RAAMATUD 2020

Kui ma hakkasin kokku lugema mitu raamatut ma selle aastal jooksul läbi lugenud olen, olin ma vastust saades natuke üllatunud. Ma küll ei pea mingit võistlust, ega proovi kellegi teise või enda lugemisrekordeid purustada, aga sellegi poolest olin ma üllatunud, et loetuid raamatuid sai kokku peaaegu sama palju, kui eelmistel aastatel (pluss miinus üks raamat). 

Ma ise arvasin, et seoses koroona ja karantiina tõusid ka mu lugemisminutid, aga tegelikult ei tähendanud ju ei koroona ega karantiin minu jaoks ekstra vaba aega või rahastatud puhkust. Pigem just vastupidiselt ei olnud mul sel aastal päris oma vaba aega peaaegu üldse. 

Sellegi poolest sai loetud 29,5 raamatut.

Loetud raamatutest avaldas kõige suuremat elamust ja muljet mulle kaks. Nendele kahele järgnesid omakorda kaks raamatut mis mulle väga meeldisid. Pettumust ei valmistanud otseselt ükski raamata, aga samas, kui mulle mõni raamat juba algusest peale ei istu, siis lasen sel raamatul vabalt minna ja loen parem midagi sellist, mis mulle huvi ja naudingut pakub.  

All olevast üheksast raamatust jäävad pingereas viimaseks 'Our Friends in Berlin' ja 'Painter of Silence' ja 'Lido'

Loetud teraapia ja psühholoogia raamaud meeldisid mulle kõik

Kõigi nende raamatutega jäin samuti rahule

Ja need on minu 2x2 selle aasta kõige meeldejäädavamat raamatut. 

Alice Hoffman 'The World That We Knew' elab minus endiselt edasi. Ma ei oskagi öelda miks, aga samas ma ka ei otsi seda põhjust miks. Raamat lihtsalt oli mu jaoks nii lummav ja võluv ning suutis mulle nii sügavale sisse pugeda, et nüüd ma olengi temaga justkui paaris. 

Ma olin seda raamatut lugema hakates tegelikult alguses väga skeptiline ja oleksin peaaegu lugemise pooleli jätnud. Mulle ei meeldi fantaasia raamatud ja see raamat kiskus kohe algusest peale üsna fantaasialikuks. Ma olen sama autori teisigi raamatuid lugenud ja kuigi ma ei mäleta enam täpselt milliseid, siis seda mäletan ma küll, et ka ta eelmised raamatud olid minu jaoks elamusrohked. 

Kuna mulle aga raamatus jooksev teema siiski huvi pakkus, lihtsalt see fantaasia osa hakkas kahtlusi tekitama, siis lugesin ikka edasi ja mul on nii hea meel et ma seda tegin. Nüüd on see raamat üks mu lemmikutest ja mitte isegi nii palju jutu enda pärast, kui just selle tunde pärast, mis raamat minusse peale lugemist jättis. 

Ma loodan, et keegi ei torma nüüd seda raamatut mu jutu peale kohe ise lugema ja ootama, et ka nemad sama suure elamuse osaliseks saavad kui mina, sest minu jaoks on raamatud sama isiklikud kui lõhnaõlid. Mulle meeldib mõni lõhn või raamat just sellepärast, et ma leian sealt enda jaoks midagi ja mitte sellepärast, et keegi teine seda heaks või halvaks hindab. 

Kindlasti ostan selle raamatu endale raamaturiiulisse 

(Tuli välja, et tegu ei olnudki fantaasia raamatuga, vaid hoopis ajaloolise ilukirjandusega).  

Teine raamat, mis mulle igat pidi väga hinge puges oli David Nott 'War Doctor'. Ma olen seda meest mitmel korral telekas rääkimas näinud ja juba siis avaldas ta mulle väga suurt muljet ja imetlust ning sellest ajast alates olen ma tahtnud ta raamatut lugeda. Raamatu lugemiseni jõudsin aga alles nüüd, mitu aastat hiljem. 

Ma algul natuke kartsin, et võib olla on tegu liiga meditsiinilise või liiga poliitilise kirjutisega ja võib olla ka sellepärast ei tormanud ma seda raamatut kohe ostma või laenutama. Jah, tegu ongi meditsiinilise ja poliitilise looga, sest David Nott on kirurg, kes oma tavalise töö kõrvalt käib kõige jubedamates kriisikolletes vabatahtlikuna arstiabi andmas. Ta kohe kindlasti ei ole kirjanik, aga minu jaoks oskas ta oma lugu kirja panna nii elavalt ja värvikalt, et ma tõesti elasin iga keharakuga ta enda emotsioonidele ja 'seiklustele' kaasa. Selles raamatus oli nii palju ärevat põnevust ja nii palju, ma ütleks lausa, ilusat valu. Mulle tulevad tavaliselt väga raskelt raamatut lugedes pisarad silma, aga see, kui ehtsalt David Nott oskas oma emotsioone mõnes kohas edasi anda ja panna ka mind oma valu, abitust ja ahastust tundma, täitsa üllatas mind.

Raamat mille ma samuti plaanin oma raamaturiiulile osta. 

Kolmandaks lemmikuks osutus sel korral taas ühe kirurgi lugu. Ma ei teagi kuidas sedasi juhtus, sest tavaliselt mulle ei meeldi ei kuulata, ega näha midagi meditsiinilist, sest ma usun, et mida vähem ma tean mis mu kehaga valesti võib minna, seda rahulikum mul elada on. No näiteks, et kui muidu saab võtta pea- või kõhuvalu lihtsalt pea- või kõhuvaluna, aga kui sa tead rohkem mis kõik su peas või kõhus valesti võib minna ja mis imesid arstid mõnikord peavad tegema, et inimesi päästa, siis võib väga kergesti lihtsa peavalu taga hakata oma elu elama midagi muud, kui vaid peavalu. 

Ma olen veel ka äärmiselt visuaalne inimene ja ma näen ja mõtlen piltides, ehk siis kõik need kirurgilised pisidetailid, mida sellises raamatus kirjeldatakse, muutuvad mu peas koheselt filmiks mis väiksemagi puudutuse läbi kohe jooksma hakkab. Ehk siis see raamat on just selline, millest ma peaksin tegelikult eemale hoidma, aga mida ma lõpuks hoopis ei tahtnud kuidagi käest enam ära panna.

Mul on hea meel, et ma lugesin seda raamatut esimesena ja alles siis, David Nott raamatut. Mõlemad lood on head, aga ma arvan, et vastupidises järjekorras lugedes ei oleks see raamat võib-olla mu esikolmikusse sattunud. Ühtepidi on need kaks raamatut väga sarnades, samas aga väga erinevad. 

'The Diary of Two Nobodies' raamatu on kirjutanud üks abielupaar, kes on meil siin tuntud läbi ühe TV saate 'Gogglebox'. Mulle on alati see paar palju huvi ja nalja pakkunud ja ma täiega nautisin nende päevikustiili kirjutatud raamatut. Ma ei oskagi öelda kas või kuidas mulle see raamat oleks meeldinud, kui ma poleks nende inimeste isiksusi ja käitumisstiile juba varem tundnud.  

Hetkel on mul pooleli 'Our House', aga ma ei usu, et ma jõuan selle homse päevaga läbi lugeda. Blogimine röövib mu päevadest nii palju tunde ära, et lugemiseks lihtsalt ei jää piisavalt aega.

Siiamaani tundub raamat aga üsnagi põnev olevat.

Poolikuid raamatuid on mul põrandal tegelikult teisigi virnas ootamas, aga need kohe kindlasti selle aasta nimekirja enam ei jõua. 

PS. Ma olen aasta jooksul ka lasteraamatuid lugenud (eestikeelseid Gretale ja inglise omi vahel niisama), aga lasteraamatuid ma oma loetud raamatute nimekirja tavaliselt ei pane. 

Raamatud mida alustasin, aga mida ma lõpuni ei lugenud olid:

Millegipärast ei võtnud mul selle raamatu lugemine kuidagi vedu. Autor on tuntud ja tunnustatud ja jutt ise oli ka lubav, aga ma ei saanud kuidagi selle raamatuga õigele lainele. Võib olla ka sellepärast, et mul oli nii palju teisi raamatuid ootamas mida ma luged tahtsin ja seega ei pühendunud piisavalt antud raamatule. 

Elena Ferrante raamatud hakkasin lugema, aga kuna ma olin seda raamatukogu raamatut juba mitu korda pikendanud ja enam rohkem pikendada ei saanud, siis andsin alla. Mul õnnestus natuke aega hiljem sama raamat heategevusepoest osta (ja ka sama sarja kolmas või neljas osa) nii et vaarem või hiljem loen läbi. Naljaksa oli see, et kui ma selle raamatu ostsin, siis poemüüja (vanem härrasmees) ütles, et see raamat on täielik rämps! Peale väikest vestlust temaga tuli välja, et ta ise on Napolist pärit ja et elu Napolis ei ole selline nagu raamatus kirjeldatakse. Ma loomulikult ei oskanud ei raamatut ennast, ega ka elu Napolis kommenteerida, aga mehega oli sellegi poolest tore vestelda.

Sandi Toksvig meeldib mulle väga ja just sellepärast olen ma juba mõnda aega tahtnud ta seda raamatut lugeda. Kahjuks ei edenenud mul selle raamatu lugemine kohe mitte üldse.

Mu selle ja eelmiste aastate loetud raamatute fotomosaiigid leiate blogipäises olevate eraldi LOETUD RAAMATUTE lehekülgede alt.