Saturday, 25 April 2015

LAPSEGA TEATRIS

Me alati proovime oma Eesti reiside ajal nii palju kui võimalik teatris ja kinos käia, et laps Eesti kultuurist ning keelest osa saaks. Eks see teatris käimine ole tegelikult natuke kui õnnemäng, sest teatriskäik on suuresti sellest kinni mis parasjagu juhtub teatikavas olema kui meie Eestis oleme. Valik ei ole tavaliselt suur, hea kui üldse midagi leiame. Siiski on meil pea iga kord õnnestunud teatris käia. Tartus tundub olevat palju suurem lasteetenduste valik kui Tallinnas, aga iga kord Tartusse sõita, vaid nädalase külastuse ajal, on natuke liiga palju meie jaoks.

Sel korral õnnestus meil vaatama minna kahte etendust. Üheks selleks oli 'Emma ja Ajakivi'. Oli täitsa OK etendus, kuigi esimene osa venis.
Natuke kurb oli see, et laval oli näitlejaid pea sama palju kui rahvast saalis. Sama etendus jooksis ka paaril päeval hommikuti kella 11 või 12 ajal ja ma ei julge ettekujutadagi kui tühi sellisel kellaajal saal võis olla. Meie käisime õhtusel seanssil. Etendus oli mõeldud lastele alates 7st eluaastast, seega selles eas olevad lapsed on ju kella 11 ajal koolis. Tahaks loota, et näitlejad miinustesse sedasi ei jää, sest no meie õhtu pealt teenisid nad heal juhul vaid võileiva.

Samas ma muidugi saan aru, et kuna Eesti on nii väike siis vist oleksgi ulme kõikidel lasteetendustel täis saali oodata. Pigem hea üldse, et etendusi lastele tehakse ja meil on midagi mida Eestisse tulles vaadata. 
Mina aga ei tea mis paganama magnet mul taskus on, et alati enda ümber just neid kõige lärmakamaid lapsi tõmban. Ma tõesti olen laste suhtes üsna tolerantne ja suudan neist aru saada ja nende poolt seista, aga...

Nimelt sattus meie taha sel korral istuma üks ema ja vanaema kahe tüdrukuga. Üks lastest oli kindlasti vanem kui seitse ja teine ehk viie aastane. Kui nad istuma tulid siis ma kuulsin kui vanaema küsis ema käest, et kas ta ikka teab et see etendus on mõeldud 7+ aastastele, millest võib järeldada, et see väiksem laps ei olnud veel seitsme aastane. Me tavaliselt ise ka ei võta seda vanuse piirangut eriti tõsiselt ja ka Greta on käinud paljudel etendustel mis vanematele lastele mõeldud, sest me teame, et teda teater väga huvitab ja et ta oskab teatris vastavalt käituda. Ka sel korral oli ta ju just kuuene ja mitte seitsmene.

Aga vat sellel väikesel tüdrukul ja eriti ta emal ei olnud vist mingit aimu kui palju nende jutuvada teisi häirida võib. Põhimõtteliselt kogu esimese poole see laps ainult rääkis. Oleks siis veel et ta oleks küsinud etendusega seotuid küsimusi, kuigi ega seegi ei oleks midagi paremaks teinud. 
Nii nad siis seal koos emaga seletasid. Laps küsis ja ema vastas sama kõva häälega, kuigi ema palus lapsel mitu korda tasa olla, aga tegi seda ise alati sama valjult kui laps rääkis. Jäi mulje, et nad kumbki ei teadnud mida sosistamine endast kujutab. 
Laps näiteks küsis selliseid asju, et kuhu see mees nüüd läheb (kui üks näitlejatest lavalt lahkus), et kas ta läheb nüüd koju, aga mida ta seal kodus teeb, kas ta tuleb pärast tagasi, kas see nukk on päris, kas see nukk on päriselt ka elus, kas nukud oskavad rääkida, millal see etendus läbi saab, kas nüüd saab juba läbi, millal me koju hakkame minema? Jne, jne. No nendest küsimustest on kohe aru saada, et tegu ei ole 7 aastase lapsega või lapsega kes sellisteks etendusteks ealiselt valmis oleks.  

Ma ei tea palju Gretal kuulis mis laval toimus ja kui palju ta eesti keelsest tekstist aru sai. Eeldan, et enamuse luges lihtsalt etendusest endast välja, sest isegi minul oli väga raske selle lapse jutuvada seest kuulda mis laval räägiti. Eriti veel siis, kui näitlejad publikule seljaga seisid.

Ma vaatasin enda ümber ja kuskil ei paistnud selle väikese publiku seas kedagi, kes PIDEVALT oleks rääkinud. Loomulikult lapsed ikka küsivad mõnda asja üle või elavad etendusele kaasa, aga see on ju iseenesest mõistetav. Kuidas siis nii, et universum just jälle meie taha sellise lobamoka saatis. 

Õnneks meie ees olev rida oli tühi ja peale vaheaega kolisime teise ritta. Ega see probleemi täielikult ei likvideerinud, aga vähemalt muutis mulina kraadi võrra vaiksemaks. Õnneks oli ka teine osa etendusest natuke põnevam kui esimene ja kokkuvõttes jättis üsna OK elamuse.
Teine etendus mida me vaatamas käisme oli 'Piip ja Tuut Kontserdil'. Me oleme proovinud Piip ja Tuut etendusi nüüd juba 3 aastat vaatama minna, aga mitte kunagi ei ole nende esinemised sattunud sellele ajale kui me Eestis oleme olnud. Igal juhul see ootamine oli ootamist väärt, sest nii head Eesti etendust ei ole ma enne näinud (kuigi Lotte muusikalid on ka super vägevad)
See palakat on mingi vana plakat seinal. Ma lihtsalt tegin sellest pilti.

Mul oli etendusega vaid see probleem, et mul oli hirmus nohu (sellest miks mul nohu oli tuleb eraldi postitus) ja kogu etenduse aja kartsin, et mul tuleb selline kõditav köha peale mida ei saa enam pidama. Selline kus pisarad tulevad silmist ja aina köhid ja köhid ja köhid, rääkida samal ajal ei saa ja köhimine ka järgi ei jää ja kõik vaatavad, et ma hakkan vist surema ning küsivad, et kas minuga on kõik korras, aga minul samal ajal vastata ei ole võimalik :). Tavaliselt tuleb selline köha just siis peale kui sa istud pikalt vaikuses ja ei räägi. Ma siis jõin iga natukese aja tagant tilga vett ja nuuskasin nina ning köhatasin natuke, et vältida selle kõdiköha tulekut. See pidev vee joomine muidugi ajas mulle pissihäda peale ja siis ma pidin veel poole etenduse ajal vetsu minema. Õnneks sain seal kõvasti köhida ja nina nuusata. No ütleme nii, et ma olin selle etenduse ajal natuke pinges. Köhisin ja nuuskasin küll vaid sel ajal kui etenduses oli palju nalja ja kogu publik naeris, õnneks see etendus oligi vaid üks suur naer, aga teades eestlaste suhtumist nohusse siis ma olen kindel, et see naine kes minu kõrval istus kindlasti ei jõudnud ära kiruda, et miks üks nii haige inimene üldse teatrisse tuleb (kuigi tegelikult ma ei olnud haige).

Saalis lapsi vaadates mõtlesin, et küll Eestis on ikka palju ilusaid lapsi :)
Sel korral sattus taas minu kõrvale üks väga elav poiss oma vennaga. Veel enne kui etendus oli alanud müksis poiss mind mitu korda küünarnukiga või astus mu jala peale, AGA vat see ei häirinud mind üldse! Lapsed on lapsed ja ma saan sellest täitsa aru. Ta ei teinud seda ju sel ajal kui etendus käis. Oli lihtsalt natuke elavam poiss kui teised lapsed kes väga vagusi pingil istusid. Mul ei ole selliste elavate laste vastu midagi. 
Pärast kui etendus juba alanud oli, tuli välja, et see poiss oli super lahe poiss. Näitlejad haarasid oma tegemistesse ka saalis olevaid lapsi ja lapsevanemaid ja tema juhtus olema üks nendest. No nii lahedat poissi oli lausa lust vaadata. Ta oli väga enesekindle ja otsekohene ja tänu sellele oli kui üks väike osa etendusest. Ta oskas näitlejate jutuga nii hästi kaasa minna, et oli kohe näha, et isegi Piip ja Tuut said sellest naudingut. Selle etenduse puhul oligi see boonus, kui lapsed kaasa elasid, kõvasti naersid või siis vastuseid välja hõikasid.


Pärast etendust said kõik soovijad pannkooke jäätisega (pidid küll eelnevalt ette tellima). Igal juhul kes pole veel Piip ja Tuut kohvikus mängimas või söömas käinud siis soovitan soojalt. Seal ei hakka ei lastel ega täiskasvanutel igav. 
Meie laps päeva väntsustustest väsinud. Esimest korda magas Greta kõik ööd välja arvatud viimase öö vanaemaga.


5 comments:

  1. Tegelikult on vastupidi - kl 11 või 12 etendused on täissaalid, kuna sel ajal minnakse klassidega teatrisse. Vähemalt Tartus on see nii. Eestis on üldse kombeks klassiga palju teatris käia, minu enda lapsed on tänu sellele ikka enamiku, kui mitte kõik lasteetendustest ära näinud ja vanem, 7. klassis käiv tütar, ka noorteetendusi. Õhtuti käiakse peredega või siis klassiga juhul, kui mõnel etendusel päevaseid kellaaegu pole.
    Teatris käivad ka juba lasteaiarühmad, vähemalt minu lapsed on seda Tartus teinud (väiksematele mõeldud etendustel muidugi).
    Ja lõpuks - nii lasteaedades kui koolides käivad ka nö ränd-teatritrupid, nii et päris palju teatrit:) (Ise ka hakkasin praegu kirjutades imestama:))

    ReplyDelete
  2. Ma tegelikult mõtlesin seda ise ka, et äkki käivad päevastel etendustel koolid. Samas, aga kas siis ikkagi nii paljud koolid korraga samal päeval käiks, et saali täis saaks? Kui me Lottet Tartus vaatamas käisime siis seal oli jah üks lasteaia grupp, aga saal oli siiski üsna tühi.

    Samas muidugi väga tore, et päevastel etendustel siis rohkem rahvast käib, sest ma ausalt kartsin seal teatris, et võib olla nad jätavad etenduse ära kui kohal vaid 5 rida inimesi, aga õnneks ei jätnud :) Väga imelik oli seal aga küll istuda ja mõelda, et laval vaat et rohkem inimesi kui meid saalis.

    Jah, meil käivad siin ka koolides ränd -teatrigrupid mis on väga toredad, aga päris teatris ikka põnevam, sest seal alati huvitav lavakujundus.

    ReplyDelete
  3. Jaa, ära muretse. Selleks need päevased etendused ongi, et koolid saaksid käia ja saalid on lausa välja müüdud. Lotte etenduste piletit Tallinnas on väga kallid, seal käivad koolid vähem. Tartus jälle on kõik lapsed juba mõlemat Lotte etendust näinud.
    PS. Olen Maris, loen su blogi juba mõnda aega, aga tutvustanud end veel pole.

    ReplyDelete
  4. Tere Maris :)
    Selge pilt :)

    ReplyDelete
  5. Me pole veel tühja saaliga etendusele Tartus sattunud. PIgem väikestele mõeldud etendustel nt Teatri Kodus on piletid k ogu aeg välja müüdud.
    Aga teemasse veel ka, ma olen samasugune, kogu aeg tõmban lärmi ligi. Viimasel Lotte etendusel sattus esimeses vaatuses minu kõrvale üks täitsa suur tüdruku, välimuse järgi 10 ja no oli rahutu laps aj etendusese vastu eriti huvi ei tundunud, tõmbas ennast aga kerra ja muudkui togis eesistujat, kuna see mees seal kurjalt kärastas ja siis hakaks mind togima. :) Üks kord ütlesin tõmbas veidi tagasi ja uuesti. Järgmisel vaatusel palusin mehel enda kohale istuda, tema ütlemist võtis tüdruku tõsisemalt ja enam ei toginud teda. Ja mina sattsuin istuma mingi väikse lapse kõrvale, vb mingi 3 nt ja see ka muudkui kõva häälega esitas küsimusi. Ja koragi ema ei öelnud, et vaiksemalt palun.

    ReplyDelete