VANA ELU UUELE RINGILE?

Ma lihtsalt ei pääse siia kirjutama. Pole õiget blogimise tunnet ka peale tulnud. 

Seljataga on nädalane koolivaheaeg mis sisaldas endast tihedat lastekeskset graafikut. Lapsi jagus meile isegi paariks ööks. Ei kaeba, oli täitsa tore, aga nüüd on taas mõnus koolirütmis edasi tiksuda, seda enam, et meil on hetkel siin juba nädalajagu suve olnud. Pete niitis eile isegi juba muru.

Täna hommikul oli eriti kummaline vaatepilt. Ilmateade ütles et tuleb 18 kraadi sooja, aga kui ma aknast välja vaatasin, siis nägin et mu autoaken oli kergelt jääs. Kooli sõites oli õues vaid 1 kraad sooja...

 aga nagu lubatud, siis paar tundi hiljem oligi õues juba suvi

Et siis 17-kraadine kõikumine?!? 

Täna just kooli sõites vaatasin et osa puid, mis tavaliselt märtsis/aprillis õitsema hakkava, on juba õide puhkenud. Lilledest rääkimata, kuigi tulpe pole ma veel õitsemas näinud. Kuidagi väga varajane algus sel aastal, kuigi eks kevad algagi siin enam-vähem märtsis. Lihtsalt et veebruaris ei ole KUNAGI temperatuur nii kõrgele roninud kui sel aastal (Wales-is oli täna lausa 20 kraadi sooja).

Kui ilmajutt kõrvale jätta, siis eile hommikul ärgates leidsin ma, mu suureks üllatuseks, FB-ist mu kunagise nelja klassikaaslase sõbrakutsed. Täna hommikul lisandus veel üks. Tuli välja et minu kunagine kool sai 100 aastaseks ja osa klassikaaslaseid olid koolis pidutsemas käinud ja siis ka vanu klassiõdesid/vendi meenutanud. 

Ühtepidi väga tore vanade koolisõpradega kontaktis olla, AGA teistpidi... ma ei tea. Millegipärast tunnen ma ennast nendest sõbrakutsetest üsnagi häiritud. Loomulikult võtsin ma kutsed vastu, aga tunne on küll hetkel selline nagu oleks keegi võõras mu tuppa astunud. 

Võrreldes paljude teiste inimestega FB-s on minu sõbralist ikka imeväikene. Kõik inimesed kes mu sõbralistist on on kas mu sugulased või sellised inimesed keda ma ka päriselt tunnen ja kellega ka päriselus suhtlen või kellega ma mingil kolmandal viisil selle võrra tuttav olen, et mul ei ole midagi selle vastu kui nad mu eluga FB vahendusel kursis on. Nende hulgas oli ka juba varem paar vana klassiõde. Tegelikult väga paljud inimesed kellega ma päris elus suhtlen ja keda tunnen ei omagi FB kontot. Mõnedel on küll konto, aga nad ei ole aktiivsed FB-i kasutajad, või ma/me tahtlikult ei ole seal sõbrad. 

Aga nüüd olen ma fakti ees, et osa mu elust on avatud inimestele kellega mul ei ole aastaid kontakti olnud ja kes minu praegusest elust midagi ei tea. Jah tore on kontaktis olla ja tegu on ka toredate inimestega, aga ma siiski ei tahaks ennast nendega jagada nii lähedalt nagu ma seda oma teiste FB sõpradega teen. Ka ei vaja ma oma FB-i seinale nende loosijagamisi või muid reklaamipostitusi või seda mida nad mingil hetkel mingist asjast parasjagu mõtlevad. Seda enam, et kõik see hõlmad pigem Eesti elu millega mul ei ole otsest kokkupuudet. 

Ühtepidi hea, tunnen et see vahejuhtum sunnib mind justkui sotsiaalmeediast veelgi rohkem eemale tõmbama, aga samas ei tahaks ma seda nüüd ka just nende pärast teha. Ei teagi mida teha, oodata natuke ja siis lihtsalt ennast osade sõbralistist kustutada?  Kas keegi üldse panekski seda tähele kui ta kolmesaja sõbra seast järsku üks vaikselt ära kaoks? Enne järgmist klassikokkutulekut arvatavasti kindlasti mitte, aga kes teab millal see veel tuleb ja suure tõenäolisusega ei oleks mul sinna nagunii võimalik minna. 

Aga see on täitsa huvitav kuidas see aasta on alanud nii paljude minu 'vana' eluga seotud inimestega taas kokku saades või kontakti luues. Nagu oleks mingi vana tsükkel kordusele minemas või mingi teatud kuu seis mis mind vanade asjade ja inimeste juurde tagasi viimas. 

Igal juhul päris põnev.

Good hair day

EESTI KEELE LOOD

Kuivatasin ükspäev Greta juukseid. Kuna tal on hästi paksud ja pikad juuksed, siis võtab mul ta juuste föönitamine vähemalt 20 min aega ja et tal igav kogu see aeg niisama istuda ei oleks, siis ta tavaliselt loeb sel ajal raamatut. Sel korral aga juhtus nii, et ta oli just raamatu läbi saanud ja polnud jõudnud veel uut alustama hakata ja seega ma andsin talle kätte mu kapiserval juba aasta aega kasutamist oodanud Aabitsa töövihiku.

Greta hakkas sealt rõõmsalt igasugu ülesandeid tegema. Kuna tegu on esimese klassi töövihikuga, siis on seal loomulikult nii kerged eesti keele ülesanded, et isegi Greta sai nendega suures osas täiesti iseseisvalt hakkama.

Tuli välja et lapsele meeldis see vihik nii palju, et ta võttis selle hiljem oma tuppa ja ma nägin teda ka järgmisel päeval sealt veel ülesandeid tegemas. 

Eile õhtul jäi mulle see vihik juhtumisi taas ette ja ma siis viskasin korraks pilgu peale, et näha kuidas ta hakkama on saanud. Ütleme nii, et ma naersin paaril korral päris südmest.

PS. Greta jaoks on nii harjumatu kirjutada trükitähtedega. Alustab suurte tähtedega, aga peale kahe sõna kirjutamist läheb juba automaatselt kirjatähtedele üle.

Meie läheme ka pühapäeval määle :D :D

Selle ülesande juures kihistasin ma eriti naerda, sest mulle ei jõudnud kohe kohale kuidas Gretal oli võimalik peegelpildi tekstiks 'Lahke ja sõbralik' välja lugeda. Kui ma Gretalt küsisin, siis tuli välja, et ta oli SIIM-u asemel MIS lugenud ja saanud lause MIS ON HEA SÕBER ning siis sellele küsimusele vastanud. Mingit peeglit ta muidugi ei kasutanud ja ülesande teksti kindlasti ka ei lugenud, sest pealtki vaadates ju aru saada mis tegema peab...ning ta on harjunud ka et kui juba midagi küsitakse, siis ikka midagi sisuga, mitte niisama lihtsalt maha kirjutamist :D

Selle teemaga seoses tuli mulle meelde et lugesime ükspäev 'LasseMaia Detektiivibüroo Moemõistatuse' raamatut. Mina loen talle neid raamatuid ette, aga meil on kombeks, et tema loeb peatükkide pealkirjad ise ja vahel ka mõne tegelase tekstid. Moemõistatuse loos varastati/kadus üks kass ära ja kuna Greta on meil üks suur loomaarmastaja, siis tema jaoks loomulikult väga haarav teema. Loebki laps siis ühe peatüki pealkirja ette ja teeb ise samas suured silmad ning hakkab ohhetama.

Tema oli teksti lugedes automaatselt arusaanud/järeldanud, et keegi peab füüsiliselt kassil silma PEAS hoidma :D :D 

Me küll kodus tihti seda sõnamängu ei mängi, aga kui juhtume mängima, siis mind alati meeldivalt üllatab kui kiiresti Greta suudab erinevate eestikeelsete sõnadega lagedale tulla. Mitte et sõnad ise mingid erilised sõnad oleks, vaid et ta võtab tähed ja suudab kohe teises keeles selliseid sõnadekombinatsioone kokku panna. 

Kakskeelse lapse jaoks on aga minu arvates väga heaks keeleõppematerjaaliks lastele mõeldud ristsõnad. Meie kasutame Pere ja Kodu ajakirjas olevaid ristsõnu (vahel oleme ka Eestis olles RIPSIK-ut ostnud). Need on piisavalt lihtsad ja kirjutades on kohe näha kas sa kirjutad õige arvu tähti, või et kas kõik tähed ka õiged saavad.

Greta on meil ka ise osav uute eestikeelsete sõnade leiutaja. Mul ei tule hetkel muidugi nüüd kõik need tema poolt leiutatud sõnad meelde, aga näiteks kutsub ta silmaklappe (neid mis magades pähe saab panna) KAPLITEKS ja eile hommikul mu voodisse kaissu tulles ütles ta mulle et ta tuli minuga natuke LAISUTAMA (kaisutama ja laisklema).

Lõpetuseks üks mitu aastat vana 'Karu sampuse' laul ka

KEVAD, SÜGIS VÕI TALV?

...või siis kõik kolm korraga?

MILLEST ON TEHTUD VÄIKESED TÜDRUKUD...

Paistab et see ühenädalane väike külmalaine on tänaseks juba unustatud ja järgmisel nädalal tervitab meid isegi kohati +13 kraadine ilm. Nartsissid ja krookused pidasid, vähemalt meie piirkonnas, ilusti ka paarile miinuskraadisele ööle vastu ning jätkavad nüüd sama rõõmsalt õitsemist edasi nagu ennegi. 

Aga siinsed lapsed on küll kui terasest tehtud. Neid ei heiduta ei vihm, lumi ega külmakraadid. 

Greta käib teisipäeviti jalgpallitrennis. Sel kooliaastal algab trenn alles kell 18.30 õhtul mis on meie mõistes peaaegu juba magamamineku aeg, aga kuna Gretale trennis hirmsasti meeldib, siis ei jää meil muud üle kui selle kellaajaga leppida. 

Greta sõbranna emaga on meil diil, et ühel teisipäeval tulevad tüdrukud peale kooli meie juurde koju mängima ja mina viin nad õhtul trenni ning Greta sõbranna ema toob siis pärast Greta trennist koju ning igal teisel teisipäeval vastupidi. Paar teisipäeva tagasi oli õues hirmus külm ilm ja kuskil kella 5 ajal hakkas ka natuke lörtsi sadama. Külmale ilmale vaatamata tahtsid tüdrukud kindlasti trenni minna, kuigi ma olin sõbranna emaga juba vaikselt eelnevalt kokku leppinud et jätame nad sel korral trennist koju. Õnneks lahenes probleem sellega, et treener otsustas halva ilmaolu tõttu ka ise trenni ära jätta. 

Järgmisel teisipäeval küll lörtsi enam ei sadanud, aga õues oli endiselt vaid 2 kraadi sooja ja kuigi kohati paistis isegi päike, siis õhtuks lubati vihma. Kuna eelmine kord jäi trenn ära, siis sel korral olid tüdrukud topelt kannatamatud et kindlasti trenni pääseda. Te kindlasti mõtlete, et asi see siis 2-kraadise ilmaga jalgpalli mängida ei ole, soojad riided selga ja joostes hakkab ju nagunii soe. Ja eks see nii ju olegi, AGA vahe on selles, et ega need lapsed seal platsil suusapükstes ringi jookse. Neil ei ole isegi mitte pakse dressipükse jalas, vaid nende jalgpallivorm kujutab endast sellisest õhukesest trikooriidest pikkade varrukatega pluusi ja pükse kuhu siis omakorda veelgi õhemast riidest jalgpallipüksid ja lühikeste varrukatega pluus peale tõmmatakse. Jalas on neil küll pikad jalgpallisokid, aga ka nende puhul ei ole tegemist villastesokkidega. Siit üks näide, kuigi see pilt on aasta vana.

 Talvekuudel tõmmatakse selle vormi peale ka mingi fliisikas ja heal juhul paneb mõni ikka ka mütsi pähe, aga sel juhul peaks õues ikka üsna külm olema, et see müts ka kogu trenni ajaks pähe jääks. 

Oktoobris aga ei vaevu keegi isegi pikki pükse või pluuse veel selga panema nagu allolevalt pildilt näha võib

Üleeelmisel teisipäeval sõidutaski siis sõbranna ema nad õigeks ajaks trenni, aga kohe kui ta oli jalgpalliplatsilt ära sõitnud hakkas vihma tasakesi tibutama. Mina istusin samal ajal rahulikult kodus ja ei pannud vihmasadu üldse tähele kuni selle ajani, kui vihm juba vihaselt suuretoa akna vastu peksma hakkas. Selleks ajaks oli juba mingi 40 minutit vihma sadanud. Jooksin ruttu autosse, silme ees pilt kuidas Greta oma sõbrannaga õues külma käes värisevad ja imestavad miks ma neile juba järgi ei tule (sest minu kord oli neile järgi minna ja sõbranna koju viia). Kihutasin nii ruttu kui liikluseeskirjad seda lubasid ja kõva vihm võimaldas, endal süda rinnus peksmas...

Kohale jõudes avanes mulle pilt kus lapsed poolpaljalt jääkülma paduvihma käes palli tagusid ja rõõmsalt hõiskasid.

Ma oleksin võinud vabalt kodus edasi passida selle asemel, et nüüd seal lõikavas külmas ekstra 20 minutit talveriietesse mähitult külmetada.

Greta oli küll õnneks oma fliisi peale ikka ka vihmajope taibanud tõmmata (mis sest et sellise mis tegelikult paduvihma eest ei kaitse), aga hõlmad olid tal lahti ning mütsist ja sallist ei olnud haisugi. Juuksed ja botased olid tal läbimärjad, sõrmed jääkülmad.

Greta kleenukesel sõbrannal oli jalgpallivormi peal vaid imeõhuke fliisikampsun ja kogu lugu. Pea märg ja sõrmed külmast tulipunased. 

Kodus kupatasin Greta kohe sooja vanni ja hoidsin kolm päeva hinge kinni ning palvetasin et ta haigeks ei jääks...
Ei jäänud ei tema, ega ka keegi teine.

Järgmisel teisipäeval (ehk siis eelmisel nädalal) lugesime tüdrukutele sõnad peale et joped peavad seljas olema ja  mütsid peas, aga kuna mina neil järgi ei käinud, siis ma ei tea kas me sõnad neile ka kohale jõudsid või mitte. Igal juhul üle ukse ulatati mulle ikkagi ilma jope ja mütsita laps, aga noh eks õues oli sel õhtul ka juba vaat et suvi, ehk siis +6 kraadi :D

Lastel oli üks päev koolis murdmaajooksuvõistlused. Õigemini siis need lapsed kes soovisid maakonna murdmaajooksu võistlustest osa võtta pidid koolis kõigepealt võistlema, et kool saaks igast eagrupist teatud arvu lapsi välja valida kes siis võistlustele kooli esindama saata. Sama asi toimub igal aastal ja võistlustest osavõtt on täielikult vabatahtlik. Greta ei ole minu teada varem jooksmise vastu erilist huvi välja näidanud ja ma ei oodanud, et ta seda ka sel korral teeks. Kui aus olla, siis ma isegi ei teadnud, et neil see jooks koolis toimus, sest ega vanematel ei ole sellega mingit pistmist. Võimlemisriided on neil nagunii koguaeg koolis, nii et lastel oli võimalik ka veel viimasel minutil otsustada kas võtta või mitte võtta osa.
Aga nagu hiljem välja tuli, siis oli ka Greta otsustanud sel korral oma jooksuoskused proovile panna ja jooksust osa võtta. Tal läks koguni nii hästi, et tuli kolme paralleelklassi laste hulgast seitsmendaks (kõik lapsed loomulikult ei võtnud osa, seega ma ei tea kui palju neid jooksjaid sel korraga koos oli) ja valiti seega varujooksjaks (6 esimest pääsesid automaatselt kooli meeskonda). Mina olin meeldivalt üllatanud ja mul on tunne, et Greta ise ka. 

Kooli veebilehelt leidsin hiljem selle pildi. Siin jooksevad Year 6 lapsed (algkooli viimane klass 10-11 aastased). Õues on mingi +5 kraadi sooja ja vihma tibutas!

Greta ütles, et sel päeval kui nemad jooksid vihma ei sadanud, aga nagu just välja tuli, siis ka tema oli pikkade dresside asemel lühikeste siidipükste ja T-särgiga jooksnud!!!

Ja sellelt draamagrupi etteaste pildilt on näha, kui paljud lapsed ka talvel paljasääri koolis käivad. Enamuses siiski poisid, aga kooliõuel näen ka väga paljusid paljasäärelisi tüdrukuid.

Teine asi mille üle ma vahel siin ikka vaikselt imestan (meeldivalt) on see, et kõik Greta sõbrannad kes meil aastate jooksul külas on käinud JUMALDAVAD keedetud/aurutatud juur-ja köögivilju. Kahe tüdruku erilised lemmikud on veel Brüsseli kapsad mida paljud lapsed üldse keelduvad isegi suus sisse võtmast. Brokolit süüakse nagu kommi. Kui ma neile vahel pastat söögiks annan, siis alustatakse kõige pealt brokolist ja alles siis asutakse pasta kallale ning siis kui ma brokolit või prantsuse ube veel ka lisaks pakun, siis hävitatakse ka need ära (Greta siiski alustab enamustel kordadel pastast kuigi ka tema sööb brokolit ja prantsuse ube ilma ühegi pretensioonita :-). 

Aitäh Kitty-le selle video eest mis minu postitusega nii hästi kokku sobib :-)
NIKE - WHAT ARE GIRLS MADE OF? from Vasco Vicente on Vimeo.

ESIMENE VEEBRUAR

Meil tuli siis ka lõpuks natuke lund maha. 

Gretale jätkus ka natukesest lumest rõõmu küllaga

Kaamerahäbelik

Rohkem ei ole praegu kahjuks aega blogida, kuigi materjali millest kirjutada aina koguneb ja koguneb. Eriti kooliteemaliste postituste jaoks...