Sunday, 31 January 2021

VANGIELU

Täna on laupäev ja no mitte midagi ei ole nädalalõpuga peale hakata. Mitte kuskile ei ole ega ei tohi minna ja kuna õues sajab täna vihma, siis jääb ka ümber maja kõndimine ära (mille üle ma küll üldse ei kurvasta, sest mul on sellest juba ammu täielikult kopp ees).

Aga tõesti, see on kohutavalt väsitav päevast päeva TÄPSELT SAMA elu elada. Elu mõte kaob sedasi juba vaikselt ära ja ma üldse ei imesta kui mõnel ka elu isu sedasi täielikult otsa saab.

Mitte midagi otseselt ei tee ja mida vähem teed, seda rohkem väsinud oled. Pete 'peab' küll iga nädal 50km kõndima, et oma elukindlustuse punktid kätte saada ja seega kõnnib pea iga päev keskmiselt 10km (vahel enne tööd hommikul, vahel kas lõuna tunnil ning õhtul peale tööd) ja seega on vähemalt oma väsimuse kõndimisega või töö tegemisega ära teeninud, aga teda jälle väsitab teistmoodi selline üksluine ja piiratud elu. Sama rutiin, sama orjatöö ilma naudingu või puhkuseta ja enam pole isegi 'kodu' kuhu töö eest peitu paariks tunniks tulla, sest kodust ongi töökoht saanud.

Ausalt selline tunne on, et trellid vaid puuduvad veel akende eest, et päris vangla mõõdu annaks. 

Kui esimese lockdown ajal asendus tegematus pideva söömisega, siis nüüd ei ole meil erilist isu ka tavaliste söömaaegadel süüa. Sellele vaatamata veedan ma enamus oma nädalapäevadest siiski köögis. Hommikusööki võtab Greta küll ise, aga see ei päästa suurt midagi. Asi ei olegi nii palju söögi tegemises endas, vaid pigem selles, et kõigi me söögikorrad on eri aegadel. 

Minu hommik algab tavaliselt köögi koristamisega. Ise söön ma hommikust alles kuskil kella 10 või 11 ajal. Kui mina olen vaevalt saanud oma hommikusöögiga ühele poole on juba peaaegu Greta lõunasöögi aeg käes. Enne enda hommikusööki viin Gretale väikese snäkis (tavaliselt viilutatud puuvilju või juustu oliividega). Jõuan natuke veel koristada ja siis hakkan Gretale lõunat valmistama. Greta lõuna on kella 1 ja 2 vahel, sest nii näeb tunniplaan ette (teisipäeviti on tal lõunatunni ajal viiuligrupi zoomitund millele järgneb klassijuhataja live lesson ja seega on ta sunnitud lõunat sööma hoopis mingi teise koolitunni ajal). Kuna mu hommikusöök jääb tavaliselt nii hilja peale, siis enamustel päevadel ma lõunat ei söö, aga vahel midagi väikest siiski. Kui hästi läheb, siis saan vahepeal korraks maha istuda enne, kui Greta kodukoolipäev kella 3 ajal lõppeb ja ma ta natukeseks õue jalutama viin. 

Õuest tagasi tulles jõuan natuke internetist surfata või raamatut lugeda, kui on juba jälle aeg sammud köögi poole seada ja õhtusööki valistama hakata. Sööki valmistades proovin jooksvalt kööki korras hoida ja peale sööki paneb Greta, kui hästi läheb, meie taldrikud nõudepesumasinasse, aga potte ja panne ma küll õhtul enam pesema ei suuda hakata. Sellest sõltuvalt alustan uut hommikut pottide ja pannide pesemisega ja kogu rutiin algab taas otsast peale...ja nii päevast päeva!

Jube! 

Õnneks nädalalõppude kokkamine on täielikult Pete töö ja ma võin kööki täielikult vältida. Mõnel nädalalõpu hommikul toob Pete mulle hommikusöögi kogunisti voodisse. 

Aga söögitegemisest rääkides, siis ma ükspäev nägin Briti blogist, või oli see ta Instas, et nende uue kodu pliit on vaid KOLMEkohaline ja et neil on vaid üks ahi ja seda kuue pereliikme kohta!!! Meid on peres vaid kolm ja meil on viiekohaline pliit ning KAKS ahju ning meil jääb tihti ka sellest veel väheks. 

Hetkel pildil olevad potid on kõik kas väikesed või väga väikesed, aga kui ma suuremate pottidega süüa teen, siis ei mahu kõigele lisaks veel ka viis potti või panni korraga pliidile ära ja ma olengi sunnitud mõne asja keetmise jaoks kas siis väiksemat potti kasutama kui võimalik või siis lihtsalt ootama, kui üks asi valmis saa. Brokoli ja rohelised oad (kas siis prantsuse või lapikud oad) panen alati nagunii ühte potti, sest eraldi ei mahuks, aga nende valmistamine võtab õnneks nagunii ühepalju aega. 


Söögi/toiduteemadel jätkates, siis eelmisel laupäeval käisime Pete koos toidupoes. Ta vajas samuti vaheldust ja seega oli nõus minuga korraks poodi kaasa tulema. Ma tavaliselt teda niisama poodi kaasa ei vea või ei saada, sest ma tahan teda iga hinna eest tervena hoida, aga sel päeval tegime erandi.

Sõitsime oma kodulähedasse Waitrose-i mis ei ole väga suur, aga samas ka mitte väga väike. Ütleme, et umbes Tallinna Ujula juures oleva Rimi suurune (seal vist on Rimi ja mitte Selver ja ma loodan, et seda ei ole vahepeal suuremaks ehitatud). Kuna meil soovitatakse hetkel poes üksinda käia ja kuna poodi sõites nägime, et ukse taga oli väikene järjekord, siis ütlesin Petel, et nüüd teeme nii, et mina sind ei tunne ja seisame järjekorras eraldi. 

Seda, kas sa tuled poodi üksi või kahekesi, tavaliselt suurte poodide juures ei kontrollita, aga kuna tegu oli natuke väiksema poega, siis uksel seisev turvatädi oleks selle kohta meie puhul kindlasti märkuse teinud (ära poleks arvatavasti saatnud, aga endal oleks paha tunne olnud ja Pete oleks kindlasti sel juhul tulemata jätnud)

Ma teadsin seda juba ette, aga kuna ma tõesti ei tahtnud üksinda poes olles otsustada mida me nädalalõpul TAAS sööme, siis tahtsin, et Pete minuga poes kaasas oleks ja ise selle otsuse enda peale võtaks. 

Mängisime siis Petega poes võõraid nii palju kui see võimalik oli ja no täitsa kriminaali tunne tuli peale. Pete võttis isegi endale eraldi korvi, et oleks näha, et ta seal poes ikka asja eest on kuigi ta pärast tühendas selle minu kärusse ja sammus kaks kätt taskus poest välja ning jättis mind maksma. 

On ikka hull lugu küll! Nagunii pole inimestel kuskile minna ega mitte midagi teha ja nüüd ei saa isegi enam oma abikaasaga koos toidupoes käia ja seda väikestki vaheldust nautida :( ... Ok suuremas poes saaks, aga ma ei hakka Pete sinna niisama ka vedama, kuigi suuremas poes oleks ka koroona pärast palju turvalisem olla.  

Ja ega ma tegelikult ei tüki ka ise enam kuskile kus maski peab kandma, sest mu näonahk on maski kandmisest täiesti 'põlenud'. Ma ei teagi kuidas seda paremini kirjeldada, aga mu nina küljed, teatud osa põskedest, suunurga ülemised ääred ning mõnikord ka osa lõuast on nagu päiksepõletust saanud ja valusad. Koguni nii palju, et nahk kestendab. Vahepeal rahuneb nahk maha, aga kui ma kord nädalas suures toidupoes toidukraami ostmas käin ja maski pikemalt sellepärast kandma pean, siis on nägu pärast jälle nii punane ja valus. Ükski kreem või imerohi seda punetust täielikult ära ei võta, lihtsalt rahustab natukeseks ajaks maha.

Mul pole kunagi varem nahaga sellist probleemi olnud ja ka nüüd tundub see imelik, sest kuna ma ju ei käi KUSKIL kus maski kandma peab peale toidupoe ja sedagi vaid kord nädalas suures poes ja vahel ehk kord kaks 10 minutit väiksemas poes, siis ei tohiks see ju nüüd nii kahjustav mu näonahale olla. Meil on nii poes kui õues peaaegu sama temperatuur (ei ole ei liiga jahe, ega liiga külm) ja mu mask ei lähe kandes üldse märjaks. Imevähe ehk niiskeks, sest ma siiski hingan sinna sisse, aga ära võttes on enam vähem samas seisus, kui ette pannes oli. Kasutan kõige tavalisemat ühekordset maski, sest sellega saan ma kõige paremini hingata ja ma usaldan seda rohkem, kui tavalisest materjalist õmmeldud maske.

Ma ei kujuta ette mis siis saaks, kui ma peaks maskis kandma iga päev mitu tundi järjest. Mul vist ei jääks siis näost midagi järgi :I

Ja üldse on kogu see koroona jama ja kõik need liikumispiirangud mu tervisele nii negatiivselt mõjunud, et kui see jama ka ükskord otsa peaks saama, siis mul võtab taastumine kohe kindlasti vähemalt aasta või isegi rohkem aega.  


Panen siia ajaloo tarbeks kirja ka meie lockdowni reeglid. Pealkiri ütleb UUE lockdowni reeglid Inglismaal, aga tegu ikkagi samase reeglitega kui varem. Ja üldse mulle tundub, et meil muud elu ei olegi siin enam olnud kui vaid üks suur lockdown. Ma ei mäletagi enam mida sõpradega koos olemine või isegi nende nägemine endast kujutab. 

Vaesed väikesed lapsed, nende jaoks on sõpradega koosolemine ju lausa arenguliselt tähtis. Neile ka palju raske seletada miks nad enam kodust välja ei saa minna ja oma sõpru ei tohi näha. Ma näen juba isegi Greta pealt, et talle hakkab see nelja seina vahel elamine masendavaks muutuma.

1. Püsi kodus, lubatud on vaid tööl käia kui kodust töötada ei ole võimalik,  hädavajalikud poekülastused, sportimine õues ning arstil käimised.
2. Sportida on lubatud vaid korra päevas ja oma kodu lähistel. Sportida on lubatud koos sama elukohaga inimestel, inimestel kes on moodustanud hooldus 'mulli' ja vaid ühe väljaspool kodu elava inimesega (pidades distantsi).
3. Koolid on lahti vaid kriisitöötajate ja ohurühma lastele, ülikooliõpe on online, väljaarvatud teatud õppealad. 
4. Teise elukohaga inimestega kokkus saamine sise- või välisruumides on keelatud, väljaarvatud hooldusmulli või lapsehoidjamulli inimestele.
5. Kõik mitte hädavajalike kaupade poed ning vabaaja ja meelelahutusasutused on suletud. 
6. Pubid ja restoranid on kinni, aga takeaway toit on lubatud.


18. jaanuaril süstiti Inglismaal 140 vaksiinidoosi minutis. 
20. jaanuaril oli minutis süstitavate vaksiinide arv juba tõusnud 200-ni. 
Tänaseks on rohkem kui 7.8 miljonit UK elaniku saanud esimese doosi vaksiini ja rohkem kui 450 000 saanud ka teise doosi juba kätte. 

Pete vanemad ja mõned meie vanemad sõbrad/tuttavad on esimese vaksiinidoosi juba kätte saanud. Pete onul, kes küll oma vanuse poolest pole veel vaksiininimekirjas, õnnestus aga juba kaks doosi endale saada. Nimelt oli ta oma naisega detsembri alguses haiglas kaasas (mitte koroonaga seoses) ja kuna haiglas olid mõned vaksiinid üle, mis ei oleks järgmise päevani enam säilinud, siis käisid medõed haigla peal ringi ja pakkusid neid kõigile soovijatele kes olid 70+ vanuses. Kuna Pete onu oli just 70-aastaseks saanud, siis pani ta kohe käe püsti ja saigi esimese süsti kätte ning tänaseks on ta ka juba teise doosiga kaitstud.

Siin on tabel mille alusel UK-s vaksineeritakse

Kahjuks vaksineerimisele ning lockdownile vaatamata sureb meil IGA PÄEV ikka veel ÜLE TUHANDE inimese. Õigem oleks tegelikult öelda natuke alla 2000, sest paljudel päevadel on numbrid suuremad kui 1500 või 1600, ühel päeval isegi üle 1800!

Kui enne tundus 600 ja 800 surma päevas kohutavalt palju, siis nüüd ei jõua ma ära oodata, et numbrid nii 'madalale' langeks. Õnneks lockdown abiga on päevas koroonasse haigestunute arv 50 000-60 000 pealt enam vähem 30 000 peale langenud, aga ikkagi nii meeletult palju. 
Haiglad on kohe kohe lõhkemas ülekoormuse all ja meditsiinitöötajad suurest töökoormusest ja lõputust pingest stressis ning läbipõlenud. 

Nii pikk maa veel minna...

UK on tänaseks juba üle 100 000 inimese koroonasse surnud. Kolmapäeval on me sõbra matused kuhu me loomulikult minna ei saa ja ka ei julgeks minna. Väike lohutus seegi, et saame kogu tseremooniat otseülekandena läbi interneti vaadata. 


Kurb on ka see, et Greta sünnipäevani on jäänud vaid natuke rohkem kui kuuaega. Juba teist aastat järjest peab ta oma sünnipäevast loobuma. Ta küll ei ole enam väike ja suudab sellega leppida, aga sellegi poolest on tal kurb meel kuigi ta seda otseselt välja ei näita.

Meil on ka raskusi talle sünnipäevakinki teha. Plaan oli talle suur kaheinimese voodi sünnipäevaks osta ja ta tuba ringi tõsta ning värvida. Ta narivoodi 'lammutasime' kaheks eraldi voodiks juba mitu kuud tagasi ja hetkel ongi tal need lihtsalt kokku lükatud ja ta magab ühel neist. Oleks me seda teadnud, et me saame taas vaat et pool aastat lukus istuda ja kodukoolis käia, siis oleksin ma need voodid siiski nariks jätnud. Praegu on tal toas selle võrra vähem ruumi, aga samas talle endale meeldib ja ega tal ei olekski rohkema ruumiga nagunii midagi peale hakata.

Ja nüüd olemegi situatsioonis kus narivoodit me ära müüa ei saa, sest lockdowni ajal ei tohi keegi sellele järgi tulla ning uut voodit ei saa samuti osta, sest kõik mööblipoed on ju kinni. IKEA-s on küll kaks õige pikkuse ja tegumoega voodit mis ta tuppa võiks sobiks, aga ma ei julge ilma voodeid oma käega katsumata ja silmaga nägemata ostma hakata. Ilma voodita, aga ei saa ma ka ülejäänud tuba disainida või värvida, sest ma ei tea mis värvi voodi me lõpuks valime. 

Midagi muud aga peale 'uue toa' ei oska me Gretale kinkida või tema midagi tahta ja nii ongi oht, et Greta jääb peole lisaks ka veel kingitustest ilma. Lootus, et nad poed nii pea lahti teevad on pea olematu, sest kui nad lapsigi ei lase tagasi kooli suure tõenäolisusega enne Lihavõttepühi, siis mis lootust poodidel veel on.

Aga noh, on nagu on, midagi pole teha...


Lõpetuseks üks pilt Jostenist. Sain taas peaaegu südamerabanduse kui ma ta sedasi Pete kontorist magamas leidsin. Ta magab viimasel ajal KOGUAEG selles korvikeses ja nüüd siis äkki sedasi keset põrandat korvi ees! See oli just sel päeval kui meil lumi maha tuli ja ma tõesti korraks mõtlesin, et Josten on otsad andnud :)

12 comments:

  1. Ma lugesin kuskilt, et surmad ja nakatumised käivad kahe-kolmenädalase vahega - et raskelt haigestujad võitlevad tavaliselt paar nädalat, enne kui haigus nad lõplikult välja kurnab. Kui haigestumised on languses, siis paari nädala pärast peaks surmad ka vähenema hakkama. Aga pikk tee on minna küll.

    Minul olid kevadise korontiini ajal kaks kuud suunurgad pidevalt katki ja tulivalusad. Oskan ainult arvata, et see oli puhtalt psühholoogiline, me ju sel ajal mingeid makse ei kandnud ega midagi. Võimalik, et oled maskimaterjali või selle valmistamise käigus kasutatud kemikaalide vastu - kui Sul just mingi ökomask ei ole? - mõnevõrra allergiline, aga kogu olukord võimendab Sinu tundlikkust veelgi. Mäletan, kuidas maja otsimise ajal kirjutasid, et tahtsite dinner party'de korraldamiseks suurt söögitoa-ala vms - teie loomupärase sotsiaalsuse ja külalislahkuse juures on sunnitud, teadmata pikkusega kodusistumine loomulikult veel raskem kui täielikel intorvertidel.

    Peame vastu, ega muud üle ei jää.

    ReplyDelete
    Replies
    1. Surmadade alla lähevad kirja need, mis on toimunud 28 päeva jooksul peale nakatumist. Umbes kahenädalse hilinemisega on näha jah nii surmad kui nakatumised ja see kuids karantiin töötab ja just sellepärast ongi natuke hirmutav, et me oleme ju juba üle kuuaja täielikult lukus istunud ja vahet ei ole suurt midagi näha. Vahepeal ei olnud isegi teada kas oleme juba tipp-punktis või see on alles tulemas, aga nüüd on vist lõpuks hakkavad numbrid natukenegi langema. Samas aga kuna UK tüvi levib nii kiiresti ja laialdaselt ning on suur oht uutele tüvedele, siis arvatavasti kohe kui reeglid nats nõrgemaks lähevad hakkab kogu jama uuesti pihta. Ainuke lootus ongi hetkel vaksiinidel.

      Mul suunurgad õnneks katki ei ole. See oleks veel jubedam, sest see on väga valus ja siis oleks ka väga ebamugav ja valus süüa. Mul on ülahuule peal olev nahk punane ja põletav. Täpsemalt see koht kus vuntside otsad tavaliselt meestel on :D:D
      Ma maskide kemikaalidesse ka ei tahaks väga uskuda, sest ma ei kanna sama firma maske. Ostan neid 5-ste pakkidena ja mul on eri firmade maskid. Ostan neid poest/apteekist ja praegu on kasutusel üldse see, mis mulle haiglast anti, kui ma seal vereproovi käisin andmas. Arvan lihtsalt, et mu nahale ei meeldi, kui midagi naha vastu hõõrub või õku ligi ei lase :(

      Jah, meile oli see maja otsingu juures tähtis, et alumisel korrusel oleks piisavalt ruumi, et jõulude ja suuremate sünnipäevade ajal mahuks sugulased meie juurde ära. Pete poolne pere on ju nii suur ja me suhtleme kõigiga väga tihedalt. No ja sinna lisaks ka veel me sõbrad. Me muidu ei ole tegelikult üldse mingid suured seltskonna lõvid ja eelisdame iga kell pigem kodus olla kui kuskil pidudel käia, aga meie oma sugulased ja tuttavad/sõbrad on meile väga tähtsad ja nendega koos veedetud aeg samuti.

      Ja ega meil ei olegi tegelikult midagi viga kodus istuda. Meil on ju meie jaoks suur maja ja aed ja töö olema ning õnneks oleme ka kõik terved suutnud olla. Inimkontakti igatseme tõesti kohutavalt, isegi täiesti võõraid juba silmas pidades. Südamest tunnen aga kaasa kõigile nendele kes on sunnitud väikeses korteris istuma ja oma mitut väikelast distantkoolitama veel oma enda tööle lisaks, või neile kel polegi enam koroona tõttu tööd ja raha või kes on mõne pereliikme kaotanud. Noortest on samuti meeletult kahju, et nende haridus ja tulevik on nii palju kahjustada saanud.

      Aga jah, peame vastu pidama ja lootma, et ka veelgi suuremas hädas olevad inimesed suudavad kuskilt lootust leida ja edasi astuda.

      Delete
  2. Soovitan sellist kolmekorruselist aurutuspotti: https://www.argos.co.uk/product/8364573
    Enda oma ostsime The Range'ist ja oleme väga rahul.
    Naljakas oli lugeda, kuidas te Petega poes käisite, sest tegime seda eile abikaasaga ise täpipealt samamoodi.
    Tegutseme mehega kohalikus toidupangas, seepärast on meil kuus päeva nädalas tarvis kuskile minna ning päevad on vahel päris pikad. Kuna olen aprillini "furloughed", siis annab see päevale eesmärgi. Eelmisel kevadel, kui olime mõlemad vaid vabatahtlikud, siis olime toidupangas vaid kaks päeva nädalas, kui kojuvedusid tegime. Siis tuli vahepeal küll kodus istumisest masendus peale, isegi intoverdina. Sügisest alates on abikaasa aga toidupanga juhataja ja tööd tohutult rohkem, eriti kuna mõned vabatahtlikud on pidanud tervislikel põhjustel isoleeruma. Loodetavasti saad varsti ka Sina vabatahtliku töö juurde naasta. Kas HS kaudu saab vabatahtlikuna peresid toetada vaid otsekontakti teel või saab ka kuidagi teisiti, nt telefoni või interneti teel?

    ReplyDelete
    Replies
    1. See aurutuspott näeb väga hea välja tõesti :) Me tegelikult kasutasime samalaadset, aga plastikust aurutajat AASTAID, aga ma ei mäletagi enam miks see meile lõpuks enam ei meeldinud, või selle kasutamise ära lõpetasime. See Argose pott näeb aga päris poti moodi välja ja on palju ahvatlevam. Näitan Petele ja küsin mis tema arvab. Hetkel meeldib mulle eraldi pottides teha sellepärast, et siis ma näen täpselt kui vähe või palju pean ma mingit asja keetma, et ei läheks liiga pehmeks vaid jääks natuke krõmpsakaks. Kolmele uuele potile peaks siis ka ruumi leidma, aga me kindlasti uurime seda variant :)

      HS-l on hetkel jah normaalne töö peatutud, aga ma tegin juba eelmisel suvel telefoni nõustamise koolituse läbi ja seega olen igati võimeline ühte peret (rohkemat nad ei luba korraga) telefoni teel nõustama/toetama. Ma tegelikult olen ka 'counselling' kursuseid aastaid tagasi läbinud ja peredega läbi oma töö pea kogu mu elu töötanu, seega see ei ole mulle midagi uut, AGA. Ja aga on selles, et HS puhul on väga vähe selliseid peresid kellel sellisest telefonis rääkivast abist ka midagi suurt kasu oleks. Enamus pered vajavad füüsilist abi ja toetust. Näiteks kaksikute ema vajaks kedagi kes korra nädalas paariks tunniks tuleks, et ta kasvõi korraks saaks hinge tõmmata ja lõunat rahus süüa või siis korraga vaid ühele oma beebile tähelepanu pöörata jne. Sellistel peredel ei ole aega niigi kiirele elule ja tegemistele lisaks telefoni teel kellegi võõraga rääkima hakata. Paljude jaoks on ka Zoomkõned natuke hirmutavad, sest kui nad näiteks nagunii depressiooni all kannatavad või ärevushäirete käes vaevlevad, siis mõte kellegiga zoom või telefoni vahendusel rääkima hakata lisaks neile veelgi rohkem stressi ja ärevust. Ning telefoni teel on ka palju, palju raskem usaldavat suhet võõra inimesega luua.

      Telefoni teel või Zoomi vahenduse nõustades tekib vabatahlikel ka probleem konfidentsiaalsusega. Tavaliselt teavad pered vaid oma vabatahtliku inimese eesnime ja siis ehk vaid neid andmeid mida vabatahtlik on ise nõus jagama. Meil ei ole lubatud peredele oma telefoninumbrit või emaili või oma aadressi anda ja kogu kontaktiväline suhtlus peab läbi organisatsiooni käima. Telefonikõnedega on võimalik vabatahtlikul oma numbrit helistades varjata, aga Zoomiga on kogu asi palju keerulisem.

      Nädal tagasi leiti mulle üks sobiv pere (ema) keda ma oleks saanud toetama hakata, aga kuna Greta on nüüd kodus distantõppel teadmata aega ja Pete töötab nagunii kodust, siis ma leidsin, et sellise virr-varri sees ei saa ma kindlustada et ma olen iga nädal teatud päeval teatud ajal vaba nendeks kõnedeks ning ka võimeline emotsionaalselt kellegi võõra jaoks olemas olla. Mu supervisor ütles, et see on õige otsus ja et paljud lastega vabatahtlikud on oma 'abi pakkumise' praegu pausile pannud.

      Toidupanka või kuskile mujale samalaadsesse kohta ma ei saa samuti appi minna, sest ma pean nii ennast kui Pete nakkuse eest kaitsma ning kuigi Greta saab oma koolitööga ise hakkama, siis vajab ka tema siiski tuge ja toetust, et oma otsetundidesse õigel ajal sisse logida, fotod ära saata, tehniliste probleemidega tegeleda jne.

      Ehk siis igav mul kindlasti ei ole :) Ma pigem igatsen, et saaks rahus maha istuda ja natuke aega vaid enda peale kulutada. Masendust ka pole, vaid lihtsalt tüdimus praegusest olukorrast ning suur igatsus inimeste järele :(

      Delete
  3. Kui teil müüakse, siis Helosan kreem teeb ärritunud ja katkise nahaga imet.

    ReplyDelete
    Replies
    1. Aitäh soovitamast!
      Meil kahjuks ei paista seda kreemi müügil olevat. Või siis õigemini on küll, aga mõeldud hobustele ja koertele või siis sama nimega, aga teist värvi tuubis ja mõeldud igasugu taguotsaga seotud hädadele mida ma ei oska isegi eesti keelde tõlida :D :D

      Delete
    2. Siis pole sama nähtavasti jah :D Pidasin silmas sellist: https://www.apotheka.ee/helosan-kreem-100g-pmm0005327ee ehk on midagi taolist teil ka apteegist võimalik saada. Ma olen seda üsna palju soovitanud inimestele praegusel üledesinfitseerimise ja muu nahka ärritavate asjade ajal ja alati on aidanud kõigil. Ja just, et see ei ole selline raske ja mürgine ise.

      Delete
    3. Kui mina googledan, siis jõuan sama kreemi juurde, aga lehtedelt mis otsingustest välja tulevad müüakse seda kreemi loomadele kasutamiseks (hobused, kassid, koerad) :D :D
      Ja kui on ka UK leht, siis seda kreemi tuuakse sisse EU-st ehk siis meil koha peal seda ei müüda ja kuna me enam ei ole Eu-s siis hetkel ei saada ükski 'loomapood' seda ka uk-sse.

      Samas pole hullu, sest ma kasutan Sudocrem-i mis on ka kõikide hädade vastu ime hea. Ta mu nahka küll terveks ei tee, aga kipituse võtab ära. Kuni järgmise pikema poeskäigu ja maski kandmiseni ei ole häda.
      Aga aitäh kaasa mõtlemast ja abi pakkumast!

      Delete
    4. Unustasin lingi näiteks panna :)
      https://www.pharmacy4pets.com/fendigo-helosan

      Delete
    5. Helosan tehtigi algul udarakreemiks. väga popp on see hobusetallides. aga kasutatakse täitsa inimestel ka, Eestis apteegis müügil. sinine Helosan on imerohi, ausõna, kui kuskilt leiad, proovi kindlasti. väga mitmeotstarbeline ka, kõlbab kasutada igaks asjaks põhimõtteliselt :)

      Delete
  4. Teil on siis üks päris ahi ja teine nö combiahi mikroga või tõesti 2 "päris" ahju? Tavaliselt pliidid on 4 kohaga, meil peres 4 inimest aga jätkub tavalisest ahjust ja 4 kohalisest pliidist.

    ReplyDelete
  5. Meil on ahjukomplekt mida kutsutakse 'double oven' ja millest üks töötab ka mikrona soovi korral. Samas päris mikrokast on see kõvasti suurem, sinna mahub kaks suurt ahjuplaati sisse (näiteks üks kana ja teine ahjukartulite jaoks) ja alumisse kolm, aga oleneb ka mida küpsetada. Kui ei ole tegu nii kõrge asjaga kui kana/kalkun/lammas, siis mahub ka ahju põhja veel väike plaat koos vorstikestega lisaks, aga kui ahi nii täis on, siis ei küpse need asja ka nii hästi ja kiiresti kui natuke tühjemana.

    Jah, klassikalised pliidid on 4 kohaga, aga vastavalt inimeste vajadustele on neid ka 1-7 kohaga saadaval.
    Meil jäi vanas kodus neljast väheks ja kuigi ka vanas kodus oli meil ahi ja ahjule lisaks ka veel grill mida sai ahjuna kasutada, siis oli meil pidevalt häda, et ei saanud ahjus kogu Sunday lunchi või jõulutoitu korraga küpsetada. Sama häda oli ka siis, kui keegi külla tuli ja külalisi käib meil tavaliselt ikka mitu, mitu korda aastas.

    Aga algul oligi meil plaan kaks 'päris' ahju osta, aga lõbuks otsustasime ikka double oven kasuks ja oleme nüüd väga rahul. Kui korraga rohkem inimesi kui üks nelja või viieliikmeline pere külla tuleb, siis oleks kaks suurt ahju parem, aga igapäevselt töötab praegune kombinatsioon ka hästi.

    ReplyDelete