LÕPUKS jõuan siis selleni et see kaua plaanitud ja lubatud postitus on siin.
Ma olen selline inimene kellel on väga raske vastata küsimustele nagu kes on sinu lemmik näitleja, lemmik laulja, lemmik bänd, lemmik kirjanik jne. Raske sellepärast kuna mul ei ole kunagi VAID ühte lemmikut vaid pigem mitu. Kuidas ma siis ütlen et 'see' on minu lemmik kui neid kes meeldivad on veel terve rida. Ühe bändi muusika meeldib teatud hetkel, teise oma teisel. Ühte on hea kuulata, teine on ideaalne taustamuusikana, kolmandal on huvitav hääl, neljandal huvitavad sõnad ja nii see ainus lemmik kadunud ongi.
Sama käib ka kirjanike kohta.
Üks minu lemmikuid kirjanike (noveliste) on Paul Auster kellest see postitus siin tulebgi.
Ma arvan et kui Austeri loomingut lühidalt iseloomustada siis kindlasti oleks hüüdlauseks depressiivsus. Tema raamatud on täis valu ja kannatust, kaotust ja kurbust. Ei ole nendes ei vaimukaid metafoore ega elutarkuse teri, lihtsalt üks suur masendus. Ei tundu just eriti kutsuvana eks ole? Aga selles see võlu ongi et vaatamata kõigile sellele tumedale ja suurele masendusele elavad tema raamatud kuidagi eriliselt pikalt sinus edasi ja seda mitte üldse halvas kuues. Ma ütleks et minule on ta raamatud nii suurt mõju avaldanud et kuigi ma lugesin neid mitu, mitu aastat tagasi siis oma raamaturiiulile pilku heites on just tema raamatud need mis seal ikka veel mingit erilist kiirgust välja õhkavad. Vähemalt minule on tema looming väga võluvalt mõjunud.
Austeri kohta on öeldud et sa kas armastad teda või vihkad. Natuke nagu Inglismaal kuulus
Marmite - You will either love it or hate it! - ja mina olen see kes Auster-it armastab.
Minu Austeri armastus sai alguse mitu, mitu aastat tagasi (vähemalt kümme ma arvan) tänu mu itaalasest kollegile ja nüüdseks väga heale sõbrannale. Tema oli see kes mulle Mr Vertigo kätte surus ja ütles et loe seda. Ma ei tea, võib olla, aitas sellele Austeri armastusele kaasa ka see et sel ajal kui ma ta raamatuid lugema hakkasin oli mu enda elus parasjagu madalseis ning loetu pigem leevendas minu hinge kui et ärritas. Sel ajal ei kannatanud ma midagi 'roosilist' ja kaunist kuna minu elu ise seda mingil juhul ei olnud ja seega ei tahnud ma sellisest elust midagi kuulda.
Teine asi mis mulle ta raamatute juures meeldib on see et Auster oskab story-st story-t teha. Ta alustab algusest ja juba 10ndal leheküljel on tunne et oled lugenud vähemalt 30 lehekülge. Iga lehekülg on nii sisutihe ja täis 'elu' (kuigi enamalt depressiivset :) et mitte kunagi ei ole võimalik tema raamatute juures ennustada mis sind järgmisel leheküljel ees ootab või kuidas raamat lõppeda võiks. Mulle, kes ma raamatuid lausa lugedes neelan, on sellise sisutiheda raamatu lugemine rohkem mõnu kui mõne sellise mille suudan juba päevaga läbi lugeda. Mida kergem mulle on raamatut lugeda seda valulikum kogu progress on. Ma ei teagi kuidas seda teile mõistvalt seletada aga sellisel juhul muutub raamatu lugemisest mulle nagu mingiks võidujooksuks. Et ma ei saa seda enne käest panna kui see on loetud (kuna see on nii põnev) ja siis kui see on läbi siis on nagu kuskile aukku kukkumine - et jooksed, jooksed et lõppu jõuda ja näha mis juhtub ja siis on järsku raamat läbi ja järgi on vaid tühi auk.
Austeri raamatud on küll väga haaravad aga kuna nad on nii sisutihedad siis on väga kerge neid peale paari lehekülje lugemist kapinurgale asetada ja siis taas sealt haarata kui selleks sobilik aeg leidub. Minu jaoks on Austeri raamatud natuke nagu pudru hommikusöögiks, et sööd väikese kausi ära ja see täidab su kõhtu pikemat aega kui näiteks kausike helbeid piimaga või viil röstileiba.
Kuna tema raamatuid ei saagi võidujoostes lugeda (no vähemalt mina) siis ei ole nende lõppedes ka sellist auku kukkumise tunnet ja ehk sellepärast ongi neil võimalus minus veel pikalt peale lugemist edasi elada.
Paul Austeril on täiesti oma stiil. Mida rohkem ta raamatuid lugenud oled seda rohkem sa selle stiili ära tunned. Paljud ta raamatud on nagu puzzle, ainult selle vahega et neid on pea võimatu täielikult kokku panna ja seega lõpp- pilt jääb su enda välja nuputamiseks. Mõne raamatu puhul see häirib mõne puhul mitte aga kui häirib siis on Auster taas selle tulemuse saavutanud et ta raamat sinus peale lugemist päris pikalt edasi elab.
Austerile on ka omane raamatu peateemale (story-le) kõrvalt teisi harusi moodustada mis tihti üsna suure osa raamatust enda peale võtavad, moodustades peaaegu teise peateema (second storyline). Tihti ei oma see teine teema mingit tähtsust vaatamata sellele et ta nii suure osa raamatust enda peale võtab. Mõnikord on see teine teema nii igav ja nii kuiv et ma loen seda automaatselt ilma eriti süvenematta. Ma arvaks et võib olla mõni inimene, kes Austeriga allest tutvust teeks, lõpetaks raamatu lugemise lausa poole pealt kui talle mõni eriti igav second storyline ette jääks. Samas aga neile kes sellisest secondary storyline-ist juba teadlikud on ei tunnistaks raamatut Austerlikuks kui seda seal ei oleks. See siin on küll vaid minu tähelepanek ja seda praegu, peaaegu 10 aasta hiljem, tema raamatutele vaadates aga kui te selle tähelepanekuga nõus ei ole või Austerit lugedes teil teised tunded on tekkinud siis ma oleks väga rõõmus kui te neid minuga jagaksite. Paul Auster-il on suur fanclub ja internetis mitu lehekülge kus tema raamatute üle arutatakse. Ma isiklikult ei ole nendele suurt tähelepanu pööranud, kuigi olen üks fännidest, just sellepärast et ma kardan ära kaotada seda võlu mida mina olen enda jaoks tema raamatutest leidnud. Võib olla kunagi hiljem kui ma tema raamatuid veelgi suuremaks soovin 'kasvatada' lähen ma interneti lisa mõtlemisainet otsima :)
Nii nüüd tuli pikk jutt ja on aeg mõnda ta raamatut tutvustada.
See miks ma siin üldse Austeri juttu ajama hakkasin tuli kõik sellest et paar kuud tagasi lugesin (mäemamma soovitusel ) Jostein Gaarder-i raamatut 'The Solitaire Mystery'. Millegipärast hakkas see raamat mulle kohe algusest peale meenutama Austeri 'Mr. Vertigo'-t. Ma ei oskagi öelda miks kuna sarnasust kahe raamatu vahel on vaid nii palju et peategelaseks on mõlemal väike poiss. Millegi pärast ei saanud ma seda Austeri hõngu raamatust ära ja otsustasin Mr. Vertigo kohe peale Gaarder-i raamatu lõpetamist uuesti läbi lugeda....
Ma arvan, ja seda üsna tugevalt (strongly), et Austeri armastus oleneb ka sellest millisest tema raamatust sa lugemist alustad. Ma olen peaaegu kindel et kuna minu esimeseks raamatuks sai 'Mr. Vertigo', mis mulle väga erilise ja müstilisena tundus, siis just tänu sellele äratas see minus uudishimu Austeri ülejäänud loomingu kohta. Mainin siin et Mr. Vertigo on 'mildest' ehk siis kõige vähem sellist õiget Austeri stiili raamat. Seda esimesena lugedes ei hirmuta see kedagi ära, kas siis oma depressiivse sisu või lahendamata mõistatuslikkusega.
Austeri teine kergema sisuga raamat on 'Moon Palace'. Minu mäletamist mööda on see just selline raamat kus üle kahe lehekülje võib nii palju toimuda et tundub nagu oleksid lugenud juba 20 lehekülge. Lugesin ka selle raamatu peale pea 7 aastat uuesti läbi ja taas ei pidanud pettuma.
Ma ütleks et mu kõige lemmikum Austeri raamat on 'Music of Chance'. Ma olen tegelikult ise üllatunud et ma selle lemmikumaks tunnistan ja ma isegi olen endalt seda korduvalt küsinud et kas tõesti just see raamat aga peale pikka kaalutlust on vastus alati ikka JAH.
Olen seda lugenud vaid korra ja hiljuti proovisin uuesti lugeda, et kontrollida et kas ikka veel meeldib, AGA ei suutnud. Esimesed leheküljed tundusid nii rasketena ja igavatena lugeda ja lihtsalt ei olnud seda magnetilist tunnet SAMAS AGA jään ikka kindlaks et see on mu lemmikum Austeri raamat.
Ma arvan et kui sa suudad vastu panna selle raamatu aeglasele ja detailsele sisule siis lõppu jõudes saad sa just selle Austeri võlu osaliseks millepärast sa ta raamatuid armastad...või siis vihkad.
See ühtepidi nii lihtne teema (sisu) mässib sind enda sisse ja viib sind kuhugi sinna kus sa end ei oskaks leida. Ma ei tahaks siin sellest raamatust rohkem kirjutada kuna nagu ma mainisin siis ma lugesin seda väga pikka aega tagasi ja ma võin anda teile vale ülevaate. Mida ma mäletan on see et see raamat jättis mulle sügava elamuse ja ma arvan et see ongi tähtis mida mäletada.
Hoiatan et kui teil on soov seda raamatut ise lugeda siis ärge jooksge internetist selle kohta (sisu) infot otsima kuna näiteks Wikipedia avaldab oma tekstis kogu sisu ja ka raamatu lõpu ära.
Teine põhjus võib olla miks mulle see raamat nii palju mõju avaldas on see et sellest on ka film tehtud. Täiesti juhuslikult leidsin selle kord supermarketi allahindlus kastist. Ma isegi ei teadnud et selline film eksisteeris seega ju kuskilt kõrgemalt mind sinna kasti juurde juhatati. Jäin filmiga väga rahule, peaksingi seda uuesti vaatama.
Ma ei taha tegelikult sellele raamatule siin nüüd nii palju reklaami teha kuna maitsed on ju erinevad. Minu puhul rikub selline 'lemmikuks' tembeldamine asja ära kuna siis on mu ootused alati loetava kohta nii kõrgele tõstetud et ma tahes tahtmata pettun kuna mulle meeldib igast raamatust midagi endale leida ja see mis on ühele see 'midagi' ei pruugi sama olla minule.
Vot see raamat on vist Austeri enam räägitud raamatutest. Seda raamatut ei soovita ma kindlasti tema loomingust esimesena lugeda. 'The New York Trilogy' kujutab endast kolme erinevat novelli mis kõik on omavahel mingit pidi seotud...ainult selle vahega et seda seost on pea võimatu leida. See raamat on üks suur puzzle ja väga erilist stiili (korraliku Austeri stiili :). Kui sa lepid sellega et suure tõenäolisusega sa seda seost ei leia ja sa saad sellele vaatamata edasi elada siis on see raamat ühtlaselt nauditav. Kui sa aga oled seda tüüpi et sul on kindlasti alati vaja puzzled kokku panna siis good luck - sa kas saad peale raamatu lõpetamist kaua piinelda või leiad mõne rahuldava vastuse internetist (juhul kui seal üldse mingit vastust on). Mina proovisin aga andsin alla ja elasin edasi. Lugesin taas aastaid tagasi nii et on plaan uuesti proovida ja näha mida ma sellest raamatust nüüd arvaksin.
'Timbuktu' oli see väheseid Austeri raamatuid mille lugemist ma ei nautinud. Ma ei oska öelda miks kuna lugesin pikka aega tagasi aga mäletan et lugemine oli piinaks ja sisu ei erutanud.
Siit veel mõned Auster-i raamatud. Mul ei ole mõtet nende kohta eraldi kirjutama hakata kuna kes tahab täpsemalt lugeda saab seda teha Amazon lehelt või siis lihtsalt raamatut ennast lugedes.
Viimastest Paul Auster-i raamatutest olen lugenud 'Man in the Dark' ja 'Invisible' ('Sunset Park' on veel lugemata). Olles lugenud pea kõiki Austeri eelnevaid raamatuid tunduvad need väga magedatena. Küll temale omane stiil aga mitte enam nii elav ja terav ja üllatav. Ma arvan et olles kirjutanud nii palju raamatuid hakkab enamus kirjanike stiil korduma ja väsima ning tundub et Austeri on oma kõrgpunktist alla tulemas.
Vaatasin huvipärast et kas eesti keelde ka ta raamatuid on tõlgitud. Oraakli öö on Rahvaraamatus läbimüüdud, Auggie Werni Jõulujutt täitsa saadaval. See viimane on raamat mida ma veel tema loomingust lugenud ei ole aga mille kohta olen positiivset kriitikat kuulnud.
Ma küll ei tea aga oska arvata kuidas Austeri lood eesti keeles 'kõlavad' kuna ise olen lugenud kõiki raamatuid vaid originaal keeles.
Nüüd jään huviga ootama kas keegi teist on samuti Austeri fan või vihkaja.