Friday, 28 August 2020

AIAPIDAMISE VÕLUD JA VALUD

Mul sellist tunnet veel ei ole, et suvi on kohe lõppemas ja sügis ootab nurga taga, sest meil tavaliselt ei ole suvest sügisesse üleminek nii kiire ja järsk. Tihti jätkub nii soojust kui päikest veel kuni oktoobrini. 
Oma aiandusele võin ma aga küll kohe varsti joone alla tõmmata.

Sel aastal pingutasin ma aiatöödega rohkem kui tavaliselt ja selle eest saan ma tänada või kiruda vaid koroonat. Õppisin paari kuuga taas seda, et aiapidamine on üks kallis ja aeganõudev hobi ning kasu on sellest tegelikult väga vähe (meie pere jaoks).

Järgmisel aastal ma kindlasti ei jaksa enam nii palju jändama hakata. 
Õunapuudega õnneks ei ole palju tööd. Pean vaid meelde jätma, et kui me hiljem ei taha ussitanud õunu süüa, siis pean koitõrje kleepekad juba aprilli lõpus ära tellima ja mai alguses puu otsa riputama. Sel aastal jäin ma tellimisega natuke hilja peale, aga ussivabu õune oli sellegipoolest rohkem kui eelmistel aastatel. 

Kreegid on meil ka alati ussitanud olnud ja sellepärast pole me neid ka kunagi korralikult süüa saanud. Sel aastal panin ma koitõrje vaid õunapuule, aga paistis, et nendest oli ka kreegipuule natuke kasu, sest mul õnnestus isegi paar puhast kreeki leida. Samas kuna meie aias kasvav kreegipuu on väga vana ja väga kõrge, siis kreeke saame me vaid süüa alumistelt okstelt aga seal on neid tavaliselt üsna vähe. Kõrgemalt ei saa me neid kuidagi kätte ja need mis maha kukuvad on juba kas mädanenud või ussitanud. Paljud kreegid mädanevad tegelikult juba puu otsas rippudes ära. 

Viinamarjad kasvavad ka nii kuidas ise heaks arvavad. Tavaliselt vajavad vaid kevadel lõikust ja suvel natuke pügamist ja sellega asi piirdub. Osa viinamarjadest saavad augusti lõpus septembri alguses valmis, aga peale minu ei söö neid keegi. Isegi mitte ei maitse. No tegelikult ei söö ka mina neid vaid pigem lihtsalt panen möödaminnes paar tükki suhu. Tegu ei ole siiski nii heade viinamarjadega kui poest saab osta, kuigi nad on üsna magusad...aga see oleneb ka aastast.

Herneid olen ka eelmistel aastatel potti kasvama pannud ja arvatavasti teen seda ka järgmisel kevadel. Nende koguste juures, mida meie Gretaga jõuame ära hävitada, jääb seda kindlasti väga väheks, aga mul on mingi hingeline sugulus hernestega ja seega ma vist ikka päris ilma nendeta ei saaks hakkama.  
Herneid müüakse meil toidupoes terve suve jooksul ja ma pidevalt ostan neid meile koju, aga samas meeldib mulle hirmsasti ka hommikuti oma aeda astuda ja sealt paar hernekauna leida. 
Ubadega (pean silmas siis eelkõige neid pildil olevaid peenikesi või siis ube üldse) ei hakkama ma kindlasti enam jamama. Ma peaks neid terve põllu jagu istutama, et see meie vajaduse kataks. Sel korral istutasin ma kahte sorti ube. Pikkade ja lapikute kaunadega oataimedest sain ma lõpuks vist vaid kaks kauna kokku. Taimed ise vohasid nii et vähe ei olnud. Sirgusid lausa pikemaks kui me aiaplangud. Hakkasid vaikselt juba Jack in the Beanstalk lugu meenutama, aga ubadest endist polnud haisugi. 
Peenikesed oad kasvasid küll üsna edukalt, kuigi ma pidin neid hullult nälkjate eest kaitsma, aga kuna me sööme selliseid ube mitu korda nädalas, siis nendest taimedest, mis ma maha istutasin, saime me kokku ehk vaid paar peotäit ube. No näiteks praegu just vaatasin, et valminud on seitse oakauna! Asi seegi, aga sellest üksi peret ära ju ei toida.

Maitse poolest pole nad ka nii head kui need, mida me tavaliselt poest ostame. Ehk siis kogu see vaev neid istutada, pidevalt kasta ja nälkjate eest kaitsta ei õigustanud ennast üldse ära. Mulla, taimede ja poti peale, kuhu ma nad istutasin, kulutasin ma kõvasti rohkem raha kui ma ube pärast vastu sain. 

Veel istutasin ma kevadel aeda kuus suvikõrvitsataime. Ellu jäid nendest kolm ja õnneks ei kasvatanud nad sel aastal nii palju vilju, kui mitu, mitu aastat tagasi. Ma ei teagi miks 3 taime ära surid. Võimalik et nälkjad lihtsalt sõid enne ära kui taimed tugevaks jõudsid kasvada.

Nalkjatele paistis väga meeldivat mu peenarde juurde õhtuti massides koguneda ja suuri sööminguid maha pidada. Vahepeal oligi mul juba selline tunne, et ma kasvatan neid taimi vaid neile söögiks. Õnneks siiski rahunesid tegelased peale seda maha, kui ma taimede juurde väikesed kausid õllega panin. Või ma ei teagi kas lihtsalt rahunesid maha või oli lahendus selles, et peamehed uppusid õlle sisse ära ja ülejäänud meeskond pani seda nähes vehkat ega julgenud pärast enam eriti tagasi tulla. See uppunud nälkjate vaatepilt oli aga sedavõrd jube, et mul läks korraks isegi igasugune taimekasvatuse isu ära. 

Suvikõrvitsaid me küll kasutame/sööme, aga vaid teatud toitude juures mida me väga tihti ei kokka. Seega kui neid oleks korraga palju valminud, siis me poleks jaksanud neid kõiki korraga ära süüa ja nad oleks kindlasti raisku läinud. Mulle suvikõrvits ei meeldi lihtsalt praetult või ahjus tehtult, sest läheb tihti liiga pehmeks ja lögaseks. Selliseid krõmpsukaid, mida tavaliselt restoranis serveeritakse, söön ma küll suurima heameelega, aga kodus tehes ei tule nad kunagi nii head kui restoranis välja ja ega ma neid krõmpsukaid suvikõrvitsaid ei jaksaks ju ka iga päev süüa. Pete aga samas naudib ka neid pehmemaid ja lögaseid kõrvitsaid hea meelega, sest talle maitsevad kõik rohelised ja tervislikud asjad, aga no vaevalt temagi neid igapäev süüa oleks tahtnud.

Kõige suuremat hoolitsust ja tööd nõudsid sel aastal tomatitaimed. Ma panin kasvama kolm taime, aga vahepeal on mul küll selline tunne nagu neid oleks mitu korda rohkem olnud. Kõik kolm taime kasvasid meeletult pikaks. Ma oleks võinud küll taimede tipud ära näpistada, aga ma ei raatsinud, sest alati olid seal juba uued tomatibeebid kasvama jõudnud hakata.

Mingil ajal oli meil siin hirmus kõva torm mis mitu tomatioksa ära murdis ja kuna tomatid asuvad meil just selle aia vastas ja just selle koha peal kust Josten üle aia naabrite juures käib, siis õnnestus ka tal oma käimistega paar tomatiharu ära murda. Vahepeal murdusid oksad ka lihtsalt oma enda raskuse all ära kuigi ma proovisin neid pidevalt toe najale kinni siduda. 
Olin juba vahepeal täitsa ahastusse langemas ning alla andmas, sest murdumised muutusid juba nii intensiivseks, aga praegu mõtlen, et jumal tänatud, et need taimed kõikide oma originaal harudega elus ei püsinud. Mul oli hiljem, ja on ka veel praegu, selline tomatiuputus et hulluks ajab ja meil ei ole nende tomatitega hetkel midagi peale hakata. Loomulikult me sööme neid, AGA ma ise ei ole suur tomati fän. Need tomatid, mis meil aias kasvasid/kasvavad, olid/on veel ka kuidagi eriti happelised ja ma ei suudagi neid rohkem kui vaid paar tükki korraga ära süüa. Poe tomatid on minu meelest palju parema maitsega.

Kui Greta väike oli, siis ma mõnel aastal ikka panin ühe või kaks tomatitaime õue potti kasvama ja Gretal oli siis sealt nii tore aeg-ajalt väikeseid tomateid suhu pista. NÜÜD ei näidanud ta vähematki huvi nende tomatite vastu. Sõi mõnikord kui talle kätte viisin või taldrikult serveerisin, aga selle tomatilaviini juures, mis me aiast saime, oli tema söömisest vähe abi.

Ma aina käisin nii Gretale kui Petele peale, et sööge tomateid, sööge tomateid, SÖÖÖÖÖÖGE OMETI neid tomateid kuniks ma märkasin, et käitun juba nagu mõni Eestis elav aiaomanik, kes aastast aastasse suve keskel või lõpu poole proovib oma aiasaadustest iga hinna eest lahti saada ning ergutab kõiki neid sööma või sokutab ämbrite viisi inimestele kaasa! 

Lõpetasin survestamise sest sain aru, et ega see nende süü ole et meil siin sedasi uputab. Otsustasin, et söövad need kes tahavad ja nii palju kui tahavad ning mis jääb järgi, jääb järgi. Ise ma ju ka ei jaksa ega taha koguaeg tomatit süüa. 

Viimane kord naasin aiast sellise saagiga

Mu kõige lemmikumad on aga vaarikad ja metsmaasikad. Seda enam, et kasvad väga hästi ka ilma nende eest hoolitsemata.


21 comments:

  1. Kahju, et me nii kaugel elame, ma tuleks appi tomateid sööma. Lapsed ilmselt ka, Saksamaal pidin ma iga päev pool kilo või rohkem kirsstometaid ostma ja need said kuidagi hästi ruttu otsa.
    Meil küll poetomatitel kuigi head maitset ei ole, kodutomat on palju parem.

    ReplyDelete
    Replies
    1. No näed, kui külla tuleksid, siis paneks sulle lahkudes, nagu korralik eestlane, ämbriga tomateid kaasa :-D :-D

      Meil pole ka kõikidel poetomatitel hea maitse, aga teatud omadel on.

      Delete
  2. Nälkjaid peab lihtsalt korjama ja hävitama, siis jääb neid vähemaks ka.

    ReplyDelete
    Replies
    1. Sa ei kujuta ette kui palju neid seal oli. Vähemalt 50 tükki korraga, igas suuruses. Ma korjasin neid algul ära ja viskasin maja ette põõsa alla, aga hävitama ma poleks küll suutnud neid hakata. See oleks sel juhul küll juba massimõrvaks kujunenud. Õlle anumatega oli vähemalt kogu asi valutum ja nad ronisid öö jooksul ilusti sinna sisse, AGA siis ma pidin ju hiljem seda uppunud nälkjaid täis anumat tühjendama ja see oli ikka nii rõve kui veel olla saab....

      Delete
  3. Korja kilekotti, kus on soola sees, seo kinni ja viska minema. Aia taha viimine ei aita. Kas sul oranže hispaania nälkjaid ka on?

    ReplyDelete
    Replies
    1. Ma jätan meelde ja järgmisel kevadel, kui mul mingil põhjusel peaks taas mingi istutamise tuhin peale tulema, võtan kasutusse...kuigi see tundub juba täitsa mõrva läbiviimisena :-)

      Hispaania nälkjate kohta ma ei oska vastata. Minu mäletamist mööda olid 'minu' nälkjad ikka palju tumedamat värvi, aga mul on tunne, et ma olen kuskil/kunagi ka neid oranże näinud. Mille poolest nemad kuulsad on?

      Delete
    2. Lusitaania teod söövad valimatult kõike ja teisi tigusid, väga invasiivne võõrliik. Eestis korjati neid sel suvel pangide kaupa. Nälkjaid peab hävitama, kui oma aiast hoolid.

      Delete
    3. :-O
      Kui mul peaks järgmisel kevadel taas aiatööde tuhin peale tulema, siis ma loen seda postitust uuesti ja vaatan kas olen emotsionaalselt valmis jälkjate tapjaks saama :-)

      Delete
  4. Väikestest tomatitest on väga hea teha tomatimoosi (M&S oli kunagi müügil kollastest tomatitest tehtud moos, kuhu oli pandud ka pisut imeõhukeseks viilutatud sidrunilõike - vaatasin koostisained üle ja tegin järgi - tuli veel parem). Eelmine aasta oli mul samuti tomati uputus (valmivad ju enamvähem samal ajal kõik) ja siis tegin tomatimoosi, selline pisut tarretise moodi või želee - väga hea juustu vaagna kõrvale sättida või siis kuivikutega süüa.

    ReplyDelete
    Replies
    1. Sa oled nii armas...ja üli usin :-)

      See moosi või chutney idee on hea, AGA ma ei viitsiks sellise asjaga jändama hakata, sest see väike purk moosi mis ma saaks ei oleks taas oma hinda ja minu vaeva väärt. Võib-olla kõlbaks süüa, võib-olla mitte. Oleneb ka koostisosadest kas mina seda süüa saan või ei (juustu ja kuivikuid ei saa, kuigi eks seda moosi saa ka teiste asjadega koos süüa).
      Õnneks tomatid seisavad külmutuskapis üsna pikka aega ja seega eks me tasapisi siiski proovi neid siin hävitada, aga sulle suured tänud kaasamõtlemast :-)

      Delete
    2. Külmkapis kaotavad tomatid maitse. Mina olen kirsstomateid kunagi ahjus krimpsutanud ja siis vist õliga purki pannud, seisid küll ja olid head kastmete sisse panna.

      Delete
  5. Oeh, elaks te Eestis oleks ma ämbriga ukse taga tomateid küsimas :) enda tänavu-aasta tomatikasvatus läks aia taha, ent pidin minagi tõdema, et kasvatad ja kastad ja lõikad ja toestad.... ning pärast saad 7 tomatikest! Ühest küljest tore, teisalt.... meeletu energiakulu selle 7 tomati peale!

    Eestis on ka kuidagi väga jahedaks läinud viimase nädalaga - nagu keegi oleks lülitiga ilma ära muutnud. Arvestades, et kevad ja suve algus nagu ära jäid, on see väga häiriv, et sügis juba käes on.

    ReplyDelete
    Replies
    1. Kui me Eestis elaks, siis ma annaks sulle need tomatid koos taimede ja potiga ära :-)

      Eks see igaühe jaoks ole erinev ja oleneb mida keegi aiapidamisest saab ja ootab, aga minu jaoks ei ole see HETKEL sel kujul ei nauditav ega kasulik.

      Ubadega tundsin ma just nii nagu sul tomatitega, samas kui tomateid on meil nüüd nii palju, et nendega pole midagi teha.
      Mulle küll pakub omajagu naudingut näha kasvamisprotsessi pealt, kuidas taimed kosuvad ja kasvavad, kuidas õitsevad ning esimesed viljad ilmuvad, aga hiljem on kogu rabelemisest juba kõrini ning lõpptulemus ei ole oma hinda väärt.

      Meil on palju kergem osta poest täpselt seda mida me vajame ja meile maitseb, täpselt selles koguses mida me oleme võimelised ära tarbima ja ei mingit häda ja hala ning orjatööd :-)

      Delete
  6. Palun selgita pisut seda õunausside tõrjet. Esmakordselt kuulen, et on olemas koitõrje "kleepekad", mida puu otsa riputatakse. Ei tea, kas Eestis ka analoogseid asju müüakse? Huvitav, mis nime all...

    ReplyDelete
    Replies
    1. https://koduaed.balticagro.ee/et/55-feromoonpyynised

      Delete
    2. Kersti andis juba viited Eestis saada olevatele toodetele, aga ma ise kirjutasin sellest 'asjandusest' lähemalt siin
      http://knightscastle-alice.blogspot.com/2019/06/aiatood.html

      Delete
    3. Suur aitäh täiendava info eest! Järgmisel aastal kindlasti proovin seda ka oma aias.

      Delete
    4. Ma lisan vaid seda, et meil soovitatakse panna need tõrjekastid puudele kuskil mai keskel vist (ma praegu täpselt ei mäleta), aga see tegelikult oleneb ka natuke aastast, sest mõnel aastal on meil kevad väga varajane ja siis võib mai keskel olla juba liiga hilja.
      Eestiga võrreldes algab meil aga kevad nagunii palju, palju varem ja õunapuud hakkavad õitsema ja õunad valmivad samuti varem, seega ma ei oska öelda mis ajal teil peaks need tõrjed puudele panema. Arvatvasti on aga teil müüdavatel püünistel juhendid teie ajavööndi jägi kirjas :-)

      Delete
    5. Aitäh! Ma uurisin netist, et Juhani puukool müüb neid ja sealsed klienditeenindajad oskavad kindlasti täpsema aja osas juhendada.
      Igatahes on see minu jaoks põnev avastus. Ma olen alati arvanud, et ussitanud õunad on paratamatus ja naljaga olen oma õunu ka seetõttu "öko"-õunteks nimetanud :)

      Delete
    6. Neid paistab teil müügil olevat päris paljudes kohtades. Ma näiteks leidsin Bauhofi lehelt
      https://www.bauhof.ee/et/feromoonpuunis-ounakoile-mayeri-organic-468971
      ja ka Hansashopist
      https://hansashop.eu/et/aiamaailm/kahjuritorje/feromoonpuunised.html
      ning ka Hansaplant lehel on suur valik saadaval
      https://www.hansaplant.ee/catalogsearch/result/?q=FEROMOONPÜÜNIS+

      Minu teada nad kogu ussi probleemi kohe ära ei lahenda, aga ma olen nüüd meie aias kahel aastal kasutanud ja usse on tõesti tunduvalt vähe. Ma lihtsalt pean mäletama õigel ajal välja panema ja seda kleepekat seal sees ka vahetama.
      Loodetavasti on ka sulle abiks.

      Delete
  7. Selle tomatite kaasa andmise jutu peale tuli meelde kui meil naaber kasvatas aias viinamarju ja iga sügis ilmus ukse taha oma väikeseid hapusid viinamarju
    andma. Ära ka ju ei saada, viskasin kohe minema sest keegi neid ei tahtnud ja
    alati tulid koos äädikakärbestega. Õnneks lõpetas selle kasvanduse ära.

    ReplyDelete