HOMMIKUNE SUUTÄIS

Ma kirjutan vist igal aastal samal ajal siia sellest kui suur vaarikate sõber ma olen, ja Greta ka. Aga mis teha kui jälle on kätte jõudnud see aeg kui hommikuti saab aeda joosta ja peotäie vaarikaid suhu toppida.  

Mulle just meeldib et vaarikapõõsaid on vaid paar tükki ja just nii palju et korraga saab vaid peotäie. See teeb vaarikate maitse veel magusamaks kui tead et vaarikaid ei saa olema nii palju et neid peaks massiliselt korjama hakkama ja hiljem võib olla veel ka et moosi keetma hakata. Vaarikamoosi vastu ei ole mul midagi aga just see PEAB annab asjale sel juhul teise maitse ja ega ma siis ei tahaks et marjad nii sama raisku ka läheks.

Noh õnneks raisku minemise muret meil praegu küll ei ole kuna me peaaegu et võitleme Gretaga kes endale rohkem vaarikaid suudab sisse ajada.

Maasikaid on meil ka natuke aga nende paljunemise ja punaseks minemisega läheb kauem aega ja seega ei ole seda iga hommikust naudingut nagu vaarikatega on. Greta käib pidevalt kontrollimas, proovib just siis seda teha kui ma ta silmapiirist väljas olen, aga õnneks on mul enam jaolt õnnestunud ta kuriteolt peatada enne kui ta on suutnud mõne toore maasika endale pihku tirida. Kui ma näen teda hiljem jälle maasikapoti juurde lähenemas ja ta nime hoiatavalt hüüan siis ta vastab kiiruga et 'Ma only vaatan'

Ma only vaatan