3 OKTOOBER – PETE SÜNNIPÄEV

Sellest on küll juba nädal möödas kui sünnipäeva sai pühitsetud. Kuna me veranda ei olnud siis ikka veel täielikult valmis ei tulnud kodus pidutsemist midagi välja. Tegelikult ei tahtnudgi Pete suurt pidu pidada ja algul oli meil plaanis hoopis kas Prantsusmaale või Itaaliasse sõpradele külla sõita. Pete pere aga tahtis kindlasti ta sünnipäeva pidada ja nii me siis otsustasime seda hoopis restoranis teha nädal enne õiget päeva.
Õhtu kujunes väga meeldivaks ja kui aus olla siis oligi palju mugavam kui ei pidanud midagi ise ettevalmistama ja pärast koristama. Loomulikult ei puudunud õhtu juurest ka sünnipäeva lapsele laulmine. Äkki läksid restorani tuled hämaraks ja kelner ilmus koos väikese tordi tükiga ning kogu restorani rahvas laulis Petele Happy Birthday. Mulle endale see küll ei oleks meeldinud kui tegu oleks olnud minu sünnipäevaga aga Petele meeldis. Nagu arvata võis ei jätkunud sellest väikesest tükist koogist Petele et tema suurt sokolaadi isu rahuldada ja ei läinudgi kaua kui ta endale juba uue sokolaadi koogi tellis.

Prantsusmaale-Itaaliasse sõidu asemel otsustasime hoopis rentida väikese farmi maja Sommersetis. Raske oli leida sobivaid lende ilma et oleks tervet päeva raiskanud lennujaama sõidu, seal ootamise ja lendamise peale ja seda kõike jälle uuesti tagasi tulles. Meile oli palju ahvatlevam mõte see aeg hoopis kahekesi kuskil rahulikus ja looduslikult ilusas kohas veeta.
Leidsingi internetist ilusa farmi maja rendiks ja meil vedas et just meile sobivatel kuupäevadel see vaba oli. Koht juhtus ka olema väga lähedal Bath–ile mis on ajalooliselt väga ilus linnake.

Seal olles mõtlesin kogu aeg kui väge see koht oleks mu emale meeldinud ja meil oli isegi üleliigne magamistuba seal tema jaoks olemas. Plaanisime et järgmine kord kui ema meile külla tuleb siis üürime selle maja uuesti ja veedame seal paar päeva aga hiljem tuli välja et maja on hoopis müügis nii et saab näha.

Siin on mu oma Jamie Oliver õhtusööki valmistamas. Esimese päeva/õhtu veetsime lihtsalt majas kingitusi ja kaarte avades ja niisama mõnuledes. Järgmisel päeval käisime lähedal olevas väikeses linnakeses Wells kus film HOT FUZZ on filmitud. Need kes filmi on näinud nendele võivad kohad tuttavad ette tulla.
Põikasime sisse ka vanaaegsesse kommipoodi.
Kuigi meil oli plaanis vaid 3 (õigemini 2 ja pool) päeva kodust eemal olla pakkisin ma me kotid nii täis nagu läheksime nädalaks Eestisse. Loomulikult kasutasin kotis olevatest asjadest vaid 2 asja. Pete ei tee sellest minu 'kogu kodu kokkupakkimisest' enam mingit numbrit ning tõstab raskeid kotte kuulekalt ühest kohast teise. Igaks juhuks viskasin ka autosse meie talve joped ja sallid ja see oli ainule asjalik tegu minu poolt. Sel nädalalõpul juhtus ilm olema just eriti külm (mitte nagu nüüd – 20 kraadi sooja) ja ma ei tea mida me oleks ilma nendeta teinud.
Õhtu veetsime Bath–is. Meil oli plaanis minna ja üles otsida Jamie Oliveri uus restoran mis just avati eelmisel päeval. Bathi jõudes aga võttis meil nii kaua aega parkimis koha leidmisega (olime unustanud et see linn on väga populaarne ja parkimisega raskusi) ja kui siis lõpuks leidsime koha võisime seal parkida vaid 2 tundi. Jalutasime nii sama ringi ja kolasime poodides ning siis seadsime suuna taas tagasi oma armsasse majja. Kui aus olla siis ei vitsinud me isegi välja sööma minna. eelistasime kodus kokata.
Järgmisel päeval oli meil plaanis ümbruskonna loodust nautida (mis pidi raamatute järgi üks Inglismaa ilusamaid olema – ja oli ka) ning kohalikku koobast külastada. Tahtsime võrrelda seda Prantsusmaal mägedes külastatud koopaga ja kuna silmapiiril ei olnud näha kuskil mingeid koobaste moodi mägesid siis kujutasin seda ette rohkem mulla onnina...AGA
Üsna varsti, peale nii 10 – 15 min auto sõitu, hakkas loodus järsku üsnagi mägiseks kiskuma ja ei läinud kaua kui olime kui Lord of The Ring (eesti keeles vist Sõrmuste Isand)filmis.
Mäed muutusid kivistemaks ja tee üha kitsamaks.

















Läksime väikesele ekskursioonile lahtise bussiga ka, nagu korralikud turistid, et kohaliku ajalooga tutvuda. Tuli välja et kohapeal oli rohkemgi teha ja näha kui vaid üks koobas. Koopaid oli seal koguni kaks. Koha nimi oli Cheddar Caves and Gorge Sealt kohast tuleb ka Cheddar juust mida Inglismaal elavad inimesed kindlasti teavad ja söönud on.
Käisime see kord vaid ühes koopas. Kuna piletid kehtivad 10 aastat siis jätsime osa asju järgmise korra peale (Plaanisime ju sinna emaga koos uuesti minna). Koobas nägi välja suuruselt vägevam aga kuna see oli täelikult valgustatud ja ohutustehnika poole pealt ka väga turvaline siis ei jätnud see nii põnevat elamust kui Prantsuse oma. Prantsusmaal sai ikka vaata et roomata mõne koha peal ja iga sammu ettevaatlikult astuma vaid taskulambi tule valgusel mis tegi asja palju huvitavamaks. Sellest hoolimatta ahhetasime ja ohhetsime. Samuti tohtis seal pilti teha. Palusime ka ühel korealase/hiinlase/jaapanlase paaril endast pilti teha aga nagu pärast välja tuli olid nad pea rõhku pannud meile (ja meie jalgadele) kui tegelikult meie pea kohal olevale võimsale vaatele....noh kõik ei ole ju fotograafideks sündinud.
Kuna koopas oli pildistamise jaoks ikkagi külalt pime siis ei tulnud kõik pildid välja nii head kui koha peal vaade oli aga mõni õnnestus ikkagi.
Koopan on olnud avatud turistidele viimased 200 aastat juba. Koopad ise on muidugi saadu tuhandeid aastaid vanad. Sedasi säilitati seal koopa suus Cheddar juustu nagu pildilt võid näha.


 Kui me koopast välja tulime leidsime eest sellise mehe

Maja oli tegelikult meie päralt kuni esmaspäeva lõunani aga ma arvasin et Petel ei tasu lihtsalt sellise pooliku päeva pärast vaba päeva võtta. Parem ta ikkagi tööle raha teenima saata.