MUINASJUTULINE KOHAKE

30.mail, pühapäeval, kibelesime taas kuhugi väljasõidule minna, nagu enamustel nädalalõppudel. Sel korral oli tegemist veel ka Bank Holiday nädalalõpuga ning meil seega lausa kolm vaba päeva puhkamiseks. Päev varem käisime Wisley-s millest ma juba tegin postituse ja päev hiljem kirbukal ja niisama meie linnas shoppamas, millest ma samuti juba selles postituses kirjutasin.

Sel korral valisime sihtkohaks ühe väikese National Trust maja nimega Smallhythe Place. Põhjus, miks me nii tihti just National Trust kohti külastame (enamuses siis mingeid ajalooliseid mõisaid ja maju) kõikide teiste võimalike kohtade seast mida Inglismaa rikkalikult pakub, on see, et nende külastamine läheb meile kõige vähem maksma, aga samas pakub meile kõike seda mida me hing sel hetkel ihkab. Kuna oleme liikmed, siis sissemaksu eest me maksma ei pea, autosõit samuti pea tasuta, kohapeal saame alati ilusat loodust ja ajalugu nautida, tassi teed juua ja jäätist süüa, natuke suveniiripoes ringi vaadata ning kui hästi läheb, siis veel ka kasutatud raamatute poes käia ja sealt midagi põnevat leida. Ehk siis ühesõnaga odav lõbu võrreldes mõne teise koha külastamisega.

Smallhythe maja asub kohas nimega Small Hythe, Tenterden linna lähedal Kent maakonnas. Ma alles nüüd seda postitust kirjutades õppisin, et Small Hythe on HAMLET. Kui seda Google abiga tõlkida eesti keelde, siis tuleb vastuseks alevik või küla, aga kui vaadata ingliskeelset seletust, siis on tegu hoopis külast väiksema kohaga ja UK-s rangelt sellisega, kus ei ole kirikut!

See kiriku asi tekitab minus nüüd natuke segadust, sest kirik oli Small Hythes kohe kindlasti olemas ja nagu ma praegu loen, siis seda juba alates 1401 aastast!!! Nägime seda kirikut ka oma silmaga, sest see asus peaaegu maja kõrval.

No olgu selle kirikuga kuidas on, igaljuhul oli tegu tõesti väga väikese kohaga. Kohe nii väikesega, et kui me kohale jõudsime, siis imestasime, et National Trust autoparklaks oli vaid paar parkimiskohta kohe maantee servas. Tegu ei olnud küll suure maanteega, aga sellegipoolest. Meil oli isegi natuke probleeme sinna parkimisega, sest me auto oli nii pikk, et ristipidi parkides jäi autonina maanteele. Suure ukerdamise peale saime siiki auto turvaliselt pargitud.

Aga kõigepealt paar pilti autoaknast teel Small Hythe poole

  

Teeäärseid pügatud puud ja põõsad

Ja taas need ilmatu kõrged hekid, mille taga on kõik imelised vaated alati peidus

Läbi imetillukeste külade

Ja olimegi kohal

Smallhythe maja pärineb 16 sajandi algusest, kui Smallhythe oli edukas sadama- ja laevaehituslinn. Maja ehitati Rother jõe kaldale. Jõgi voolas kunagi läbi Smallhythe Rye linnakeseni ning sealt otse merre. 

Maja ees seistes ei oleks ma küll osanud arvata, et sealt kunagi jõgi mööda jooksis. Ma ei suutnud ette kujutada kuidas põllu peal mingi sadam või laevad saaksid olla. Aga jõgi seal tõesti kunagi ammu oli ja nii Henry V kui ka Henry VIII parimad laevad ehitati just seal asuvas laevatöökojas.

1600-aastal tõi jõe settimine endaga kaasa jõe ümbersuunamise ja selle tagajärjel suri välja ka kuninglik laevaehitus. Peale seda sai majast talu, kus kasvatati loomi ja hariti viljapõlde kuni 19-sajandini kui maja uueks omanikuks sai Ellen Terry (ma kohe kirjutan temast lähemalt). Kui naine maja ostis, siis oli see väga halvas seisus. Maja ülakorrus oli täis lambavilla ja maja seintes olid augud. 

Väravast sisse astudes sattusime me justkui teise maailma. Meid vallutas vaikus ja rahu. Kuulda oli vaid tuules kahisevaid puulehti ja kuskil kauguses krooksuvat konna.

Koht paistis olevat inimtühi kuigi meile lisaks oli seal veel kaks perekonda, aga kuna me liikusime erinevatel trajektooridel, siis aeg-ajalt tundus nagu me oleks seal täiesti üksinda olnud.

Kuna me teadsime juba ette, et kroona tõttu ei ole neil kohapeal veel väikene kohvik (õigemini teetuba) lahti, aga lubatud on tulla oma piknikuga, siis käisime enne kohale jõudmist korraks toidupoes läbi ja ostsime endale võilevad ning nipet-näpet muud söögikraami kaasa. 

Hiline lõunapaus

Alates aastast 1899 kuulus Smallhythe maja ühele väga kuulsale inglise näitlejatarile Ellen Terry'le (Alice Ellen Terry), kes elas seal majas kuni ta surmani. Ellen suri 1928 aasta suvel.

Ellen sündis näitlejate perre. Mõlemad ta vanemad olid näitlejad ja samuti olid ka nende 11-st lapsest 7 ühel või teisel moel seotud näitlemisega või teatriga. Ellen astus Londonis lavale juba 9-aastaselt ning temast sai väga ruttu selle aja kuulsamaid näitlejaid. Ta mängis paljudes Shakespeare-i rollides ning hilisemas elus reisis kogu maailmas ringi andes loenguid Shakespearist. Aastatel 1916-1922 esines ta teatatri kõrvalt ka filmides. Tema karjäär kestis ligi seitse aastakümmet.

Ellen Terry elas üsna värvikat armuelu. Ta oli kolm korda abielus, aga ta kahe lapse, poja ja tütre, isaks oli hoopis ta armuke, arhitekt ja disainer Edward Godwin. Esimest korda abiellus ta 16-aastaselt 46-aastase kunstniku George Frederic Watts-iga, aga nende abielu kestis vaid 10 kuud. Tema teine abielu, aastal 1877, näitleja ja ajakirjaniku Charles Kelly-ga kestis neli aastat. Sellele lisaks oli tal ka kirglik kirjalik armusuhe George Bernard Shaw-ga, aga kui nad lõpuks päris elus kokku said, siis olid nad mõlemad üheteisest kergelt pettunud. 

1907 aasta märtsis abiellus ta oma kaasstaari ameeriklase James Carew-iga, kes oli temas 30 aastat noorem, ning kellega nad läksid kahe aasta pärast lahku (aga ametlikult ei lahutanud nad kunagi). Sinna kuskile vahele mahtus veel ka arvatavasti armusuhe Londoni Lyceum teatri juhataja Henry Irving-iga, kes oli ka Elleni mõlema lapse ristiisaks, aga see võib ka olla vaid spekulatsioon, et nende professionaalsele suhtele lisaks olid nad ka romantiliselt suhtes. Koos töötamisele lisaks käisid nadka koos puhkamas ning Irving kirjutas Ellenile hellitavaid kirjakesi. 

Mitmekesiseid armusuhteid paistis harrastavat ka Ellen Terry poeg, Edward Gordon Craig, kes usutavasti oli saanud 13 last 8 eri naisega!

Ellen ostis selle maja endale selleks, et oleks kuhu kiire ja kärarikka Londoni elu eest peitu tulla. Kuigi ta omas mitut maja ka Londonis, siis oma viimased 30 eluaastat elas Terry Smallhythes. 

Ellen pärandas maja oma tütrele, Edy Craig-ile, kes otsustas selle muuta oma ema mälestusmärgiks. Vaatamata suurtele rahalistele raskustele õnnestus tal siiski aasta hiljem maja muuta muuseumiks ja ait/küün töötavaks teatriks. 

1939 aastal kinkis Edy Craig nii maja, kui ka maja juurde kuuluva teatri National Trust organisatsioonile. 

Ellen Terry majamuuseum on täis Elleni mälestusesemeid, kuulsaid ajaloolisi teatrikostüüme ning rekvisiite.

Terry kõige kuulsam ja hinnatum kostüüm on mardikakleit, mis valmistati tema Leedi Macbethi rolli jaoks. Selle sädeleva rohelise kostüümi tegi kuulsaks kuntsnik John Singer Sargent Terry maalil. Maali ennast on võimalik näha Londoni Tate galleriis.

Minu teada ei olnud seda mardika kleiti majas vaatamiseks välja pandud, kui meie seal käisime, aga ma võin eksida. Küsisin Petelt, tema ei mäleta midagi, hea et ültse mäletas milline see koht välja nägi kus me käisime. Greta ütles kohe, kui ma talle internetist leitud pilti sellest toast näitasin kus kleit väljas oli, et me käisime selles toas ja et seal oli see sama kleit väljas. Mulle meenub nüüd ka, et see kleit vist ikkagi oli seal kuigi praegu loen National Trust lehelt teksti mis ütleb, et kuna kleit on minemas (või juba on läinud) näitusele Tate Britain-i muuseumisse ja Bostoni kaunite kunstide muuseumisse, siis on see liiga habras, et seda enne lahkumis uuesti külastajatele välja panna, kuigi ta on Smallhythe majas hoiul. 

Võib olla siis oli seal toas lihtsalt pilt väljas ja taustal mängis video, et me sedasi segasus oleme. Aga ega me ei olekski osanud sellele kleidile nagunii seal olles nii suurt tähelepanu pöörata, sest me ei teadnud siis veel, et tegu on nii kuulsa esemega. 

Kleit taastati ja taaselustati 2011 aastal. Kleidi konserveerimistööd kestsid kokku kaks aastat ning see taastustöö läks maksma üle £110 000. See kleit oli üle elanud mitmeid rahvusvahelisi reise ja Ellen Terry-t ennast, kes oli tundud selle poolest, et ta tihti saabus etendustele viimasel minutil ja siis riietus kiirustades, rebides endale kleidid kiiresti selga.

See on tegelikult üsna harukordne, et ühel näitlejal on olnud võimalik nii paljusid kostüüme ja etenduste rekvisiite endale jätta. Ma kaotasin selle artikli kahjuks ära, kus oli kirjas kuidas Terry-l see õnnestus, aga tühja sellest. Me kohapeal ei vaadanud ka igat eset peensusteni ega lugenud välja pandud kirju, aga kuna ma olen nüüd nii palju uurimistööd teinud ja lisa infot selle maja kohta kogunud, siis järgmine kord kui me sinna läheme, oskan ma juba palju rohkematele esemetele tähelepanu pöörata.

Aga siit nüüd mõned pildid 

Vaade ülemise korruse aknast

Enne majja sisenemist leppisime omavahel kokku, et igaüks meist leiab seda kohta külastades ja seal ringi uudistades ühe huvitava fakti või info Ellen Terry kohta, mida me siis hiljem koduteel omavahel jagame. 

Minu huvitavaks faktiks oli see, et Ellen Terry oli nii kuulus ja populaarne, et tema palk oli £200 NÄDALAS! Tänapäeva rahasse ümber pannes oleks see £24 000 nädalas!!!! Minu jaoks jõudis just läbi selle fakti kohale KUI kuulus Terry omalajal oli. Ta oli üks kõrgema sissetulekuga naine kogu riigis. 

Terry raamatukogu põrand oli täiesti lopergune

Greta foto jaoks demostreerimas kui kaldus see põrand päriselt oli

Magamistuba valvav vabatahtlik proua paistis Terry ja maja kohta huvitavaid fakte teadvat, aga kahjuks oli seal üks naine temaga väga pikalt rääkimas ja me lõpuks ei jõudnudki nende vestluse lõppu ära oodata, et ka ise paar küsimust küsida. Kõrvalt kuuldes sain teada, et see külastaja naine oli kuidagi Terry-ga suguluses või tundis kuskilt otsast kedagi Terryga seotud inimest ja seega neil oli palju millest rääkida :)

Kassikorv ja Terry käekott

Õmbluskarp

Pilt siit

Seal oli igal pool kuidagi väga mõnus atmosfäär. Kindlasti aitas asjale kaasa ka see, et päike paistis ja linnud laulsid ning konnad krooksusid, aga mul on tunne, et ka vihmaste ilmadega oleks seal majas ja maja ümbruses mõnus lõõgastuda ja puhata. Ma tundsin väga tugevalt kuidas see koht justkui kiirgas inspiratsiooni ja hubasust.

Selle suure ohakalise, või mis tahes taimega tegu oli, lehe tippud olid nii teravad, et ma tunnen ka praegu veel, seda pilti vaid vaadates, kui valusasti ma selle vastu minnes torgata sain. 

1929 aastal, peale ema surma, rajas ta tütar maja territooriumil olevasse aita teatri. Alates sellest ajast on seal igal aastal ema surmapäeval (21 juulil) mängitud Shakespeare'i näidendeid. See traditsioon jätkub tänaseni, aga loomulikult jäi eelmine aasta koroona tõttu vahele ja võib-olla jääb ka see aasta.

Maja kõrval asus ka viljaaed, mis nägi samuti väga romantiline välja. Ma täiega tahaks sellises kohas 'vanaema' või ka vabalt kellegi võõra vanakese juures suviti suvitamas käia. Tegu oli, minu jaoks, lihtsalt nii muinasjutulise kohaga!

Auto oli meil sellise ilusa viljapõllu äärde tee peale pargitud

Tegu oli väga väikese kohaga, aga meil õnnestus seal sellegi poolest poolteist tundi aega veeta. Kui kell ei oleks juba pool neli õhtul olnud, siis oleksime vabalt võinud piknikuteki kuskile puuviljaaeda või viljapõllu äärde maha laotada ja niisama päikese käes mõnuleda ning mõtteid mõlgutada. 

Ma olen kindel, et me läheme sinna kohta kunagi veel uuesti tagasi.

Siin on kellegi video, mis nad on kohapeal teinud ja kust teil on võimalik seda maja nii seest, kui ka väljast näha. Nende videol ei ole küll tegu päiksepaistelise ilmaga ja seega ei anna nii hästi ehk edasi seda munasjutulist atmosfääri, mida meie kohapeal olles tundsime, aga teil on sellegi poolest võimalus seda kohta natuke ka elavaspildis läbi selle video näha.