Wednesday, 21 September 2016

VABA VALIK MITTE KOHUSTUS

Lugesin eile ühe Eestis elava naise blogist sissekannet kus ta kurtis selle üle kuidas talle ei meeldi see, et ta lapse kool tahab teda koolielu tegemistesse kaasata ja see kuidas kool eeldab lapsevanemate panust iga ürituse juures.
(Vabandan, aga ma ei taha selle naise blogi linkida ja seda tehes oma blogile sealt tähelepanu tõmmata)

Tema arvates on selline kodu ja kooli vaheline koostöö (kogukonna loomine) pigem lapsevanemate poolne algatus- uus trend. Lapsevanemad tahavad oma lapse elus rohkem osaleda. Nii tehakse välismaal, see toimib ja on tore. Tema ei mäleta, et tema vanemad oleks teda lapsena mööda ühisüritusi vedanud, korraldanud spordipäevi või käinud koolis oma tööst rääkimas. Sai tema ilma selleta hakkama, saab ka ta laps. 
Põhimõtteliselt tema ei viitsi ei nendest üritustest osa võtta, ega teiste vanematega, kellega tal midagi ühist pole suhelda ja tema soovitus järeldulevatele põlvedele oleks üldse see, et kui sa ei ole moosikeetja-koogiküpsetaja-organisaatori tüüpi inimene ja sa ei taha et ühiskond sind rongaemaks tembeldaks, siis on parem mitte lapsi saada. 

Temaga kirjutisega nõustusid ka paljud tema lugejad ja kinnitasid oma kohemuste põhjal sama.

Mulle läks see teema mitmel põhjusel väga hinge. 
Kuna mul puuduvad endal isiklikud kogemused tänapäeva kooliga Eestis ja kogu info tuleb minuni vaid läbi erinevate blogide, ajaleheartiklite (loen ka regulaarselt Õpetajate Lehte), perekooli ja ka mu tädi ja sõprade kaudu, siis ma muidugi kõval häälel sõna võtta ei saa, ega ka soovi. 
Tegelikult hakkasin ma seda postitust kirjutama mitte sellepärast, et mul oleks midagi Eesti kooli kogukonnaelu kohta öelda, vaid pigem tahtsin siinset kooli kogukonna tunnet natuke lähemalt tutvustada-selgitada. 

Selle naise blogipostituse põhjal saan ma temast ja ta lugejatest väga hästi aru ja suure tõonäolisusega tunneksin ennast tema kingades enam-vähem samamoodi. Mina küll ei näe, et ükski vanem sellepärast halvem vanem oma lapsele oleks, et ta koolis abiks ei käi. 

Ka mõtlesin ma, et kas sellist kogukonna ja ühtsuse tunnet on üldse kooli juures vaja. Ma ei oska taas Eesti kohta öelda, aga mina olen sellest siin Inglismaal küll väga vaimustuses. Minu arvates õpivad lapsed sellisest kooli-kodu koostööst nii hoolivust, ühtehoidmist, koostööd, kui ka oma kooli üle uhkust tundma. Selline suhe annab neile kohe kindlasti turva- ja kindlustunnet millega elu järgmisse etappi astuda. Samas ma ei ütle, et ilma selleta teised kuidagi halvemal kohal oleks. 
Minule meeldib kuidas Greta koolis asju aetakse. Ma olen sellest vaimustuses ja ma tean ja tunnen, et kui Greta enamuse aja päevast ja nädalast koolis on, siis on ta seal hoitud ja hoolitsetud selle suure pere poolt ja et ta õpib seal väga huvitavid asju.

Ja see ei ole vaid Greta kooli 'trend'. Selline kooli-vanemate vaheline koostöö on ettenähtud igale riiklikule koolile siinse riikliku koolikontrolli poolt ja see on kooli hindamis juures ka üheks punktiks (kooli ja lastevanemate vaheline koostöö, mitte vabatahtliktöö). Samas mitte kuskil ei ole lastevanemate panustamine koolile tehtud kohustuslikuks. Koostöö all pigem peetakse silmas seda, et kool suhtleks lastevanematega, et probleemid saavad kiire lahenduse, et info kooli ja kodu vahel liiguks kiirelt ja efektiivselt ja muidugi see, et kool pakuks küllaldaselt üritusi ja võimalusi kus vanemad saaks osavõtta, aga see ei ole kellegile kohustuslik. Ühesõnaga, et kool ei oleks kinnine asutus kus vanematel ei ole sõnaõigust ja juurdepääsu.

Mind kindlasti häiriks kui kool EELDAKS või isegi NÕUAKS et ma erinevatest üritustest osa võtaks. Ka häiriks mind hirmsasti kui kool või teised vanemad mind mitte panustades kuskile musta nimekirja paneksid või muidu halvasti mu peale vaataksid. Samuti häiriks mind väga, et kui mulle väga meeldib kooliellu panustada ja ma teen seda rõõmuga, et siis osa vanemaid sellepärast minu peale viltu vaataks või minu pärast süümepiinu tunneks.

Ma olen kirjutanud, et Greta koolielust võtavad väga paljud lapsevanemad osa. Kool ei ole meilt seda MITTE KUNAGI nõudnud, ega ei EELDA, et me seda teeme. Kõik on täiesti vabatahtlik. Koolil on küll juba teatud traditsioonid mis on juba aastaid toimunud ja mis ilma vanemate abita vist ei toimuks, aga mitte kedagi ei 'sunnita' midagi tegema. Küll aga ollakse iga pakutud abi eest väga tänulikud.

Samas teavad enamus vanemaid seda, et andes koolile anname me oma lastele. Me panustame nende parema hariduse ja tuleviku nimel. Kelle jaoks on see tähtis ja kellel on võimalus, need panustavad rohkem ja kellel ei ole võimalik, või kes lihtsalt ei hooli need ei panusta JA MITTE KEEGI EI VAATA NENDE PEALE VILTU. Ok, ma päris pead ei saa anda, et MITTE KEEGI ei vaata viltu, sest alati leidub paar ema (enamalt ikka emad :)) kes ennast teistest paremaks peavad, aga kool või õpetajad küll kohe kindlasti viltu ei vaata.

Pigem paljud just vaatavad neid, kes oma aega ja energiat kooliga jagavad, suure tänutundega, sest see aeg ja energia läheb ju kõigi meie laste peale ja mitte ainult nende vanemate lastele kes aitavad. 
Pildil vabatahtlikud lapsevanemad jõululõunasöögi ajal abistamas
Ma ei tea kuidas see kogukonna tunde loomine Eesti koolides, või lasteaedades täpselt toimub (ja eks kõik koolid ja lasteaiad ole erinevad), aga ma küll siin Inglismaal ei leia, et see kuidagi väljenduks üleorganiseerimises ja lastega liiga palju tegelemises. Kuidas saab üldse selle üle kurta, et keegi oma või teiste lastega tegeleb? Nende ellu panustab. Kas see on siis midagi halba? Mõne arvates vati sees kasvatamine? Või ütlevad seda vaid need kel süümepiinad, et neil endil ei jää laste jaoks piisavalt aega, kes ei oska või kes lihtsalt ei viitsi? Ja kes on öelnud, et nad peavadki samamoodi omi lapsi kasvatama nagu teevad seda teised?

Greta koolis on aastas kaks suurt üritust kuhu läheb kõige rohkem lastevanemate abi vaja ja need kaks üritust on ainukesed üritused mis toimuvad kooliväliselt, nädalalõppudel (need on jõulu ja suvelaadad). Need on ka üritused mis koolile kõige suurema summa raha kokku teenivad. Samas see ei ole minu arvates üldse mingi suur piin siis üks tund oma elust selle ürituse jaoks ohverdada. ÜKS tund ÜKS kord aastas! Ütleme, et klassides on max 30 õpilast (paljudes tegelikult natuke vähem) ja igast klassist läheb sellel päeva ürituse jaoks vaja ehk 8 vanemat. Isegi vähem, kui keegi aitab kaks tundi, või kui ühe tunni teeb ema ja teise isa. Mõned jälle otsustavad laadal raha kulutada just selle eesmärgiga, et seda tehes toetavad nad kooli.

Päeva lõpuks kui nendelt laatadelt ja koogimüükidelt saadud raha eest saab kool hiljem endale tenniseväljaku või basseini ehitada, või igale klassile kaamera osta, siis ju saavad kasu sellest kõik koolis käivad lapsed. Miks peaksid siis need vanemad, kes aidata ei saa või ei taha, teiste peale pahasti vaatama, kui ka nende lapsed sellest teiste abist kasu saavad. 


Muidugi on Inglismaal selline abistamine vanematel kergem, sest paljud vanemad töötavad poole kohaga, või siis on üldse üks vanematest kodune (ning taas see ei ole midagi erakordset mille peale teised töölkäivad vanemad pahasti vaataks) või osa vanematest töötavad kodust ja vahel tunnike koolile kinkida ei ole probleemiks. 
Ka õpetatakse siin juba maast madalast lastele vabatahtliku tööd ja heategevust ning see on saanud inimeste loomulikuks osaks elus. Koolile toetuse andmine (kõige rohkem just algkoole) on tavaline ja loomulik asi ning kellegile ei tule see uudisena või tundu imelikuna. Kusjuures väga palju panustavad koolielule ka isad. 

Nii et rongaemadest/isadest on asi kaugel. See kui sa koolis abiks käid, ei näita seda et sa oma lapsest seda tehes rohkem hooliks, kui see vanem, kes abiks ei käi. 
Sa panustad kooli ja seda tehes aitad kaasa kooli kogukonnale, sellele väikesele kommuunile kus kõigil meie lastel on selle võrra parem ja turvalisem õppida. Koolist saab sedasi kodu pikendus.

Tegelikult ega see vabatahtlikult koolis aitamine ei olegi nii lihtne, et ütled et tahad aidata ja kohe saad. Koolilaatadest ja koogimüümistest saad sa osavõtta ilma mingi vastava tõendita, aga kui sa soovid kooliajal lapsi abistada, siis pead sa hankima vastava paberi mis tõestab, et sul ei ole mingit kriminaalset tausta ja et sa oled sobilik lastega töötamiseks. See kehtib kõikide inimeste kohta, kes laste ja noortega tegelevad mitte ainult lastevanemate. 
Kuna mina olen suurema osa oma elust siin lastega töötanud, siis mul on see paber alati olemas olnud, aga kui Greta kooli läks ja ma koolis ujumistundides aitamas käisin, siis sai see paber uuendatud.

Greta koolis saadetakse vanematele iga uue kooliaasta alguses ankeet mille peavad need vanemad ära täitma, kes soovivad koolis vabatahtlikult abiks olla. 
Ankeet näeb välja selline:
Siia saavad vanemad märkida mis päevadel neil vaba aega regulaarselt jagada oleks, millises vanuserühmas lastega nad tegeleda soovivad ja mis alal. Oma lastega samasse klassi neid aitama ei panda. 
Abiks saab olla lastega üks-ühele lugemisel, raamatukogus, ujumistundides (seal peab alati kaks täiskasvanud ujumisõpetajale lisaks abiks olema ja kuna korraga käib vaid osa klassi lastest ujumas, siis klassiõpetaja aidata ei saa sest tema peab jääma ülejäänud lastega klassi koolitööd tegema. Lapsevanemale lisaks on teiseks abistajaks õpetaja abi), kunst-,matemaatika-, kehalisekasvatuse ja arvutitundides ning põllumaal ja igal pool mujal kus parasjagu abi kasuks tuleb. Kui kuskile ekskursioonile on vaja täiskasvanuid juurde (sest neil peab olema alati teatud number täiskasvanuid teatud number laste kohta), siis sellest antakse enne väljasõitu teada. Tavaliselt on sinna alati kohe ka vanemad leitud. Greta kooli lapsed oskavad väga hästi käituda, keegi ei karju ega aja sind hulluks, nii et seda pole vaja kunagi karta et väljasõidud lärmakaks kujuneksid.

Igal aastal on kool saanud suure hulga vanemaid kes on ennast abiks pakkunud (nii väitis selle aastane ankeediga koos tulnud kiri ja ma tean seda ise ka). Kõik kes selle ankeedi täidavad teevad seda ilma mingit survet tundmata ja need kes ei täida (mina näiteks ei täitnud) ei pea vähemalgi määral süümepiinu tundma. Kui keegi sulle otseselt ise ei ütle, siis ega keegi ei teagi kes koolis aitamas käib, sest meie ju seda ei näe. 
Koolis võivad abiks käia ka vanavanemad või näiteks kasvõi kellegi naaber, kui tal selleks soovi peaks olema. 

Ja ma olen vaimustuses, kui näiteks kellegi vanem, kes on pärit kas Peruust või Hispaaniast tuleb mu lapse klassi rääkima oma sünnimaast, kokkab kaasa rahvustoidu, räägib oma maa tavadest, keelest ja kultuurist. Või kui keegi tuleb või tunneb mõnda tuntud kunstniku, kirjaniku või näitlejat ja organiseerib ta kooli lastele oma tööst rääkima. Või õpetama kuidas korralikult käsi pesta omades spetsiaalset 'taskulampi' mis kätel kõik pesematta pisikud välja näitab. Ma olen nii tänulik nendele lastevanematele, kes oma vaba aega sedasi meie laste peale 'kulutavad' ja meie laste ellu panustavad. 
Selline koostöö on tõesti tore ja see toimib siin, 'välismaal'.

Täna toimus koolis Year3 lastevanemate koosolek, kus meile räägiti lähemalt mida see õppeaasta endast kujutab ja mida lastelt oodatakse. Koosoleku lõpus rõhutas üks õpetajatest, et kui kellegil on lapsega mingi probleem, või nad ei ole millegist aru saanud, või nad soovivad mingi asja kohta lisainfot, siis paluti kindlasti tulla kohe õpetajatega rääkima. Kool ootab, et lapsevanemad seda teeks, sest vaid sedasi koos suudame me lastele parimat pakkuda. 

Eriti meeldis mulle see kui õpetaja ütles, et selles eas näevad lapsed tihti kooli ja kodu kui kahte eraldi kohta, aga 
kui kool ja kodu kokku tuua, siis on see väga võimas kogemus lastele. 
Ma olen sellega 100% nõus. 

14 comments:

  1. Mnjaa. Meil oli vabatahtlikkusega nii, et kui kohe alguses öeldi, et iga pere, kes soovib koos lapsega meisterdada, võib tuua sügisnäitusele aedvilja/lilleseade, aga nädal aega hiljem tuli juba märkus, et teil on seade toomata, homme on tähtaeg. Ma arvan, et see ei ole ainuke taoline lugu Eesti koolides. Kooli poolt mõeldakse välja ja määratakse mingi vanemate osalusel toimuv tegevus ja vanemate käest ei küsita, kas neile ka sobib osaleda. Pealegi ei ole viisakas vastu hakata, sest ühistegevused tekitavad ju kogukonnatunnet ja seda on hirmsasti vaja, ikkagi Meie Kool. Huuuu.

    Tegelikult meie poiste esimeses koolis peale selle aedviljaplönni tekitamise väga hirmsat vanemate kaasamist ei toimunud, kord aastas jõulupeol käia vms ei olnud koormav, seal olid muud asja. Aga mul on kolleeg, kes korraldab klassi ühtsuse nimel vaheajalaagreid ja igakuiseid ühisüritusi, kus peavad kõigi laste vanemad ka osalema ja häda neile, kes ei osale. Vaat see on küll hirmus - kuigi tema viimane klass oligi nii õudne, et ainult intensiivne tunniväline lisategevus aitas suhteid mingilgi määral siluda. Lihtsalt laste isiksused ei sobinud omavahel vähimalgi määral, nii võib juhtuda. Õnnetuseks ei ole meil ka klasside segamist kombeks nagu Inglismaal, kuigi ma olen seda ideed õppealajuhatajale rääkinud.

    ReplyDelete
  2. Oeh, selline 'sidumine' kooliga ju tekitab vastupidist reaktsiooni ja kindlasti paneb paljud vanemad pigem kooli eest ära jooksma. Kust otsast see küll seob?
    Greta koolis on pigem nii, et lapsed teevad mingid vägevad sügisplönnid valmis, õpivad hunnik laule, toovad saali kooliaias kasvatatud tooted müügiks ja siis kutsuvad vanemaid kogu seda asja vaatama. Vanemate töö on vaid tulla ja nautida. Lapsed on oma töö üle uhked ja vanemad vaimustuses oma lastest ja koolist. Mõlemad pooled väga rahul.

    Vaheajalaagrid ja laste ühisüritused kooliväliselt on väga tore algatus, KUI vanemate kohaletulek kohustuslik ei oleks :)
    Ühtepidi tõesti tore õpetaja poolt et ta proovis midagi asja parandamiseks teha, aga ma ei kujuta ette kuidas see et nendel koolivälistel üritustel siis kõik vanemad kaasas on klassi 'team building'-ut parandab?
    Siin koolis oleks selle õpetaja mure olnud kogu kooli mure ja kooli juhtkond oleks koos midagi väljamõelnud kuidas klassi erinevaid isiksusi kokku tuua ja ühtsena hoida. See ju kooli mitte vanemate töö sellise probleemiga tegeleda, seda enam kui klasside segamine võimalik pole. Siin Inglismaal ju ka on palju koole kus on ainult üks klass iga eagrupi kohta ja seega sellistel koolides ei ole võimalik klasse omavahel segada ja õpetajad peavad hakkama saama nende lastega kes neil parasjagu klassis on (õpetajad küll vahetuvad igal aastal).
    Samas erinevus ka selles, et siin nad hakkavad ju selle 'tolerantsuse' ja koostöö tööga pihta juba siis kui lapsed alles 4 aastased ja selle 3 aastaga kui nad Eesti mõistes kooliikka jõuavad on juba suur eeltöö tehtud. Samas osa lapsi ei sobigi lihtsalt kunagi omavahel kokku ja eks siis nende laste suhete eest hoolitsemine võtab õpetajatelt rohkem energiat ja aega. Selle eest hoolitsetakse kohe kindlasti kõige pealt, et kõik lapsed saaks klassis rahus koolitööga tegeleda ja need konfliktid tuleks esile enamalt vahetundides mänguväljakutel.

    ReplyDelete
  3. Inglismaa koolides toimub vanemate kaasamine hoopis teisiti, võin mina kinnitada isiklikest kogemustest. Eestis paraku tõesti toimub koolipoolne survestamine, et vanemad tehtagu mingeid asju, on neil selleks aega ja võimalust või mitte. Jäime seetõttu isegi veel aastaks Inglismaale, et meie noorim lapsuke pääseks Eesti kooli klassijuhatajast, kelle kohta viisakaim ütlus oleks vast "pioneerijuht". Minu arust ei toimu vanemate ja kooli vahelist koostööd, vaid pigem kool "kasvatab" ka vanemaid.
    Inglismaal mulle nii meeldib, et meie lapse koolis nt kutsutakse vanemaid aeg-ajalt lapsega koos sööma, et vanemad näeksid, mis toimub söögivahetunni ajal. Või siis on avatud hommik ja sa saad koos oma lapsega tunnis olla ja vaadata, mis seal tehakse ja kuidas su lapsel läheb. Vanematele antakse võimalus koolieluga kursis olla, loomulikult on võimalused aidata ja kaasa lüüa igasugu ürituste korraldamisel, milleks mul endal kahjuks aega pole.
    Ja mis mulle üle kõige meeldib - ei mingeid hullumeelseid pongestusi enne jõule. Eestis minnakse koolides ja lasteaedades sõna tõsises mõttes hulluks - õmble kostüüme, õpi lapsega tekste pähe, käi suurtes hunnikutes raha välja, et teha kingitusi õpetajatele koolis ja lasteaias, treeneritele trennis, huviringide juhendajatele ringides, koolikaaslastele jne jne jne. Siin on kombeks kirjutada kaardike ja isegi kui secondary schoolis tehakse sõpradele väikesi kingitusi, aga see on vabatahtlik ja surve ei tule kooli poolt.

    ReplyDelete
  4. Inglismaa kohta ytleks veel nii plju, et kooli enda poolt on ju suht v2he neid yritusi, kus vanemate osalemist eeldatakse, kuigi jah, Harvest Festval ja J6ulukontserdid jms selline, kus lapsed enda poolt tehtut esitlevad, tulevad muidugi kooli poolt. Ja seal pole t6esti muud kui kohale minna ja nautida.

    Muude, vabatahtlike suurt osalust vajavad yritused, on korraldatud PTA poolt. PTA - Parent Teacher Association, ning selles osalemine on vabatahtlik. Ma alati imetlen neid, kes seda teevad veel oma v2ikeste laste k6rvalt. Endal on suht v2he v6imalust seda teha, sest siis tuleb oma teistele lastele hoidja vaadata jne. Kui viimane kooliealiseks saab, eks siis saan ka oma panuse tagasi anda.

    Lisaks, siis koolis abistamine, mis on siin samuti koolide poolt v2ga hinnatud, sest kuidas muidu saaksid nad kogu ylej22nud maailma lapsed, kel pole kodus inglise keel esimene keel, lugema ja kirjutama. K6ik need Poola, Filipiinide, ja ka v2hesed Eesti lapsed jkt, kel m6lemad vanemad samast rahvusest, vajavad lisa t00d.

    Klasside segamise kohta, vajadusel ja v6imalusel h2davajalik. Mul oli poisi klass selline, mis h2dasti vajas lahutamist, aga eelmine direktor seda ei teinud, uus tegi ja nyyd vist iga 2a tagant plaan nii j2tkata. Nende aasta laste ymber jagamine tuli igati kasuks ja ka 6petajal polnud aasta l6puks juuksed krussi l2inud.
    Muidugi on sel teine pool, et olemasolevad s6prussuhted muutuvad, kuigi vahetunni ajal saab ju ikka koos olla. Minu tytrel on nyyd uus parim s6ber, eelmine oli sama 4a, aga nyyd nad eraldi klassides.

    Pole Eesti tanapaevase koolikorraldusega yldse kursis, aga arvan, et selles vanemate kaasluse osas on pikk tee minna. Inglismaal on selline elukorraldus juba vaga pika traditsiooniga, Eestis k2isid minu vanemad vaid korra aastas koosolekul. Ja t6esti ega vist millestki puudust ei tundnud. Koolid, ja see labi lapsed, saaksid sellest muidugi kasu, aga algatus peaks tulema vabatahtlike vanemate poolt.

    Eestis on ju ka heategevuse ajalugu suht lyhike, ja et seda teha kooli kasuks, et laatadel asju osta vms, vajab pikemat juurutamist ja inimeste suhtumise muutmist.

    Yks asi veel, et kui oled ise t00l v6i v2ikeste lastega palju tegemist, siis osalemise asemel oleks vahest palju lihtsam mingi rahasumma yle kanda. Ja muidugi on neid, kel pole ei aega ega raha (me ise m6ned kuud tagasi), aga ei ole ise kunagi kedagi halvustanud, ega pole minuni j6udnud midagi halvustavat. Loomulikult, on see teada vast igal maal, et mis iganes toimub, on organiseerija alati yhed ja samad inimesed.

    ReplyDelete
  5. Oh kui huvitav lugemine. Mina olen see eesti kooli õpetaja, kel lastevanematega igasuguseid kogemusi. Käsu korras tehtu ei kõlba kuskile, aga minu meelest on normaalne, et lapsevanem tahab ise oma lapse koolielus osaleda, st tahab käia vaatamas, kuidas ta laps koolikontserdil esineb, või spordivõistlusel jookseb-hüppab. Ja miks mitte koolile ka aegajalt oma abikäe ulatab. Oma lapse heaks ju see kõik. Mulle on jäänud mulje, et Eestis vanemad tihti kardavad kooli ja oma lapse õpetajaid. Eriti, andku nüüd algklassiõpetajad mulle andeks, aga juba algklassides kaob lastel koolirõõm ja minu arvates on just algklasside õpetajad jäänud kuidagi kinni vanasse nõukogude süsteemi. Nooremad õpetajad on muidugi teistsugused, aga selliste autoritaarsete õpetajate puhul ei toimigi koostöö õpetaja ja lapsevanema vahel. Mina töötan puhtas gümnaasiumis, st peaaegu täiskasvanud õpilastega ja suhtlus lastevanematega käib teisi radu pidi, nad tulevad koolikontserdile ja abistavad mõne ürituse organiseerimisel ja tulevad nt. omakoolinädalal tunde andma (juhul kui neil on midagi uut ja põnevat lastele rääkida). Mulle hirmsasti meeldib kõik see, mida sa, Alice, Greta koolist kirjutad. Siin mängivad ka ilmselt traditsioonid oma osa ja vanemad on harjunud lapse koolielus osalema ja eesti koolidel oleks siit palju õppida.

    ReplyDelete
  6. Kahju nendest vanematest ja õpetajatest kes proovivad Eestis mingeid muudatusi sisse tuua, aga siis saavad negatiivse suhtumise osaliseks ja hiljem võib olla enam ei proovi. Paistab ka, et see kooli ja vanemate sidumine Eesti koolis ja lasteaias on küll üllas ja igati tore eesmärk, aga see liikumine selle poole on vale ja noh siis ongi hunnik vanemaid kes rahul pole ja sellesse ühtsusesse ei usu (ja miks nad peakski). Ma ei tea ka kui paljudel eesviijatel ja algatajatel päriselt kogemusi on kuidas asjad 'välismaal' on kui nad välismaad eeskujuks võtavad ja eks välismaa tähendab ju ka mitut erinevat süsteemi.

    Selles samas blogis oli ka link Tartu LV poolt välja antud raamatust mis kodu ja kooli koostööd kirjeldab. http://www.tartu.ee/data/roomuga_kooli.pdf
    Mul pole olnud aega lugeda, sest raamatus on 300lk, aga seal oli näiteks toodud kuidas Taanis see vanematega koostöö välja näeb ja see tundus mulle küll natuke too much. Samas ma arvan, et harjumise asi ja kui see loob head suhted kooli ja kodu vahel, siis selle nimel olen ma nõus töötama küll.

    Katarina, ma ka alati imestan ja imetlen neid vanemaid kes PTA eesotsa end seavad. Neil enamalt on ka vastavad tööalased oskused/kogemused ja seega neile vast ei ole organiseerimine ja paberimajandusega tegelemine nii keerulised kui mõnele teisele vanemale. Mõni neist on eluaeg fundraisinguga tegelenud ja seega mingi kooli jõululaada korraldamine ja juhendamine on neile köömes :) Ma olen ise ka mõnel PTA koosolekul käinud, sest kord kui su laps on koolis, siis sa oled ju automaatselt selle grupi liige, ja need koosolekud on väga huvitavad olnud. Saab alati teada kooli telgitagustest :)

    Ma olen nii tänulik nendele agaratele vanematele. Ma vahel hirmuga mõtlen (kui koolis kuulutatakse, et otsitakse uut PTA juhti, et mis siis kui keegi ennast pakkuma ei tule, aga õnneks alati on keegi tulnud ja õnneks kord kui keegi selle koha võtab, siis ta ka püsib seal võimaluse kohaselt mitu aastat järjest.

    ReplyDelete
  7. Meenus, et mu poisi secondary koolis on ka PTA, aga seal toimub asi teisiti.
    Mingeid koogi kypsetamisi ja raffle tickets jms enam pole, aga kes soovivad oma panuse anda, siis kuus £6.-, selle rahaga ostetakse koolile midagi vajalikku (erinevad osakonnad, peavad siis t6estama, kui vaga neil seda asja vms vaja on) ja korraldatakse paar yritust, nagu Year 7 New Parents evening ja Awards event.

    Leian, et see raha panustamine on mitmes m6ttes m6istlikum, just secondary kooli osas, sest palju lapsed k2ivad kaugemalt koolis ja t00 ja elukoha kauguse t6ttu pole v6imalik vanematel kohale minna.
    Kuigi yhest blogist just lugesin, et sellist raha pakkumist aja asemel peetakse t6usiklikuks Eestis. Hmmm nii et parem mitte midagi, kui aega ei saa anda?! Inimestel on erinevad p6hjused, miks nad ei saa kasv6i see ykskord aastas korrldataval yritusel osaleda. Raha ei tee 6nnelikuks, kyll aga aitab midagi korda saata.

    ReplyDelete
  8. Kakamami
    Mul on Eestis üks tuttav logopeed, kes rääkis mulle, et ta oli läinud ühe kooli juhtkonnaga (ma ei hakka ütlema millise kooli) juurde rääkima ideest, et mis oleks kui ühendaks koolilapsed ja vanemapõlvkonna. Et nii palju on selliseid agaraid või üksikuid vanemaid inimesi, kellele väga meeldiks näitkes kooli pikapäevarühma lastega lugemist harjutada, või mingit muud ainet millega lapsel raskusi on, või niisama mängima ning suhtlema. Paljudel vanematel ei ole ju pika tööpäeva lõpus küllaldaselt aega sellisteks asjadeks, aga nii mõnelgi lapsel oleks sellisest koostööst palju abi.

    Kool oli öelnud konkreetselt EI, Et nende kool on hea õppeedukuse ja tulemustega kool ja et neil ei ole vaja mingit väljaspoolset abi. Jutul lõpp. Jätkame aga traditsioonilist tuupimist. Logopeedi kogemuste järgi oleks koolis küllalt selliseid lapsi leidnud, kellel sellisest abist suurt kasu oleks olnud.
    Ma soovitasin sellel logopeedil mitte meelt heita ja hiljem uuesti katsetada.

    ReplyDelete
  9. Katarina, ja ma ka ei kujuta hästi ette et secondary koolis keegi iga reede cup cakes müüa ja osta tahab :) :) See rohkem algkooli värk. Ja ma annan ka tihti koogimüügi letile lihtsalt natuke raha, sest mina ja Greta ei saaks nagunii neid cupcake süüa, aga toetada tahaks ikka. Kui ma ei eksi, siis
    Ma lugesin ka seda postitust kus raha annetamisest arvamust avaldati.
    Ma just vaatasin, et siin meie lähedal asuv keskastme kool kogus eelmisteks jõuludeks kokku üle 5000naela mis siis kõik erinevate heatahtlike organisatsioonide vahel ära jaotati. Osa rahas eest osteti arvuteid ühe Uganda kooli jaoks. See näitab kui palju heategevuseks tehakse.

    ReplyDelete
  10. Minu vanaema (selline... "Adopteeritud" Uus-Meremaa vanaema) elab vanadekülas, mis on algkooli kõrval, ja nendel on programm, kus vanurid käivad lastega lugemas - mõlemale poolele hea, et vanurid saavad suhelda ja lapsed tähelepanu. Lisaks on siin nüüd üks koertele lugemise programm nüüd :), et näiteks hästi tagasihoidlikud lapsed, kes kardavad võõrale inimesele lugeda, nad käivad raamatukogus koertele lugemas. Ja et pidavat väga lahe olema, kuigi kui ma sellest alguses kuulsin, siis ma mõtlesin, et mismòttes, elusale koerale raamatukogus? Neil on posu "eelkontrollitud" koeri, kes on hästi rahulikud ja sõbralikud ja kes käivad pidevalt, üks näiteks on vanaldane labrador, kes siis lamab ja vaikselt sabaga tatsub :). Lastele pidavat väga meeldima.

    ReplyDelete
  11. Maria
    Minu arvates on ka selline 'vanaemade' programm suurepärane. Ma olen kindel, et ka meil siiin mõni selline olemas. Vähemalt algkooli lapsed käivad küll tihti vanadekodus kas laulmas või niisama külas, kohtades siis kus vanadekodu koolile piisavalt lähedal on. No ja koerte (või üldse loomade) positiivsest mõjust teame me ju kõik. Selliseid koeri kasutatakse ka lastehaiglates.

    Näiteks üheks põhjuseks miks Greta kooli kanad võeti oli ka see, et need lapsed kes tunnevad, et nad võib olla ei ole osavad matemaatikas, või mis tahes põhjusel tunnevad end üksikuna, või on madala enesehinnanguga, et neil oleks siis koolis midagi neid tõmbaks ja mille kaudu and saavad tunda end kasulikuna. Sellistele energilistele lastele on ka kanad ja kanadega töötamine rahustav. Nii et kui kellegil koolis närvid krussi lähevad, siis saadetakse ta mune korjama, või kanu söötma, või kanakuuti puhastama, et laps maha rahuneks. Selliseid lapsi küll palju ei ole, aga kanadest saavad kasu kõik koolis käivad lapsed.

    Ma ei tea kas sa oled sellisest mehest nagu Prof Sugata Mitra-st midagi kuulnud? Kui ei ole siis vaata seda tema TED talki (hästi huvitav) https://www.youtube.com/watch?v=dk60sYrU2RU
    Tema algatas sellise asja nagu Granny Cloud. Ma kuulasin seda Ted talki juba mitu aastat tagasi ja nüüd alles ükspäev nägin uudistest ühte Uk Granny-t kes selle programmi põhjal juba mitu aasta tegutsenud on. Kui huvitab, siis google-da Granny cloud ja leiad mitu artiklit.
    See küll nüüd kaldus natuke blogipostituse teemast välja, aga mis siis :)

    ReplyDelete
  12. Maria, selline lugemiskoer, Susi nimeks, on ka Eestis täitsa olemas. Käib nii raamatukogu lugemisnurkades kui lastehaiglates ja laseb lastel endale ette lugeda.
    http://www.ohtuleht.ee/575660/kes-on-lapsele-parim-kuulaja-lugemiskoer-susi

    ReplyDelete
  13. See kooli keeldumine põhjusega, et meil on niigi hea kool, on ikka väga nõme. Ja väga vale.Ma ei hakka üle kordama, miks, seda on siin juba tehtud. Meie kool, puhas gümnaasium, on oma hoole alla võtnud lapsed, lasteaia omad. Meil on heategude päevad, kus õpilased käivad abiks lasteaedades, ka üksikutel vanuritel (täitsa timurlased)nt talvel lund rookimas. Ja koolis toimuvad kord kuus lastegümnaasiumi tunnid 5-7-aastastele. "Õpetajateks" on siis õpilased ise, aga ka külalised, õpetajad ja see lastegümnaasium on väga populaarne. See on meil siis see erinevate põlvkondade kokkupuude.

    ReplyDelete
  14. Sugatra Mitra TED talki olen näinud, jah :)

    ReplyDelete