MÕRVARID

Naabripere läks kaheks nädalaks Hispaaniasse vanavanemate juurde ja enne ärasõitu palusid meil nende akvaaiumi kalu üle päeviti toitmas käia. Meil ei olnud selle vastu midagi (nii kaua kui me nende koera järgi ei pidanud hoolitsema) ja olime nõus. Käisime isegi nende juures enne üle kontrollimas kui palju ja kuhu toitu panna. Pete luges kalad üle (4), tegi paar surnud kala nalja naabrimehega ja rääkis et ta olevat ükskord enne ka sõbra kalade järgi hoolitsenud ja siis sõi üks kala kõik väiksemad ära. Nalja kui palju.
Suutsime ilusti meeles pidada ja igal teisel päeval kalu toitmas käia, enam jaolt Pete aga paar korda ka mina. Pete luges alati ka kalad üle ja kui tagasi tuli siis teatas kõva häälega et kõik 4 olevat rõõmsalt sööma tulnud. Kaks nädalat hakkas juba läbi saama ja me olime endaga nii rahul et ülesandega hakkama olime saanud KUI siis Pete tuli järjekordselt kala toitmiselt tagasi ja teatab et suur must kala on vist SURNUD. Ma algul arvasin et ta teeb nalja ja küsisin et kuidas VIST surnud. Ütles et see suur must kala olevat olnud veepuhastaja taga kinni ja ei tulnud sööma ka siis kui ta akvaariumi seina peale koputas. Mina siis ruttu jooksin meditsiinilist kontrolli tegema ja surma tuvastama. Oli teine jah täitsa surnud mis surnud, kõht vee peal püsti, saba torude vahel kinni.
Uskumatu, kuidas on see võimalik et just siis kui meie kalade järgi valvame jääb üks kinni ja sureb ära!!!
Helistasime ruttu naabrimehele Hispaaniasse ja rääkisime loo ära ning küsisime mida nüüd tegema peame - kas kala sealt välja kookima? Mina oli juba valmis minema neile uut ostma ja lootsin et leian samasuguse enne kui lapsed Hispaaniast tagasi koju tulevad. Tuli välja et nad olid juba teel tagasi koju lennujaamast JA uudise võtsid väga rahulikult vastu. Naabrimees ütles et lapsed ei olevat seda musta kala kunagi kohanudgi. Ma veel ütlesin talle et jumal tänatud et nad meile oma koera ei jätnud hoolitseda, kes teab mis sellega veel oleks juhtunud, mille peale mees vastas et kahju jah et ei jätnud....