Ma lihtsalt ei pääse siia kirjutama. Pole õiget blogimise tunnet ka peale tulnud.
Seljataga on nädalane koolivaheaeg mis sisaldas endast tihedat lastekeskset graafikut. Lapsi jagus meile isegi paariks ööks. Ei kaeba, oli täitsa tore, aga nüüd on taas mõnus koolirütmis edasi tiksuda, seda enam, et meil on hetkel siin juba nädalajagu suve olnud. Pete niitis eile isegi juba muru.
Täna hommikul oli eriti kummaline vaatepilt. Ilmateade ütles et tuleb 18 kraadi sooja, aga kui ma aknast välja vaatasin, siis nägin et mu autoaken oli kergelt jääs. Kooli sõites oli õues vaid 1 kraad sooja...
aga nagu lubatud, siis paar tundi hiljem oligi õues juba suvi
Et siis 17-kraadine kõikumine?!?
Täna just kooli sõites vaatasin et osa puid, mis tavaliselt märtsis/aprillis õitsema hakkava, on juba õide puhkenud. Lilledest rääkimata, kuigi tulpe pole ma veel õitsemas näinud. Kuidagi väga varajane algus sel aastal, kuigi eks kevad algagi siin enam-vähem märtsis. Lihtsalt et veebruaris ei ole KUNAGI temperatuur nii kõrgele roninud kui sel aastal (Wales-is oli täna lausa 20 kraadi sooja).
Kui ilmajutt kõrvale jätta, siis eile hommikul ärgates leidsin ma, mu suureks üllatuseks, FB-ist mu kunagise nelja klassikaaslase sõbrakutsed. Täna hommikul lisandus veel üks. Tuli välja et minu kunagine kool sai 100 aastaseks ja osa klassikaaslaseid olid koolis pidutsemas käinud ja siis ka vanu klassiõdesid/vendi meenutanud.
Ühtepidi väga tore vanade koolisõpradega kontaktis olla, AGA teistpidi... ma ei tea. Millegipärast tunnen ma ennast nendest sõbrakutsetest üsnagi häiritud. Loomulikult võtsin ma kutsed vastu, aga tunne on küll hetkel selline nagu oleks keegi võõras mu tuppa astunud.
Võrreldes paljude teiste inimestega FB-s on minu sõbralist ikka imeväikene. Kõik inimesed kes mu sõbralistist on on kas mu sugulased või sellised inimesed keda ma ka päriselt tunnen ja kellega ka päriselus suhtlen või kellega ma mingil kolmandal viisil selle võrra tuttav olen, et mul ei ole midagi selle vastu kui nad mu eluga FB vahendusel kursis on. Nende hulgas oli ka juba varem paar vana klassiõde. Tegelikult väga paljud inimesed kellega ma päris elus suhtlen ja keda tunnen ei omagi FB kontot. Mõnedel on küll konto, aga nad ei ole aktiivsed FB-i kasutajad, või ma/me tahtlikult ei ole seal sõbrad.
Aga nüüd olen ma fakti ees, et osa mu elust on avatud inimestele kellega mul ei ole aastaid kontakti olnud ja kes minu praegusest elust midagi ei tea. Jah tore on kontaktis olla ja tegu on ka toredate inimestega, aga ma siiski ei tahaks ennast nendega jagada nii lähedalt nagu ma seda oma teiste FB sõpradega teen. Ka ei vaja ma oma FB-i seinale nende loosijagamisi või muid reklaamipostitusi või seda mida nad mingil hetkel mingist asjast parasjagu mõtlevad. Seda enam, et kõik see hõlmad pigem Eesti elu millega mul ei ole otsest kokkupuudet.
Ühtepidi hea, tunnen et see vahejuhtum sunnib mind justkui sotsiaalmeediast veelgi rohkem eemale tõmbama, aga samas ei tahaks ma seda nüüd ka just nende pärast teha. Ei teagi mida teha, oodata natuke ja siis lihtsalt ennast osade sõbralistist kustutada? Kas keegi üldse panekski seda tähele kui ta kolmesaja sõbra seast järsku üks vaikselt ära kaoks? Enne järgmist klassikokkutulekut arvatavasti kindlasti mitte, aga kes teab millal see veel tuleb ja suure tõenäolisusega ei oleks mul sinna nagunii võimalik minna.
Aga see on täitsa huvitav kuidas see aasta on alanud nii paljude minu 'vana' eluga seotud inimestega taas kokku saades või kontakti luues. Nagu oleks mingi vana tsükkel kordusele minemas või mingi teatud kuu seis mis mind vanade asjade ja inimeste juurde tagasi viimas.
Igal juhul päris põnev.
Good hair day |