Monday, 19 September 2016

GRETA JA ROBERT

Nagu ma juba ühes varajasemas postituses mainisin, siis Eestisse läksime me sel suvel puhtalt sel põhjusel, et Greta saaks mu venna väikese poja Robertiga mängida. No eks ikka testel põhjustel on ka tore Eestisse minna, aga kuna meil ju käisid ehitustööd mis iga meie 'kopika' enda kurku tõmbasid, siis ma alguses ei raatsinud kuidagi üle 400 naela  lennupiletite peale kulutada. Selle raha eest oleks saanud juba ühe uue diivani osta. Kuidagi ei tahtnud sel hetkel 'lõbustuseks' nii suurt summat välja käia ja nii ma selle Eestisse sõidu otsusega aina venitasin ja venitasin. 

Samas ma sain muidugi aru, et inimsuhted on ühest diivanist palju tähtsamad ja seda eriti veel kui tegu on väikeste inimestega, kes nii kiiresti kasvavad ja arenevad. 2 aastase lapse elus on terve aasta ju igavik ja selle aja jooksul jõuab nii mõndagi uut avastada, vana unustada ja kaugel elavatele sugulastele võõraks jääda. 

Kui ma Petele asjast rääkisin ja uurisin, et kas meil üldse on kuskil vaba 500 naela mille eest Eesti reis teoks teha, siis tema loomulikult kohe toetas meie Eestisse lennu mõtet ja ütles, et sellise asja jaoks ta kindlasti 'leiab' kuskilt raha. Et peresuhted on kohe kindlasti kõikidest teistest asjadest tähtsamad ja tema arvates on see õige otsus nädalaks Eestisse minna (pikemaks ajaks kui 10 päeva me minna ei saanud, sest kuna Tallinna ja Londoni vahel on nädalas väga vähe lende, siis meil ei olnud kuupäevaliselt suurt valikut. Pidime veel enne kooli algust tagasi olema, et suguvõsa pulma minna).

Ja nii läkski Greta suur soov Eestisse minna ja Robertiga mängida täide. 
Robertiga on täitsa tore mängida, sest vaatamata sellele, et ta ei ole isegi veel 2 aastane räägib ta kolmesõnaliste lausetega, omab väga suurt sõnavara, tunneb värve ja tal on hea arusaam arvudest. Mitte, et sel tähtsust on kui kiiresti mõni laps areneb, aga Greta jaoks oli see vaid boonuseks, et Robert oli võimeline temaga nii palju suhtlema ja et neil oli võimalik teineteisest aru saada. 









Mina aga unistan nüüd sellest, et vanaema ja vend koos perega mõneks jõuluks meie juurde saada. Ma ei tea kuidas ma selle unistuse teoks saan teha, aga unistada ju võib. Vennanaine küll ütles, et enne Roberti 4 aastaseks saamist ei tasu sellistest asjadest unistada, aga noh mis see 2 aastat ka ei ole enam ära oodata :)

19-29 august

No comments:

Post a Comment