Avastasin ükspäev, et Greta Eesti pass ja minu pass ning ID kaart olid just aegumise kaotanud. Asja uurima hakates, et kuidas uusi passe saada, tuli välja, et tegu üsna pika protsessiga. Kõigepealt pidime internetist endale Eesti saatkonda aja broneerima, aga esimene vaba aeg oli alles viie nädala pärast. Natuke paanikat tekitas küll, sest passi tegemine ja kättesaamine võtab omakorda 5-6 nädalat ja kuigi Gretal samas kehtiv UK pass olemas, siis mina olen täitsa ilma kehtiva dokumendita. Aga enda viga, et varem ei kontrollinud. Me pole ju üle kahe aasta kuskil reisil käinud seega pole ime, et passi sisse pole vaadanud.
Gretale tähendas see muidugi seda, et ta sai koolist vaba päeva. Mul õnnestus saatkonda helistades meie aeg õnneks paari päeva võrra siiski varemaks muuta ja reede peale tõsta. See oli hea sellepärast, et reedene päev on Gretal koolis alati lühem päev ja seega ta ei pea nii paljudest koolitundidest puuduma.
Greta oli nii elevil, et saab rongiga sõita ja kui kuulis, et ka veel metrooga, siis kuulutas päeva ta elu paremaks! Me hakkasime mõtlema ja arvutama millal Greta viimati üldse rongiga sõitis ja tuli välja, et väga kaua aega tagasi. Ta ise ütles, et sõitis viimati rongiga kui oli 7-aastane, aga ma ei taha seda hästi uskuda.
Waterloos ja ka Londoni tänavatel oli üsna vähe inimesi. Me muidugi liikusime ka kella 10 ajal kui tipptund juba möödas, aga vanasti oli vist ikka rahvarohkem. Samas tänavatel ringi kõndides nägime rohkem turiste kui kohalike, või siis võõrkeeli rääkivaid kohalike.
Waterloosse jõudes tahtis Greta kohe raamatupoodi minna. Ta on meil nimelt hetkel täitsa hull raamatute järgi. Ostab oma raha eest peamiselt vaid raamatuid ja loeb neid ka üks teise järel. Ka sel korral ostis ta Londonist kolm raamatut millest üks oli prantsuskeelne 'Näljamängud' raamat. Seda ta muidugi prantsuse keeles lugeda ei suuda, aga tahtis sellegi poolest natuke proovida (selle raamatu ostis ta heategevuspoest 90 penniga, seega miks mitte).
Metroodes ja rongiges kandisd väga vähesed maske ja peamiselt olid need siis kas välismaalased või vanemad inimesed. Küll aga olid ühe sõidu aja meiega koos vagunis inimesed, kellel KÕIGIL olid ninad telefonis. Nii noortel, kui ka väga vanadel. Me Gretaga olime ainukesed kel mobiilid kotis olid.
Teel saatkonda
Eesti saatkond oli ainuke kel Ukraina lipp riigilipu kõrval lehvis. Saatkondade puhul natuke segadust tekitav, sest jätis mulje nagu seal oleks ka Ukraina saatkond kohe kõrval asunud. Ühelgi teisel seal lähedal asuva saatkonna majal ma Ukraina lippu ei näinud.
Saatkonnas läks dokumentide täitmisega kiiresti. Gretal oli algul raske uskuda, et saatkonnas peab/saab Eesti keeles rääkida kuigi ma ütlesin talle, et saatkonda minek on natuke nagu Eesti pinnale astumine.
Saatkonnast võtsin kaasa ka paar Eestit ja Eesti keelt tutvustavat brošüüri. Eriti hea meel oli mul Eesti keele postkaardide üle. Viimane kord kui me Eestis olime jäid need mulle raamatupoes silma ja ma tahtsin Petele osta, aga hinda nähes matsin selle mõtte kohe maha. Nüüd aga sain need täiesti tasuta :-)
Ma loodan, et passile järgi minnes saan kohaliku sõbrannale kingituseks veel ühe paki võtta.
Peale passide tegemist otsustasime veel natuke Londonis ringi kolada, sest ma ei tahtnud kuidagi veel tagasi koju minna ja siis taas koera eest hoolitsema hakata. Koeraomanikuks olemine on nii kohutavalt väsitav töö, et ma tahtsin natuke hinge tõmmata. Ma muidugi enne ikka kontrollisin Pete käest üle kuidas tal läheb ja et kas Monty laseb tal tööd teha ning õnneks neil oli kõik hästi.
Kuna ma olin koera hoidmisesst nii magamata ja väsinud, siis ega me pikalt Londonis ringi ei kolanudki. Sööma otsustasime minna hoopis Wimbledoni, sest Kensington South metroojaamast sai sinna otse metrooga ilma, et me oleks pidanud tagasi Waterloo jaama sõitma ja sealt eraldi rongi võtma. Sedasi oli restoran, kuhu me sööma minna tahtsime, palju lähemal ja kiiremini kohale jõutav.
Vot selline tore väikene kiire ja lihtne väljasõit. Samas aga läks kogu see lugu meile pea £200 maksma. Minu ja Greta pass + minu ID kaart läksid kokku maksma £120, rongipiletid meile mõlemale pea £30 ja lõunasöök samuti £30, ehk siis kokku £180. Rongipiletid on ikka hullult kallid. Ime ei ole, et me eelistame Londonis autoga käia ja pühapäeviti on kogu sõit meile veel täiesti tasuta.
No comments:
Post a Comment