ÜKSI REISIMAS

Siin on mõnda aega vaikus olnud, aga ma kohe katkestan selle ühe pika, pika postitusega :)

Nimelt veetsin ma paar päeva Itaalias (1-4 mai). Täpsemalt Veneetsias ja Veneetsia lähistel ja seda täiesti ÜKSINDA. Üksinda all ma pean siis silmas, et ma reisisin üksinda (ilma Pete ja Gretata). Läskin külla oma heale sõbrannale ja kunagisele kolleegile. Ta on mind-meid juba pikka aega külla kutsunud, aga ma olen põhjuseks toonud, et Gretat ei saa koolist ära ja koolivaheaegadel reisides oleks liiga kallis. Üksinda ma ka minna ei saanud, kuna poleks olnud  Gretat kuhugi jätta sellleks ajal kui Pete tööl.

Sõbranna, aga aina kutsus ja kutsus. Mul hakkas juba natuke piinlik, kuna me küll ütleme, et raha ei ole tulekuks aga samal ajal ise reisime Sveitsi ja Eestisse ja varsti hakkame jälle meie järgmise reisi tarbeks kohvreid pakkima.

Märtsi lõpus küsis sõbranna taas, et millal tulen? Kuna sel ajal töötas Pete juba enamus päevi nädalas kodus siis pakkusin Petele välja, et mis oleks kui ma lendaks üksinda. Petel ei olnud selle vastu midagi, nii kaua kui ma ei lähe ära terveks nädalaks ja kui ma organiseerin kellegi kes Greta koolist peale kolme koju tooks, juhul kui tal peaks sel ajal olema koosolek. Mõeldud tehtud. Pete alustab kodus tööd kella 6 ajal ja tavaliselt on kella 3 ajal päeaval juba lõpetanud. Hommikul saab vabalt 15 minutiks ära minna, et Greta kooli viia. Greta eest oskab ta suurepäraselt hoolitseda, süüa ka teha ning kodu korras hoida. Polnud vaja pikalt mõelda, piletid said samal päeval ostetud. Kuna tegu oli kooli ajaga siis boonuseks olid veel ka odavad lennupiletid.

Ma olen seda juttu siin juba ennegi rääkinud, et mina ei saa kunagi positiivse ärevusega oma reise oodata kuna ALATI on enne reisi mingi jama või VÄGA kiire aeg. Sama lugu ka sel korral.

Mu hea sõbranna (ja Greta hea sõbranna lasteaiast) kes 9 kuud tagasi Lõuna -Aafrikasse kolis plaanis tulla munadepüha aegu oma perega paariks nädalaks tagasi Inglismaale. Leppisime juba aegselt kaks kuupäeva kokku millal neile sobiks meie juurde külla tulla. Me nii väga tahtsime üksteist näha. Mul olid need kaks päeva 'rasvaselt' kalendrisse kirjutatud ja me veel organiseerisime neid nii, et need ei segaks meie Eesti reisu. Kõik tundus kontrolli all olevat.

Kui ma olin oma Itaalia lennupiletid ära tellinud avastasin ma oma suureks õuduseks, et ma lendan just siis välja kui me kallid sõbrad meile külla plaanisid tulla. Paanika, paanika. Kiired emailid ja saime organiseeritud, et nad tuleva päev enne mu lendu meie juurde. 

Olin rõõmus, aga samas ka juba lihtsalt sellest mõttest väsinud, et nende vastuvõtmise organiseerimine, kohvri pakkimine ja lendamine kõik üheteise otsa sattusid. Kõva häälega kurta ei saanud, kuna Pete ütles, et saan vaid ise ennast süüdistada, et nii palju asju oma kavasse võtan. Ühte pidi on tal õigus, aga see oli ju plaaniväline apsakas.

See, selleks. Nii tore oli nii mul kui Gretal sõpradega kokku saada.

Järgmisel hommikul viisin Greta ja ta sõbranna (mitte selle Lõuna Aafrikast tulnud) kooli. Nimelt pakkusin ma välja, et viin meie lähedal oleva Greta sõbranna-klassikaaslase kahel hommikul kooli. Aitan neid sedasi hommikuse laste laiali viimise ja tööle tormamisega ja Gretat, et tal oleks regulaarselt keegi kellega suhelda omal tasandil. Mul muidugi oleks palju mugavam igal hommikul ise oma laps kooli viia, aga noh lapse nimel peab ju tööd tegema :)

Juhtus nii, et just sel hommikul kui ma olin ära minemas õnnestus Gretal oma sõbranna korraks oma käitumisega nutma ajada. Vabandust paluda ei tahtnud ja lõppes see asi sellega, et ma võtsin Gretalt £1 ta taskurahast ära, mis siis omakorda teda nutma ajas. Eriti tore hommik hüvastijätuks ja ärasõiduks!

Nii, et selleks ajaks kui ma lennujaama ennast sõidutasin olin ma mitte ainult väsinud vaid ka parajalt stressis. Hommikuse juhtumi pärast tundisin ennast veel eriti pahasti. Ilus oleks olnud lapsega teisel moel head aega öelda olnud. Aga midagi polnud teha.

Lennujaama sõites hakkas meeletult vihma sadama. Ma vihkan mootoriteel sõitmist vihmaga. Mulle hirmsasti meeldib autot juhtida ja üksi autoga kihutada, samal ajal muusikat kuulata. Ootasin seda üksinda lennujaama sõitmist pikkisilmi. Vähe sellest täevast alla trummeldavast vihmast, kohe varsti istusin ma ka liikumatus ummikus. Selleks ajaks lõin ma juba käega ja jätsin kõik saatuse hooleks. Kui on ettenähtud, et ma jään lennukist maha siis ma jään ja kui ei ole siis ei ole. Saatus määras, et võisin ikka lennata, kuigi lend oli üle pika aja üks raputavamaid. Selle eest vaid käsipagasiga reisimine oli väga nauditav. 

Veneetsiasse jõudes ootas mind ees suvine ilm ja rõõmus sõbranna. Tal oli mulle üllatus millest ta mulle küll juba õnneks enne telefonis rääkis. Nimelt, kuna nende kandis on juba pikemat aega ilm sitt olnud ja minu tuleku päevaks päikest ennustati siis otsustas ta meile Veneetsiasse hotelli broneerida. Ta ise elab perega Padovas, mis on nii umbes 30-40min autosõidu kaugusel Veneetsiast. Veneetsiasse oleksime nagunii sõitnud, aga nüüd otsustasime kohe sinna jääda.

Ma pakkisin endale ranitsa hädavajalikuga kaas ja jätsin kohvrikese autosse ning auto lennujaama parklasse. Veneetsiasse sõitsime hoopis laevaga (paadiga). Nimelt saab kohe Veneetsia lennujaama külje alt paadiga linna ja seda kasutavad paljud lennukitelt tulnud reisijad.

Kell oli juba nii umbes kuue ajal õhtul. Oli mõnusalt soe, kuigi päike hakkas vaikselt taevast alla ronima.

Sõitsime umbes 35 min tehes poolele saarele tiiru ümber. Puhkus oli alanud nii mulle kui mu sõbrannale.

Hakkasime oma hotelli otsima. Mina muidugi pildistasin iga nurga peal. Ma olin otsustanud, et võtan sellele reisule vaid oma tavalise kaamera kaasa ja jätan oma korraliku fotoka koju. Seda sellepärast, et mul oleks olnud korraliku fotokat raske terve päev tassida olnud, kuna Pete, minu kotikandjat, ei olnud ju sel korral kaasas. Ma küll hakkasin kohe oma Nikonit igatsema, aga samas oli hirmus hea kerge kotiga ringi kõndida.

Leidsimegi oma hotelli ilusti ülesse. Mu sõbranna ütles, et kuigi ei olnud veel puhkuste aeg siis oli hirmus raske leida kuskilt vaba hotelli. Ta oli mitmeid hotelle läbi helistanud, aga kuskil ei olnud vabu tube. Kui ta siis lõpuks sai ühest hotellist jaatava vastuse broneeris ta selle ilma mõtlemata ära. 

Meie hotell asus selle müüri taga

Mu sõbrants hoiatas mind, et ei tasu midagi luksusliku oodata. Tegu oli ühe tärni hotelliga. Ma ei ole veel kunagi ühe tärni hotellis ööbinud ja ei osanud midagi oodata. Kontrollisin igaks juhuks sõbrannalt, et kas meile ikka tekk ja padi magamiseks antakse :) Enne kui värava avasime proovisin endale ettekujutada midagi väga jubedat. Tegelikult mul oli täiesti suva milline see hotell välja näeb ja kus ma magan, kuna mul lihtsalt oli nii hea meel, et ma olin vaba igast kohustusest ja sain aega veeta oma sõbrannaga. Boonuseks veel see, et olime Veneetsias, KUIGI ma tegelikult ei ole kunagi Veneetsia järgi hull olnud aga sellest natuke hiljem.

Kui olime värava avanud ja saime pilgu heita mis müüri taga asus siis olime meeldivalt üllatunud. Nendelt piltidelt ei paista see nii välja, aga tegu oli väga hubase ja romantilise hooviga. Selline tunne oli nagu oleksime 'koju' jõudnud. 

See on nii huvitav kuidas erinevad kohad äratavad erinevaid tundeid ja tihti ei ole seal üldse tähtsust kas tegu ühe, kahe või viie tärnise kohaga. Eelmisel aastal me peatusime Sardiinias olles vaid korraks ühes hotellis millel oli kohe kindlasti rohkem tärne kui vaid üks ja see hotell oli meile nii vastumeelne, et ajas mind peaaegu nutma. Õnneks me ei ööbinud seal, aga peaaegu oleksime (seda juttu kuulete kunagi Sardiinia reisi jutu all, kord kui ma nii kaugele olen jõudnud, et selle siia blogisse kirjutatud saan :).

Jube hea on kui su reisikaaslaseks on kohalik inimene kes kõik asjad kohalikus keeles ära ajab. Mina vaid nauditisin  ja ei pidanud millegi pärast muretsema. Ette ruttavalt ütlen, et isegi mitte toidu pärast, kuna mu sõbrants oli endaga terve hunniku sööki kaasa tassinud just minu allergiaid arvesse võttes.
Tegelikult oli mul üks väikene mure küll. Nimelt mu tavalise fotoka aku saab hästi ruttu tühjaks (eriti kui arvesse võtta kui palju pilte ma teen). Mul oli küll kaasas laadija ja ka euroopa pistik, aga Itaalias on euroopast erinev pistikupea ja olles juba õhtul nii palju pilte teinud oli mul mure kuidas ma suudan pooliku akuga järgmine päev Veneetsias vastu pidada. 
Õnneks oli mu kaaslaseks itaallane, kes hotelli mehega jutule sai ja kes mulle uue õige pistiku andis. Neid kutsutakse siis Saksa pistikuteks ja seda sellepärast, et paljud siinsed pesumasinad ja muidu kodumasinad on pärit Saksast ning Saksa pistikutega (ehk siis meie mõistes euroopa pistikutega).
Igal juhul sain oma fotoka hommikuks ilusti laaditud.

Check in

Tuba oli meil väga basic. Voodi, kapike, lauake ja üks tool. Kapike see-eest oli selline antiikne ja sõbranna hinnangu järgi varastamist väärt :) Vets ja dussiruum oli ühe sammu kaugusel uksest välja. Toas oli kaks akent millest avanes mõnus vaade ümbruskonnale. Neid pilte näitan all pool, kuna selleks ajaks kui me tuppa jõudsime oli õues juba üsna pime  pildistamiseks. Kell oli kuskil kaheksa paikku õhtul. Ma olin nii elevuses ja õnnelik, et ei taibanud toast korraliku pilti teha. Küll aga jäädvustasin meie käteratikuid, mis kõik neli erinevat nägu olid :)

Puhkeruum, mille rõdult imeline vaade kanalile avanes. Ruum ise nägi välja kui vanadekodu, aga see diivan ja tugitoolid seal olid super mugavad. Hiljem, pärast õhtust pikka jalutuskäiku oli sealt väga raske uuesti püsti tõusta.

Vaade rõdult

Siit väike näide sellest söögikraamist mille mu sõbrants endaga kaasa tassis. Sellele lisaks ka veel hommikusöök, mida hetkel pildil ei ole.

Vannitoast leidsime me sellise huvitava sildi. Need kes aru ei saa siis palutakse, et kui tahad vett siis pane käed kraani alla!!! Ma ei tea miks sellist silti üldse vaja läheb, kuna ma nagu ei oskaks selle peale tullagi, et käsi võiks kuidagi teist moodi kraanikausis pesta :) 

Ega me toas kaua aega ei viitnud, läksime tagasi Veneetsia tänavatele.

Peaaegu öine Veneetsia

See sõnum aknal on nii õige

Ega me väga kaugele ei jõudnudki, kuna nälg tuli peale. Õhtusöögiks oli ahjukartulid vorstidega (mitte viineritega), pargipingil, kanali ääres, kust oli kuulda õrna vee loksumist. Õues oli täielikult soe suveöö. Mulle nii meeldis selline piknik. Me oleksime kindlasti ka kuskil restoranis süüa saanud, aga ma ei tea kuidagi kujunes nii, et söögi peale me Veneetsias üldse raha ei kulutanud. Sõbrants aga ei lubanud mul ta mehele sellest rääkida, et me pargipingil õhtust sõime. Talle oleks see midagi ennekuulmatut olnud, aga vot meile nii põnev. Nagu oleks kodutud olnud :) (mitte, et kodututele koduta olemine põnev oleks).

Vaade meie pikniku pingilt

Edasi liikusime mööda rannaäärt San Marco platsile. Panen siia ka veel sellise Veneetsia kaardi. Internetist oli raske leida tervet Veneetsia kaarti kus oleks kõik Veneetsia osad ilusti näha. Meie hotell oli Castello osas (muideks see on ka mu sõbranna mehe perekonna nimi. Itaalias ei võeta abielludes mehe nime ;) San Marco plats on kaardile märgitud. Öine linn on täitsa midagi muud kui päeval. Pimedus ja tuled annavad kogu linnale uue näo, mis minu arvates väga võluv.

Öine San Marco on palju võluvam kui päeval

Natuke muusikat

Iga teine pood oli kas kotipood või siis pood mis müüs klaasesemeid. Kotipoode siiski tunduvalt rohkem. Pole midagi öelda, kotid olid ilusad. Kahju, et mu selg ei kannata selliste õlakottide kandmist muidu oleksin nii mõnegi endale soetanud.

Koogi, pizza ja jäätisepoode oli ikka ka. Sinna hulka ka üks kalapood.

Itaalias olid parasjagu mingid jalgpallivõistlused käimas. Isegi mingi putka müüja oli oma banaanide vahele iPadi jalgpalliga mängima pannud.

Kuskil 11, poole 12 ajal öösel väsisime ära ja kõndisime tagasi hotelli.

Hommikul ärkasime kõva äikesemürina peale. Meie juures vihma veel ei sadanud, aga kuskil kaugel mürisesid 'kahurid'. Lisan siia, et voodi selles ühe tärni toas oli üllatvalt hea. Mul tihti probleem, et madrats liiga pehme või padi liiga vahuline, aga sel korral olid kogu komplekt 10+.

Vaade meie toa akendest.

Hotelli omanik oli jõudnud juba pesu pesta ja õue kuivama panna

Hotelli hinna sees oli ka hommikusöök. 

Teades, et ega Itaalias hommikul palju muud söögiks ei saa kui vaid magusat saia siis oli mu sõbranna kodus valmis küpsetanud midagi magusat mida ka mina süüa sain. Muideks see meenutas mulle mingit toitu mida ma vist lapsepõlves olen söönud, aga ma ei suutnud välja mõelda mis see võiks olla. Muidu sobiks see riisi, rosina, muna ja riisipiima küpsetis hästi ka vist näiteks kisselliga söömiseks. Kahju, et ma ei viitsi ise sellise asja küpsetamisega jändama hakata, aga maitselt oli küll väga hea.

Selline mini prügikast pandi igale lauale kuhu sa said siis oma sarvesaiade pakendeid või tühjasid moosikarpe ära visata :)

Peale hommikusööki toppisime soojad riided selga ja läksime õue vihma kätte. Selleks ajaks oli juba tibutama hakanud. Kuna eelmine õhtu oli nii soe siis ma jätsin oma pikkade varrukatega pluusi autosse ja nüüd hommikul olin nats hädas. Kujutage ette, mu sõbranna võttis mulle isegi pidzaama kaasa mille ülemist osa sain ma nüüd hommikul edukalt ka ekstra pluusina kasutada :)

Eelmisel ööl jäi mulle silma selline kastide hunnik. Pimedas ei pannud ma tähelegi, et tegu paadiga.

Hommikul oli aga sama paat sellise välimusega

No kas ei ole isuäratav? Oleks mul ka selline turg ukse ees, Veel parem kui mahe oma, siis ma ostakski kogu meie söögikraami sealt. Kuigi meil on igapäevaselt kodus külmkapis ka enam vähem sama kraam siis loomulikult ole külmkappi vaadates vaade nii ilus kui see siin paadil.

Vähe sellest, et mu sõbranna võttis mulle kaasa toidud ja pidzaama, siis oli tal mulle varuks ka ekstra vihmamantel. Ja jumal tänatud et oli, kuna minu oma lasi vett läbi. Ma kodus veel mõtlesin, et kas võtan korraliku või natuke vähem korraliku vihmamantli kaasa ning otsustasin viimase kasuks, kuna see oli suuruselt väiksem. 
Välja nägin ma selline. Mu seljal oli veel mingi suur itaalia keelne tekst mida pildil kahjuks näha ei ole. Pidi olema mingi liiklusohutusega seotud sõnum. Ma nägin välja nagu Inglismaa lollipop lady kui vihma sadas (õnneks kogu aeg ei sadanud).

Sellised vihmasaapad olid Veneetsias väga popid. Neid sai igast suveniiripoest 8 euro eest osta. Kujutan ette, et Veneetsia üleujutuste ajal väga asja eest jalavarjud. Meie õnneks üleujutustega kokku ei puutunud, kuigi päeva lõpuks olid minu jalad küll läbimärjad ja sellised kaitsmed oleks mulle igati ära kulunud.

Mu sõbrants pakkus mulle välja kuhu minna ja mina siis valisin. Mulle meeldib, et mu sõbrannal on minust täiesti teine maitse. Tänu temale olen ma tutvust teinud paljude huvitavate ja eriliste raamatu autorite, kunstnike ja kohtadega. Tema on see kes mind ka Londonis elades alati kuskile näitusele vedas või mõnda erilist filmi vaatama ning tänu temale sain ma tuttavaks igal aastal Londonis toimuva Mime Festivaliga. Olen MIme Festivalil nüüdseks juba 5 aastal käinud. Ma käin ise ka hea meelega näitustel ja kontserditel, aga ise ma ei oleks kunagi osanud valida asju mida tema valib.

Sel korral rääkis ta mulle, et ta on alati tahtnud minna midagi vaatama Veneetsia kuulsasse ooperiteatrisse Teatro La Fenice. Mina loomulikult ei olnud sellest teatrist midagi kuulnud. Ka sõbrants ei olnud seal kunagi käinud ja seega otsustasime, et läheme ja uurime teatrit lähemalt, kas või väljast. Siis me veel ei teadnud, et teatrisse saab ka sisse uudistama minna (sel ajal kui seal parasjagu etendust ei ole käimas).
Teatri asukoha leiate sellelt kaardilt.

Piletid maksid 9 eurot ehk siis umbes 7 naela. Minu arvates hea hind. Kui tahtsid saalis pilti teha siis pidid eelnevalt 3 euro eest photopileti ostma. Meie piletitelt jäi pileti kontrollijal kogematta pileti osa ära rebimata ja seega andsime pärast oma piletid ühele Austraaliast pärit vanapaarile.

Teater on mitmel korral maha põlenud. Huvitav on see, et teater tähendab tõlkes 'The Phoenix', ehk siis 'tuhast tõusnud' (Greeka mütoloogiast). Viimased kaks tulekahjut olid aastal 1836 and 1996. 1996 aastal põles teater täielikult maha. Kohe kahtlustati, et keegi on selle tahtlikult põlema pannud ja aastal 2001 leiti ka süüdlased, kaks elektrikut. Nende firmale oli esitatud suured trahvid, kuna nende töö ei olnud antud tähtajaks valmis ja nii nad sii otsustasid teatri trahvi maksmise asemel hoopis maha põletada. 

Teater oli minu üllatuseks üsna väike. Kujutan ette, et seal oleks väga võimas ja 'intiimen' mõnda ooperit kuulata. Samal õhtul, kui me seal olime, toimus 'Madam Butterfly' etendus ja me tõsiselt kaalutlesime veel üheks ööks Veneetsiasse jääda ja ooperile minna. Meie õnneks-kahjuks olid piletid väljamüüdud (vist oli veel vaid neid pileteid kus oleks kuulata saanud aga poles midagi näinud). 

Sel korral jäi asi ära, aga üks päev tahan ma kindlasti selles saalis mõnda ooperit näha ja kuulata.

Kui ma kuulsin, et teater ei olegi mitu sada aastat vana vaid alles hiljuti uuesti ehitatud, siis kahjuks ei olnud teatris istudes sellist üllast ajaloolist tunnet.

Sinna 'kuningliku' galeriisse lasti ka istuma minna. Sealt oli tõesti hea vaade lavale.

Edasi liikusime Istituto Veneto di Scienze Lettere ed Arti (mis asus Palazzo Cavalli Franchettis) kus oli Franco Fontana näitus 'Full Color'. 

Hoone ise nägi juba võimas välja.

Tegu oli fotograafia näitusega. Mulle väga meeldis. Valisime igas ruumis oma lemmiku. Otse loomulikult olid meie lemmikut täiesti erinevad. Mulle alati meeldib kuidas mu sõbranna oma valikuid alati seletab, mis sõnumit või mida ta pildil (fotol) näeb. See on alati minu omast nii erinev ja just tänu temale saan ma asju näha täiesti teise nurga alt. Hästi põnev.
Siit paar näidet näituselt

Näitusemaja kõrval asus sild, üle mille me natuke aega hiljem kõmpisime.

Enne seda, aga tegime ühe väikese pikniku taas. Kuna õues sadas vihma siis proovisime mingit varjualust otsida ja leidsime selle konservatooriumi kuse haisuse võlvi allt. Me oleksime ka vabalt kuskil kohvikus einestada võinud, aga kuna meil oli terve hunnik keedumune ja porgandeid alles ja mu sõbranna kandis neid truult mööda linna ringi siis oleks kahju olnud toitu ära visata või mu sõbrannat raske kotiga pikemalt piinata. Lisasin omalt poolt kaasavõetud kanalõigud, oliivid ja paki kartulikrõpse. Eine missugune! Igal juhul heas mõttes unustamatu :)

Palazzo Cavalli Franchetti

Kihlumis lukud. Eestis vist on venelastel komme abielludes sillale lukke panna?

Edasi läksime Peggy Guggenheim Collection-iga tutvuma. See asus selles valges majas, mida oli ka näha sillal seistes.

Veel enne kui me suutsime suuna kunstimuuseumi poole suunata hakkas meeletult kõvasti vihma sadama ja välku lööma. Kui enne see sajune ilm mind ei häirinud, siis nüüd hakkas mul küll vaikselt villand saama.

Mainin siinkohal ära, et tegelikult ma ei ole kunagi Veneetsiast vaimustuses olnud, vastupidiselt paljudele teistele inimestele. Ma ei ütle, et Veneetsia ilus linn ei oleks, loomulikult on, aga mind lihtsalt jätab see koht üsna külmaks. Ma olen Veneetsias kokku neljal-viiel korral käinud ja mu arvamus on igal korral sama olnud. Kui mu sõbranna Veneetsia lähistel ei elaks siis vaevalt ma sinna nii mitmel korral reisiks. Öeldes seda ma loomulikult ei ütle kunagi ära Veneetsiasse minekule ja nagu ma juba eelnevalt mainisin, siis plaanis on kindlasti minna Teatro la Fenice mingit ooperit tulevikus vaatama.

Peggy Guggenheim oli ameeriklane kes elas 30 aastat selles  lossis Veneetsia Grand kanali ääres. Tema poolt kogutud kunstikollektsioon avati rahvale vaatamiseks aastal 1951.
Aasta 2012 andmete järgi oli see kunstimuuseum enim külastatud kunstimuuseum Veneetsias.

Leidsin näituselt ka ühe Picasso

Mul on hea meel, et seal sai käidud, aga mingit suurejoonelist muljet see mulle küll ei jätnud. Tugeva vihma tõttu jäi aias ringi kõndimata ja võib olla sellepärast jäi kogu lugu natuke igavaks ja magedaks.

Kuna nii mu teksad kui ka tennised olid vihmast juba pea läbimärjad siis hakkas mul üsna varsti külm ja me mõlemad olime väsinud nii ringi kõndimisest kui ka vihmast. Kell oli selleks ajaks juba kuskil neli õhtul seega igati sobiv aeg taas laevale istuda ja lennujaama auto järgi sõita. Kuna ilm oli vihmane ja meie märjad siis ei olnud suurt mõtet veel üheks ööks Veneetsiasse jääda. Hotellis ei oleks me riided nagunii järgmiseks päevaks ära kuivanud.

20 minuti pärast olime juba auto juures. Mina panin jalga kuivad sokid ja kodupüksi (dressikad) ning alustasimegi sõitu Padova poole. Padovast aga juba järgmises postituses.