NATUKE PILTE ÜHEST MÕISAST JA NIISAMA HALA

Käisime laupäeval taas end tuulutamas. Koha valisin välja puhtalt selle põhjal mis 'kutsus'. Valikus oli sel korral üsna mitu National Trust mõisa kuhu me pileteid oleks saanud broneerida. Ma arvan, et kord kui 17.mail meil piirangud veelgi kord leevendatakse ja muuseumid taas oma uksed avada võivad, siis tekib rohkem kohti kuhu inimesed minna saavad ja ehk siis ei pea enam ka sedasi pidevalt eelnevalt külastusaegu ette broneerima.

Sel korral läksime Hughenden mõisa aeda jalutama.  Me oleme seal küll juba mitu korda käinud, aga viimane kord siiski juba peaaegu 4 aastat tagasi. Esimene kord üldse siis kui Gretat polnud veel sündinudki. Selles esimese korra postituses ei ole mul ühtegi pilti mõisast seest, seega võib-olla me siis sees ei käinud või meil ei lubatud seal pildistada.

Küll aga võite te näha milline mõis seest välja näeb mu SELLES postituses. Seal ma ka kirjutan mõisa enda kohta rohkem ja kuidas see ehitis oli sõjaajal üks väga salajane koht.

Ega siit mingit pikka juttu ei tulegi. Panen vaid pildid.

Ma alles kodus pilte vaadates märkasn, et sellel suurel kuusel on latv otsast ära murdunud :O

All pildil oleva pingi taga on üks uks. Sealt pääses kasutatud raamatute poekesse. No tegelikult oli tegu pigem ühe toaga kus olid väljas kasutatud raamatud ja kui sulle mõni raamat seal meeldis, siis sa võisid selle eest raha annetada ja raamatu endaga kaasa võtta. Soovituslik oli anda £1 raamatu eest, aga kui valisid 5 raamatut siis said kaks naela allahindlus ning maksid vaid £3. See oli kirjutatud ühe tahvlikese peale, sest seal toas ei olnud ühtegi töötajat, lihtsalt kinnine rahakirstuke laual. 

Ma olin juba unustanud, et meil on ju nüüd poed taas lahti ja seega olin üliõnnelik kui ma seal seda kasutatud raamatute poodi nägin.

Ning 100 korda veelgi õnnelikum kui ma lasteraamatute riiulilt SELLE raamatu leidsin!!!!

Vaadake kes on raamatu autor ja illustraator!

Ma olen seda raamatut juba mõnda aega jahtinud ja ihaldanud oma kollektsiooni täienduseks ja nüüd ma siis leidsin ta selle mõisa kasutatud raamatute poest vaid £1 eest!!! (kujutage siin ette käsiplaksutavat emojit). See on nii vana raamat ja raskesti kättesaadav. Ma ühel korral juba peaaegu ostsin ta 30 naela eest Etsy lehelt, aga kuna raamatu asukoha maaks oli Ameerika ja nad Inglismaale ei saatnud, siis ma ei hakanud jamama (jamamise alla pean silmas seda, et ma ei hakanud seda mu Ameerikas elava sõbranna juurde tellima).

Greta mäetas kuidas ta sealt mäest 4 aastat tagasi alla jooksis. See pilt on mu vanas postituses olemas.

Luigeke on 4 aastaga kosunud

Kui olime mõisa ümber väikese ringi ära teinud, siis tulime tagasi mõisa tagaaeda istuma. Kahjuks oli tegu väga väikese alaga mida uudistada ja kuna me päris suurele jalutuskäigule mõisavälisele territooriumile ei tahtnud minna, aga ka koju ei olnud veel soovi sõita, siis istusimegi pargipingil ja nautisime päikest. Seal oli nii tuulevaikne ja palav olla, et ma oleks hea meelega tahtnud oma tumedad teksad jalast kiskuda. Päike lausa põletas neid. 

Parklasse tagasi minema hakates jalutasime ka viljapuuaiast läbi, aga kuna praegu ei ole seal veel palju midagi kasvamas, siis polnud ka palju midagi vaadata.

Kuigi me veetsime kodust eemal suurepärase pärastlõuna, siis sellegi poolest jääb ainuüksi sellistest väikestest käikudest väheks, et taastada lockdownist põhjustatud vaimset allakäiku. 

Kuigi erinevaid kohti külastades on võimalik inimestega mingil määral kokku puutuda ja paar sõna vahetada, siis see ei ole ikkagi see mis varem. Me tunneme puudust just inimkontaktidest. Pete tunneb vaid arvutierkaani taga istudes suurt puudust kolleegidest, kuigi ta nendega läbi arvuti paar korda päevas räägib. See ei asenda näost näkku kontakti. 

Samuti tunneme puudust omasõpradest ja sugulastest. Tahaks juba lõpuks ka Pete vanemate juurde tuppa minna ja nendega ühise laua taga süüa või neid endaga kaasa võtta ja neid kuskile viia. Ma ei teagi tegelikult kas neist ongi enam kuskile mõisaparki jalutama tulijaid, sest kodus istumine on nad nii nõrgaks teinud, et nad ei jaksaks enam palju kõndidagi.

Meil on küll praegu lubatud inimesi enda koduaeda kutsuda (teatud number inimesi), aga selle juures on üks AGA. Meil nimelt ei ole korraliku aiamööblit. Me ei ole seda tahtnud enne osta, kui me oleme saanud tagaaias uue 'terrasi' tehtud ja kui Pete ei oleks olnud sunnitud oma firmat kinni panema eelmisel aastal, siis me oleks seda sel suvel teinud. Nüüd aga pole meil õrna aimugi millas see toimuma hakkab ja kas üldse on mõtet selle maja peale enam seda raha kulutama hakata.

Mõtlesime siis, et ostame vähemalt mingi odava aiamööbli, et saaks siiski paari inimest külla kutsuda ja neil oleks kus istuda ja kuhu limonaadiklaasi panna, AGA ka see osutus täiesti võimatuks. Aiamööbli järgi on lihtsalt nii suur nõudlus ja kuna meil on ju ikkagi koroona ja piirangug, siis laod on tühjad või ostetakse kohe tühjaks...või ma ei teagi mis see põhiprobleem neil on.