Monday, 12 April 2021

VIIMASE PÄEVA SÜNDMUSED

Eile, laupäeval, algas üleriigiline lein mis kestab kuni Prints Philipi matusteni, ehk siis järgmise laupäevani (17.aprill). Kuninganna ise leinab aga kaks nädalat ja sel ajal toimuvad vaid need kuninglikud kohustused, mis on leina ajal sobilikud. 
Ka meil oli eile terve päev selline tunne juskui keegi meie lähedastest oleks lahkunud. Raadio ja telekas mängis terve päeva ning nii mitmelgi korral läks nii minul, kui ka Petel, silm märjaks. Prints Philipi lahkumine puudutas ja liigutas meid sügavalt.

Nädalane lein tähendab ka seda, et lipud lehvivad pooles mastis ja uudistelugejad kannavad musti rõivaid.
Uudistelugejate teemal nii palju, et kui uudis Prints Philipi surmast rahvale teatavaks tehti, tegi seda BBC uudiste kanalil uudistelugeja Martine Croxall. Tal oli raskusi pisarate tagasi hoidmisega ja ta hääl murdus paaril korral, aga ta suutis siiski ennast kokku võtta ja uudised ilma murdumata ilusti mitu korda rahvale ette lugeda. Ma panen siia kaks videot teile, kes te huvitatud olete, vaatamiseks. Kuna tegu oli erakorraliste uudistega, siis 'tungis' uudis sisse tavapärasele teleprogrammile ja seega näete te esimese video alguses natuke mingit lennujaama juttu enne, kui erakorraline uudis teatavaks tehakse. Vaene Martine, kes sai endale selle raske rolli kurba uudist otse eetris edastada. 


Natuke hiljem oli ta sunnitud sama uudist uuesti kordama, aga selleks ajaks oli ta jõudnud endale juba musta kampsuni selga panna ja kaelast kaelkee ära võtta. Kuna teises videos on tal silmad tunduvalt punasemad, siis võib arvata, et ta vahepeal ka nuttis. Väike värin endiselt hääles ja peale hümni on tal veelgi raskem oma emotsioonide kätte mitte murduda. No minu puhul pole vajagi, et keegi ära sureks, mul tulevad vabalt lihtsalt hümni kuuldes juba pisarad silma. 

   

Siit ka üks pilt temast juhul, kui videod peaks aja jooksul siit ära kaduma.


Mul on juba aastaid olnud kombeks koguda siinseid ajalehti suurtest sündmustest, mis siin riigis on toimunud sel ajal, kui mina siin elanud olen. Suuremalt osalt on need sündmused olnud seotud kuningliku perega, kas siis Kuninganna juubelid või kuninglikud pulmad, kuningakoja beebide sünnid jne, aga ma olen ajalehti ostnud ka näiteks 9/11 sündmuse ajal ning samuti siis, kui Covid-19 meile esimese hoobi andis.

Otseloomulikult kuulus ka Prints Philipi surm ühe sellise suursündmuse hulka ja seega palusin Petel laupäeva hommikul jalutama minnes mulle kindlasti poest värsked ajalehed osta. Lisan igaks juhuks, et tavalisel me ei osta ajalehti, sest esiteks ei ole meil aega neid kunagi lugeda ja teiseks kuuleme me kõik uudised nagunii juba raadiost või telekast päeva jooksul mitu korda ära. 

Pete tuli pärast koju ja rääkis mulle pika loo sellest, mis temaga ajaleheostmise teekonnal juhtunud oli. Tegu ei ole iseenesest mitte mingi erilise looga, aga ma panen selle siia siiski ajaloo tarbeks kirja, sest minu jaoks on see hea näide sellest, millised on britid ning sobib ka hästi kokku Prints Philipi teemaga. 

Ühesõnaga, Pete läks hommikul poodi ajalehti ostma. Tegu meie kohaliku tillukese poekesega. Poes maksma hakates avastasta ta, et ta on oma kandekoti koju unustanud, aga kuna ports ajalehti olid üsna rasked ning Petel oli plaan kohvipoest ka veel kohvi kaasa osta, siis oli tal kotti kindlasti vaja. Ütleski siis müüjale, et kahjuks on ta sel korral sunnitud kilekoti ostma, sest kuigi ta võtab alati oma koti kodust kaasa, siis sel korral unustas ta seda teha. Poemüüja oli selle peale kavala näoga nii paremale kui vasakule vaadanud ja kui nägi, et kedagi läheduses ei ole, tegi veelgi kavalama näo pähe ning võttis vaikselt leti alt ühe kilekoti ning ulatas selle Petele. Ütles, et võta see sel korral tasuta, aga las see jääb vaid meie vahele. Pete võttis koti vastu, pilgutas müüjale ühte silma (tähendusega, et see asi jääb vaid meie saladuseks) ning tänas müüjat. Ühtlasi lubas, et kasutab kotti mitmel korral uuesti. 
Otseloomulikult ei oleks see 5p Pete rahakotti tühjaks teinud ja pole see ka nüüd mingi suur asi poest tasuta kilekotti saada, aga ju siis poemüüja tahtis head teha ja vastutulelik olla ning läbi selle nii endale kui ka Petele head tuju valmistada.

Edasi liikus Pete kohvipoe poole. Kuna koroona tõttu saab poodi/kohvikusse korraga vaid üks inimene/pere sisse ja kohvi ning kooki saab vaid kaasa osta, siis peab tavaliselt ukse taga natuke ootama. Nii vara hommikul ei olnud aga veel inimesi liikvel ja Petel oli võimalik kohe kohvikusse sisse astuda. Pete ajas taas müüjaga natuke juttu, tellis oma mocha ära ja jäi ootama millal see valmis tehakse. Kohvi kätte saades tuli aga välja, et naine oli talle kogemata cappuccino valmistanud (topsi peal oli kirjas). Kuna Petel oli aga kindlasti mocha isu ja ta ei tahtnud cappuccinot, siis tegi naine talle uue joogi, ise seal juures väga vabandades. Ütles Petele, et Philipi surm on teda nii kurvaks teinud nagu ta oma pereliige oleks surma saanud ja et arvatavasti ka sellepärast ta aju registreeris mocha kogemata cappuccinoks. 
Kui Pete-i uus kohvi sai valmis andis müüja talle ka cappuccino tasuta kaasa. Ütles, et nagunii kallaks ta selle kraanist alla. Pete tegelikult ei tahtnud seda kohvi, sest ta teadis, et tal pole sellega midagi peale hakata, aga kuna tal hakkas müüjast kahju ja ta ei tahtnud et müüja ennast pahasti oma vea pärast tunneks, siis võttis joogi tänades kaasa. 

Ja nii oligi ta kahe kohvi ja raske ajalehekotiga kohvikust välja astunud ja kõrval asuva pagariäri järjekorda suundunud. Ise veel mõtles, et käed on nüüd kinni ja kuidas ma sedasi hommikusööki endale ja Gretale kaasa saan osta. Päris tänavale oleks ka kohvi olnud imelik maha kallama hakata. 
Pete jõudis vaid minuti pagariäri järjekorras seista kui ta taha tuli üks noorpaar. Kuna neil kohvi veel käes ei olnud, siis pöördus Pete nende poole ja rääkis neile oma tasuta kohvi loo ära ning küsis ega nad juhustlikult ei tahaks talle teenet teha ja ta sellest cappuccionost vabastada. Ütles et teab, et see on üsna kummaline palve, veel eriti koroona ajal, aga ta tõesti pole seda kohvi ise puutunud. Mees mõtles sekundi ja ütles siis, et ta ei ütle kunagi ekstra kofeiinist ära ning võttis rõõmsalt Petelt kohvi vastu. Mees õnnelik, Pete õnnelik ja lõpptulemuseks kõik kaasosalised õnnelikud.

Ehk siis nii palju toredaid suhtlemisi ja positiivseid emotsioone ühe lühikese ajaleheostu käigu jooksul.

Ja mina sain ilusti oma ajalehehunniku kätte




Mul on kahju, et ma ei jõudnud seda postitust kohe samal päeval õigete emotsioonidega kirja panna, sest reede õhtune ja laupäevane leinameeleolu on tänaseks, tänu nii paljudele uutele ja ootamatutele sündmustele, juba täiesti teiste emotsioonidega asendunud, aga mis teha.
Reedel räägiti ja näidati meil telekast pidevalt teemakohaseid uudislõike ja dokumentaalfilme Prints Philipi elust ning erinevad kuulsad ja vähem kuulsad inimesed rääkisid oma kokkupuudetest printsiga ning kuidas prints on nende elu ühel või teisel moel mõjutanud. Eks seda omakorda kajastasid siis ka kõik ajalehed. Panen siia mõned pildid.

Ülemaailmsed austusavadused Prints Philipile tähtsate riigitegelaste poolt






Ajalehtede lugemiseks mul aga laupäeva hommikul aega ei jäänudki, sest mul õnnestus paar päeva varem meile piletid Winston Churchill kodukoha Chartwell aeda broneerida ja kuna need olid kellaajalised, siis pidime ennast üsna varsti teele seadma. Pileteid broneerides me ju veel ei teadnud, et Prints Philip meie seast päev hiljem lahkub ja me meelsamini võib olla hoopis kodus oleks tahtnud olla.

Ilm sattus samuti laupäeval üsna nutune olema, kuigi märjaks me sel päeval õnneks ei saanud kordagi. 

Keskpäeval, just siis kui me pidime kodust lahkuma, alustati Prints Philipi auks kahuripaukude laskmist. 41 kahuripaukku lasti 1-minutiliste vahedega üle kogu Ühendkuningriigi ja merelt, aga ka Gibraltaril, Uus-Meremaal, Austraalias ja teistes liiduriikides.

Kuna me seda kodust telekast vaadata ei saanud, siis võtsime teleka endaga kaasa ja jälgisime seda sündmust kogu meie sõidu ajal. Täpselt 40 minutit hiljem jõudsime ka oma sihtkohta, seega suurepärane ajastus. 


Siit mõned viletsad pildid mis ma sõidu ajal salvestasin

Šotimaal Edingburghi lossis









Ja siit mõned paremad mis ma hiljem internetist võtsin




Pildid siit


 
Pilt siit

Austraalias
Pilt siit

Nüüd tuli siia küll hirmus palju kahuri pilte, aga mis siis.
Churchilli kodukohast teen eraldi postituse ning täna, pühapäeval, käisime me veel ühes kohas ning meiega juhtus üks põnev asi, aga sellest pean ma omakorda eraldi postituse kirjutama. 

Mul võtab küll piltide sorteerimine ja töötlemine aega ja Gretal algab homme teine nädal koolivaheaega seega ma ei tea, millal ma jõuan need järgmised kaks postitust valmis kirjutada, aga loodetavasti ei lähe mul nendega liiga pikalt aega. 

10 comments:

  1. No ütle nüüd, selline cliffhänger siis. Nüüd peame küüsi närima, et mis põnev asi siis ikkagi juhtus:)

    ReplyDelete
    Replies
    1. :) Väike põnevus ei tee ju paha :)
      Tegelikult ei ole tegu üldse millegi NII põnevaga, lihtsalt meie jaoks sel hetkel oli, aga nüüd juba vaibub seegi emotsioon.
      Ma võtsin blogist sõna 'VÄGA' põneva eest ära, sest sündmus ei ole siiski küünte närimist väärt :D

      Delete
  2. Mul võttis ilma videote vaatamisetagi silmad natuke niiskeks.

    Aga nüüd paluks põneva asja kohta täpsustusi.

    ReplyDelete
    Replies
    1. Ma proovin postitusi juurde teha, aga kuna praegu on koolivaheaeg NING meil tehti täna kõik poed, restoranid/kohvikud, juuksurid jne taas lahti, siis mul kahjuks ei jää eriti aega blogimiseks. Homme lähen näiteks poodi paari asja, mis ma novembris ostsin, tagasi viima. Kuna poed on kogu selle aja lukus olnud, siis varem polnud võimalik :I

      Delete
  3. Aitäh, et jagad neid muljeid! Vaatasin ise ka nädalavahetusel BBC World pealt ülekandeid ja ka muud suuremad uudistekanalid jagasid päris palju seda teemat. Kui nii sobib öelda, siis ilusasti ja südamlikult kajastatakse, võtab pisara silma küll. Mulle endale Prince Philip muutus eriti sümpaatseks, kui kunagi nägin dokumentaali, kus näidati tema tegemisi Windsori farmis jms.

    ReplyDelete
    Replies
    1. Prints Philip oli oma elu jooksul seotud 780 erineva heategevusorganisatsiooniga. Ja mitte ainult seotud, vaid ta tõsiselt tundis nende vastu huvi ja aitas neid. Tema loodud The Duke of Edinburgh's Award organisatsiooni tegevus on tänaseks laienenud 144 eri riiki ja aidanud miljoneid noori inimesi. Ma väga tahaks, et Greta ka sellest 14-aastaseks saades osa võtma hakkaks ja kasvõi pronks auhinna taseme läbiks. Selle kohta saab lähemalt ludega siit:https://www.dofe.org/do/what/
      Philip oli tõeliselt imetlusväärne ja lihtsalt võrratu mees...samamoodi nagu seda on ka Kuninganna. Samuti oli ta suurepärane isa, vanaisa ja vanavanaisa ning tal oli suurepärane huumor. Muideks Kuninganna ise on ka väga hea huumoriga, kuigi rahval on harva võimalust sellest osa saada. Meil õnneks näidatakse VÄGA palju erinevaid dokfilme ja saateid Kuningakoja inimestest ja seega meil on suurem võimalus kardinate taha vaadata. Näiteks siin on üks väike video kust on võimalik Kuninganna huumorist osa saada :)
      https://www.youtube.com/watch?v=OiFNWkMGUL0

      Aga farminduse ja looduse ning keskkonna organisatsioonidega tegelevad pea kõik kuningakoja liikmed väga intensiivselt. Eriti kõva tegelane sel alal on Prints Charles. Ta on oma kodu, Highgrove, lähedal pidanud mahefarmi juba 35 aastat ja selle farmi tooteid müüakse meil siin väga tuntud Waitrose toidupoeketi poodides 'Duchy Originals' nime all. Ka William on põllumajandusega seotud.

      Minu jaoks on see täitsa uskumatu, kui palju iga Kuningakoja liige töötab ja kui palju kohustusi neil on. Õnneks sai Prints Philip ikka paar aastat enne surma ka pensioni nautida kuigi ise ma küll ei kujutaks ette alles 96-aastaselt pensionile minemist :O

      Delete
  4. Nii kurb. Ei saa sellele palju m6elda, siis ei saakski pidama. Mul tana isa synniaastapaev ka veel. Kurvemast kurvem on muidugi, kuidas see tseremoonia organiseeritud, nii et kuninganna seal yksinda maskis pidi istuma.

    ReplyDelete
    Replies
    1. Jah, kurb oli teda seal üksinda näha, aga ta on kange naine ja ta ümber oli kogu ta perekond. Tseremoonia organiseerijaks oli ju ta ise suures osas seega kogu matus toimus just nii nagu tema seda tahtis (ja Philip) ning kuidas praegused olud lubavad. Miks peaks ta teistsugused õigused matuste jaoks saama kui tuhanded teised pered kes koroona/lockdowni ajal oma lähedasi matsid.
      Aga minu arvates oli kogu tseremoonia väga, väga ilus ning liigutav ja seda just oma 'lihtsuse' pärast. Kõike tundus olevat just parajas koguses. Tore oli ka näha Harry-t ja Williamit tseremoonia lõpus koos kõndimas ja rääkimas. Mul oli matust vaadates väga kurb meel, aga kui see lõppes, siis jäi hinge kuidagi kerge ja helge tunne.

      Delete