC eksamid, mis nad teevad 8.klassi lõpus). Iga õpilase arengut ja õppeprotsessi jälgitakse pidevalt ning kui mingid muutused toimuvad, siis tõstetakse ka õpilane talle vastavasse gruppi üle. Kui ma õigesti aru sain, siis selline liikumine toimub poole aasta pealt ja aasta lõpus järgmiseks kooliaastaks. 

Tasemegruppidesse määramine ei toimu ainuüksi kooliaasta lõpueksami/testi tulemuste järgi, kuigi neil on kõige suurem mõju, vaid ka kõigi varasemate andmete põhjal, kaasa arvatud algkooli lõputulemused, vestlused vastava aine õpetajaga, tunnis kaasa tehtud töö jne. Ehk siis määravaks ei saa vaid ühel päeval ühe eksami eest saadud 'hinne' vaid kogu aasta jooksul antud panus ning iga õpilase isiklik potensiaal.

Mis meile selle aga selle emaili juures rõõmu valmistas oli loomulikult see, et Greta määrati nii matemaatikas, teaduses kui ka emakeeles kõige kõrgemasse tasemegruppi! 

Teise võõrkeelena hakkab ta aga õppima saksa keelt, mille üle mul samuti hea meel on, kuigi meil mingit eelistust keelete puhul ei olnud. Mulle otseselt ei meeldi saksa keele kõla, aga kuna ma ise olen rohkem saksa keelega lapsepõlves kokku puutunud (näiteks kasvõi Bummi ajakirjade vahendusel :D), siis see tundub mulle kuidagi kodusem kui hispaania keel. Gretal on hea vaist võõrkeelte peale ja ma arvan et talle hakkab saksa keel sama palju meeldima kui prantsuse keel. Ta ise aga tahaks hirmsasti veel ka vene keelt õppida ja me isegi täitsa kaalutleme talle eraõpetaja otsimist. Ma küll ei tea kust, aga võib-olla kuidagi õnnestuks.

Siit tabelist on näha Greta tasemegrupi info. 

8X/Armitage tähendab: 

Year8 (6.klass) ja X Saksa grupp ning Armitage kõrgemat emakeele gruppi. 

Ma1 tähendab matemaatika 1 taseme grupp.

Sakas keelt ja hispaania keelt õppivad lapsed ei ole ka emakeele või teaduse ja matemaatika tundides omavahel segamini vaid saksa keelt õppivad lapsed on alati ka teistes tasemegruppides koos (vastavalt siis igaühe tasemele). 

Greta oli oma tulemustega väga rahul ja ühtlasi ka natuke üllatunud. Ta parimad sõbrannad kahjuks temaga koos samadesse gruppidesse ei sattunud, välja arvatud üks, kellega ta küll väljaspool kooli koos ei käi, aga kellega saab hästi läbi. Paar sõbrannat küll olid samuti kõige kõrgemates tasemegruppides, aga hispaani keele poolel ja need kes Gretaga koos saksa keele poolele said, need on kahjuks natuke madalamal tasemel teistes ainetes. Aga kuna meile ei edestata andmeid kus grupis keegi teine õpilane õppima hakkab, siis eks me kuule täpsemalt alles järgmise kooliaasta alguses millised lapsed Gretaga koos samadesse gruppidesse sattusid.

4 koolipäeva veel ja siis algab suvevaheaeg! 

PS. Just saime teada, et alatest homsest läheb Greta kool täielikult distantsõppele üle, sest 20 õpetajat on kas koroonas või peavad karantiinis istuma, lisaks sadadele õpilastele, ja koolil ei ole sedasi võimalik lapsi korralikult õpetada. Sellest tulenevalt otsus distantsõppele üle minna.

Selle uudise kõrval on ikka väga imelik mõelda, et alatest järgmisest esmaspäevast kaotab valitsus pea kõik koroonaga seotud piirangud.

LAPS SAADETI KARANTIINI

Alustasin selle postituse kirjutamist eile hommikul, aga postitamiseni jõudsin alles südaööl.

Greta saatis mulle koolist just sõnumi, et ta peab karantiini minema!!! 

Ühele poisile lisaks oli täna hommikul ka üks nende klassi tüdruk positiivne (edit: See tüdruk siiski ei olnud Greta klassist vaid lihtsalt Greta sõbranna) ning kuna tegu oli Greta ühe sõbrannaga, kellega ta pidevalt koos aega veedab ja kellega nad ka nädalalõpul koos sünnipäeval käisid, siis nüüd on ka Greta lähikontaksena sunnitud karantiini jääma. Gretal on koolis 8-liikmeline sõbrantside kamp kellega koos suheldakse igapäevaselt koolis ja tihti ka väljaspool kooli ja nüüd saadetakse nad kõik koju karantiini. 

Eile saadeti ta klassist 20 last karantiini ja nüüd siis järgmine ports. Praegu on ta klassis järgi vaid 8 õpilast kes koolis edasi saavad käia.

Kool peaks minuga iga minut ühendust võtma, et see teade ka ametlikult edasi anda. Kui see tehtud, siis lastakse laps koju. Praegu istub ta koos teiste karantiini minevate lastega kuskil eraldi ruumis ja ootavad millal kooli juhtkond on nende vanematele teate edastanud. Kuna neil lubati telefoni kasutada (muidu on neil koolis mobiilide kasutamine rangelt keelatud), siis Greta sai mulle jooksvat infot otse tegevuspaigalt saata.

Kurb, et Greta kooliaasta nüüd sellise lõpu saab, aga õnneks on nad koolis jõudnud kõik koolitöödega seotud testid ja arvestused juba viimaste nädalatega ära teha, seega akadeemiliselt ei tohiks Greta suurt midagi kaotada. Päris puhkusele ta loomulikult veel ei pääse, sest peab viimased 6 päeva distantsõppega jätkama. 

Isolatsiooni pandid ta ka kahjuks just 10 minutit enne viimase viiulitunni algust, mille tõttu jäi tal tund ära ja ka õpetajale kingitus andmata. Pole hullu, meil on viiuliõpetaja aadress olemas ja ma viin siis kingi talle hoopis ükspäev ukse taha. 

Koolist tuligi just kõne. Ma lähen nüüd ruttu Gretale järgi ning kirjutan pärast edasi. 

Ok, nüüd on vahepeal juba õhtu kätte jõudnud ja ma jätkan kirjutamist. 

Saime täna koolist kokku 6 emaili!! Üks nendest oli loomulikult koroonateemaline ning juhenditega selle kohta, mis nüüd edasi hakkab juhtuma ja mida Greta tohib või ei tohi teha. 

See on imetlusväärne, kui hästi on kool kõik asjad korraldanud ja kuidas infot jagatakse. Distantsõppe juhised ja ülesanded on kooli veebilehel vastavalt vanusegruppidele väljas nii, et kohe kui keegi karantiini jääb on tal järgmiseks päevaks juba neljas aines (emakeel, matemaatika, kunst ja kehaline kasvatus) materjalid ja ülesanded õppimiseks olemas. Teisel distantsõppe päeval õpivad nad juba neid samu asju mida teised koolis, aga teevad seda lihtsalt päevase hilinemisega. Sedasi jääb õpetajatel piisavalt aega distantsõppe materjalid ette valimistada ja google Classroomi ülesse panna.

Väga harjumatu on see karantiini värk aga küll.

Vaatasin just, et meil tuleb pühapäeval 27 kraadi sooja ja hõikasin juba rõõmsalt Petele, et me saame pühapäeval randa minna, taipamata et Greta on ju karantiinis ja pole siin mingit randa minemist. Mõtlesin siis, et tühja kah, et lähme siis kuhugi mujale ja hakkasin juba mingit teist kohta välja mõtlema kui taas taipasin, et üks meist siin ju karantiinis. 

Siis mõtlesin hirmuga, et mida ma selle lapsega kõik need 10 päeva nüüd kodus peale hakkan. Õppimine võtab tal kohe kindlasti vähem aega kui päris koolitunnid või koolipäev ning ma ei saa tal ju lasta kogu ülejäänud aja ekraanide ees passida. Ta just lõpetas ka virna raamatute lugemise ja kuna ta koolis enam käia ei saa, siis ei saa ta ka kooliraamatukogust raamtuid juurde võtta. Korraks tekkis peas taas plaan temaga kohe meie kohalikku raamatukokku sõita, et sealt siis portsu raamatuid tal lasta valida, aga siis muidugi taipasin, et on teine karantiinis ju...

Edit: Lugesin BBC lehelt, et viimaste nädalatega on koolilaste nakatuminste arv silmnähtavalt tõusnud. Eelmisel nädalal puudus Inglismaal koolidest peaaegu 1,5 miljonit õpilast!!! 

KOROONAKOLLE

Eelmise nädala keskel saime koolist taas emaili. Meile anti täpselt teada mitu õpilast või kooli kogukonna liiget kokku on koroonapositiivsed ja kuidas need numbrid on klasside vahel jaotatud ning mitu õpilast selle tagajärjel on pidanud karantiini jääma.

Allolevast tabelist on neid numbreid võimalik näha. 

Klasside puhul teadmiseks, et year group 7 tähendab Eesti mõistes 5.klassi ja Year8 6.klassi jne, ehk siis numbrist tuleb võtta ära 2 aastat, et saada Eesti koolisüsteemiga võrdne aastagrupp.

Eelmisel nädalal diagnoositi positiivseteks kokku 31 õpilast. Kõige rohkem haigestunuid oli 7.klassis, kokku 13, ja selle tagajärjel oli sunnitud karantiini minema 186 õpilast. 

Kõik 7,8 ja 10. klassi lapsed jäeti paariks päevaks distantõppele, aga õnneks vaid paariks. Homme toimub õppetöö taas kooliseinte vahel. 

Haiged lapsed loomulikult kooli veel ei naase, vaid paranevad kodus. 

Eilse seisuga oli UK kokku 32,367 koroonapositiivset inimest, õnneks surnuid küll vaid 34 ja ka selle numbri puhul pole teada mitu suri päriselt vaid koroonasse ja mitu inimest olid surres lihtsalt koroonapositiivsed. 

Hetkel ma küll nende suurte numbrite puhul palju ei imesta, sest 'tänu' Euroopa jalgpallivõistlustele ja Wimbledoni tenniseturniirile on inimesi igal pool pidevalt koos massides ning testitakse ka vaat et kolm korda rohkem, kui enamustes teistes Euroopa riikides. 

Samas aga teeb mind kurvaks ja väga kurjaks, et Wembley staadionil lubatakse 60 000 inimest jalgpalli vaatama ja seal karjuma, aga laste õues toimuvad spordipäevad koolides keelatakse ära, või kui ei keelata, siis ei lubata vanematel pealtvaatajateks tulla. 

Makes no sense! 

Pilt siit

Edit: Täna, 12 juulil, saadeti Greta klassist 20 last karantiini. Õnneks Greta nende laste hulgas ei olnud, aga suur osa ta sõbrannasid küll. Ka need, kellega ta koos kaks päeva varem sünnipäevapeol käis. Samuti lahkus poole päeva pealt matemaatika õpetaja, sest ta ei tundnud ennast hästi. Lähikontaktis olnud lapsed saavad homme teada, kas nad peavad karantiini jääma või võivad tagasi kooli tulla. 

Alates järgmisest esmaspäevast kaotatakse meil kõik piirangud ära.

JÄRJEKORDNE VÄIKE VÄLJASÕIT LOODUSESSE

Mul ikka jätkub veel neid väljasõidu postitusi. Praeguse seisuga on kaks veel tulekul, aga ma proovin vahelduseks järgmise postituse kooliteemalise teha, enne kui koolaasta täitsa otsa saab.

5. juunil käisime Pete vanematega järjekordses National Trust kohas nimega Vyne. 

Meil oli algul plaan sinna üks teine meie hea tuttav vanaproua kaasa võtta ja broneerisime tema jaoks ka juba pileti ära, aga kahjuks ta ei saanud sel päeval meiega kaasa tulla. Oleksime võinud vabalt ka üksinda minna, aga mõtlesime igaks juhuks siiski Pete vanematelt küsida, et äkki on neil soov meiega taas üks laupäev koos veeta, vaatama sellele, et alles nädal/kaks tagasi me juba käisime nendega koos väljas. 

Olime kindlad, et nad ütlevad 'ei', seda enam, et esitasime neile kutse õhtul enne väljasõitu aga neile tavaliselt meeldib väljasõitudest natuke varem teada, et siis ennast nii vaimselt kui füüsiliselt ette valmistada. Meie üllatuseks ja heameeleks võtsid nad aga meie kutse kohe vastu. 

Ma ei tea kuidas see on nii juhtunud, et me ei ole Vyne kohas kunagi varem käinud, vaatamata sellele, et see kohta ei asu meie kodust üldsegi mitte kaugel (jääb tunnise autosõidu sisse, mis on meie mõistes lähedal). Ka Pete vanemate jaoks oli see esimene kord Vyne külastada, kuigi see koht on nende soovinimekirjas juba pikemat aega olnud. 

Uskumatu mõelda, et kaks nädalat tagasi, mai lõpus, olid meil mai kohta erakordselt külmad ilmad ja me kandsime vaat et talveriideid. Selline tunne, et sellest koosviibimisest oli mitu kuud möödas, sest paar päeva peale seda väljasõitu saabus meile lõpuks ikka ka suvi ja meie järgmisel kohtumisel olime juba ikka vastavalt aastaajale suviselt riides :)

Kuna me broneerisime oma väljasõidu piletid taas vaid õhtu enne minekut, siis palju vabu aegu ei olnud enam järgi ja kõik need mis olid, olid kas 14.30-ks või hiljemaks kellaajaks. Valisimegi siis kohe esimese vaba aja 14.30-ks.

Alles autos Vyne poole sõites mainis Pete ema, et kas me ikka teame, et maja on vaid kella 4 lahti ja ei tea kas me ikka jõuame piisavalt vara kohale, et ka maja seest näha. Meile tuli see üllatuseks, et maja nii vara kinni pannakse, aga olime kindlad, et kui me ka pool tundi peaksime hiljaks jääma, siis meil on ikkagi veel tund aega maja külastamiseks aega.

Kahjuks läks meil linnast välja sõiduga palju rohkem aega kui oleks pidanud minema, sest millegipärast oli IGAL pool hirmus palju autosid ja ummikuid. Arvatavasti olid kuskil kas mingid teetööd või üritus, mis neid ummikuid tekitas. Sellest sõltuvalt jõudsimegi kohale alles kella 3 ajal ja seega majja sisse meid enam ei lastud. Tegelikult poleks me ka vist õigel ajal kohale jõudes enam sisse saanud, sest viimane sissepääs oligi 14.30 ajal, aga meil oleks autoparklast majani kõndides veel omajagu aega läinud, sest Pete ema liigub ikkagi üsna aeglaselt. 

Õnneks öeldi meile aga et sel päeval oli neil nagunii vaid ainult 3 tuba külastajatele avatud, sest neil ei olnud piisavalt vabatahtlike, kes ülejäänud tube oleks saanud valvata ja seega me kaotus ei olnud suur. Pigem just tore, et meil on nüüd hea põhjust sinna varsti uuesti tagasi minna.

Me Petega küll algul natuke muretsesime, et kuidas Pete ema pikale jalutuskäigule vastu peab, aga õnneks tundis ema ennast väga turvaliselt Pete käevangus olles ja seega oli pigem just tema see, kes meile jautamiseks pikemaid teeotsi aina valis. 

Töötajad lubasid meil ka koroonareeglitele vaatamata vastassuunas jalutada, sest sedasi oli lühem tee kõigepealt peahoone, kohviku ja WC juurde ja alles siis pikk jalutuskäik. Sedasi jõudsime me ilusti veel ka enne jalutama hakkamist kohvi juua ja kooki süüa ning korraks suveniiripoest läbi hüpata. Pärast poleks need kohad enam lahti olnud. 

Tegu väga ilusa kohaga ja me nautisime oma jalutuskäiku täiega. 

Mul on silma jäänud, et sel aastal soodustatakse meil pea IGAL POOL metsikute niitude/niidulillede kasvamist. Seda nii maakohtades asuvate vaatamisväärtuste juures, parkides, kui ka täiesti linna sees. Meile saatis mingi aeg tagasi lausa kohalik omavalitsus eraldi emaili, kus öeldi, et seal ja seal piirkonnas olev pikk hein ei ole seal sellepärast, et me oleme koha hooletusse jätnud või keegi pole oma tööd korralikult teinud, vaid sellepärast, et toetada metsiku looduse kasvu ning ligi meelitada igasugu putukaid. 

Ka paarilt selles postituses olevalt pildilt on seda näha, kuidas jalutusradade ääred on vaid natuke ära niidetud või selle asemel et kogu niit ära niita, nagu vanasti, on heina sisse tehtud vaid rajad/alad mida mööda inimesed saavad jalutada või neid pikniku pidamiseks kasutada. Mu järgmiste väljasõidu postituste piltide juures on sama asja näha, sest see paistab nüüd vist üleriigiline nõudmine olevat. 

Mul on neid pilte rohkemgi, aga ma ei hakka kõiki oma postitustesse panema või neid isegi koha peal olles pildistama :)

Selle rõdu mõte jääb küll natuke lahtiseks, aga kuna tegu on 16 sajandi majaga, siis arvata võib, et mingil ajal oli selle rõdu juures ikka ka uks, mille kaudu rõdule pääses :)

Ma kahjuks tegin pilti just sel ajal, kui Pete ema ennast paremini istuma kohendama hakkas...ja minut hiljem, kui tema kaamerasse vaatas, olid mehed juba läinud.

Jõe ääres olid väga imelikud 'köndid' mitmes kohas maas. Nägid välja nagu kellegi poolikud jalad :O

Väike tiir ka maja vilja-ja maitseaineteaias, aga seal ei olnud suurt midagi imetleda.