Saturday, 25 April 2015

JALUTUSKÄIK VANALINNAS

Postitan siia korraga mitu postitust järjest, et Eesti juttudega lõpuks ühelepoole saada ja ruumi teha uutele teemadele. 
Mul on siin blogis küll juba sadu vanalinna pilte, aga no kuidagi ei saa Tallinnas käia ilma, et vanalinnas pilti ei teeks. Sel korral läksime Gretaga vanalinna vallutama mööda seda pikka treppi ülesse Toompeale. Tuli välja, et Greta ei olnudki neid treppe enne roninud ja ma ka ei mäletanud millal ma ise viimati seda teed pidi kõrgustesse tõusin.
Igal juhul väga kiire tee  Balti jaamast otse Piip ja Tuut kohvikusse, kus me ühel päeval käisime etendust vaatamas.
Vahel ikka kuulen, et inimesed käivad Toompeal valitsuse maja ees streikimas. Huvitav kas nad ka valitsuse maja taga (või on see ees) lippe ja loosungeid lehvitamas käivad? Põhimõtteliselt ligipääs on täitsa olemas, teine asi muidugi kui turvaline seal oleks protestida (eriti veel kui peaks rüseluseks minema). Mind igal juhul täitsa kutsus vaatama, aga õnneks mu kõrguse kartus sai võitu ja ma ei hakanud mööda seinu üles ronima.
Tüüpiline turist


Neid kassipilte tahtis Greta ise et ma teeksin. Hüüdis, et teen nüüd nii ja siis kui ma kassile sülle lähen. Mu pildistamise haigus on vist ka teda natuke nakatanud. Võimalik muidugi ka, et tegu on hoopis suure kassiarmastusega.
Kaks rüütlit


Eestis oli ilm ikka üsna külm võrreldes Inglismaaga aprilli alguses. Isegi nendel päevadel kui päike paistis ja sooja üle 15 kraadi (üks päev vist oli), oli õhk ikkagi palju jahedam ning jäisem kui meil kodus. Kodus oli Pete jutu järgi sel ajal üldse juba 21 kraadi sooja. Seda oli küll raske ette kujutada, aga kui me Eestist naasime siis oli laps sunnitud tõesti talvise koolivormi suvise vastu vahetama ja kooli paljasääri minema. 



Jalutasime Gretaga natuke Neitsitorni juures. See on koht kuhu ma kooliajal aeg ajalt sõbrannadega põgenesin. Tavaliselt päeva viimasest vene keele tunnist. Enne ostsime kuskilt pagariärist endale suure sooja juustustritsli ning pudeli piima ja siis seadsime end sisse väikese katusemajakese ees olevale müürile Neitsitorni juures. Me kutsusime seda Karlssoni majaks. Naljaks oli see, et me iga kord kartsime, et äkki meie vene keele õpetaja tuleb ja leiab meilt sealt ülesse. Mainin ära, et koolis käisin ma Nõmmel ja võimalus, et me vene keele õpetaja Neitsitorni aeda meid otsima oleks tulnud oli ikka väga, väga väike :)
Neitsitornis ei ole ma juba väga pikka aega käinud. Nägin uksel silti, et seal mingi muuseum ja seega läksime Gretaga uudistama. Maksime 2 eurot ja saime tutvuda mingi vanaaegse maiustuste näitusega. See näitus oli küll nii imepisike, aga noh see selleks. Mul ei olnud kahju 2 eurot muuseumile anda. Teisel korrusel oli väga stiilne väike kohvik.
ja kohviku kõrval kohe lastemängunurk. Sealt me enam ära ei saanud ja nii jäigi meil kolmas korrus nägemata. Mängunurga telekast tuli üks huvitav Neitsitorni tutvustav filmike lastele. Me mõlemad Gretaga vaatasime seda ja siis värvisime mingeid rüütlite pilte (mina küll lihtsalt igavusest).
Lõuks siiski suutsin Greta nii kaugele meelitada, et sealt tornist jalga lasta. Pidime kindlaks kellaajaks Solarisse kinno jõudma ja enne veel kuskil söömas käima.
Ma ei teadnutki et Tallinnas nüüd selline restoran nagu 'Tule Estonia' eksisteerib!? Viimati kui sellest majast pilti tegin oli seal Karl Friedrich restorani silt. Uurisin internetist, et mis uue restorandiga tegemist on, aga see info mis ma leidsin küll ahvatlev ei olnud. Ma ütleks, et pigem isegi natuke hirmuäratav. Eks see muidugi ole maitse asi ka, aga mulle meeldis küll rohkem see Karl Friedrich restoran mis seal 6 aastat tagasi eksisteeris.
Üks päev oli linnas kaubamaja juures mingi laat ja seal oli esindatud ka kalalett. Meil oli Gretaga täitsa huvitav letil olevaid kalu vaadata. Ega seda ei juhtu ju tihti, et saad oma silmaga angerjat näha :)
Need pildid on tehtud juba üthel teisel päeval, aga kuna tegu vanalinnaga siis panen siia postitusse.

Rüütel küll, aga mitte nii olematu






No comments:

Post a comment