Tähistasime teisipäeval Petega oma kristall pulma-aastapäeva (15), kuigi õige päev on alles täna.
Juhtus nii, et Greta kutsuti sõbranna juurde ööseks ja me Petega siis otsustasime juhust kasutada ning välja sööma ja kinno minna. Ei midagi erilist, ega suurt, aga Petel palusin siiski T-särgi asemel natuke korralikuma särgi selga panna.
Algus oli paljutõotav ja ega kokkuvõttes ei olnudki õhtul midagi viga kuigi igasugu 'segajaid' sadas pidevalt sisse.
Juba teel restorani hakkas Pete kurtma, et tal on särk natuke liiga kitsas. Niisama peale vaadates ei olnud kuskilt näha, et mees oma särgi sisse ära ei mahuks, aga lähemalt uurides olid kaks nööpi tõesti NATUKE rohkem pingult kui tavaliselt. No juhtub, eriti kui viimasest kandmisest on juba paar aastat möödas. Lohutasin teda sellega, et kes see restoranis ikka laua alla näeb, kui pingul ta särgi nööbid on, nii et pole hullu midagi.
Restoranis oli kõik OK, kui vaid välja jätta ÜLI sõbralik, lausa 'laddish', teenindus (ma ei teagi kuidas seda eesti keelde tõlkida), mis selle restorani stiiliga üldse kokku ei läinud. Igasugu Okey-dokey-d ja kõhu sügamised tellimuste võtmise ajal võiksid jääda restoranist väljapoole, või siis kas McDonald või KFC tasandile. Mul oli vahepeal lausa selline tunne, et kohe, kohe viskab teenindaja käe õhku ja sunnib meid veel ka High Five tegema...Prrr...
Samas jäin ma väga rahule sellega, et üks teine ettekandja organiseeris mulle magustoidu, mis küll on pikka aega nende menüüs olnud, aga nüüd enam ei ole. Mul on nagunii restoranides käies alati allergiate tõttu üsna väike magusavalik ja ega me tegelikult tihti väljas söömas käies magustoitu ei söögi. Sel korral ma aga väga ootasin just selle šokolaadi 'poti' söömist, sest ikkagi ju pidupäev.
Ettekandja arutas asja peakokaga ja tulemuseks oli see, et ma sain oma magustoidu ning seda veel ka lastemenüü hinnaga, sest see magustoit on nüüd lastemenüüs (£6.50 asemel £2.30). Ma ei tea kuidas küll põhjendada seda, et täpselt sama magustoit lastemenüüs maksab palju vähem, kuigi tegu on sama suure annusega?!
Šokolaadipotist saadud rõõmu jätkus aga just nii kauaks, kui ma enne lahkumist avastasin, et olin oma uuele valgele pluusile suutnud süües paar punast plekki rinnaesisele pritsida. Õnneks küll väga pisikesed plekid, aga ikkagi valge pluus ja esimest korda seljas ning nüüd siis sedasi...
Vesi päästis õnneks olukorra ja ma sain need plekid ilma lauast lahkumata välja.
See pilt on tehtud teel kinno ühe teise restorani ees. Meie seal sel korral söömas ei käinud, kuigi tegu on väga maineka söögikohaga.
Kinno jõudes kurtis Pete taas kuidas ta särk teda pigistab. Ma ütlesin et tehku paar alumist nööpi lahti ja võtku sohval olev padi endale sülle ning keegi ei pane isegi tähele, et midagi teistmoodi oleks. Pete järgis nõuannet, kuigi mitte just eriti suure entusiasmiga. Seadsin ennast mugavalt sisse, et reklaamiklippe ja varsti algavat filmi nautima hakata, aga kus sa sellega! Paar minutit hiljem teatas Pete, et tal on vaja KOHE vetsu minna ning enne veel kui ta oli saanud lause lõpetada, oli ta juba püsti ja esimesi samme astumas. Ise sealjuures muidugi ära unustades, et tal pooled nööbid lahti ja paljas kõht välkumas...ha ha ha...
Vetsu vahet sai ta joosta ka veel teist korda, kuigi siis juba ettenägelikult kinniste särginööpidega. Ei teagi, kas kõhuprobleemide süüks oli restoranis joodud topelt espresso või pigistav särk.
Filmi alguseks oli situatsioon siiski maha rahunenud, kuigi Pete oli endiselt valvel ja ärevil ning mina sellest sõltuvalt omakorda tema pärast mures.
Mõnda aeg saime siiski ka filmi rahus vaadata, ilma et midagi oleks juhtunud ja kõik tundus taas rahulik ja roosiline, aga siis ma veel ei teadnud, mis mind nurga taga ootamas on.
Kuskil 15 min enne filmi lõppu kohendasin ma endal seljas olevat kampsunit natuke õla juurest ja selle käigus ka natuke rinnahoida õlapaela. Seda tehes tundsin nahal väikest 'puru' mille ma kiirelt eemaldasin...vabandan sellise koleda ja kohmaka kirjelduse pärast, aga ma ei oska seda eesti keeles ilusamini/paremini öelda...
Kohe kui ma seda olin teinud, tundsin kuidas mu sõrmed kleepuvaks muutusid!!! Ok, sain üsna ruttu aru, et ju ma siis tõmbasin mingi väikese kärna haavalt ära, aga ma ei oleks osanud oodata, et ma selle käigus hakkan verest tühjaks jooksma. Tundsin kuidas sõrmed aina rohkem verega kokku läksid, aga samas ei saanud ma ka kätt ära võtta, sest siis oleks veri mu uude VALGESSE pluusi imbunud. Ega ma muidugi ei teadnud, et seda juba juhtunud ei olnud, aga ikkagi proovisin hullemat ära hoida.
Kujutage ette, kui hirmus see oleks olnud kui ma oleks oma käe rutem ära võtnud ja poleks üldse tundnudki, et mu õlast verd välja purskab (ok, väike liialdus, aga enam vähem sinna kanti) ning oleks rahus filmi edasi vaadanud. Ma oleks pärast kindlasti saalist lahkudes välja näinud nagu keegi oleks mind pussitanud, sest see veri oleks üsna kiiresti mu pluusi kaelusesse imbunud.
Ja kui mul on ALATI kotis 100 näomaski ja taskurätikupabereid, siis sel korral oli mul loomulikult kaasas üks teine kott, mida ma tihti ei kasuta ja mida ma polnud jõudnud veel näomaskide või taskurättidega täita. Nii ei jäänudki mul muud üle, kui filmi lõpuni käsi kaelaaugus istuda ja proovida oma valget pluusi vere eest kaitsta. Jumal tänatud, et see veretöö filmi lõpus juhtus.
Siit pildilt ei paista asi nii hull, sest veri on kuivanud ja näeb pildil nahaga enam-vähem ühte värvi välja. Mingil ime kombel õnnestus mul mu pluus siiski hullemast päästa. Väikse verepleki sai küll külge, aga see tuli õnneks pesus välja. Haav ise oli imetilluke, selline süstlaotsa suurune auguke.
Ah jaa, mainin siis ikka selle ka ära, et me käisime 'Old' (Vanad) filmi vaatamas ja no täielik jama. Lugu ise oli paljutõotav, aga mida edasi film läks, seda rohkem vajus sisu ära. Dialoogid olid juskui mõne lapse kirjutatud ning näitlejatöö kah väga kesine. Filmi lõppedes oleksime tahtnud otse 'piletikioskisse' sammuda ja oma £35 piletiraha tagasi küsida.
Aga samas ei kaeba, sest saime vähemalt kodust välja normaalset elu nautima, vaatamata sitale filmile.
Vat selline tore pulma-aastapäev oli meil :)
Kristall kõliseb ja heliseb - jätkuvat õnne ja armastust!
ReplyDeleteUuhhh, brrrr... valge pluus, pritsmed ja veri. Lohutuseks sulle, sa ei ole ainus, kel õnnestub valge pluus "kokku mäkerdada". See on nagu karma, igakord kui kannan valget pluusi, tellin endale toidu, mille pritsmed jätavad pluusile jäljed. Elu õpetab ja nüüd kasutan salvrätti nagu H. Poirot, ikka pluusi kaitseks ;)
Suured tänud!
DeleteMa tavaliselt üldse ei määri oma riideid ja valgeid pluuse kannan ka üsna tihti, aga ju siis sel õhtul ei olnud tähtede ja kuu seis õige et üks asi teise järel juhtus :)
Palju õnne! Vähemalt jääb see pulma-aastapäev meelde.
ReplyDeleteAitäh! Jah, loodetavasti jääb tõesti meelde. Ma üldse ei mäletanud enam mida me eelmisel aastal tegime, aga tänu blogile sain teada, et siis avati meil sel ajal just restoranid peale pikka lockdowni ja me käisime väljas söömas.
DeleteTegelikult ostsime me endale ka ühe kingituse mida me läheme järgmisel nädalalõpul nautima.
Palju õnne, väga meeldiv on lugeda teie tegemistest. Äkki peaksid mõtlema raamatu kirjastamisele, kui mitte nüüd siis võib-olla edaspidi kunagi.
ReplyDeleteAitäh õnnesoovide ja nii kena komplimendi eest!
DeleteRaamatu kirjutajat kahjuks või õnneks minust aga kindlasti ei saa, sest mul ei ole kirjutamise peale mingit annet. Minu jaoks on juba lihtsalt blogiminegi tegelikult üsna vaevaline ja raske töö. Mul on nii palju postitusi mis on jäänud ilmumata just sellepärast, et ma ei suuda neid sõnaliselt ilusti ja korrektselt eesti keeles kirja panna. Kogu jutt sünnib tihti läbi inglise keele tõlkides ja ma pean mõnikord lauseid mitu korda ümber kirjutama enne, kui need ka eesti keeles enam vähem soravalt kõlama hakkavad. Ja kui keegi juhtub minuga selle protsessi ajal rääkima või mu tähelepanu mujale juhtima, siis ma kaotan mõttelõnga ja pärast läheb taas aega, et ennast uuesti õigele lainele saada. Sellepärast on mul ka mustandis nii palju piltidega postitusi, mis kõik ilmumist oodatavad, aga millele on nii raske leida seda õiget hetke ja aega, et ma suudaks ka teksti piltidele lisaks kirjutada.
Ja kuna kogu see protsess on üsna vaevaline ja aeganõudev ja mitte üldsegi mingi kõrgematasemeline jutt, siis seda enam on mul rõõm kuulda, kui keegi ütleb, et talle meeldib mu/me bogi lugeda :)
Blogi kõrval oleks aga raamatukirjutamine ikka palju tõsisem ja veelgi rohkem aeganõudev töö ja ma ei usu et mul oleks selleks piisavalt motivatsiooni või isegi tahtmist. Mida mu raamat teistele nagunii annaks, või kes seda osta või lugeda tahaks? Blogijuttude põhjal seda kindlasti kirjutada ei saa/tasu, kui siis pigem juba blogi eelse elu ainetel, sest see sisaldas ikka palju põnevamaid ja huvitavamaid seikluseid ja juhtumisi. Sinna hulka minu esimesed siin elatud aastad ja üldse vallalise inimese seiklused võõras riigis ;)